William Shakespeare "Romeo ja Julia"

Mu käsi kohe kuidagi ei oska selle sünopsisega alustada, tundub, nagu sellest teosest midagi üles märkida on mõttetu, sest on see ju kõigile niikuinii teada-tuntud. Loomulikult olen ma seda kunagi varem ka lugenud, aga mul tekkis jube tahtmine lugeda miskit ilusat tragöödiat, mis oleks kirjutatud värsimõõdus (mu lemmik!). Raamat algab vürsti hoiatusega kahele suguvõsale, kes Verona tänavail oma vihas rahulikult eksisteerida ei luba. Rahvas on väsinud Capuletti'de ja Montecchi'de omavahelisest vaenust. Sinjoora Capuletti on korraldamas pidu, kuhu hiilivad sisse ka Montecchide ainus poeg Romeo ja mõned tema sõbrad. Romeo kaaskonnaga läheb sinna lootuses näha oma armastatud neiut - Capuletti'de ainsat järeltulijat Juliat. Sel peol võlub Romeo Julia ning selsamal ööl vannuvad nad teineteisele armastust. Juba järgmisel päeval lasevad nad end vend Lorenzol salaja laulatada. Küll aga tapab samal päeval Romeo Julia nõo Tybalt'i (tasuks oma sõbra Mercutio mõrva eest). Terve Verona on tagajalgel ja Romeo kuulutatakse pagendatuks. Kui Julia juhtunust kuuleb, on ta küll kurb oma nõo surma pärast, kuid jääb siiski Romeole truuks ja kurvastab hoopis rohkem selle pärast, et kardab oma armastatut enam mitte näha. Julia vanemad loevad sellest välja, nagu oleks Juliale lõbustust vaja ning sunnivad teda abielluma Parisega, vürsti sugulasega. Viimases hädas jookseb Julia vend Lorenzo juurde, kes teda hädas mõistab ja annab talle miskit salajooki, mis Julia pulmahommikust alates kaheks päevaks uinutab. Julia maetakse juba, kuid Romeo ei ole saanud kätte vend Lorenzo kirja, kus too teatab, et Julia vaid magab. Seetõttu leiab Romeo Julia haua ning kaevab selle lahti, et tema kõrvale heita. Enne tapab veel Parise, kes samuti surnuaial käimas. Romeo võtab sisse vaeselt apteekrilt ostetud mürgi ja sureb otse Julia kõrvale. Kui Julia ärkab, mõistab ta, mis on juhtunud ning imeb Romeo huultelt ka enesele veel viimase piisa mürki ning sureb "taaskord". Kui inimesed pärale jõuavad, on vend Lorenzo ainus, kes oskab neile kõik ära seletada. Raske kaotus ühendab vihas olnud suguvõsad ning perepead lepivad ära. Neil on kahju, et nende vana vaen on ohvriks toonud nende ainsad pärijad. Ilus hümn armastusele.

W. Shakespeare "Romeo and Juliet"

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Enne raamatu lugemist ei osanud ma oodata mitte midagi, minu sõbranna oli utsitanud mind teost lugema ja seega uskusin juba esimesi ridu lugedes, et raamat on mulle meelepärane. Lisaks kujundas minu mulje raamatu alguses olev Sokratese tsitaat. Raamat rääkis ühe Tallinna kooli ajalooõpetajast, 40'dates aastates Martin Justusest, kes armus naise ja lapse äraolekul juudineiusse nimega Isebel. Neid ühendas huvi muusika, Sokratese ja tema surma käsitluse vastu. Nad leppisid kokku, et nende suhe saab olema 30-päevane ja see sisaldab vaid elu, ei mingit surma, et nende suhe saab olema ohvrilaeva sõit Delose saarele ja tagasi, sest just nõnda sai Sokrates elupikendust (kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia). Et Martin oleks vanuselt võinud olla või Isebeli isa, ei takistanud nendevahelist kirge ja kui too vahel liiga isalik kippus olema, haavus isata kasvanud Isebel. Kuid juba mõne aja pärast hakkas Martinit närima kahtlus, tekkisid paranoiad ja ta hakkas ette kujutama, mis kõik võib juhtuda, kui jutud temast ja Isebelist liikvele satuksid. Ta muretses oma karjääri lõppemise ning naise, ühiskonna ja eelkõige tütre etteheidete pärast. Siinkohal meenutas Martini paranoilisus mulle Raskolnikovi, paralleel nende kahe pabistamise ja ettekujutuste vahel tekkis mu ajju üsna kiiresti ja jäi mind häirima. Seejärel otsustas Martin Isebeliga rääkida, mispeale tüdruk ägestus ja kinnitas Martinile, et too ei pea nende suhte õigustamiseks endale sisendama nagu nende vahel oleks armastus ja tormas vihasena minema. Järgmine päev mõtles Martin Isebeliga eelmisest õhtust rääkima minna, kuid kuulis enne nurga peal poes, et tüdruk on enesele otsa peale teinud. Edasi võitles Martin vähest aega süütundega - pigem üritas ta mõelda süüd enda kaelast ära ja see õnnestus tal hästi. Ma arvan, et ega temal süüd lasunudki, usun, et ohvrilaeva sõit Delosele oli elupikenduseks samahästi Isebelile, kes juba ammu eneselt elu võtta oli mõelnud, kui Sokratesele. Nüüd võis Martin kindel olla, et nende suhe Isebeliga ei tule kunagi avalikuks, kuid rääkis sellest siiski oma tütrele Astridile. See, kas ta oleks sellest rääkinud oma tütrele kui kõige tähtsamale inimesele tema elus, kui tütar poleks suvekodus seltsinud Boris Männiga, kes oli Martinit ja Isebeli kord rannas näinud, jääb lugeja enda otsustada. Küll aga andestab Astrid isale ja Martin üritab sellest hetkest alates oma perekonnasuhteid paremini hoida ja neid ehk üleski soojenda. Martini ja tema seadusliku abikaasa vahel polnud juba aastaid peale nääklemiste kuigi palju muud olnud. Ja ilmselt ei saanud ka kunagi olema, nagu ei saanud Martin kunagi pürgida ka tõelise õnne ja vabaduse poole, mida ta ometi nii väga ihkas, kuid rutiini eksinutel on raske end sellest välja murda, eeskätt kui neile loeb, mida ütleb ühiskond nende ümber. Nii jääb inimene pagulaseks oma hinges kui ka elus ümberringi.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

