Eduard Vilde "Külmale Maale"

Esimest korda ma lugesin seda raamatut kui kunagi kaheksandas klassis sai vabalt valida raamatu, mille peale hiljem töö teha. Kaheksandas klassis sain sellise kirjateose valimise eest loomulikult kiita. Nüüd, üheteistkümnendas klassis, ei antud enam vabalt valida ning pidin teose uuesti läbi lugema/meelde tuletama seekord juba kohustuslikus korras. Jaan on olnud mitu kuud haige, tema ema on ta terveks põetanud ning nüüd on ta esimest korda omal jalul kirikusse tulnud, Jaani kohtab seal tema sõbranna Anni - Anna Vadi, Virgu talust - vallavanema, üle küla tuntud piiblitundide pidaja, heal järjel oleva Andres Vadi (kellele see, et tütar lihtsa saunaelanikuga sõbrustab, jube häbi oli) noorem tütar. Jaan seevastu aga vireleb vaesuses. Tema rikkus on tema au, ausus ja uhkus. Ta ei võta kunagi Anni käest vastu leiva-almust, sest tunneb tohutut piinlikkust ning häbi, et tema, terve ja noor mees, ei jaksa peret ära toita. Anni aga aitab Jaani perekonda siiski, kuid salaja. Jaanil on ülal pidada vana ema - Väljaotsa Kai, vend Mikk, õde Mann ja noorim õde Liisi, kellel nälja tõttu juba sülelapsena manala teele tuleb astuda. Esimest korda kohkus Jaan oma põhimõtete ees, kui küla koolmeister Aleksander Toots neile sauna teatama tuleb, et lapsed olla koolis teiste toidukraami varastanud. Jaan, pattu sallimatu mees, vargust vihkav mees, lubab lastele selle eest valuse karistuse anda, kuid taganeb, kui lapsed teda paluvad: "Pai Jaan, ära löö, meil kõht oli tühi." Ühel ööl külastasid Väljaotsa saunauberikku kohalikud kurikaelad - Kõverkaela-Juku, Kohi-Kaarel ning Hans Mutsu. Alguses tõid mehed koos toidumoona ning keelekastmega kaasa ka lõbusa tuju, kuid kui Jaan taipas, et külalised plaanivad Jaani kurjasti ära kasutada - nimelt teda varguse varjajana kasutada, kihutas ta mehed otsemaid minema. Mõni päev hiljem tulid maja läbi otsima ka vallaametnikud, sest külast oli palju kadunud ning nüüd otsiti vaesemaid majapidamisi läbi. Jaani juurest ei leitud küll midagi, kuid kuidas tema au küll riivatud sai! Tema juurest ja vargust otsima? Hiljem annab Jaan aga täitsa alla ning nõustub enda pool vargust varjama, müüb varastatud hobuse ning osaleb ka suuremas röövimises. Nii kaugele viivad ausa mehe lähedase surm, hirm, nälg ja tema aususes kahtlemine teiste inimeste poolt. Rööv oli aga olnud suur ning sellega algas pikk juurdlus, otsiti süüdlasi, küsitleti, pinniti... Kohtu alla läksid siiski ikkagi Kohi-Kaarel - Kaarel Lind, Kõverkaela-Juku - Juhan Melberg ja Väljaotsa Jaan - Jaan Vapper. Esialgu lasti mehed peale eeluurimisvangistuses viibimist tõendite puudumise ning tunnistajate vasturääkivustele tõttu uuesti vabaks, kuid hiljem, kui varguse varjaja Joosep Vahi ise vahele jääb, ei anta meestele enam armu ning kohtu alla viiakse ka Hans Mutsu. Kuna esimesel kohtuistungil oli Jaani kaitseks vale tunnistanud ka armastatu Anni, oli nende süü sedavõrd suurem - Anni ja Jaan olid mõistetud asuma Siberisse. Nad ei olnud selle üle teab mis kurvad, nad lootsid, et ehk on see elu ehk ilusamgi, sest nüüd saavad noored takistamatult koos olla ning uutele raskustele ühiselt vastu astuda. Annit oli tema pere hüljanud - teda ei tunnistatud enam pereliikmena ning otsis Anni mis ta otsis oma niiskete silmadega enne Siberi rongile astumist - tema sugukonnast ei tulnud temaga keegi hüvasti jätma. Väljaotsa Kai ning lapsed seevastu aga lehvitasid ja nutsid lohutamatult, nad teadsid, et see on jumalagajätt pere toitjate ja armastatutega. Kui südantlõhestav. Ma mäletasin küll, et kui tookord selle raamatu esimest korda läbi lugesin, nutsin palju pisaraid, kuid ma eeldasin, et võib-olla on nii palju aega mööda läinud ja faktor ka seegi, et ma seda raamatut varem lugenud olen, et tänu sellele siis ei vala ma seekord nõnda palju pisaraid. Tutkit - töinasin salamisi kui armuvalus puberteetik. Ka siin seda kokkuvõtte lõppu kirjutades lõug väreles ja isegi tunnis, koolitunni ajal, kui imeline õp. Rattus raamatut analüüsis, suutis kurb süžee mul silma märjaks võtta. Aga nõnda oli elu.


Eduard Vilde "Külmale maale"

Mati Unt "Sügisball"

Otsustasin uuesti läbi lugeda Undi "Sügisballi". Ma lugesin seda esimest korda kuskil viis aastat tagasi ja tollal ei tundunud mulle see nii hea. Vahepeal aga on režissöör Veiko Õunpuu loonud väga tõetruu samanimelise filmi, inspireerituna raamatust. Film vapustas mind juba esimesel korral, kui seda kinos vaatamas sai käidud. Filmi ja raamatu võrdluseks nii palju, et mulle meeldivad filmides pikad pikad pausid ja hästi palju vaikust, kui näitlejatele kirjutatakse stsenaariumi ainult hädavajalik, sest filmis peab emotsiooni suutma edasi anda ka sõnadeta, minu meelest. Raamatusse aga tühjasid lehti jätta ei saa, eeldades, et inimesed taipavad selles mingit süžeed. Undi teos on linnaolustikuline - tegevus toimub Mustamäel, mis tol ajal veel uus elamurajoon oli. Täpsemalt kirjutab Unt kuuest Mustamäe elanikust, kes üksteisega vaid riivamisi kokku puutuvad, kuid see vähene põimitus on minu meelest ses raamatus üks paimaid osi. Need kuus inimest on kurvad. Ja üksikud. August Kask - üksik vanem meesterahvas, kes töötab meeste juuksurina, on inimestes pettunud ja talle võiks ette heita ka pehmet laadi sallimatust inimeste vastu - ta ei või ettegi kujutada, et kellegi siia ilma juurde sigitaks - mõelge vaid, millised on need inimeseloomad! Õhtuti lõbustab ta end binokliga aknast välja vaatamise ning statistikate koostamisega. Laura - tubli üksikema, kes elab koos oma noore poja Peetriga ning kes oma hinge kurbust likööriklaasi uputab, mida ta ikka seebiseriaalide kõrvale limpsida tavatseb, sest seriaalides peegeldub armstust ja elu - säärast, mis Laural ilmselt puuduma jääbki. Peeter - Laura lasteaiaealine poeg, täis uudishimu ja omanäolisi maailmavaateid. Et Peeter linnas on kasvanud, teab ta muust maailmast (sh. ka maaelust) vaid raamatute põhjal. Arhitekt Maurer - arhitektina mõtleb palju rahva heaolule ja on vaimustunud Mustamäest kui arhitektuurilisest ideest. Maurer ihaleb täiuse järele, ta ei mõista noore generatsiooni ja noorte arhitektide minevikuihalust (mille kohta ta raamatus ka paar päris humoorikat näidet toob). Šveitser Theo - töötab nurgataguses restoranis, talle väga maitseb alkohol ning naised. On huvitatud astroloogiast ja sodiaagimärkidest. Lisaks tunneb ta end ka võimeline olema seksuaalfilosoof. Luuletaja Eero - oli sunnitud kolima Mustamäele, sest tema endine naisuke leidis end armastavat hoopis Eero sõpra ning nüüd tuli Eerol asuda elama üksi. Eero on liigutatud, kui keegi tema luulet hinnata oskab, või vähemalt kuulab/loeb seda. Kulminatsioon ning ühtlasi ka raamatu lõpp leiab aset autoõnnetuse näol, mille tulemusena peab August eluga hüvasti jätma. Seda sündmust tunnistavad kõik raamatu tegelased, nad kõik olid sel hetkel ristmiku ümber luusimas ja ühtlasi omi asju ajamas. Seal samas kohtuvad teist korda elus Laura ja Eero, kes abieluranda sõuavad. Maurer asub projekteerima uut Mustamäest suuremat linnaosa. Theo magab peale õnnetust hirmust püstol padja all. Aga hiljem veel: Theol hakkas lõpuks hirm üle minema. Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda, Laura film hakkas ikkagi lõppema, Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta. Lisaks ei saa maninimata jätta raamatu imepäraselt ilusaid peatükkidele antud nimesid: varasügis, äike, udu, hilissügis, esimene lumi, talv.

