Tuesday, October 4, 2011

Eduard Vilde "Külmale Maale"

Esimest korda ma lugesin seda raamatut kui kunagi kaheksandas klassis sai vabalt valida raamatu, mille peale hiljem töö teha. Kaheksandas klassis sain sellise kirjateose valimise eest loomulikult kiita. Nüüd, üheteistkümnendas klassis, ei antud enam vabalt valida ning pidin teose uuesti läbi lugema/meelde tuletama seekord juba kohustuslikus korras. Jaan on olnud mitu kuud haige, tema ema on ta terveks põetanud ning nüüd on ta esimest korda omal jalul kirikusse tulnud, Jaani kohtab seal tema sõbranna Anni - Anna Vadi, Virgu talust - vallavanema, üle küla tuntud piiblitundide pidaja, heal järjel oleva Andres Vadi (kellele see, et tütar lihtsa saunaelanikuga sõbrustab, jube häbi oli) noorem tütar. Jaan seevastu aga vireleb vaesuses. Tema rikkus on tema au, ausus ja uhkus. Ta ei võta kunagi Anni käest vastu leiva-almust, sest tunneb tohutut piinlikkust ning häbi, et tema, terve ja noor mees, ei jaksa peret ära toita. Anni aga aitab Jaani perekonda siiski, kuid salaja. Jaanil on ülal pidada vana ema - Väljaotsa Kai, vend Mikk, õde Mann ja noorim õde Liisi, kellel nälja tõttu juba sülelapsena manala teele tuleb astuda. Esimest korda kohkus Jaan oma põhimõtete ees, kui küla koolmeister Aleksander Toots neile sauna teatama tuleb, et lapsed olla koolis teiste toidukraami varastanud. Jaan, pattu sallimatu mees, vargust vihkav mees, lubab lastele selle eest valuse karistuse anda, kuid taganeb, kui lapsed teda paluvad: "Pai Jaan, ära löö, meil kõht oli tühi." Ühel ööl külastasid Väljaotsa saunauberikku kohalikud kurikaelad - Kõverkaela-Juku, Kohi-Kaarel ning Hans Mutsu. Alguses tõid mehed koos toidumoona ning keelekastmega kaasa ka lõbusa tuju, kuid kui Jaan taipas, et külalised plaanivad Jaani kurjasti ära kasutada - nimelt teda varguse varjajana kasutada, kihutas ta mehed otsemaid minema. Mõni päev hiljem tulid maja läbi otsima ka vallaametnikud, sest külast oli palju kadunud ning nüüd otsiti vaesemaid majapidamisi läbi. Jaani juurest ei leitud küll midagi, kuid kuidas tema au küll riivatud sai! Tema juurest ja vargust otsima? Hiljem annab Jaan aga täitsa alla ning nõustub enda pool vargust varjama, müüb varastatud hobuse ning osaleb ka suuremas röövimises. Nii kaugele viivad ausa mehe lähedase surm, hirm, nälg ja tema aususes kahtlemine teiste inimeste poolt. Rööv oli aga olnud suur ning sellega algas pikk juurdlus, otsiti süüdlasi, küsitleti, pinniti... Kohtu alla läksid siiski ikkagi Kohi-Kaarel - Kaarel Lind, Kõverkaela-Juku - Juhan Melberg ja Väljaotsa Jaan - Jaan Vapper. Esialgu lasti mehed peale eeluurimisvangistuses viibimist tõendite puudumise ning tunnistajate vasturääkivustele tõttu uuesti vabaks, kuid hiljem, kui varguse varjaja Joosep Vahi ise vahele jääb, ei anta meestele enam armu ning kohtu alla viiakse ka Hans Mutsu. Kuna esimesel kohtuistungil oli Jaani kaitseks vale tunnistanud ka armastatu Anni, oli nende süü sedavõrd suurem - Anni ja Jaan olid mõistetud asuma Siberisse. Nad ei olnud selle üle teab mis kurvad, nad lootsid, et ehk on see elu ehk ilusamgi, sest nüüd saavad noored takistamatult koos olla ning uutele raskustele ühiselt vastu astuda. Annit oli tema pere hüljanud - teda ei tunnistatud enam pereliikmena ning otsis Anni mis ta otsis oma niiskete silmadega enne Siberi rongile astumist - tema sugukonnast ei tulnud temaga keegi hüvasti jätma. Väljaotsa Kai ning lapsed seevastu aga lehvitasid ja nutsid lohutamatult, nad teadsid, et see on jumalagajätt pere toitjate ja armastatutega. Kui südantlõhestav. Ma mäletasin küll, et kui tookord selle raamatu esimest korda läbi lugesin, nutsin palju pisaraid, kuid ma eeldasin, et võib-olla on nii palju aega mööda läinud ja faktor ka seegi, et ma seda raamatut varem lugenud olen, et tänu sellele siis ei vala ma seekord nõnda palju pisaraid. Tutkit - töinasin salamisi kui armuvalus puberteetik. Ka siin seda kokkuvõtte lõppu kirjutades lõug väreles ja isegi tunnis, koolitunni ajal, kui imeline õp. Rattus raamatut analüüsis, suutis kurb süžee mul silma märjaks võtta. Aga nõnda oli elu.