Albert Camus "Õnnelik surm"

Kui ma peale raamatu sisu lugemist Tanel Lepsoo "Järelkaja" lugesin, jäi mind kohutavalt kummitama seal toodud võrdlus "Õnneliku surma" peategelase Patrice Mersault ja Sartre'i "Iivelduse" peategelase Antoine Roquentini kohta, sest nagu Lepsoo, hakkasin ka mina neid kaht raamatut kõrvutama, ja vau! milliseid sarnasusi võib leida. Samas ei tohiks see nüüd nii üllatav ka olla. Ja loomulikult on ka kardinaalseid erinevusi, aga see võrdlus Antoine'ga jättis minu peas varju võrdluse Patrice Mersault ja Mersault'ga "Võõrast", kes on Patrice Mersault edasiarendatud negativistlikum tegelane järgmisest Camus' romaanist. Patrice Mersault elab rutiinset elu, töötab päevas 8 tundi, hingab sisse kuumuse- ja tõrvalõhna ning loomulikult on sellest kõigest tüdinud. Camus'le omaselt toimub tegevus eelkõige Alžeerias. Patrice on tänu oma tugevale ja sportlikule välimusele ka paras naistemees, neid kullakesi, kellega talle lõbutseda meeldib, juba jätkub. Tema suurim soov ja mõte oma elus on olla õnnelik, või parem, saavutada õnn. Selleks, et tal oleks võimalus proovida seda saavutada, tapab ta endasarnase mõttemaailmaga rikka jalutu mehe Zagreuse. Zagreus oli Patrice'le rääkinud, et temal jalutuna pole mõtet oma raha ja ajaga õnne taga ajada, sest see oleks lihtsalt ressursi raiskamine. Tappes Zagreuse, võtab ta surnu raha, mille abil võidab ta endale aega, töövaba aega, et esiti reisida, tunda end üksildasena, olla üksildane ja seeläbi saada tundma iseennast ning olla õnnelik. Üksilduses ilmneb aga aspekt, et selleks, et tõeliselt õnnelik olla, on vaja ikkagi ühiskonda, teist inimest. Nõnda ta tuleb tagasi Alžeeriasse oma kolme sõbranna juurde, nad elavad mõni aeg koos mäe tipus sõbrannade majas, mida nad ise nimetavad Majaks Maailma Veerel nagu muinasjutus, kohustusteta, eelarvamusteta. Kuid aja möödudes tunneb Patrice, et peab siiski edasi minema. Ta ostab endale maja Chenouas ning võtab ka naise - ilusa, kuid lihtsameelse Lucienne. Endiselt on tema kinnisidee õnnelikuks saada. Pleuriidihood aga surusid Patrice'i mõne aja pärast terveks kuuks tuppa ning kui ta sealt uuesti väljus, läks ta ujuma. Ta ujus väga kaugele ja tagasiteel sattus ta jääkülma voogu. Patrice nautis seda, nautis üllatust, mille meri talle valmistas, hoolimata sellest, et kaldale jõudes ja koju komberdades hakkas tal väga halb. Voodist ta enam ei tõusnud. Hoolimata sellest, et tal oli painav soov surra selge mõistuse ja lahtiste silmadega, hakkas ta enne surma nägema kujutisi ja meenutama minevikku. Pole minu asi öelda, kas ta oli siis lõpuks surres õnnelik või mitte. Ma olen veendunud, et oma õnne nimel teine inimene siit maailmast kõrvaldada ei kõlba kuskile. Patrice aga ei kahetsenud pealtnäha kunagi, et oli ohverdanud Zagreuse elu oma õnne nimel. "Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumalast Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkidest kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos." Sellest müüdist lähtudes elas Zagreus pärast oma mõrva edasi Patrice's ja kes teab, pärast Patrice'i surma ehk ka Lucienne's, kes päris kogu Patrice varastatud vara... Tõele au andes pean ütkema, et "Õnnelik surm" ei ole minu lemmik Camus' teos. Selsamal põhjusel, miks minu jaoks Sartre ei ületa Camus'd ja miks "Iiveldus" mulle nii väga ei imponeeri. Minu meelest on Camus' kahe esimese romaani vahel tükk maad ja kõvasti arengut. Aga Lepsoo järelsõna nõuab kiitust!