Mati Unt "Sügisball"

Terry Pratchett "Mort"

Kõigepealt ma käisin emaga teatris, Draamateatris. Aasta võis olla ehk 2000? Siis ma armusin esimest korda Taavi Teplenkovi ja siis ostsin raamatu. Tollal maksis see juba 167.- ja oli minu jaoks sel ajal veel väga kallis. Mis sest. Nüüd lugesin selle ka esimest korda läbi. Kurb, et mul ei anna seda enam teatritükiga võrrelda, sest kuigi palju ma sellest ei mäleta. Peaosas olevat Morti mängis punase- ja pikajuukseline Taavi. Ma millegipärast siiski arvan, et etendus võis mulle rohkem meeltmööda olla, kui raamat. Raamat oli minu jaoks kas liiga filosoofiline, ebareaalne või utoopiline. Teadagi ei armasta ma liiga fantastilisi teoseid. Tegevuspaigaks oli Kettamaailm, kus inimesi saatis surma Surm, isiklikult, vikati ja liivakellaga. Ta aga kas vajas vaheldust, puhkust või soovis endale asendajat (sest ta oli hakanud tundma end kui Kurbus) ning võttis endale õpipoisiks Mort'i, uljaspäise poisi, kes just teenistust otsiski. Kui Surm Mort'ile tähtsamad asjad selgeks oli õpetanud, püüdis ta ise lõbutsema õppida, saada osa maisetest lõbudest. See, kuidas tal see välja tuli, oli nii mõneski kohas koomiline. Mort aga armub printsess Kelisse, kelle ta kogemata surmast säästab ning millega ta terves Kettamaailmas kohutava segaduse tekitab, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud ja raamatus jääb väga olulisele kohale idee, mis pole sugugi halb, nimelt, et inimesed ei näe tegelikult pooltki, sest nad näevad ainult neid asju, mida nad usuvad, et on võimalikud. Inimesed ei lase lahti oma alateadvusest, mis kinnitab neile, et taevast ei saa Maa peale ratsutada ilus mära, see on ebaloogiline ja võimatu ning inimese mõistus tõrgubki seda uskumast ning arvab pigem, et näeb viirastust või hakkab hulluma. Ning Universumiga vaielda ei ole kuigi lihtne. Lõpp on muidugi õnnelik jälle, Mort abiellub Surma lapsendatud tütre Ysabell'iga, kellega neil Mort'i õpipoisi-aegadest käänuline sõprussuhe on tekkinud ja Surma tiitlit jääb omama siiski Surm ise. Surm pillutas raamatus palju ilusaid mõtteteri nagu nt.: "Matemaatika ei ole nii kõikvõimas, kui kiidetakse", mille üle võiks pikemaltki mõtlema jääda. Ja lõpus jäi kõlama tõde, et Surm ei ütle kunagi hüvasti, ta eelistab öelda nägemist. Filosoofiline ja kaunis lõpp minu meelest. Aga see oli minu esimene ja hetkel olen ka üsna kindel, et seniks kuni ka viimane. Ta näitas oma kirjamaailmat mulle, mille kohta ei saa ma ainsat paha sõna öelda, kuid mis lihtsalt mulle kõige meelepärasem ei ole. Nagu öeldud, ma armastan lüürilisust ja ilu ning veel kord ilu, fantastika las olla omal kohal kellegi teise jaoks. Eksperimenteerijatele aga soovitan küll.

Terry Pratchett "Mort"

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Nõuks sai võetud läbi lugeda Rohelennu viimane lugemata teos, mis on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Raamat muidu ammu ostetud ja see ootas kaua, kaua-kaua, aknalaual oma lugemisjärge, aga ju ma siis pelgasin algselt veidi, sest tegemist ballaadiga. Ja kuna minu ballaadi lugemise kogemus just kuigi suur ei ole, kartsin, et see võib osutuda raamatuks, mis jääb venima ja venima ja venima... Tegelikult ei olnud nii, tegemist on sügavalt romantilise, ennastohverdavalt romantilise teosega suurest armastusest ja surmast. Lugulaul noorest ja imekaunist kuningannast Alexandrast, kelle vana kuningas Augustus on naiseks võtnud, et too riiki valitsema jätta ja ise võõraid maid avastama minna. Alexandra aga peidab oma hinges saladust. Ühel päeval ilmub Kuldsesse Linna kuninga noorem vend Quido koos saatjaskonnaga, kuhu kuulub ka ilus Belle. Alexandra armub Belle'isse ja hakkab talle saatma kingitusi ja kirjutama kirju, esialgu neid lauasahtlisse peites. Kuningriik on aga laostumas, vohab nälg ja põud ning rahvas on muutunud vihaseks, ja eriti oma 20-aastase ilusa süsijuukselise ning sinisilmse kuninganna peale, kelle armastus rahvast ärritab ning kes seepärast kividega surnuks loobitud saab. Tema saladus aga peitus selles, et tegelikult oli kaunis, tugevate kätega, elevandiluustki valgema nahaga kuninganna kuningas. Mees. Alexander. Legendi järgi ratsustas Belle ühel hommikul valge ratsuga kivilinna, valgetesse juustesse sätitud valge roos ja linn oli Saatuse poolt hukule määratud. Juhin tähelepanu ka raamatu kaunile kujundusele ja rohketele illustratsioonidele kaante vahel. Kaaned on arvatavasti kuldse läikega kaetud ajendatuna raamatus tegevuspaigaks olevast Kuldsest Linnast. Ilus raamat - nii seest kui väljas.

