Friday, December 31, 2010

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

"Progressiivsete hiirte" lugemist ma alustasin juba aastaid tagasi, kuid toona oli see raamat mul pooleli jäänud, siis otsustasin nüüd lõpetada. Lugesin terve raamatu uuesti läbi. Kuidas ma tookord Muttini jõudsin, ei mäleta. Ehk tundus ta mulle lihtsalt sümpaatne. Raamat on täis satiiri. "Progressiivsed hiired" on tõeline maiuspala kultuurihuvilistele ma usun. See räägib Fabianist, endisest kirjanikust, kes on olnud paar aastat kirjanduslikus paguluses. Et uuesti järje peale saada, külastab ta kunstinäituse esitlust, kus kohtub paari vana tuttavaga ning üks neist - Ruta, aitab tal leida töökoha. Žurnalistikas. Uhiuues ajalehetoimetuses "Koiduvalgus". Esialgu mittemidagiütleval ametikohal, kuid hiljem juba "elu" osakonna juhatajana. Kuid see oli Fabiani jaoks nagu... Sopp? Kuigi ajalehte, mille toimetuses ta nüüd töötas, tutvustati kui kvaliteetlehte. Hiljem aga taevamanna - ta edutati kultuuri- ja kunstiosakonda ainuisikuliseks vastutajaks ja see tõi talle rõõmu, sest oli ta ju tahtnud tegelikult algusest peale kultuuriosakonnas töötada. Raamatu viimases kolmandikus oli väga palju dia- ja trilooge ning need olid vast suunatud suurematele kultuurihuvilistele kui mina, sest ma lihtsalt lugesin selle teksti läbi. Ja selline lugemine on mitte midagi. Triloogid sisaldasid keskustelusid teemadel "Kas tuleviku kunst on ainus kureerimine?", "Miks ei võeta kuulda kirjanikku?", "Kas kirjanik ise on end maha mänginud?" jne. Raamat lõpeb "Koiduvalguse" pankrotiga. Igaüks sai oma osa ja omad kogemused, omad killud. Kui Mutt on kirjutanud raamatu oma kogemuste põhjal, mida ma usun et ta on, olles lugenud tema biograafiat, siis sain teada, et kultuurimaailm on nii pealiskaudne kui ka sügav. Kuid selle raamatu põhjal kujunes minu arvamus, et ka sügavus kultuurimaailma tagatelkides on pealiskaudne ja pinnaline. Kindlasti on mulle vastuväitjaid... Raamatut lugesin kiiresti, sest tahtsin ta selle aastanumbri sisse jätta.

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

Wednesday, December 29, 2010

Jan Kaus "Hetk"

Esiteks tahaksin kindlasti mainida ära Kausi "Hetke" suurepärase kaanepildi. Kui eelmine raamat, "Enesetapjad" oli kirjavormilt täpselt selline, kuidas kirjutaksin ka mina, siis "Hetke" kaas on täpselt selline, milliseks mina oma raamatukaane kujundaksin. Öise linnapildi tuhandete tuledega värelemas selles. "Hetk" võtab kokku kahe armastaja argielu ning Kaus märkab seal just nimelt Hetki, suure algustähega. Neid, milliseid tasuks meeles pidada. Peategelasteks Eda ja Joosep, kes olid olnud noored armunud, juba üsna pikalt, kuid kui Eda teatas Joosepile oma rasedusest, saatis mees ta pikalt (tüüpiline muidugi). Pärast oli muidugi igatsust kui palju. Raamatus lahati veel Joosepi keerulist lapsepõlve, tema isa ja vanaisa vahelisi konflikte ja Joosepi kirgi, milleks oli Tallinna tänavatel jalutamine, jalgrattasõit, surnuaedadel jalutamine ja usuteadusest/teoloogiast mõtisklemine. Eda poolelt vaadeldi tema nooruspõlve, kus tüdruk mängis bändis nimega "Karums", kirjeldati palju "Karumsi" esinemisi ja liikmeid, kelleks olid Asko, Arbo, Juku ja Eda. Samuti ka Eda kunstnikukarjääri, tema last Jakobit ja meest nimega Meez, kes naist igas mõttes lihtsalt ära kasutas. Kui ma terve raamatu vältel ootasin, et Joosep ja Eda lõpuks jälle kokku olema hakkavad, siis lugu päädis hoopis sellega, et Eda jättis oma kunstnikukarjääri ning hakkas ämmaemandaks ning aitas ilmale tema Joosepi ja tolle naise Maarika lapse ning Joosepist oli saanud taksojuht, kes ei mõelnud enam Jumala eksistentsile, vaid tegeles maisemate hädadega. Eda oli nüüd koos Askoga, kes teda väga armastas ning kes oli ainus "Karumsi" liige, kellega Eda peale bändi laialiminekut veel edasi oli suhelnud. Askol oli küll väike viinaviga, kuid tal oli öine töö raadiojaamas, kus omas päris enda raadiosaadet ja ta hoolis väga Jakobist. Tähelepanuta ei saa jätta ka Kausi realistlike ja tõeliselt imelisi kirjeldusi Tallinnast, kohtadest, mis isiklikult mulle väga südamelähedased on, nimelt Pelgulinn, Kalamaja, Kopli...