A. Camus "La Mort heurese"

August Gailit "Leegitsev süda"

Raamat kuulus minu eelmise aasta kohustusliku kirjanduse hulka. Ma viivitasin selle lugemisega absoluutse viimase piirini, sest kuskilt olin ma võtnud endale eelarvamuse, et see raamat mulle kindlasti midagi ei paku. Lugesin vaevaliselt läbi esimesed 40 lehekülge ja hakkasin vaikselt ümber mõtlema. Raamat algab vana Anu Maarva meenutustega: Anu oli vallaslaps, kes noorena Ronivere talus teenis. Talu peremeheks oli Taavet Rabaraud, äkilise ja jõhkra iseloomuga mees. Anu oli oma heidiku staatuse pärast inimeste seas enamasti põlatud ja seepärast käitus inimeste keskel alandlikult ja vaikselt. Ainus koht, kus ta end vabalt ja hästi tundis oli loodus, seal ta tantsiskles ja lõi laulu. Juhtus aga, et Anu jäi lapseootele, lapse isaks Taavet Rabaraud, kes lapse muidugi ära põlgas ja enne sünnitust veel Anu oma talupidamisest välja viskas, et ise kiiruga uus naine majja tuua. Nõnda pidigi Anu lapse ilmale tooma õues, talvel. Pojast, kelle nimeks sai Joosep, kasvas väga omamoodi noormees, ta erines teistest lastest, oli endassetõmbunud ja vaikne. Anul polnud selle üle kunagi kurb meel, et Taavet last omaks ei tunnistanud, aga lapse pärast rõõmustas ta palju. Kuna Joosepil juba noores eas muusikaline andekus välja paistis, saatis Anu ta Tallinnasse viiulit õppima. Joosepit saatis edu nii Eestis kui välismaal, ta komponeeris väga omapäraseid teoseid ja teda oli pidevalt näha ajakirjade-ajalehtede esikaantel. Jutud noormehe edust liikusid ka kodukandis ning kui Taavet Rabaraud sellest kuulis, läks ta iga kord püha viha täis. Mõne aja pärast ostis Joosep oma emale Tuulemäele väikese hüti - see asus mäe otsas, kust avanes vaade kogu külale. Mõistagi viis seegi vana Rabaraua pöördesse. Anu elas oma elu Tuulemäel õnnelikult. Ta oli uhke oma tubli poja pärast ja Rabaraua torisemine teda samuti ei heidutanud. Anu suri varsti. Joosep müüs Tuulemäe hüti Rabarauale, kes seda osta soovinud oli. Rabaraud oli ikka õhtuti üles mäele vaadanud ja siunanud, et mis see Anu seal seda tuld põletab ja nõnda oma uhkust näitab, kui aga Anu surnud oli, igatses ta seda tulukest nõnda kangesti, et hakkas hoolimata vaevalisest teekonnast mäe künkale seda iga hommik ja õhtu ise sisse-välja lülitamas käima. Rabaraua võimust ja kangusest polnud selleks ajaks kuigi palju järel - ta oli nüüd oma despootliku naise võimu all. Joosepile oli lapsest peale meeldinud Kaie Skalle, nende küla meremehe tütar. Kuna ka Kaie oli tuntud nii Eestis kui välismaal - nimelt tantsijana - läks Joosep Prantsusmaale, et tüdrukut ehk sealt leida ja ta endale naiseks paluda. Joosepit polnud kunagi huvitanud lõbutüdrukud ja pelkad seiklused, mis tema elukutse juures talle siiski omased oleksid võinud olla. Joosep leidiski Kaie Pariisist, kuid Kaie ei olnud valmis end siduma, vähemalt ta arvas end mitte olevat, ta väärtustas sel hetkel kõige rohkem vabadust. Joosep seepeale elas hotellis võlgu, jõi ja kääksutas vahel pilligi, oli kurb ja masenduses, kuid mõlemad otsustasid siiski üks hetk koju tagasi sõita ja kui nad kodukülas kohtusid, otsustasid, et siitpeale hakkavad nad koos Tuulemäel elama. Lakooniline sisukirjeldus, kuid asi seegi. Kui ma raamatu läbi olin lugenud, ütlesin sõbrannale, et: "Gailit on siis hea, kui teda lugeda." Sellega matsin maha ka kõik oma eelarvamused Gailitist.