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Georges Simenon "Öö teeristil"

Viimane krimka, mida lugesin, oli Stoutilt. Ma tegin seda taas. Kuigi krimkat lugedes hakkan alati šarmantset Wolfe'i igatsema. Seekord lugesin üle "Öö teeristil" (Simenoni sarjast "Komissar Maigret"), mille kunagi ammu Apollo soodusletilt avastasin ja mida mind ostma ajendas selle kaunis esikaas. Ühel pühapäeva hommikul avastab Emile Michonnet oma garaažist üllatuslikult oma naabri, Carl Anderseni, auto. Michonnet auto leitakse omakorda Anderseni garaažist ning selle esiistmel on kellegi Antverpeni teemandikaupmehe Isaac Goldbergi laip. Carli ülekuulamine kestab kaheksateist tundi, ent too kinnitab oma süütust järjepidevalt. Et sündmuskohal, Kolme Lese teeristil, on ainult kolm maja, naasevad komissar Maigret (Simenoni loodud kirjanduslike tegelaste tuntuim tegelane) ja inspektor Lucas sinna juurdlust toimetama. Ehkki kahtlusaluste ring on väike, teevad järgnevad aset leidvad sündmused uurimise aina keerukamaks. Ühel järgnevatest öödest, toimub nii palju tulistamisi, kuritegusid ja olukordade ümberarvestamist, et ma ei hakka neid siia loetlema, kuid arreteeritakse hiljem kõik. Kõik kolmes majas elanud inimesed näevad teed vanglasse, peale Carli, kelle kaela süüd veeretada üritati. Tõesti, raamatu lõpus aset leidev komejant on ühtlasi nii naljakas kui tobe, kuid samas ka põnev, nagu üks kriminaalromaan ikka olema peab. Ma nüüd üritan seda raamatut oma nooremale õele pähe määrida, et kes ka vahetevahel midagi lugeda võiks...

Georges Simenon "La Nuit du carrefour"

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Lõpuks ometi sain sellegi teosega ühele poole! Roone raamatuni jõudsin hästi mõnusat teedpidi - esimene trükk oli ammu välja müüdud kui mina seda osta tahtsin ja raamatukogudes seda veel ei olnud. Ühel hommikul üllatas Margus (Margus Pilt - Radio Mania [88.8MHz] hommikuprogrammi, mida ma iga päev kuulan, saatejuht) külalisega - nimelt oli kutsutud stuudiosse mees nimega Roone Roost, rääkima raamatu "Mis sul Viga on." teisest trükist. "Super!" mõtlesin ma. Raamatuesitlusele ma kahjuks ei jõudnud, kuid raamatu soetasin küll üsna pea. Pikalt oli see mul laenus ja nüüd alles lugesin ise selle üllitise läbi: Vaimustav teos. Mu arvamus pruugib olla sedavõrd subjektiivne, et kui miski mulle meeldib, siis meeldib mulle seda kasvõi utreeritult kiita. Tegelikult kirjutab Roone lihtsalt oma arvamusest ja maailmavaatest. Arvamusest religiooni, ajateenistuse, eliitkoolide, pankade, meedia ja valitsuse, ühiskonna, tervisehullude, eesti keele, ühistrantspordi, prostitutsiooni, meheuhkuse, integratsiooni, linnavalitsuse, suitsetamise ja veel paljude teiste asjade suhtes. Ja ma pean tõdema, et jaa! Näha, kuidas inimesel on oma ajud ja oma mõistus, oh kui mõnus ja tervendav. Ja tema arvamust religioonistki lugedes ei olnud ma ei vihane, ei pahane ega "hakanud toolil nihelema". Olgu, mis mind veidi häiris, mis mind alati veidi häirib, oli labane kõnekeel ja keelekasutus. Labasekoelisus, frivoolsused ja roppus kurvastab mind alati, just eriti kirjanduslike üllitiste puhul. Aga TÕED, millest Roone kirjutab, ei olegi ju ilusad - ehk ei pea neid siis ka talutavate fraasidega väljendama, seega okei, lepin, sest see mõte imponeerib mulle. Huumorimeel meil klappis, nalja sai ja tõesti - mõne lõigu peale sai ikka häälekalt naerdud. Ja nagu Roone ise oma raamatus mitmeid kordi lugejate poole pöördub ning neid oma peaga mõtlema ja lambakarjast välja astuma kutsub, kutsun mina seda raamatut lugema. Kõiki, isegi kellele juba esimese kümne lehega teos vastu hakkab - selle lugemist ei saa kahetseda, see võib küll mitte meeldida, kasvõi vaadete poolest, aga ei saa panna lugemisele kulunud ajakadu tagasi nutma. Oh! Ja mis veel - raamatut illustreerib põlemapandav E. Savisaar. Teate küll, igal lehel on üks pisike pildike ja kui kõigile raamatu lehtedele see tegevus joonistustega arendada siis lõpuks kiiresti lehitsedes näeb täpselt, kuidas süüdatakse Tallinna linnapea. Ma ise olin sellisest illustratsioonist nii vaimustatud, et ühel õhtul Levikas sedasama raamatut lugedes, näitasin, ise õhinal, raamatu kunstilist poolt vist kõigile oma tuttavatele. Kauniks mõtteks, mis mu postituse lõpetama jääb, on Roonegi raamatu viimase lõigu paar rida: "Mõtle ja ela. Need kaks asja ongi minu nõuanne sulle, mu sõber. Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda."

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Albert Camus "Arusaamatus"

