Albert Camus "Võõras"

Oi, tõeline absurdiraamat. Kuigi eelmine Camus' raamat oli küllaltki raskestimõistetav, olen nüüd väga rõõmus, et selle varem siiski läbi lugenud olin, sest kõik see absurditeooria "Sisyphose müüdis" rakendus nüüd praktilisel moel "Võõras". Kiirelt kokkuvõttes siis suri peategelase, hr. Meursault'i, ema, vanadusse. Meursault oli ta juba aastaid tagasi pannud vanadekodusse, sest tal ei oleks jätkunud materiaalset ressurssi ema ülalpidamiseks. Ema matustel ei poeta Meursault pisaratki ega taha ema enne matmist viimast korda näha, kuid sellised ilmingud ei tulene mitte tundetusest, vaid sügavast realistlikkusest. Meursault leiab, et kui väga ta ka mõnd inimest elusana ei armastaks, siis surnuna too inimene teda enam ei huvita. Samas, loogiline. Matusepäevast järgneval hakkas Meursault kurameerima tütarlaps Marie'ga, neil oli koos hea ja nad käisid koos ujumas, söömas ja kinos. Nende suhe jääb püsima raamatu lõpuni. Ühel õhtul kuulsid nad Meursault'i pool olles naaberkorterist naise nuttu ja peksmist. See oli Raymond, kes üht häbematut naist nahutas. Kuna aga Meursault ei sallinud politseinikke, ei suvatsenud ta võime kohale kutsuda. Sellegipoolest tegi seda keegi teine. Hiljem aitas ta, puht paremast kirjaoskusest, Raymondil kirjutada kiri sellele neiule, et too ta juurde tagasi tuleks ja oma tõelise karistuse kätte saaks. Nii läkski muide ja Raymond peksis naise vaeseomaks. Naine, muide, oli araablanna ja teatavasti oli tal tutvusi ning nüüd hoiti Raymondil silm peal eriti vilkalt. Seega pidi Raymond tänavail ettevaatlikult liikuma, et teda ei tabaks sama saatus, mis araablannat. Raymondil ja Maursault'il oli sellest intsidendist alates aga alanud sõprus ja üks päev Raymond küsiski Maursault'ilt, et kas too oleks huvitatud minema külla ühele tema sõbrale ja tolle naisele sõbra suvilasse Alžiiri lähedal. Meursault ja Marie nõustusid ning nad veetsid sal kauni päeva. Kuni hetkeni, mil ilmus jõuk araablasi. Toimus rüselus ja Raymond sai enim vigastada, kuid kõik laabus siiski. Hiljem aga tahtis Meursault jalutama minna ja tee peal avastas ta, et Raymondi talle usaldatud relv on tal kaasas. Tal polnud mingitki plaani seda kasutada. Siis aga nägi ta pikutamas üht noist araablastest ja korraks nagu tardus paigale. Ühel hetkel võtis araablane välja noa ja päiksekiired peegeldasid noatera nii eredalt, et Maursault ise oleks peaaegu teadvuse kaotanud, aga enne seda läks ta relv lahti, sest tol hetkel oli ta seda taskus silunud. Ta tappis araablase viie lasuga. Tahtmata. Juhusest. Nüüd ootas teda eeluurimise ajaks 11 kuud vanglat. Järgneb pikem kirjeldus vanglaelust ja sellest, kuidas vanglas aeg möödub. Kohtupäev. Kuulati ära kõik asjaosalised, kuid silmnähtavalt võeti liiga palju arvesse ebaoluliset fakti, et Meursault oma ema matustel kurb ei tundunud. See heitis talle valguse kui südametu kurjategija. Ja pikemalt arutlemata määrati Meursault'ile surmanuhtlus. Ebaõiglane muidugi, sest kõik kõik kõik oli tegelikult juhuste kokkulangevus ja ta polnud kindlasti mõrvar. Kuid seejuures Meursault ise ei olnud üldsegi kurb, sest ta teadis, et sellel millal ta sureb, pole mitte mingit tähtsust. Surm on surm ja seda teavad ju kõik, et elu ei ole elamise vaeva väärt. Oh, mulle nii nii meeldis seda raamatut lugeda! Jätkan kindlasti veel mõnda aega Camus' lainel.

Albert Camus "L'Étranger"

Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mul on see postitus siin tunde lahti seisnud ja ei oska siiani midagi kirjutada. Usun, et "Sisyphose müüti" ei saagi eriti kuidagi "kokku võtta". Läbi raamatu väljendab, tõestab ja selgitab Camus oma arvamusi erinevate näidete ja kirjanduslike tegelaskujude kaudu - lugejale jääb vabadus raamatu abil jätta oma hinge kas plekk või vaimustus, jääb vabadus minna kaasa "absurdiga" ja õppida temaga koos elama ning jätta kogu oma eelnevad elutõed ja alistuda "ükskõiksusele" või jääb vabadus liigitada teos lihtsalt hullu prantslasest filosoofi tindikatsetuseks. Raamatus käsitleb Camus absurdi, enesetapu, kirjanduse ja filosoofia valdkondi. Ta selgitab absurdi ja absurdiinimese mõistet nii hästi-halvasti, kui keegi sellest aru saab ja raamat lõppeb "Sisyphose müüdiga", mille järgi ka esseele pealkiri antud. Sisyphos oli Kreeka mütoloogias kuningas, keda karistati sellega, et sunniti teda vedama kivirahnu ülesmäge. Kivirahn aga veeres alati alla tagasi ja selles seisneski karistuse mõte - arvati, et kõige kohutavam on teha mõttetut tööd, millel puudub igasugune tulemus ja tulevik. Just nimelt see essee punkt aitas minu jaoks enim lahti mõtestada absurdi olemust. Imestamapaneval kombel leian raamatu lõpu olevat isegi kauni... Raamatut lugeda soovitan siiski inimestel, kel on eelnevalt külluslik lugemusepagas olemas.


Albert Camus "Le Mythe de Sisyphe"