Jan Kaus "Hetk"

Sunday, December 26, 2010

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Saavutanud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Kui ma ise kirjuatma hakkaksin, kirjutaksin samas vormis, nagu see raamat nüüd oli. Lenneldes ühelt stseenilt teisele, vaadeldes juhuslikult järjekorratult erinevaid sündmusi tekitades hästi palju segadust ja kokkulangematust, aga lõpuks kõik laabuks. Seni parim Birki raamat, mida lugenud olen. Kõige kunstilisem. Tegelasteks Pia, Zen, Sofia, Harald, professor Gustafsson ja Olivia. Neid kõiki ühendab miski. See miski on lootusetus. Ja suitsiid. Kõik nad tahaksid võtta endalt elu, et hakkaks kergem, sest elu on neil muutunud lõpuni väljakannatamatuks. Pia armastab amfetamiinisõltlasest kunstnikku, Zeni, kes armastab ja on võimeline armastama vaid iseennast. Sofia, Zeni elukaaslane on lõksus end orjastanud Zeni maailmas. Haraldile pole elu olnud kerge ja ta tajub maailma teistmoodi, nagu läbi klaasi vaadeldes. Olivia, Pia eluaegne sõbranna, elab juba ammu koos joodikust närvihaige Rasmusega, kes teda ka peksab. Liv on sooritanud 2 enesetapukatset. Professor Gustafsson on Pia füüsika õppejõud koolis, kelle ainsa sära päeva tööb Pia. Tajudes kooli lõppu muutub professor üha blaseerunumaks kõige, ka oma töö suhtes. Minule üllatuseks leidis raamat õnneliku lõpu kõikide tegelaste suhtes, ootasin isegi väikest puänti, kuid tegemist on siiski romaaniga. Pia kiskus Zeni enda südamest, aitas tal uuesti alustada. Sofia lahkus Zeni juurest, hakkas armastama Haraldit, nagu ka see teda. Gustafsson leidis endas jälle noore elujõulise mehe ning kire. Nagu eespool mainitud, siiani parim Birk Rohelennu raamat minu jaoks, mulle meeldis väga. Küllalt melanhoolne, nagu mulle meeldib.

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Wednesday, December 15, 2010

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Teine Rohelennu romaan, nagu lubatud sai. Avaldas hoopis rohkem muljet, kui eelmine. Hästi lihtne raamat vahelduseks. Rohelend on kõneosav. Vahel on kasutatud ehk liiga ülepingutatult võõrsõnu, kuid selle koha pealt ei tohiks mina nuriseda. "Mina, Mortimer" on saavutanud Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Liidu 2005.a noorsooromaanivõistlusel III koha. Raamatu mina-tegelane Mortimer on üliõpilastundeng, kelle elu on siiani olnud raamides, kindel ja turvaline. Mortimerile ootamatult teeb tema parim sõber Phil enesetapu. Mortimeri elu laguneb mõneks ajaks koost. Ta ei oska eluga edasi minna, ega oska enam ühtki seisukohta võtta. Ta ei suuda mõista. Sõbra surma läbi aga hakkab ta avastama iseennast, kujundama oma arvamusi ja suhtumist, raamatu lõpuks on Mortimerist saanud kapitaalselt teine inimene, kes väärtustab hoopis teisi tegureid, kui ta tegi seda raamtu algul. Tema mina leidmisele aitavad kaasa ka vanemate lahutus, ta ema kokku kolimine Mortimeri sõbra Ashtoniga, sõbrasuhete muutumine jms. Raamatu lõpul loksub kõik paika nagu peab ja Mort on sisimas tänulik Phili suitsiidi eest, sest see sündmus tõi ta maa peale ja pani ta elama.

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Thursday, December 2, 2010

Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Härra Pärnitsat ma teile tutvustama ei hakka, sest ta on üleüldse kõik ja ma ei leiaks sobivaid sõnu. "Hundikutsikaeetikast" aga... Raske. Minu esimene Pärnitsa raamat, kuid kõigest kaks tal neid ainult ongi. Kui midagi väga head tahan, võtan ka selle teise raamaturiiulist. Täiesti teistsugune raamat. Tegevus praktiliselt puudub. Samas ei puudu arutelu. Väga elulistel teemadel. Realistlikult. Võtan end väga kätte ja üritan kirjeldada: raamat räägib poisist nimega Anders. Ta näeb ja tunnetab maailma teistmoodi kui keegi teine. Ja ka ta ise arvab, et ta ei leiaks endale identset mõttekaaslast. Eelkõige võrdleb ta inimkonda loomadega, kõrvutab neid lehmade, huntide, hundikutsikatega. Toob näiteid loodusseadustest ja igapäeva koolielust. Kogu tegevus mida autor kirjeldab leiab aset ühel suvevaheajal, kuid peategelane Anders meenutab palju ka minevikku ja fantaseerib kujutledes tulevikku. Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud tabada kulminatsiooni. Ehk see, kui raamatu üsna lõpus Anders siiski peale koolikaaslase tapmist tunnistab, et on teistega täpselt samasugune, kuigi terve raamatu vältel on seisukoht olnud vastupidine. Jah, kahjuks pean juba järjest teise eestimaise noore kirjaniku juures täheldama, kui palju ikka kasutatakse ka kirjanduses roppust. "Mu sõralises sõbras" oli kõik väga sündsusetu, seetõttu mulle väga vastumeelne, kuid "Hundikutsikaeetikas" oli see inetus veidi asjakohasem, kohati isegi iseenesestmõistetav ja loogiline ning ei riivanud nii valusalt silma. Raamat mulle väga meeldis, tõesti väga sümpatiseeris ja jään ootama seda vaba aega, mil Pärnitsa teine raamat läbi lugeda. 

Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"