A. Gailit "Leegitsev süda"

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Minu eelnevad kokkupuuted Peeter Volkonskiga on olnud seoses noorpõlve lemmiku muusikažanri - pungiga, mis sest, et vanameister oma igapäevatööd ja tegemised sellest aegamööda võõrandanud on. Hiljem olen saanud avastada, et tegu on suure vürstiga ning ajaredelil veel edasi liikudes olen käinud vaatamas teda ka teatri lavalaudadel. Kummaline mees, tema paljastused ja arvamusavaldused on elu jooksul olnud kohati labased või vähemalt minu jaoks ebamoraalsed, kuid tema puhul, ma ei tea isegi mispärast, on minus säilinud suur austus selle mehe ja tema tegemiste vastu. Raamat ei pannud mind teistmoodi tundma, vastupidi - pigem isegi kasvatas mu aukartust. Teos, mida võiks nimetada elulooraamatuks? Noh... ma ei tea, aga mälestusteraamatuks kindlasti. Ma sain raamatust täpselt seda, mida ootasin. Jumal tänatud, et see ei olnud nn. tavaline elulooraamat, sest see ei oleks mind pärast raamatu viimase lehekülje läbilugemist pannud muigama ja sõnama: "Oh, Volk...". Ja mis veel, Hvostovi raamatus oli juttu vene laste reaktsioonist-hüüatusest, kui nad nägid eesti lapsi (Hvostov isegi ei teanud, mida see hüüdlause täpsemalt tähendama pidi) ja selle ebatsensuurse lause tagamaa leidsin Volkonski raamatust. Lisaks on hea, et Volk võttis vaevaks kirjutada oma raamatusse sellest, miks kevad ja suvi (ka sügis ja talv) on jälgid aastaajad, sest mina ei ole senini seda teha viitsinud ja põhjusmõtete ebakoordineerituse tõttu alati oma seisukoha selgitamisel hätta jäänud. Oma vaadete tõttu elulooraamatutest loodan ma, et Volkonski ei avalda endast kunagi "päris" biograafiat, mis sellest, et seda olekski huvitav lugeda ja mis siis, et "ISBN 978-9985-9980-6-9" lugedes mõtlesin ma kohati naerulsui, et raamat sisaldab ju kõike muud, peale Volkonski enda...

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Taaskord raamat, mida ei lugenud esimest korda, aga eksistentsialistid on ju mu lemmikud! Sartre jääb minu silmis muidugi Camus'le alla, mis sest, et tema Camus'd palju mõjutanud on, kuid lugeda on teda ikka hea. Teos on kirjutatud päevikuvormis. Päevikusse kirjutab ajaloolane Antoine Roquentin, kes on hakanud tundma end halvasti, imelikult. Kirjutama hakkab ta, et asjadest selgemini aru saada. Mees on end sisse seadnud Prantsusmaal Bouville linnas, et kirjutada ajaloouurimust poliitikategelasest markii de Rolleboni'st. Teda on aga hakanud painama kummaline iiveldustunne tema igapäevastes tegemistes ning ta ei oska sellest kuidagi vabaneda. Mõnda aega on tema varjupaigaks kohvik Raudteelaste Kohtumispaik, mille perenaise Francoise'ga ta vahel voodikogemusi jagab, kuid kui iiveldus kord teda ka seal tabab, mõjub see veel kordades tugevamini. Ainus, mis meest raamatu lõpuni rahustama tundub jäävat, on vanast grammofonist tulev džässlugu "Some of these days". Hr. Roquentin on terve teose vältel eksistentsiaalsetel eneseotsingutel. Eriline sündmustik teosel puudub, pigem saab lugeja teada, kuidas suhtub peategelane oma peegelpilti, sinistesse teksapükstesse, teistesse inimestesse jne. Erinevatel perioodidel leiab Roquentin oma eksistentsile erinevaid põhjendusi, pikka aega ta arvab, et markii de Rollebon on tema eksistentsi ainus põhjendus, seda hetkeni, mil ta ei suuda enam temaga tegeleda. Siis saab tema eksistentsi põhjenduseks noorpõlvearmastuse Anny'ga kohtumine, kes oli lubanud Antoine'ga kohtuda kui ta Prantsusmaale satub. Kohtumispäeval avastavad mõlemad, Anny ja Antoine, kui muutunud kumbki on, kuid see fakt ei vähenda nende armastust, aga teisalt ei mõjuta see ka teadmist, et nemad kaks kunagi kokku võiksid/saaksid jääda. Teose lõpus mõistab Antoine, et on terve elu endale valetanud, et tema elu ongi üks kaotatud mäng, seiklusi ega täiuslikke hetki pole olemas ning ta teab, et iiveldus teda ei jäta... Viimasena lahkub ta Bouville'st. Minu jaoks räägib raamat sellest, kui üksi on indiviid elu ja surma, eksistentsi ees ja kui kurb see üksiolek võib olla. Muidugi ei pea see olema kurb, kui võtad vastutuse ja oled vaba, kuid kes on see, kes julgeb võtta vastutuse? Kas Antoine Raquentin?...