Jan, kes on oma kodu hüljanud aastakümneid tagasi, on sirgunud tubliks meheks ja leidnud suure õnne naise Mariaga. Teda aga vaevab, et pärast kodunt lahkumist pole ta hoolitsenud oma mahajäänud naise ja õe eest ning see rusub meest nõnda, et ta võtab ette teekonna tagasi koju, kus naispere endiselt võõrastemaja ülalpidamises töötab. Ema ja õde aga on elanud lootusetut elu - nende südamed on kalgistunud selle tumeda taeva all ning õe suurimast unistusest - kolida elama mere äärde - on nad tapnud palju võõrastemaja külastajaid, et saada neilt nende raha ja koguda seda kolimiseks. Nõnda lähebki ka lihane poeg ja vennaraas samuti manala teed, sest õde ja ema ei tunne kumbki lähedast ära ning perepoeg ise eelistab esialgu mitte oma identiteeti paljastada - tema soov on õppida ema ja õe tegemisi tundma, et otsustada, mida on neile enim vaja, et neid õnnelikuks teha. Viimase võimalust talle aga ei anta, õde ja ema mõrvavad Jani unepealt ja viskavad jõkke. Kui hiljem selgub, et tapetu, see oli - vend ja poeg - langeb ema muserdunult depressiooni ja viimsesse väsimusse ning heidab end jäisesse jõkke, mis on lahustanud kõiki nende roimade ohvreid. Martha, Jani õde, on aga kaleda hingega ning ei tunne kahju millestki, kui vaid iseendast, sest nüüd jätab ta siiski mere äärde kolimata ja elab edasi tundetult, nagu ennistki. Õde ei kõigutanud fakt, et ta oli tapnud oma venna, ta lausa vihkas teda, teades, et vennal on elus hästi läinud. Maria, kes järgmine päev oma meest võõrastemajja otsima läheb, kuuldes juhtunust Marthalt, kes puhtsüüdimatult talle kõik tõeselt ära räägib, langeb igavesse kurbusesse ning üksi jäädes kisendab appi Jumalat. Seepeale ilmub aga uksele vana teener, kes küsib Marialt, kas too kusus teda. Maria vastab, et võib-olla tõesti ja palun vanakeselt halastust ja abi, mille peale vana mees vastab oma tavalise tooniga: "Ei!" Selline kurbloolus. Jah, mis Camus' raamatute puhul on iseäralik ja kõneväärt - need põimuvad. Sest kui ma juba veidi "Arusaamatust" lugenud olin, tundsin mingisugust omalaadset tuttavlikkust ja juba esimese vaatuse kuuenda stseeni juures ma taipasin - "Võõras", kui peategelane oli määratud vanglasse, polnud tal seal midagi teha ja tema ainus lugemispala oli ajaleheväljalõige, mis oli kleepunud vanglamadratsi alla ning mida mees lugematuid kordi ikka ja jälle luges. Ajalehes oli nupp mehest, kes välismaal rikkaks saanud, pöördub tagasi koju ema ja õe juurde, kes teda mitte ära tundes ta unepealt tapavad ja paljaks röövivad. Jah kuna kuues stseen esimeses vaatuses on üsna raamatu alguses, siis olin natuke nördinud, et nüüd ju tean, mida edasi saama hakkab, aga mis sellest, see äratundmisrõõm on samuti meeldiv. Ja veel, mis Camus' puhul välja tuleb tuua: kõigi raamatute vältel on tekstid sisaldanud märkimisväärselt täiesti uskumatuid looduskirjeldusi! Pikad, täpset kujutlustloovad kirjeldused igat sorti loodusest, lihtsalt vapustav. Mõnda aega teen nüüd Camus'-ga pausi, loen veidi kergemat kirjandust ja siis naasen tagasi selle imelise kirjaniku juurde, kelle looming on prantsuse kirjanduse vahest kõige omapärasem koostisosa. Või tuleb teda nimetada kunstnikuks ja mõtlejaks, kes juurdleb inimeksistentsi kõigi põhilisemate, igaühele mingil määral tuttavate paradokside kallal. Camus' otsib elu ja kannatuste lõplikku mõtet ning seda leidmata tõdeb, et inimelu ongi üks iseenesest mõttetu elu, kuid kuidas siis selle teadmisega elada? Camus peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu.

Albert Camus "Le Malentendu"

Albert Camus "Caligula"

Nooruke Rooma imeraator, lahke prints, Caligula, mõistab peale oma õe ja ühtlasi ka väljavalitu, Drusilla, surma, et inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud. Gaius on kolm päeva kadunud ning kui ta lõpuks tagasi lossi ilmub, on ta justkui hullunud, lõhestunud ja aru kaotanud. Ta sunnib inimesi loogikale, tapab neid kuidas heaks arvab ja tunnistab, et ka ilma põhjuseta, sest suremiseks pole vaja põhjust. Ta andub täielikult absurdile ja hülgab kõik inimliku - sõbrad, armastuse, solidaarsuse ja headuse. Ta vannutab kõik enese tahte alla ja sunnib kõiki talitama täpselt tema sõnade järgi, ta alandab inimesi ja mängib nendega. Tema tõde on mässata saatuse ja taeva vastu. Gaius on nõus surema arusaamisa eest, et mitte keegi ei saa end ise päästa üksilduses ja ei saa aidata ka teist. Lõpuks manipuleerib teadlikult Gaius ise oma surma, utsitades ja ässitades oma alamaid ja teenreid talle vastu hakkama ja teda tapma, mis sotsiaalsel redelil madalamal asuvatel inimestel juba ammu tegelikult plaanis oli. Surres muidugi, samal ajal kui teenrid teda peksavad, röögatab Gaius siiski veel naerdes ja rögisedes, et ta on veel elus. Üsna üsna üsna julma sisuga teos, mis paneb mind esimest korda kahtlema Camus' mõistuse adekvaatsuses. Muidugi parim näide eksistentsialistlikust kirjandusest - võitlus ja arusaamatus olemise ja olematuse vahel. Suremine idee nimel. Ja muide, raamat sisaldas ka parajalt magusat vürtsikat irooniat, mis nii mõnigi kord tahest tahtmata suunurgad ülespoole tõstis.

Albert Camus "Caligula"

Albert Camus "Langus"

Camus' viimane ilukirjanduslik teos. Raamat koosneb tervenisti monoloogist, mida peab "pattu kahetsev kohtunik" Jean-Baptiste Clamence. Tegevus leiab aset Hollandis, Amsterdamis. Jean pihib raamatu vältel kõigepealt oma õndsatest aastatest töötades kaitseministeeriumi juristina Pariisis, olles edukas, olles rikas, olles oma kolleegide seas lugupeetud ja austatud. Ühel õhtul-ööl aga sillal jalutades kuulis ta võõrast naist üle sillaääre hüpates karjatamas ja vette kukkumas, Jean jätkas aga jalutuskäiku, ta ei meenutanud juhtunut. Mõned aastad hiljem sealsamas peatudes kuuleb ta naeru, tõenäoliselt mitte talle suunatut, kuid vajub mõttesse, naer meenutab talle kunagist õnnetust naisega. Viimane juhtum Jean'i allakäiguspiraalil - ta satub liiklusintsidenti, kus ta omameelest ei esine kuigi mehelikult ja väärikalt, teadvustades enesele samal ajal, et teistel inimestel ei pruugi see vahejuhtum maanteel lõunanigi meeles püsida, aga mõte jäi Jean'i rusuma ja Jean tundis end alandatuna. Jean muutub. Mõttessevajunuks. Ning taipab, et kogu oma elu on elanud ta isekalt ja silmakirjalikult, otsides vaid au ja tunnustust. Jean sulgub endasse ja tunneb, et kogu ta elu on tema üle naerdud, ta taganeb maailmast sulgedes oma õiguspraksise, vältides vanu kolleege ja inimesi üleüldse - ning sukeldub liiderlikku maailma, hiljem satub saksa koonduslaagrisse. Romaan lõppeb võika märkusega: ""Oo tütarlaps, hüppa veel kord vette, et mul oleks veel üks võimalus päästa meid mõlemaid!" Veel kord... Taevake, milline mõtlematus! Kujutlege, armas härra, mis siis saaks, kui meid sõnast võetaks? Meil tuleks see teoks teha. Brr...! Vesi on nii külm! Aga ärge muretsege! On juba hilja. Alati on liiga hilja. Hea seegi!" Ma ei tea, ma ei oska kuidagi öeldagi. Mitte, et raamat minus kuhugi tabanud oleks.

Albert Camus "La Chute"

Allan Vainola "Inventuur"

Ma ei ole eriline elulooraamatute lugeja, kui seda teost nüüd nõnda nimetada saab. Ja kogu sümpaatiat ja austust ühe oma lemmikmuusiku vastu kokku võttes pean siiski tõdema, et see miski, eriline ja särav, jäi sest raamatust puudu. Ei tea kas need 236 lehekülge olid minu jaoks liiga üksluised või milles asi... Imelik, sest ahhetamapanevus raamatuis pole mind eriti kunagi niivõrd paelunud, kuid selle teose puhul ei saa üleüldse millestki sellisest rääkida. Mitte, et lugupidamist vääriv Vainola oleks elanud igavat elu - ei, kindlasti mitte - otse vastupidi, kuid on's see kirjeldatud sellise kireva elu kohta väärilisel viisil? Samas on see omamoodi rahulik ja sujuv stiil ja võib-olla otsin mina raamatuist just hullust ja selge on ju see, et elulooraamatuist ma säherdust stiili ei leia, kui just taevani utreeritud ei ole. Ühesõnaga oli "Inventuur" minu esimene elulooraamatu kogemus ja jättis mulje nagu ma alati arvanud olen. Puuduvad süžee arendus, kulminatsioon ja püant jt., mille poolest armastan just sügavamaid žanreid. Aga ega's ma siis ometi kahetse, et Vainola raamatule kaks päeva pühendasin (kusjuures eelkõige seetõttu, et teos ei tahtnud mul eriti kiiresti minna, pidevalt köitis mind midagi muud, mis pani nina raamatust tõstma). Raamatut kokku võtma ei hakka - mälestused - mida ei saagi kokkuvõttena üles tähendada ühe 46-aastase tegusa mehe tegemistest.

