Sunday, January 23, 2011

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Kadri Kõusaar on mulle alati huvi pakkunud, kõigega mis ta teeb, ja "Vaba tõusu" lugemist alustasin ma juba vast 14-aastasena, kuid tookord jäi see poolikuks ja nüüd sai see uuesti läbi võetud. Raamat mis mulle väga väga väga meeldis! Seal oli palju salapärast, psühhoanalüüsi ja pimeduse-valguse duelli, mis mulle igati meelepärane! Raamat jagunes kolmeks - Elu, suremine ja uuestisünd, ning need omakorda astmeteks. Raamatu mina-tegelane Ethel kaotab raamatu algul oma armastatu - noore, huvitava Miroslavi, kes on sooritanud enesetapu nende ühise kodu vannitoas. Vahepeale jäävad nüüd Etheli maailmapildi kirjeldamine ja varajasema elu tutvustus. Siis tutvub Ethel Talisega, kellega Ethel hakkab aega veetma (enamasti autoga sõitmas käima) ning teda usaldama, kindlasti osalt sellepärast, et tunda adrenaliini ja hirmu. Painav hirm sütitab Ethelit. Ühel hetkel Talis lihtsalt kaob, ta oli olnud Etheli elus lihtne vahe-etapp pärast Miroslavi surma ja enne Adriani tulekut. Ethel unistas lapse saamisest, kuid enne otsis oma tulevasele tütrele isa. Ta leidis ta piparkoogi taolises majas elava Adriani näol, kes oli "hea mafiooso", nimelt vahendades kvaliteetset narkot asepresidentidele ja kunstnikele, kel on midagi öelda. Adrian ostis Etheli soovil talle Hiiumaale maja, et ta saaks olla kaugel ühiskonna kammitsusest, mis Ethelit painas. Saarel elades tutvus Ethel aga Lev'iga, vene režissööriga, kelle vastu tunneb ta hirmu ning see hirm tõmbab teda Lev'ile üha lähemale. Ethel jääb lapseootele, lapse isaks Lev. Nad sõidavad Prantsusmaale, Adriani nõusolekul, kuid seal Lev sureb. Nüüd jääb Ethelil üle saada Adrianiga kokku Itaalias, Firenzes, sest Adrian on vahepeal kuulutatud tagaotsitavaks. Nad kolivad järgmisele üksikule saarele ja abielluvad seal. Selles õnnelikus lõppfaasis aga ilmub Hermes (vanakreeka mütoloogiast tuntud jumal), kes seletab talle, et ta on tegelikult ammu surnud. Ja Adrianiga esimest korda kohtumisest on möödas kõigest veerand tundi. Ta paneb Etheli aru saama, et kõik järgnev oli olnud Etheli enda kujutlusvõime viljakus ja üleüldse oli Adrian - Andrei(!) tegelikult tavaline pätt, kes Etheli enesekaitseks maha lasi, kui teda enda aknast sisse ronimas nägi. No see sisukirjeldus oli praegu ikka väga mage selle kõrval, milline sisu sellel raamatul tegelikult oli. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda nimetatakse kirjandusliku terminiga, kui raamatus hakkab ühte repliiki või fraasi mitmeid kordi kordama. Ja mõte säilib, kuid tuleb esile erinevate inimeste tekitatud situatsioonides ning mõjub täpipealt samaselt. Ja sellised on minu lemmikraamatud, kus seda kordust esineb ja alati haarab initsiatiivi sürrealism ja see kummaline kordus, ühtedesse kohtadesse tagasilangemine kuid samas arenemine... Raske on oma päris mõtet esile tuua siin. Raamat oli väga hea! Kuigi kirjanduslikult peaks niisugused iseloomustavad mõisted nagu "hea" ja "halb" olema õigusega keelatud. Kindlasti lähiajal asun Kõusaare esimest raamatut "Ego" lugema.

