Rex Stout "Uksekell helises"

Lõppude lõpuks sain oma kriminaalromaani läbi, mida olin ammu teha plaaninud. Tellisin Stout'i Raamatukoi'st, sest Wolfe'i ei ole raamaturiiulis kunagi liiga palju. Stout'i krimkasid loengi eelkõige Nero Wolfe'i vastapandamatu sarmi pärast. Ta oma tõredusega just tõmbabki. Meenutab mulle kohati iseennast. Raamatust siis, ega ei oska üldse kokku võtta, sest raamat oli huvitav, süžee sisutihe ja tegevus vaheldus üsna kiiresti. Seetõttu ei pea vajalikuks siia kõigest üksikasjalikult kirjutada ning sestap usun, et teen siis hästi lühikese kande ja ütlen, et Nero ja Archie lahendasid midagi, mis oli nii suur, et varem polnud midagi nii gigantset nad veel lahendanud. Tegevus oli seotud NYPD ja eelkõige FJB'ga ( = Federal Bureau of Investigation [FBI] - Föderaalne Juurdlusbüroo). Tegelasteks nagu ikka Mr. Wolfe ja Mr. Goodwin, loomulikult Fritz ja veel Wragg, Cramer, Sarah Daco, Mrs. Brunen, surnud Althaus, Saul, Fred, Orrie, Kirby, Fred ja nagu krimkades ikka oli seal veel mitmeid ja mitmeid tegelasi, keda siia märkida oleks niivõrd kuivõrd tähtsusetu. Raamat meeldis, nagu ikka. Kes pole veel jõudnud Wolfe'i tundmaõppimist natuke nuusutada, tehke seda kindlasti, soovitan. Kuigi Stout'i raamatud ei lähe mul nii kiiresti, nagu nt. kuulsa Agatha Christi omad. Kuid Stout paneb rõhku veidi teistele nüanssidele ja mulle imponeerib Wolfe rohkem, kui nt. Miss Marple oma armsuses. Kui raamat lõppes, tekkis soov juba uus Stout kätte haarata, kuid muud kohustused, kohustused ja värelev hing... Uut kriminaalromaani ei satu vast niipea enam kätte võtma, puht ajapuudulikkuse tõttu.

Rex Stout "The Doorbell Rang"

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Oh selle raamatu lugemist ma lükkasin edasi pea poolteist aastat, lõpuks igavusest kätte võtsin ja siis enam käest ära ei saanud. Mul nüüd nii nukker, et varem seda läbi ei raatsinud lugeda, sest tegelikult mulle väga meeldis see raamat, kuigi parimad vast teavad, et minu vaimustus sellest raamatust polnud just gigantne. Jah, kooli kohustusliku kirjanduse korras sai see raamat soetatud. Kokkuvõtteid võib Internetist leida sadu vast, aga minu päris oma ja pisike saab nüüd siia. Räägib siis kuningast nimega Oidipus, kelle maad on tabanud katkulõõm ja kurbus. Põhjuseks leitakse kunagise valitseja mõrvari vabaduses olemine. Oidipus asub otsima kunagise kuninga Laiose tapjat. Leiab ta lähedalt, iseendast. Abiks otsingutel kuningas Kréon, Teiresias, Saadik, oma enese naine Iokaste (selgub, et ka oma enese lihane ema), Karjane ja Teataja. Oh vaest Oidipust, vaest vaesemast õiglast kuningat, kes nüüd maapakku soovib. Ei soovi, et ükski inimkõrv eales tema häält saaks kuulda, sest nii häbi on tal saades teada, mis koletuid tegusid on korda saatnud ta - tapnud lihase isa ja naitunud oma emaga. Hirmsat tõde taibates langeb Iokates vabasurma. Oidipuse saatus jääb meile nüüd teadmatuks, sest raamat lõppes kohal, kus uus ainuvalitseja Kréon, jääb ootama käsku jumalikelt, võimsalt Apollonilt ja Zeusilt, mida ette võtta julmuriga. Mhmh mulle väga meeldis see raamat, need kaunid lause-ehitused ja värsimõõdud, oooh taevas! Mul on nii hea meel, et selles raamatus positiivselt üllatuda sain, ootasin ju kehva. Kaunis, miks küll tänapäevani selline keelekasutus igapäevaselt säilinud ei ole?

Sophokles "Kuningas Oidipus"