Allan Vainola "Inventuur"

Albert Camus "Katk"

Camus' üks tuntuim teos, mis räägib ühe Alžeeria linna, Orani, elust ja käitumisest, kui seda tabab katk. Jah, katk kui kergesti leviv nakkushaigus, mida kannavad edasi närilised, eriti rotid ja ümisejad. Esmalt hakkavad linnas pesitsevad rotid surema, tulles seda tegema tänavale, edasi haigestuvad inimesed üha rohkem ravimatusse haigusesse, mille tõttu tabab neid surm ja viimaks suletakse linn karantiini. Camus analüüsib tohutult just seda, kuidas saavad inimesed hakkama eelkõige iseendaga tõugatuna üksildusse, äralõigatuna lähedastest. Millised tunded valdavad inimesi katku esimestel kuudel ja millisteks on transformeerunud kaaskodanike inimmõtted katku viimases etapis. Camus' tõeliselt hämmastav sõnastus analüüsimaks erinevate, väga erinevate, isiksuste loomust ja viimase muutumist. Paljud kaaskodanikest jätsid katku süvenemise ajal kõrvale oma egoistlikkuse ja hakkasid tööle koos teistega, et katku vastu võidelda, kuid oli ka neid, kellele katk oli absoluutselt kontimööda ja kes olukorda nautisid. Samas leidub alati ka neid, keda igasugused elulised muutused muudavad tülpinuks ja ükskõikseks. Raamat on kirjutatud päevikuvormis täiesti adekvaatselt, kedagi ega midagi ülistamata ega kõrvale jätmata. Räägin natuke ka tegelastest: Dr. Bernard Rieux - teose jutustaja, mis selgub alles raamatu lõpul. Kohalik doktor, kelle naine raamatu algul välismaale sanatooriumisse toimetatakse, julgeb esimesena nimetada haigust sõnaga "katk", võtab enda vastutuseks organiseerida kogu katku vastu võitlemise programmi ja on selles, väsimusest hoolimata, edukas. Raymond Rambert - linna külastav ajakirjanik, kelle jaoks on eriti valulik eemalolek oma kodumaale jäänud naisest, mistõttu ta proovib kõiksugu illegaalseid võimalusi, et maalt, hoolimata karantiinist, siiski lahkuda. Kui talle lõpuks see võimalus avaneb - ütleb ta sellest ära. Ta tunneb, et on saanud ses rahva ühises õnnetuses linna osaks ja liitub samuti programmiga, mida Rieux läbi viib. Cottard - ekstsentriline isiksus, kes võtab katku kui puhast naudingut, epideemia languse alguses muutuvad tema tujud heitlikumaks - mõni päev on mees sotsiaalselt aktiivne, mõni päev ei anna endast märkugi, lõpus aga kaotab mees mentaalse balansi ja kukub tulistama suvalisi inimesi tänaval, politsei arreteerib ta. Joseph Grand - 50-aastane linnaametnik, kes on madalalt tasustatud, ebaõiglaselt muide, kuid kes on võimeline väga sügavaks kiindumuseks. Töö kõrvalt kirjutab mees raamatut, kuid kuna ta on äärmiselt perfektsionistlik, ei saa ta enesega pika aja peale esimese lausegagi leppele.Tema probleem elus ongi just eneseväljendamisraskus, ta otsib ka kõige lihtlabasemate lausete jaoks kaua aega sõnu. Ta elus figureerib kaunis unistus - lahkunud naine Jeanne, kaunis amatsoon, kellele on pühendatud ka raamat, millele mees iseendast kõik pühendab. Jean Tarrou - saabunud Orani mõni nädal enne katku puhkemist, teadmata põhjustel. Tema on see, kellel esimesena kerkib idee korraldada meeskondlik vabatahtlike programm võitlemaks katku vastu. Ta tunneb, et katk on igaühe vastutus ja igaüks peaks maksma oma tollimaksu. Neist saavad lõpus Rieux'ga suured sõbrad ning ta paljastab Rieux'le oma elu missiooni - saada pühakuks, uskumata Jumalasse. Tema mõtted on äärmiselt kaunid, ta taunib täielikult surmamõistmist. Kui katk on praktiliselt lõppenud, saab Tarrou'st selle üks viimaseid ohvreid, kuid ta ei anna end surmale ilma kangelasliku võitluseta. Tulises sõjas katkuga jääb linn küll võitjaks, kuid autorgi jätab raamatu lõpulauseks kõlama, et võib-olla tuleb päev, mil katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. Mina muidugi ei jõua ära kiita Camus' sõnaosavust ja sõnalist väljendusrikkust. Kuigi "Katku" ei loeta Camus' absurditriloogiasse, oli sinna siiski tuttavlikku absurdi sisse põimitud, oli rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süžee areng pole kuigi kiire ning palju on jutustavat-kirjeldavat teksti vahepeal, millest tean, minnakse mõnikord süvenemata üle.

Albert Camus "La Peste"

Albert Camus "Võõras"