Jean-Paul Sartre "La nausée"

Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused"

Ma mäletan kui paar aastat tagasi seda raamatut lugesin. Tollal jättis see endast täiesti õudse mulje: üks lõputu ving ja suutmatus edasi liikuda; Wertherist jäi minu silmis mulje kui mingist kurvameelsest kähmakast. Ilmselt ei mõistnud ma siis melanhoolse inimloomuse sügavamat sisu. Romaan on kirjutatud kirivormis, nimelt koosneb see Wertheri (haritud ja tundlik unistaja) kirjadest sõbrale Wilhelmile, kellest lugeja kogu teose vältel midagi teada ei saa. Sündmustik algab Wertheri kolimisega idüllilisse maakohta, kus kohalik loodus noorhärrat maalitöödega alustama inspireerib. Werther saab hästi läbi kohalike inimestega (eriti lastega), tänu millele kutsutakse ta tantsupeole. Enne saabumist hoiatatakse teda, et kohates peol neidu nimega Lotte, ei või ta lubada endale armumist, sest too on juba kihlatud tubli meesterahva Albertiga. Lotte on imeilus tüdruk, kelle ema varajane lahkumine on kohustanud teda hoolitsema oma kuue väiksema venna-õe eest. Sellega saab neiu muidugi tublisti hakkama; väiksed armastavad teda väga. Hoolimata korduvatest hoiatustest armub Werther ballil Lottega tantsides ning see saab tema hukatuse alguseks. Noormees hakkab sagedasti Lottet külastamas käima ning tema armastus tüdruku vastu aina kasvab ning ei külastused ega ka armastus lakka siiski, kui hea Albert pikalt reisilt tagasi koju saabub. Mõne aja pärast, kui Werther taipab, kuidas ta end selle "suhtega" piinab, otsustab ta pageda linna, mis asub maakülakesest kaugel. Sealgi ei leia ta otsistud rahu, Lotte ja igatsus piinavad tema hinge ning paramatult tuleb tal tagasi pöörduda. Naasedes on Albert ja Lotte juba abiellunud, mistõttu Wertheri masendus süveneb veelgi. Nähes Wertheri kannatusi palub Lotte Wertheril nende pere enam mitte enne jõuluõhtut külastada, arvates end sellega talle head tegevat. Werther seda aga ei suuda ning ühel õhtul Lotte juures olles loeb ta Lottele ette Ossiani laulude tõlkeid, mille sisu liigutab ja vapustab neid mõlemaid sedavõrd, et mõlemad pisaraisse puhkevad. Liigutatus allutab teed kirele ning kaks armunut ei pane vastu teineteise suudlustele, pärast mida Lotte muidugi end kiiresti enda tuppa lukustab ning sealt enam ei välju. Ta ei saa oma mõtete vastu, mis karjuvalt kinnitavad kirglikku armastust Wertheri vastu, kuid ta teeb kõik, et sellised mõtted eemal hoida, tahtes olla truu Albertile. Werther mõistab, et nii ei või nende kolme elu jääda ning tapab end. Ma arvan tegelikult, et Wertheri depressioon ja süvenev teadmine, et Lotte iial tema omaks ei saa, kallutas tema hinge seisundit hoopis hullumeelsusele ning minu isiklik arvamus saigi, et Werther oli raamatu lõpuks vaimselt haige monomaan. Igatahes ei arva ma pärast teistkordset lugemist Wertherist nii nagu varem, ma ei arva isegi, et ta midagi teisiti oleks võinud/saanud teha.