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Wednesday, January 12, 2011

Emily Jane Brontë "Vihurimäe"

Esimene raamat, mille kokkuvõtte kirjutamist mitu päeva edasi lükanud olen. Kokkuvõtte kirjutamiseks väga keerukas raamat, palju tegevust, tegelaste domineerimise muutusi, nii palju tundeid seinast seina... Raamat iseenesest mulle väga meeldis, hästi tüüpiline romantismiaegne romaan, milles on esindatud vast kõik romantismitunnused. Teos algab Mr. Lockwoodi saabumisega Rästapesasse. Ta plaanib hakata maatükki üürima. Kohtudes rentniku ja kõrvaltalu Vihurimäe omaniku Mr. Heathcliffiga on ta esialgu vaimustunud sellest, kuidas inimesed niisuguses ürglooduslikus kohas ja nõnda üksikuna elada armastavad, kuid tundes oma nahal seda toorust, julmust ja ebaviisakust, millega Heathcliff ja teised majaelanikud (Joseph, Mrs. Linton Heathcliff, Earnshaw) teda vastu võtavad, uurib ta oma majapidajanna Elleni käest nende elu kohta. Teenija on kasvanud eelnimetatud inimestega koos üles (v.a. Joseph, kes on juba vana ning eluaegas Earnshawe teeninud) ning räägib Mr. Lockwoodile kõigest üksikasjalikult. Kokkuvõtlikult siis oli vana suguvõsa peremees Hr. Earnshaw läinud kord Liverpooli ning saabunud tagasi leidlapsega, kelle nimetas Heathcliffiks. Kuna tollest saab perepea ebajumal, hakkavad teised Earnshawi lapsed teda vihkama, kuna too saab kogu tähelepanu ja armastuse, v.a. härra tütar Cathrine, kellega Heathcliff suurepäraselt aastaid läbi saab. Kui lapsed on juba vanemad, sureb nende isa, mistõttu välismaale õppima saadetud Earnshaw juunior tagasi koju saabub ning haarab peres ohjad. See on Hindley'le, kes välismaalt ka naise oli endaga toonud (rõõmsameelse Francese), suurimaks rõõmuks, sest nüüd sai ta Heathcliffi alandada ja orjana pidada, kuis hing ihkas. Vahepeal hakkab aga Cathrine naaberperekonna Lintonitega suhtlema, millele järgneb abieluettepanek noorhärra Edgar Lintoni poolt. Cathrine vastab Lintonile jaatavalt ning alandab seega Heathcliffi, sest just nemad on hoopis teineteisesse arumunud juba aastaid. Seejärel kaob Heathcliff kolmeks aastaks ning saabudes on ta saanud kuskilt varanduse ja on seega pururikas. Ilmudes ühel tormiööl Lintonite ukse taha on Cathyl selle üle taevani rõõmus meel. Tema mehel, Edgaril, aga mitte, sest nemad Heathcliffiga polnud üksteist kunagi sallinud ja ka nüüd oli Heathcliffi seltskond talle vastuvõetamatu. Sestap' puhkeb perekonnas suur tüli, mille tagajärjel Cathy haigestub ning sureb. Sureb ta samal päeval, mil toob ilmale imeilusa tütre, kelle nimeks samuti Cathrine saab. Pisikesest Cathyst saab isa suurim silmarõõm. Heathcliff on aga selle kõige kõrvalt naitunud Edgari õe Isabellaga ning too on jõudnud juba ka Heathcliffi juurest jalga lasta ning talle poja sünnitada. Kuna Isabella teiselpool Inglismaad sureb, võtab isa Heathcliff oma Lintoniks nimetatud poja enda juurde Vihurimäele elama. Poiss on täielik hädapätakas, väga kehva tervisega ning nõrguke. Siiski on vanal Heathcliffil plaanis Cathy ja Linton abielluma sundida. Pärast Lintoni ja Cathy isa Edgari surma hakkab 18-aastane Cathy sõbrustama 23-aastase mühaka, Hindley poja, Hareton Earnshaw'iga, nende sõprus areneb kiiresti. Kuigi Cathy oli nooremana Haretonile kõvasti liiga teinud oma sõnadega ja teda korralikult alandanud, ei omanud see enam tähtsust. Raamatu lõpus elavad nad õnnelikult koos ning plaanivad abielluda, mis saab teoks pärast Heathcliffi surma. Mehe, kes eluajal saatis korda ainult halba ning triumfeeris surmani - ta hävitas Edgari ja Cathrine elu, saatis hukka oma naise Isabella, laskis kõngeda omaenese pojal Lintonil ning käitus vägivaldselt ja julmalt kõigi teiste inimestega, ei pea ta kunagi oma tegude eest vastutust kandma. Raamatu lõpebki tema surmaga. See kohutav ebaõiglus ja toorus, mis raamatus pea kogu aeg figureerival kohal oli, avaldas mulle pigem negatiivset mõju ja ma pean seda teost brutaalseks, sest see sisaldas nii vähe ilu ja nii meeletult jõhkrust. Samas oli kõik raamatus toimunu realistlik ning ehk seetõttu mulle lõpptulemus halva maitse kurku jättiski. Aga teos on väga hästi kirjutatud, musternäidis romantismiajastu romaanist, isegi vähekene satiiriline ja väga sisutihe. Kahjuks ainuke raamat, mille E. J. Brontë oma eluajal avadas.