Eduard Vilde "Külmale maale"

Mati Unt "Sügisball"

Otsustasin uuesti läbi lugeda Undi "Sügisballi". Ma lugesin seda esimest korda kuskil viis aastat tagasi ja tollal ei tundunud mulle see nii hea. Vahepeal aga on režissöör Veiko Õunpuu loonud väga tõetruu samanimelise filmi, inspireerituna raamatust. Film vapustas mind juba esimesel korral, kui seda kinos vaatamas sai käidud. Filmi ja raamatu võrdluseks nii palju, et mulle meeldivad filmides pikad pikad pausid ja hästi palju vaikust, kui näitlejatele kirjutatakse stsenaariumi ainult hädavajalik, sest filmis peab emotsiooni suutma edasi anda ka sõnadeta, minu meelest. Raamatusse aga tühjasid lehti jätta ei saa, eeldades, et inimesed taipavad selles mingit süžeed. Undi teos on linnaolustikuline - tegevus toimub Mustamäel, mis tol ajal veel uus elamurajoon oli. Täpsemalt kirjutab Unt kuuest Mustamäe elanikust, kes üksteisega vaid riivamisi kokku puutuvad, kuid see vähene põimitus on minu meelest ses raamatus üks paimaid osi. Need kuus inimest on kurvad. Ja üksikud. August Kask - üksik vanem meesterahvas, kes töötab meeste juuksurina, on inimestes pettunud ja talle võiks ette heita ka pehmet laadi sallimatust inimeste vastu - ta ei või ettegi kujutada, et kellegi siia ilma juurde sigitaks - mõelge vaid, millised on need inimeseloomad! Õhtuti lõbustab ta end binokliga aknast välja vaatamise ning statistikate koostamisega. Laura - tubli üksikema, kes elab koos oma noore poja Peetriga ning kes oma hinge kurbust likööriklaasi uputab, mida ta ikka seebiseriaalide kõrvale limpsida tavatseb, sest seriaalides peegeldub armstust ja elu - säärast, mis Laural ilmselt puuduma jääbki. Peeter - Laura lasteaiaealine poeg, täis uudishimu ja omanäolisi maailmavaateid. Et Peeter linnas on kasvanud, teab ta muust maailmast (sh. ka maaelust) vaid raamatute põhjal. Arhitekt Maurer - arhitektina mõtleb palju rahva heaolule ja on vaimustunud Mustamäest kui arhitektuurilisest ideest. Maurer ihaleb täiuse järele, ta ei mõista noore generatsiooni ja noorte arhitektide minevikuihalust (mille kohta ta raamatus ka paar päris humoorikat näidet toob). Šveitser Theo - töötab nurgataguses restoranis, talle väga maitseb alkohol ning naised. On huvitatud astroloogiast ja sodiaagimärkidest. Lisaks tunneb ta end ka võimeline olema seksuaalfilosoof. Luuletaja Eero - oli sunnitud kolima Mustamäele, sest tema endine naisuke leidis end armastavat hoopis Eero sõpra ning nüüd tuli Eerol asuda elama üksi. Eero on liigutatud, kui keegi tema luulet hinnata oskab, või vähemalt kuulab/loeb seda. Kulminatsioon ning ühtlasi ka raamatu lõpp leiab aset autoõnnetuse näol, mille tulemusena peab August eluga hüvasti jätma. Seda sündmust tunnistavad kõik raamatu tegelased, nad kõik olid sel hetkel ristmiku ümber luusimas ja ühtlasi omi asju ajamas. Seal samas kohtuvad teist korda elus Laura ja Eero, kes abieluranda sõuavad. Maurer asub projekteerima uut Mustamäest suuremat linnaosa. Theo magab peale õnnetust hirmust püstol padja all. Aga hiljem veel: Theol hakkas lõpuks hirm üle minema. Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda, Laura film hakkas ikkagi lõppema, Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta. Lisaks ei saa maninimata jätta raamatu imepäraselt ilusaid peatükkidele antud nimesid: varasügis, äike, udu, hilissügis, esimene lumi, talv.