Johann Wolfgang Goethe "Die Leiden des jungen Werther"

Andrei Hvostov "Sillamäe Passioon"

Esiteks on mul väga kahju, et ma seda raamatut nii aegamisi lugesin, kuid kahjuks on raamat mulle üsna ebasobivas formaadis, suurus, mis kuskile ära ei mahu ja muudab koti kandmise kohmakaks. Seetõttu ei kandnud ma seda raamatut kaasas, kuid suurema osa oma lugemistest teostan ma just bussiga sõitmisel või ootejärjekordades. Huhh, raamat oli väga hea, päriselt. Hvostovi keelekasutus on kadestamistväärt! Lisaks oskab kirjanik-ajaloolane muuta nii tõsist temaatikat käsitleva raamatu ühtlasi ka kohati humoorikaks. Miks ma seda raamatut üleüldse lugesin? Ma ei oleks kunagi lugenud raamatut, mille pealkiri oleks viidanud Pärnu, Tartu vms. Eesti linna passioonile. Nimelt on just Sillamäe mulle alati huvi pakkunud oma võõra olemise ja salapärasusega. Sinna vaid mõned korrad sattunud, meeldis mulle nooremana pikka aega mõelda, et ka mina võiksin kunagi oma kanda Sillamäel kinnitada. Ma ei pea vajalikuks siin avaldada, mis ma arvan sellest Sillamäele kolimise mõttest ja seal kanna kinnitamisest nüüd, kui olen raamatut lugenud. Selle pärast, just selle "Sillamäe" pärast palusin isal mulle see raamat osta, ei teadnud ma siis veel midagi Hvostovist või Vaivara koonduslaagritest. See on teine aspekt, mille kaudu raamat mind hämmastas - ma ei teadnud väga paljudest asjadest, mis Eesti pinnal toimunud on ja millest Hvostov juttu tegi, mitte midagi. Kõige ahhetamapanevam fakt neist just seesama eelnimetatud koonduslaager Vaivaras. Miks ma ei teadnud sellest varem? Miks sellest ei räägita koolides nüüd, kui seda teoreetiliselt teha võiks? Muidugi oli palju äratundmist seoses nõukaaegsete riiete, lasteaedade, kooli, seriaalide ja muuga, millest minu vanemad mulle mu lapsepõlvest saati nii palju pajatanud on, palju soovi avaldanud olen. Hvostovi kohati iroonilisest ja fatalistlikust väljendusviisist hoolimata tunnetasin kirjaridade foonil sügavamat tundlikkust ja kurbust. Mida raamatu lõpu poole, muutusin ka ise kurvemaks, sest see raamat ei ole mingi ilukirjandus, see on päriselt juhtunud ja need on päris inimesed, kes meid igapäevaselt ümbritsevad ning kes kannavad endaga kaasas režiimi all kannatanu valu. Traagiline, küsimusi tekitav, omamoodi õppetundi andev ja väga liigutav raamat. Kui minulgi kunagi laps olema saab ja ta mulle oma saladust pakub näidata, siis see, kuidas ma sellesse suhtuda ei tohi, on kirjas Hvostovi "Sillamäe passioon"-is.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

