Saturday, May 19, 2012

Maurice Maeterlinck "Sinilind"

Väikestele lastele, õele Mytylile ja vennale Tyltylile annab haldjas Berylune ülesandeks otsida üles Sinilind, kelle omamine teeks terveks haldja tütre. Haldjas äratab väikeste jaoks ellu terve reisiseltskonna - Kassi, Koera, Suhkuru, Piima, Leiva, Valguse, Tule ja Vee, kellega koos otsitakse Sinilindu kõigepealt Mälestustemaalt, kus elavad laste mälstused: vanaema ja vanaisa, kõik surnud õed ja vennad, asjad, kohad ja kombed. Lapsed õpivad Mälestustemaal, et miski siin maailmas ei sure enne, kui temale lakatakse mõtlemast. Järgmisena mindi Öö paleesse, kus lapsed pidid avama erinevaid uksi, et näha, kas ehk nende taga peidab end Sinilind. Öö aga oli Kassiga ammune sõber ning et Kass ei tahtnud enam antropomorfsusest loobuda (see pidi juhtuma, kui Sinilind leitud), leppisid nad Ööga enne kokku, et hirmutavad lapsi enne uste avamist nii kõvasti, et nad ei julgeks neid avada. Oma siiruse, aususe ja julgusega hirmutasid hoopis lapsed ära uste taga seisnud koledused. Lapsed õppisid, et Sinilinnu leidmiseks tuleb õppida armastama ka halle lindu. St elus tuleb rõõmu tunda ka pisikestest asjadest. Nii reisiti otsinguil ka Tuleviku kuningriigis, kus oli end ette valmistamas palju sündimata lapsi, Valguse templis, kalmistul ja metsas. Lastele oli aga antud aasta, et leida Sinilind ning kui nad kuulsid, et käes on lahkumistund, kurvastasid nad väga, et lindu ei leidnud. Viimases peatükis ärkasid lapsed oma unest, nende vanemad ei saanud tuhkagi aru, mis nad rääkisid Valgusest ja Haldjast, aga sellest polnud midagi, lapsed olid meeletult rõõmsad nähes jälle oma vanemaid. Järsku astus nende hurtsikusse naaber Berlingot, kes palus Tyltylil oma tuvi naabrilapsele anda, et too on haige ja soovib jõulukingituseks Tyltyli tuvi. Tyltyl, kes varemini poleks oma lindu andnud kellelegi, viis otsekui rõõmutades tuvi naabritüdrukule, kes seepeale ka tervenema hakkas. Maeterlinck kujutas Sinilinnus õnne, keda kõik siin elus otsivad, kuid kelle leidmiseks peab igaüks meist läbi minema tohututest raskustest, et lõpuks avastada, et kõige suurem õnn on kõige väiksemad ja tühisemad asjad meie oma kodudes. Leidsin selle raamatu olevat väga kristliku sisuga, nähes igas sümbolistlikus stseenis alustekstina Piiblit ja imestasin seetõttu, kui ilmalikult Maeterlicnki sümbolismi mõistetud või tõlgendatud on.

Maurice Maeterlinck "L'Oiseau bleu"