Oi, tõeline absurdiraamat. Kuigi eelmine Camus' raamat oli küllaltki raskestimõistetav, olen nüüd väga rõõmus, et selle varem siiski läbi lugenud olin, sest kõik see absurditeooria "Sisyphose müüdis" rakendus nüüd praktilisel moel "Võõras". Kiirelt kokkuvõttes siis suri peategelase, hr. Meursault'i, ema, vanadusse. Meursault oli ta juba aastaid tagasi pannud vanadekodusse, sest tal ei oleks jätkunud materiaalset ressurssi ema ülalpidamiseks. Ema matustel ei poeta Meursault pisaratki ega taha ema enne matmist viimast korda näha, kuid sellised ilmingud ei tulene mitte tundetusest, vaid sügavast realistlikkusest. Meursault leiab, et kui väga ta ka mõnd inimest elusana ei armastaks, siis surnuna too inimene teda enam ei huvita. Samas, loogiline. Matusepäevast järgneval hakkas Meursault kurameerima tütarlaps Marie'ga, neil oli koos hea ja nad käisid koos ujumas, söömas ja kinos. Nende suhe jääb püsima raamatu lõpuni. Ühel õhtul kuulsid nad Meursault'i pool olles naaberkorterist naise nuttu ja peksmist. See oli Raymond, kes üht häbematut naist nahutas. Kuna aga Meursault ei sallinud politseinikke, ei suvatsenud ta võime kohale kutsuda. Sellegipoolest tegi seda keegi teine. Hiljem aitas ta, puht paremast kirjaoskusest, Raymondil kirjutada kiri sellele neiule, et too ta juurde tagasi tuleks ja oma tõelise karistuse kätte saaks. Nii läkski muide ja Raymond peksis naise vaeseomaks. Naine, muide, oli araablanna ja teatavasti oli tal tutvusi ning nüüd hoiti Raymondil silm peal eriti vilkalt. Seega pidi Raymond tänavail ettevaatlikult liikuma, et teda ei tabaks sama saatus, mis araablannat. Raymondil ja Maursault'il oli sellest intsidendist alates aga alanud sõprus ja üks päev Raymond küsiski Maursault'ilt, et kas too oleks huvitatud minema külla ühele tema sõbrale ja tolle naisele sõbra suvilasse Alžiiri lähedal. Meursault ja Marie nõustusid ning nad veetsid sal kauni päeva. Kuni hetkeni, mil ilmus jõuk araablasi. Toimus rüselus ja Raymond sai enim vigastada, kuid kõik laabus siiski. Hiljem aga tahtis Meursault jalutama minna ja tee peal avastas ta, et Raymondi talle usaldatud relv on tal kaasas. Tal polnud mingitki plaani seda kasutada. Siis aga nägi ta pikutamas üht noist araablastest ja korraks nagu tardus paigale. Ühel hetkel võtis araablane välja noa ja päiksekiired peegeldasid noatera nii eredalt, et Maursault ise oleks peaaegu teadvuse kaotanud, aga enne seda läks ta relv lahti, sest tol hetkel oli ta seda taskus silunud. Ta tappis araablase viie lasuga. Tahtmata. Juhusest. Nüüd ootas teda eeluurimise ajaks 11 kuud vanglat. Järgneb pikem kirjeldus vanglaelust ja sellest, kuidas vanglas aeg möödub. Kohtupäev. Kuulati ära kõik asjaosalised, kuid silmnähtavalt võeti liiga palju arvesse ebaoluliset fakti, et Meursault oma ema matustel kurb ei tundunud. See heitis talle valguse kui südametu kurjategija. Ja pikemalt arutlemata määrati Meursault'ile surmanuhtlus. Ebaõiglane muidugi, sest kõik kõik kõik oli tegelikult juhuste kokkulangevus ja ta polnud kindlasti mõrvar. Kuid seejuures Meursault ise ei olnud üldsegi kurb, sest ta teadis, et sellel millal ta sureb, pole mitte mingit tähtsust. Surm on surm ja seda teavad ju kõik, et elu ei ole elamise vaeva väärt. Oh, mulle nii nii meeldis seda raamatut lugeda! Jätkan kindlasti veel mõnda aega Camus' lainel.

Albert Camus "L'Étranger"

Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mul on see postitus siin tunde lahti seisnud ja ei oska siiani midagi kirjutada. Usun, et "Sisyphose müüti" ei saagi eriti kuidagi "kokku võtta". Läbi raamatu väljendab, tõestab ja selgitab Camus oma arvamusi erinevate näidete ja kirjanduslike tegelaskujude kaudu - lugejale jääb vabadus raamatu abil jätta oma hinge kas plekk või vaimustus, jääb vabadus minna kaasa "absurdiga" ja õppida temaga koos elama ning jätta kogu oma eelnevad elutõed ja alistuda "ükskõiksusele" või jääb vabadus liigitada teos lihtsalt hullu prantslasest filosoofi tindikatsetuseks. Raamatus käsitleb Camus absurdi, enesetapu, kirjanduse ja filosoofia valdkondi. Ta selgitab absurdi ja absurdiinimese mõistet nii hästi-halvasti, kui keegi sellest aru saab ja raamat lõppeb "Sisyphose müüdiga", mille järgi ka esseele pealkiri antud. Sisyphos oli Kreeka mütoloogias kuningas, keda karistati sellega, et sunniti teda vedama kivirahnu ülesmäge. Kivirahn aga veeres alati alla tagasi ja selles seisneski karistuse mõte - arvati, et kõige kohutavam on teha mõttetut tööd, millel puudub igasugune tulemus ja tulevik. Just nimelt see essee punkt aitas minu jaoks enim lahti mõtestada absurdi olemust. Imestamapaneval kombel leian raamatu lõpu olevat isegi kauni... Raamatut lugeda soovitan siiski inimestel, kel on eelnevalt külluslik lugemusepagas olemas.


Albert Camus "Le Mythe de Sisyphe"

Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Taaskord uuesti avastatud raamat, varem loetud. Eeeh, no lihtsalt nii nii kerttu-rakkelik teos! See juba nagu seletakski kõik: palju palju seksi, alkoholi, suhete klaarimist ja pläkutamist tibide vahel, kuid nagu meetilgaks tõrvapotis - ka veidi kurba traagikat. Peategelane - varsti keskikka jõudev kiilaspäine disainigraafik Sinead - on üdini karske, ei võta napsu, ei suitseta, ei tarvita muid meelemürke. Kuid on miski, mis ta siiski maha rahustab - seks. Siis kolmandiku raamatust moodustabki seks ja selle kirjeldamine; teise kolmandiku eluolud, meessuhted üldiselt ja veidi minevikku; viimase kolmandiku sõbrannasuhted. Rohkem lähemalt ma nüüd raamatu sisu kokku võtta ei oskagi, sest muud see tõesti ei sisaldanud, kuid raamatu lõpp pani siiski põntsu. Sinead, kelle maailma parimaks sõbrannaks, kelleta ta eladagi ei saaks, Susanna, sureb autoõnnetuses. See surmab ka Sineadi sisemuse ja seepeale ärkab ta üles ning avastab, et terve see elu, mida raamatus kirjeldatud oli (sh. meeletud peod, parim seks, sajad mehed, hea töökoht), oli olnud unenägu ja tegelikult on ta hoopis kogu elu hooldekodus elanud, lühike ja paks, näos needimeri ja kaua surnud olnud. Ja nüüd Rakke enda sõnadega: "Tegelikult räägib see kurb raamat hirmust turvalisuse, stabiilsuse ja armastuse ees." Üldse ei vaidle, rääkis tõesti. Üsna traagiline lõpp sellisele "kergele" lugemisele. Sõnad said nüüd otsa, üsnagi kesine kokkuvõte, aga Rakke raamatutega ma paremini ei oska. Samas kindlasti on siin varsti taaskord just mõni tema raamatu pealkiri. Neid on lihtsalt mõnus lugeda. Kuid minu jaoks lihtsalt on vahel Rakke raamatute sisu raamid liiga ranged. Ma tõesti ei usu, et elus elataksegi ainult seksi ja raha nimel. Võib-olla minust naiivne, aga ma usun, et paljud otsivad siiski rohkem ka vaimseid väärtusi.


Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Ben Elton "Kõrgem seltskond"

Tegemist on teosega, mida kõne all oleva raamatu kohta liiga varases nooruses pidasin üheks oma lemmikraamatuks. Ilmselt sellepärast, et see suutis mind šokeerida ja seda korralikult. Hiljem esialset eufooriat on ta mul pidevalt laenus olnud ja nüüd üks päev C. pool redutades avastasin selle tema riiulilt ning alustasin raamatu kolmandat korda läbi lugemisega. Eelnevalt ma kannatasingi kirjandusliku põua all ja see raamat päästis mu, sest isegi vastumeelselt neid vulgaarsusi täis ridu lugedes pole võimalik seda käest ära panna. Räägib ta siis lõppkokkuvõttes ühe perekonna - Pagetite, 17-aastase narkomaanist prostituudi Jessie ja üle ilma kuulsa rokkstaari Tommy Hansoni allakäigust-langusest või Jessie ja Tommy puhul jalule tõusust. Tegevuspaik - korrumpeerunud riigi- ja politseivõimu ning narkosõja kulminatsiooni poole liikuv Suurbritannia. Raamatu keskne teema oma narkootikumid. Raamatut on kirjeldatud kui humoorikat ja värvikat, kuid ma väidaksin sellele küll, täieõiguslikkust tundes, vastu. See kõik on kohutav, mida seal kirjeldatakse ja mis on, pead liiva alla matmata, paljude (rohkemate, kui arvata osatagi) igapäeva eluolu. Peter Paget, parlamendisaadik, üritab viia läbi seaduseelnõud, mis legaliseeriks riigis kõik uimastid, rõhutan - kõik. Teda toetab terve tema perekond, kuid Peteril on ka armuafäär, oma alluva, 23-aastase kauni Samanthaga, mille päevavalgele ilmnemine raamatu lõpus toob Peterile kõige jubedama ebaõnnestumise elus. Sellal Jessie, lapsena kodus ahistatud, teismelisena kodust, Šotimaalt, jalga lasknud - Londonisse, narkohooraks (omavoliline tuletis inglisekeelsest sõnast crackwhore) müüdud ja "nõela otsa kukkunud" alaealine ilus tüdruk, kes võitleb surmani, et naaseda tavalisse ühiskonda, omada taas dokumente ja mitte kunagi enam libastuda "puhtal teel". See aga näib pea, et võimatuna. Ja Tommy - rokkar, kes oma ajud söestanud narkootikumidest, alkoholist ja tubakast ning kellel näib tõelisi tundeid enam mitte eksisteerivat, kuid sügaval karmi rokikesta all on need siiski veel olemas. Tal aitab need taasavastada Jessie, kui nad on sunnitud juhuslikult veetma ühe öö koos tänaval, kerjates. Seejärel taasavastab Jessie aga tema sütenöör ja neiu veetakse tagasi bordelli ning kogu selle palagan kulmineerub sellega, et Tommy pekstakse koomasse. Hiljem hakkab ta aga tüdrukut uuesti otsima ning kõige lõpuks aitab tolle naistevanglast välja ja kingib talle eluaegse puhkuse kaugel saarel, kus tüdruk saab olla üksi ja vaba kõigest, tunda päikesevalgust oma nahal päevast-päeva ja veeta aega ainult iseendaga. Tommy lugu kroonib sama õnnis lõpp. Kuid tee õnneni... Mina seda sõnadesse ei sea.

Ben Elton "High Society"

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Kadri Kõusaar on mulle alati huvi pakkunud, kõigega mis ta teeb, ja "Vaba tõusu" lugemist alustasin ma juba vast 14-aastasena, kuid tookord jäi see poolikuks ja nüüd sai see uuesti läbi võetud. Raamat mis mulle väga väga väga meeldis! Seal oli palju salapärast, psühhoanalüüsi ja pimeduse-valguse duelli, mis mulle igati meelepärane! Raamat jagunes kolmeks - Elu, suremine ja uuestisünd, ning need omakorda astmeteks. Raamatu mina-tegelane Ethel kaotab raamatu algul oma armastatu - noore, huvitava Miroslavi, kes on sooritanud enesetapu nende ühise kodu vannitoas. Vahepeale jäävad nüüd Etheli maailmapildi kirjeldamine ja varajasema elu tutvustus. Siis tutvub Ethel Talisega, kellega Ethel hakkab aega veetma (enamasti autoga sõitmas käima) ning teda usaldama, kindlasti osalt sellepärast, et tunda adrenaliini ja hirmu. Painav hirm sütitab Ethelit. Ühel hetkel Talis lihtsalt kaob, ta oli olnud Etheli elus lihtne vahe-etapp pärast Miroslavi surma ja enne Adriani tulekut. Ethel unistas lapse saamisest, kuid enne otsis oma tulevasele tütrele isa. Ta leidis ta piparkoogi taolises majas elava Adriani näol, kes oli "hea mafiooso", nimelt vahendades kvaliteetset narkot asepresidentidele ja kunstnikele, kel on midagi öelda. Adrian ostis Etheli soovil talle Hiiumaale maja, et ta saaks olla kaugel ühiskonna kammitsusest, mis Ethelit painas. Saarel elades tutvus Ethel aga Lev'iga, vene režissööriga, kelle vastu tunneb ta hirmu ning see hirm tõmbab teda Lev'ile üha lähemale. Ethel jääb lapseootele, lapse isaks Lev. Nad sõidavad Prantsusmaale, Adriani nõusolekul, kuid seal Lev sureb. Nüüd jääb Ethelil üle saada Adrianiga kokku Itaalias, Firenzes, sest Adrian on vahepeal kuulutatud tagaotsitavaks. Nad kolivad järgmisele üksikule saarele ja abielluvad seal. Selles õnnelikus lõppfaasis aga ilmub Hermes (vanakreeka mütoloogiast tuntud jumal), kes seletab talle, et ta on tegelikult ammu surnud. Ja Adrianiga esimest korda kohtumisest on möödas kõigest veerand tundi. Ta paneb Etheli aru saama, et kõik järgnev oli olnud Etheli enda kujutlusvõime viljakus ja üleüldse oli Adrian - Andrei(!) tegelikult tavaline pätt, kes Etheli enesekaitseks maha lasi, kui teda enda aknast sisse ronimas nägi. No see sisukirjeldus oli praegu ikka väga mage selle kõrval, milline sisu sellel raamatul tegelikult oli. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda nimetatakse kirjandusliku terminiga, kui raamatus hakkab ühte repliiki või fraasi mitmeid kordi kordama. Ja mõte säilib, kuid tuleb esile erinevate inimeste tekitatud situatsioonides ning mõjub täpipealt samaselt. Ja sellised on minu lemmikraamatud, kus seda kordust esineb ja alati haarab initsiatiivi sürrealism ja see kummaline kordus, ühtedesse kohtadesse tagasilangemine kuid samas arenemine... Raske on oma päris mõtet esile tuua siin. Raamat oli väga hea! Kuigi kirjanduslikult peaks niisugused iseloomustavad mõisted nagu "hea" ja "halb" olema õigusega keelatud. Kindlasti lähiajal asun Kõusaare esimest raamatut "Ego" lugema.