Raamat räägib noorest ja väga ilusast, ilmsüüta noormehest Dorian Gray'st, kelle avastab kunstnik Basil Hallward. Dorianist saab Basilile muusa ning ta maalib temast portree, kuhu sutsab sisse ka oma hinge. Ootamatult segab teda maalimisel tema sõber lord Henry Wotton, kelle tutvustamisest Dorianile ei ole Basil kuigi vaimustuses, ta aimab, et lordi kummalised ja kummastavad ideed ja maailmavaated võivad mõjutada tema armast Doriani. Juba selsamal nende tutvumispäeval paneb Henry Doriani elus üle kõige väärtustama noorust ja ilu. Kui Doriani, kes varemini sellistele asjadele eriti mõelnud ei ole, silmad avanevad estetismile ja kunsti ülimale hindamisele, vannub ta nii siira väega, et annaks ennem oma hinge, kui kaotaks oma nooruse. Selles mängib oma osa ka Basil, kes peale Dorianiga tutvumist tema ilu taevani ülistanud oli, tõstes sellega Doriani enesekindluse liiga kõrgele. Dorian on oma uue sõbra Henry üle väga rõõmus ning vaimustub üha enam veidratest ideedest, mida too talle peale surub. Lord aga võtab Doriani kui mingit omalaadset katsetust, ta süvendab oma amoraalseid ja kohati kahtlase väärtusega ideid Dorianisse ning jälgib seejärel hoolega, kuidas tolle käitumine ja olemus muutuvad. Tänu oma imelisele ja nooruslikule välimusele on Dorianil lihtne alati hakkama saada, talle andestatakse tema vastutusvõimetus kergelt. Tema kohutusteta ja kerglane elu viib ta tihti kahtlastesse äärelinnaurgastesse ning ühel ööl mööda neid aguleid hulkudes astub ta sisse mingisugusesse räpasesse teatrisse, ei tea ta isegi, miks. Üllataval kombel aga armub ta teatri naisnäitlejasse, Shakespeare'i Julia osatäitjasse Sibyl Vane'i, kes tema tunnetele samaga vastab. Ühel õhtul, kui ta ka Henry ja Basil'i räpasesse teatrisse Sibyl'i meisterlikku näitlemisoskust vaatama kutsub, esineb tüdruk aga sõnuseletamatult halvasti ja andetult. Dorian on sellest nii nördinud ja häbistatud, et katkestab oma kihluse, mille nad vahepeal sõlmida olid jõudnud, Sibyl'iga, ning ütleb neiule, et ei taha teda enam iialgi näha. Sellest järeldub, et Dorian ei armastanud mitte tüdrukut ennast, vaid tema näitlemisoskust, kunsti temas. Järgmisel hommikul avastab Dorian, et maalile on ilmunud julm ilme, mis utsitab teda kahetsusele ning nüüd on noormehel on kindel plaan minna Sibyl'i juurde vabandama ning teada andma, et kihlus jätkub. Vahetult enne minekut tuleb Dorianile külla aga Henry, kes teatab Sibyl'i enesetapust. Henry aga sisendab Dorianile, et sellest pole midagi hullu. Doriani järgnevad eluaastad mööduvad erinevates ühiskonnakihtides naudingute, lõbustuste ja pahede keskel. Endised sõbrad ei taha teda enam tunda, on teada kõlakad, et too olevat oma hinge kuradile müünud jms. Kõik, kellega Dorian pikemalt kokku juhtub, langevad ühiskonnatrepiastmeil. Dorian ise on oma kuritegudest siiras vaimustuses, tal on huvitav jälgia, kuidas iga pahateoga maal üha jõledamaks muutub, ta satub sährdusest tegevusest eufooriasse. Küüniline Henry püsib tema kõrval aga kõik need aastad. Kui ükspäev ilmub Basil temalt aru pärima, mis jutud need temast liiguvad ning nõudma Dorianilt nende eitamist, viib ta Doriani hullumeelsesse hüsteeriasse, mida pole kuigi raske teha, ning viib Doriani nii kaugele, et too näitab talle kunstniku enda loodud maali. Basil on minestuse äärel ning kutsub Doriani endaga koos tema hinge eest palvetama, kuid Dorian vihastub ning tapab Basili. Manipuleerides vana keemikust kontakti saab ta laibast hõlpsasti lahti. Hiljem ühes sadamakõrtsis aega raisates tekib tal intsident Sibyl'i venna James'iga, kes on Doriani kogu elu otsinud plaanitsedes oma õe surma eest kätte maksta. Dorian pääseb James'i kuuli eest vabandusega, et Sibyl suri 18 aastat tagasi, aga Dorian näeb ise välja kui 18-aastane. James laseb ta minema, kuid hiljem aitavad kõrtsi lõbutüdrukud tal mõista, et ta poleks pidanud seda tegema. Kadunud Sibyl'i vend aga ei jäta Doriani jahtimist ning ühel päeval linnast väljas, jahiretkel olles, tapetakse James metsas metslooma pähe. Pärast juhtunut üritab Dorian oma hinge puhtamaks pesta viibides mõnda aega maal ning "päästes" seal ühe tüdruku (tüdruku ja Doriani vahel olid tekkinud tunded ning Dorian jättis ta maha, sisendades endale, et nii on tüdrukule parem, kui ta teda linnameluga ei hävita). Sellise teo tõttu loodab ta koju naasedes leida portree helgemana, kuid suur on tema pettumus, kui portreele on lisandunud veel õelam ilme. Dorian vihastub ning väljendab oma agressiooni püüdes noaga maali lõhkuda. Sellega tõstab ta aga noa hoopis iseenda vastu ning sureb. Leides raamatukogust vana ja inetu moondunud laiba ilusa noormehe maali kõrvalt maast, tunnevad teenijad Doriani ära vaid tema sõrmuse järgi. Muidugi paneb ka mind imestama Wilde'i vastuolu iseendaga selle raamatu kirjutamisel, samas on see ainuke asi, milles tunnen end sarnanevat Wilde'iga. Estetismi mitte silmas pidades. Hea moraal, aga minu jaoks liiga võõras temaatika. Ei kuulu minu lemmikmaailmakirjandusteoste hulka, pealegi ei usu ma eneseimetlejast kirjaniku ülemääraselt hinnatud kümnete ja kümnete tsitaatide tõesusesse. Kõigele lisaks oli mul Dorianist kogu raamatu vältel kahju, ei omista ma talle süüd tema elu või surma pärast.

Oscar Wilde "The Picture of Dorian Gray"

Maurice Maeterlinck "Sinilind"