Mati Unt "Sügisball"

Sunday, October 2, 2011

Terry Pratchett "Mort"

Kõigepealt ma käisin emaga teatris, Draamateatris. Aasta võis olla ehk 2000? Siis ma armusin esimest korda Taavi Teplenkovi ja siis ostsin raamatu. Tollal maksis see juba 167.- ja oli minu jaoks sel ajal veel väga kallis. Mis sest. Nüüd lugesin selle ka esimest korda läbi. Kurb, et mul ei anna seda enam teatritükiga võrrelda, sest kuigi palju ma sellest ei mäleta. Peaosas olevat Morti mängis punase- ja pikajuukseline Taavi. Ma millegipärast siiski arvan, et etendus võis mulle rohkem meeltmööda olla, kui raamat. Raamat oli minu jaoks kas liiga filosoofiline, ebareaalne või utoopiline. Teadagi ei armasta ma liiga fantastilisi teoseid. Tegevuspaigaks oli Kettamaailm, kus inimesi saatis surma Surm, isiklikult, vikati ja liivakellaga. Ta aga kas vajas vaheldust, puhkust või soovis endale asendajat (sest ta oli hakanud tundma end kui Kurbus) ning võttis endale õpipoisiks Mort'i, uljaspäise poisi, kes just teenistust otsiski. Kui Surm Mort'ile tähtsamad asjad selgeks oli õpetanud, püüdis ta ise lõbutsema õppida, saada osa maisetest lõbudest. See, kuidas tal see välja tuli, oli nii mõneski kohas koomiline. Mort aga armub printsess Kelisse, kelle ta kogemata surmast säästab ning millega ta terves Kettamaailmas kohutava segaduse tekitab, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud ja raamatus jääb väga olulisele kohale idee, mis pole sugugi halb, nimelt, et inimesed ei näe tegelikult pooltki, sest nad näevad ainult neid asju, mida nad usuvad, et on võimalikud. Inimesed ei lase lahti oma alateadvusest, mis kinnitab neile, et taevast ei saa Maa peale ratsutada ilus mära, see on ebaloogiline ja võimatu ning inimese mõistus tõrgubki seda uskumast ning arvab pigem, et näeb viirastust või hakkab hulluma. Ning Universumiga vaielda ei ole kuigi lihtne. Lõpp on muidugi õnnelik jälle, Mort abiellub Surma lapsendatud tütre Ysabell'iga, kellega neil Mort'i õpipoisi-aegadest käänuline sõprussuhe on tekkinud ja Surma tiitlit jääb omama siiski Surm ise. Surm pillutas raamatus palju ilusaid mõtteteri nagu nt.: "Matemaatika ei ole nii kõikvõimas, kui kiidetakse", mille üle võiks pikemaltki mõtlema jääda. Ja lõpus jäi kõlama tõde, et Surm ei ütle kunagi hüvasti, ta eelistab öelda nägemist. Filosoofiline ja kaunis lõpp minu meelest. Aga see oli minu esimene ja hetkel olen ka üsna kindel, et seniks kuni ka viimane. Ta näitas oma kirjamaailmat mulle, mille kohta ei saa ma ainsat paha sõna öelda, kuid mis lihtsalt mulle kõige meelepärasem ei ole. Nagu öeldud, ma armastan lüürilisust ja ilu ning veel kord ilu, fantastika las olla omal kohal kellegi teise jaoks. Eksperimenteerijatele aga soovitan küll.

Terry Pratchett "Mort"