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Emily Jane Brontë "Vihurimäe"

Esimene raamat, mille kokkuvõtte kirjutamist mitu päeva edasi lükanud olen. Kokkuvõtte kirjutamiseks väga keerukas raamat, palju tegevust, tegelaste domineerimise muutusi, nii palju tundeid seinast seina... Raamat iseenesest mulle väga meeldis, hästi tüüpiline romantismiaegne romaan, milles on esindatud vast kõik romantismitunnused. Teos algab Mr. Lockwoodi saabumisega Rästapesasse. Ta plaanib hakata maatükki üürima. Kohtudes rentniku ja kõrvaltalu Vihurimäe omaniku Mr. Heathcliffiga on ta esialgu vaimustunud sellest, kuidas inimesed niisuguses ürglooduslikus kohas ja nõnda üksikuna elada armastavad, kuid tundes oma nahal seda toorust, julmust ja ebaviisakust, millega Heathcliff ja teised majaelanikud (Joseph, Mrs. Linton Heathcliff, Earnshaw) teda vastu võtavad, uurib ta oma majapidajanna Elleni käest nende elu kohta. Teenija on kasvanud eelnimetatud inimestega koos üles (v.a. Joseph, kes on juba vana ning eluaegas Earnshawe teeninud) ning räägib Mr. Lockwoodile kõigest üksikasjalikult. Kokkuvõtlikult siis oli vana suguvõsa peremees Hr. Earnshaw läinud kord Liverpooli ning saabunud tagasi leidlapsega, kelle nimetas Heathcliffiks. Kuna tollest saab perepea ebajumal, hakkavad teised Earnshawi lapsed teda vihkama, kuna too saab kogu tähelepanu ja armastuse, v.a. härra tütar Cathrine, kellega Heathcliff suurepäraselt aastaid läbi saab. Kui lapsed on juba vanemad, sureb nende isa, mistõttu välismaale õppima saadetud Earnshaw juunior tagasi koju saabub ning haarab peres ohjad. See on Hindley'le, kes välismaalt ka naise oli endaga toonud (rõõmsameelse Francese), suurimaks rõõmuks, sest nüüd sai ta Heathcliffi alandada ja orjana pidada, kuis hing ihkas. Vahepeal hakkab aga Cathrine naaberperekonna Lintonitega suhtlema, millele järgneb abieluettepanek noorhärra Edgar Lintoni poolt. Cathrine vastab Lintonile jaatavalt ning alandab seega Heathcliffi, sest just nemad on hoopis teineteisesse arumunud juba aastaid. Seejärel kaob Heathcliff kolmeks aastaks ning saabudes on ta saanud kuskilt varanduse ja on seega pururikas. Ilmudes ühel tormiööl Lintonite ukse taha on Cathyl selle üle taevani rõõmus meel. Tema mehel, Edgaril, aga mitte, sest nemad Heathcliffiga polnud üksteist kunagi sallinud ja ka nüüd oli Heathcliffi seltskond talle vastuvõetamatu. Sestap' puhkeb perekonnas suur tüli, mille tagajärjel Cathy haigestub ning sureb. Sureb ta samal päeval, mil toob ilmale imeilusa tütre, kelle nimeks samuti Cathrine saab. Pisikesest Cathyst saab isa suurim silmarõõm. Heathcliff on aga selle kõige kõrvalt naitunud Edgari õe Isabellaga ning too on jõudnud juba ka Heathcliffi juurest jalga lasta ning talle poja sünnitada. Kuna Isabella teiselpool Inglismaad sureb, võtab isa Heathcliff oma Lintoniks nimetatud poja enda juurde Vihurimäele elama. Poiss on täielik hädapätakas, väga kehva tervisega ning nõrguke. Siiski on vanal Heathcliffil plaanis Cathy ja Linton abielluma sundida. Pärast Lintoni ja Cathy isa Edgari surma hakkab 18-aastane Cathy sõbrustama 23-aastase mühaka, Hindley poja, Hareton Earnshaw'iga, nende sõprus areneb kiiresti. Kuigi Cathy oli nooremana Haretonile kõvasti liiga teinud oma sõnadega ja teda korralikult alandanud, ei omanud see enam tähtsust. Raamatu lõpus elavad nad õnnelikult koos ning plaanivad abielluda, mis saab teoks pärast Heathcliffi surma. Mehe, kes eluajal saatis korda ainult halba ning triumfeeris surmani - ta hävitas Edgari ja Cathrine elu, saatis hukka oma naise Isabella, laskis kõngeda omaenese pojal Lintonil ning käitus vägivaldselt ja julmalt kõigi teiste inimestega, ei pea ta kunagi oma tegude eest vastutust kandma. Raamatu lõpebki tema surmaga. See kohutav ebaõiglus ja toorus, mis raamatus pea kogu aeg figureerival kohal oli, avaldas mulle pigem negatiivset mõju ja ma pean seda teost brutaalseks, sest see sisaldas nii vähe ilu ja nii meeletult jõhkrust. Samas oli kõik raamatus toimunu realistlik ning ehk seetõttu mulle lõpptulemus halva maitse kurku jättiski. Aga teos on väga hästi kirjutatud, musternäidis romantismiajastu romaanist, isegi vähekene satiiriline ja väga sisutihe. Kahjuks ainuke raamat, mille E. J. Brontë oma eluajal avadas.

Emily Jane Brontë "Wuthering Heights"

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Võtsin lugeda raamaturiiulis lugemist ootava esimese Pärnitsa avaldatud raamatu. Raamat koosnes kummitama jäävatest lühijutukestest, millest mõni ka veidi pikem. Kuna olen tänaseks mõlemad Pärnitsa raamatud läbi lugenud, on kujutlus Pärnitsast kujunenud üsna... Heaks kindlasti, aga miskit veel... Mulle hakkab tunduma, et noort meest painab ehk mõnd rahulikumat sorti misantroopsus. Ta raamatud on olnud väga inimestsalgavad, suure osa moodustavad alati enesetapukirjeldused, tapmine, surm ja suitsiidne mõttelaad. Võib-olla on see kunst. "Näiv on jääv" jutud olid just eelnimetatud teemadel, kuid seekord sisaldasid lood veel painajalikke kirjeldusi. Nt. oli üks lugu ("Minu koerad") poisist, kes leidis endale jõepõhjast surnud kutsikad, arusaamata, et nad ei ela. Ta hakkas koerade eest hoolitsema, kammis neid ja jalutas nendega, kuid laibad hakkasid haisema nagu ikka. Seetõttu läks ta elama inimestest kaugele, sest tema meelest inimestele ei meeldinud tema koerad, kuna arvas, et nad on teiste inimeste meelest liiga suureks kasvanud. Seda idee poolest juba jälki juttu kaunistasid veel kohutavamad kirjeldused nende kahe surnukeha väljanägemisest. Ja nõnda oli nende kõikide lugudega. Raamatu lõpus oli Jaak Urmeti arvustus raamatu kohta, ning pean nentima, et tema tees selle kohta, et kehvemate lugude ülekaal summutab geniaalsemad lood, ühtib ka minu omaga. Ma polnud ammu raamatut ühe korraga läbi lugenud, kuid "Näiv on jääva" lugesin endale unejutuks. See ilmselgelt oli vale otsus, sest raamat mõjus mu psüühikale vist üle keskmise ning ma nägin kohe unes, kuidas elasin üksi suures majas ning öösel tahtes minna tualetti süütasin elutoa laetuled ja mulle avanes vaade mitmekümnetest nööri otsas rippuvatest suitsiidi sooritanutest. Avastades, et terve mu elamine laipe täis on, ei vaevunud kemmergusse minemagi, vaid vaatasin tänavale. Ka see oli täis surnukehasid. Ärkasin üles ning hiljem uinudes nägin, kuidas E. Savisaar mind suure juustu Laysi pakiga ära üritas osta. Vast puudub minul selliste ulme-fantaasia-utoopiliste raamatute jaoks kõrgem-kõrgem närvitalitus. "Näiv on jääv" sisaldas vähem frivoolsusi, kui "Hundikutsikaeetika", kuid need ei jäänud olemata. Raamatu lõpu poole esines neid siiski, kuid enam mitte nii häirivalt palju. Pärnits meeldib mulle endiselt väga. Jään ootama, sest noormees on alles 19 ja kirjanduslikult tõesti väga andekas.

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"