Väikestele lastele, õele Mytylile ja vennale Tyltylile annab haldjas Berylune ülesandeks otsida üles Sinilind, kelle omamine teeks terveks haldja tütre. Haldjas äratab väikeste jaoks ellu terve reisiseltskonna - Kassi, Koera, Suhkuru, Piima, Leiva, Valguse, Tule ja Vee, kellega koos otsitakse Sinilindu kõigepealt Mälestustemaalt, kus elavad laste mälstused: vanaema ja vanaisa, kõik surnud õed ja vennad, asjad, kohad ja kombed. Lapsed õpivad Mälestustemaal, et miski siin maailmas ei sure enne, kui temale lakatakse mõtlemast. Järgmisena mindi Öö paleesse, kus lapsed pidid avama erinevaid uksi, et näha, kas ehk nende taga peidab end Sinilind. Öö aga oli Kassiga ammune sõber ning et Kass ei tahtnud enam antropomorfsusest loobuda (see pidi juhtuma, kui Sinilind leitud), leppisid nad Ööga enne kokku, et hirmutavad lapsi enne uste avamist nii kõvasti, et nad ei julgeks neid avada. Oma siiruse, aususe ja julgusega hirmutasid hoopis lapsed ära uste taga seisnud koledused. Lapsed õppisid, et Sinilinnu leidmiseks tuleb õppida armastama ka halle lindu. St elus tuleb rõõmu tunda ka pisikestest asjadest. Nii reisiti otsinguil ka Tuleviku kuningriigis, kus oli end ette valmistamas palju sündimata lapsi, Valguse templis, kalmistul ja metsas. Lastele oli aga antud aasta, et leida Sinilind ning kui nad kuulsid, et käes on lahkumistund, kurvastasid nad väga, et lindu ei leidnud. Viimases peatükis ärkasid lapsed oma unest, nende vanemad ei saanud tuhkagi aru, mis nad rääkisid Valgusest ja Haldjast, aga sellest polnud midagi, lapsed olid meeletult rõõmsad nähes jälle oma vanemaid. Järsku astus nende hurtsikusse naaber Berlingot, kes palus Tyltylil oma tuvi naabrilapsele anda, et too on haige ja soovib jõulukingituseks Tyltyli tuvi. Tyltyl, kes varemini poleks oma lindu andnud kellelegi, viis otsekui rõõmutades tuvi naabritüdrukule, kes seepeale ka tervenema hakkas. Maeterlinck kujutas Sinilinnus õnne, keda kõik siin elus otsivad, kuid kelle leidmiseks peab igaüks meist läbi minema tohututest raskustest, et lõpuks avastada, et kõige suurem õnn on kõige väiksemad ja tühisemad asjad meie oma kodudes. Leidsin selle raamatu olevat väga kristliku sisuga, nähes igas sümbolistlikus stseenis alustekstina Piiblit ja imestasin seetõttu, kui ilmalikult Maeterlicnki sümbolismi mõistetud või tõlgendatud on.

Maurice Maeterlinck "L'Oiseau bleu"

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Lugesin raamatut teist korda. Esimest korda lugedes mäletan end maakaitseväelase Stanislaus Katczinsky surma pärast pisaraid valamas. Raamat räägib Esimesse maailmasõtta tormanud vabatahtlikest keskkooliõpilastest, kes tahtsid kogeda romantikat, ennast teostada, oma unistusi täita, kuid kelle sõda hävitas nii vaimselt kui füüsiliselt. Jutustaja Paul Bäumeri kõrval on peategelasteks veel tema klassikaaslased Albert Kropp, Müller V, Leer, Tjaden, Haie Westhus, Detering ja Kemmerich, lisaks salga peamees 40-aastane Stanislaus Katczinsky. Kõik nad hukkuvad sõjakoledustes järgemööda, Paul viimasena. Raamat kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm. Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb, ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi olulise või erutavana oli mõjunud, ei tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra, nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud, sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond, endised töökohad, ametid ja kodu. Vanemal sõduril, kes sõjast pääseb, on kuhu minna ja mida teha. Nende kannul aga kasvab põlvkond, kellega nad kord sarnanesid, kuid kes neid enam ei mõista ja nad kõrvale lükkab. Neil pole midagi, sõda on tapnud neis kõik, nad tunduvad ülearused ka iseendale, neil pole muud kui põgeneda, põgeneda, põgeneda... Ka iseenda eest; ja mälestused tunduvad neile justkui pildid kellegi teise elust. ["Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud."] Mida võibki armastada, mille üle rõõmustada inimene, kes teab millist sisu kannavad sõnad eesliin, turmtuli, miinid, mürsulehter, kaevikud, gaas, rinne, tulevall, tankid, käsigranaadid... Ka saab Paulile selgeks, et kõik see on mõttetu, see suur suremine on absurd, sest keegi neist ei ole seal kaunite ideoloogilis-isamaaliste mõtetega, ta teab, et surmahirm on sellest kõigest üle. Ta toidab oma vaenlast läbi traataia oma toiduga, nähes vaenlaste nõrkemist ja nälgimist, kuuldes nende surmakorinat... Ta teab, et ka nende noored vastased ei tea täpselt, miks, kelle poolel ja kelle vastu nad sõdima peavad, ta näeb seda nende silmist ja tunneb seda oma südames. Pauli surm on raamatus kirjas järgmiselt: "Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänderindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas, justkui magaks. Kui ta selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."

E. M. Remarque "Im Westen nichts Neues"