Emily Jane Brontë "Wuthering Heights"

Monday, January 3, 2011

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Võtsin lugeda raamaturiiulis lugemist ootava esimese Pärnitsa avaldatud raamatu. Raamat koosnes kummitama jäävatest lühijutukestest, millest mõni ka veidi pikem. Kuna olen tänaseks mõlemad Pärnitsa raamatud läbi lugenud, on kujutlus Pärnitsast kujunenud üsna... Heaks kindlasti, aga miskit veel... Mulle hakkab tunduma, et noort meest painab ehk mõnd rahulikumat sorti misantroopsus. Ta raamatud on olnud väga inimestsalgavad, suure osa moodustavad alati enesetapukirjeldused, tapmine, surm ja suitsiidne mõttelaad. Võib-olla on see kunst. "Näiv on jääv" jutud olid just eelnimetatud teemadel, kuid seekord sisaldasid lood veel painajalikke kirjeldusi. Nt. oli üks lugu ("Minu koerad") poisist, kes leidis endale jõepõhjast surnud kutsikad, arusaamata, et nad ei ela. Ta hakkas koerade eest hoolitsema, kammis neid ja jalutas nendega, kuid laibad hakkasid haisema nagu ikka. Seetõttu läks ta elama inimestest kaugele, sest tema meelest inimestele ei meeldinud tema koerad, kuna arvas, et nad on teiste inimeste meelest liiga suureks kasvanud. Seda idee poolest juba jälki juttu kaunistasid veel kohutavamad kirjeldused nende kahe surnukeha väljanägemisest. Ja nõnda oli nende kõikide lugudega. Raamatu lõpus oli Jaak Urmeti arvustus raamatu kohta, ning pean nentima, et tema tees selle kohta, et kehvemate lugude ülekaal summutab geniaalsemad lood, ühtib ka minu omaga. Ma polnud ammu raamatut ühe korraga läbi lugenud, kuid "Näiv on jääva" lugesin endale unejutuks. See ilmselgelt oli vale otsus, sest raamat mõjus mu psüühikale vist üle keskmise ning ma nägin kohe unes, kuidas elasin üksi suures majas ning öösel tahtes minna tualetti süütasin elutoa laetuled ja mulle avanes vaade mitmekümnetest nööri otsas rippuvatest suitsiidi sooritanutest. Avastades, et terve mu elamine laipe täis on, ei vaevunud kemmergusse minemagi, vaid vaatasin tänavale. Ka see oli täis surnukehasid. Ärkasin üles ning hiljem uinudes nägin, kuidas E. Savisaar mind suure juustu Laysi pakiga ära üritas osta. Vast puudub minul selliste ulme-fantaasia-utoopiliste raamatute jaoks kõrgem-kõrgem närvitalitus. "Näiv on jääv" sisaldas vähem frivoolsusi, kui "Hundikutsikaeetika", kuid need ei jäänud olemata. Raamatu lõpu poole esines neid siiski, kuid enam mitte nii häirivalt palju. Pärnits meeldib mulle endiselt väga. Jään ootama, sest noormees on alles 19 ja kirjanduslikult tõesti väga andekas.

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"