Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Minu eelnevad kokkupuuted Peeter Volkonskiga on olnud seoses noorpõlve lemmiku muusikažanri - pungiga, mis sest, et vanameister oma igapäevatööd ja tegemised sellest aegamööda võõrandanud on. Hiljem olen saanud avastada, et tegu on suure vürstiga ning ajaredelil veel edasi liikudes olen käinud vaatamas teda ka teatri lavalaudadel. Kummaline mees, tema paljastused ja arvamusavaldused on elu jooksul olnud kohati labased või vähemalt minu jaoks ebamoraalsed, kuid tema puhul, ma ei tea isegi mispärast, on minus säilinud suur austus selle mehe ja tema tegemiste vastu. Raamat ei pannud mind teistmoodi tundma, vastupidi - pigem isegi kasvatas mu aukartust. Teos, mida võiks nimetada elulooraamatuks? Noh... ma ei tea, aga mälestusteraamatuks kindlasti. Ma sain raamatust täpselt seda, mida ootasin. Jumal tänatud, et see ei olnud nn. tavaline elulooraamat, sest see ei oleks mind pärast raamatu viimase lehekülje läbilugemist pannud muigama ja sõnama: "Oh, Volk...". Ja mis veel, Hvostovi raamatus oli juttu vene laste reaktsioonist-hüüatusest, kui nad nägid eesti lapsi (Hvostov isegi ei teanud, mida see hüüdlause täpsemalt tähendama pidi) ja selle ebatsensuurse lause tagamaa leidsin Volkonski raamatust. Lisaks on hea, et Volk võttis vaevaks kirjutada oma raamatusse sellest, miks kevad ja suvi (ka sügis ja talv) on jälgid aastaajad, sest mina ei ole senini seda teha viitsinud ja põhjusmõtete ebakoordineerituse tõttu alati oma seisukoha selgitamisel hätta jäänud. Oma vaadete tõttu elulooraamatutest loodan ma, et Volkonski ei avalda endast kunagi "päris" biograafiat, mis sellest, et seda olekski huvitav lugeda ja mis siis, et "ISBN 978-9985-9980-6-9" lugedes mõtlesin ma kohati naerulsui, et raamat sisaldab ju kõike muud, peale Volkonski enda...

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Taaskord raamat, mida ei lugenud esimest korda, aga eksistentsialistid on ju mu lemmikud! Sartre jääb minu silmis muidugi Camus'le alla, mis sest, et tema Camus'd palju mõjutanud on, kuid lugeda on teda ikka hea. Teos on kirjutatud päevikuvormis. Päevikusse kirjutab ajaloolane Antoine Roquentin, kes on hakanud tundma end halvasti, imelikult. Kirjutama hakkab ta, et asjadest selgemini aru saada. Mees on end sisse seadnud Prantsusmaal Bouville linnas, et kirjutada ajaloouurimust poliitikategelasest markii de Rolleboni'st. Teda on aga hakanud painama kummaline iiveldustunne tema igapäevastes tegemistes ning ta ei oska sellest kuidagi vabaneda. Mõnda aega on tema varjupaigaks kohvik Raudteelaste Kohtumispaik, mille perenaise Francoise'ga ta vahel voodikogemusi jagab, kuid kui iiveldus kord teda ka seal tabab, mõjub see veel kordades tugevamini. Ainus, mis meest raamatu lõpuni rahustama tundub jäävat, on vanast grammofonist tulev džässlugu "Some of these days". Hr. Roquentin on terve teose vältel eksistentsiaalsetel eneseotsingutel. Eriline sündmustik teosel puudub, pigem saab lugeja teada, kuidas suhtub peategelane oma peegelpilti, sinistesse teksapükstesse, teistesse inimestesse jne. Erinevatel perioodidel leiab Roquentin oma eksistentsile erinevaid põhjendusi, pikka aega ta arvab, et markii de Rollebon on tema eksistentsi ainus põhjendus, seda hetkeni, mil ta ei suuda enam temaga tegeleda. Siis saab tema eksistentsi põhjenduseks noorpõlvearmastuse Anny'ga kohtumine, kes oli lubanud Antoine'ga kohtuda kui ta Prantsusmaale satub. Kohtumispäeval avastavad mõlemad, Anny ja Antoine, kui muutunud kumbki on, kuid see fakt ei vähenda nende armastust, aga teisalt ei mõjuta see ka teadmist, et nemad kaks kunagi kokku võiksid/saaksid jääda. Teose lõpus mõistab Antoine, et on terve elu endale valetanud, et tema elu ongi üks kaotatud mäng, seiklusi ega täiuslikke hetki pole olemas ning ta teab, et iiveldus teda ei jäta... Viimasena lahkub ta Bouville'st. Minu jaoks räägib raamat sellest, kui üksi on indiviid elu ja surma, eksistentsi ees ja kui kurb see üksiolek võib olla. Muidugi ei pea see olema kurb, kui võtad vastutuse ja oled vaba, kuid kes on see, kes julgeb võtta vastutuse? Kas Antoine Raquentin?...

Jean-Paul Sartre "La nausée"

Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused"

Ma mäletan kui paar aastat tagasi seda raamatut lugesin. Tollal jättis see endast täiesti õudse mulje: üks lõputu ving ja suutmatus edasi liikuda; Wertherist jäi minu silmis mulje kui mingist kurvameelsest kähmakast. Ilmselt ei mõistnud ma siis melanhoolse inimloomuse sügavamat sisu. Romaan on kirjutatud kirivormis, nimelt koosneb see Wertheri (haritud ja tundlik unistaja) kirjadest sõbrale Wilhelmile, kellest lugeja kogu teose vältel midagi teada ei saa. Sündmustik algab Wertheri kolimisega idüllilisse maakohta, kus kohalik loodus noorhärrat maalitöödega alustama inspireerib. Werther saab hästi läbi kohalike inimestega (eriti lastega), tänu millele kutsutakse ta tantsupeole. Enne saabumist hoiatatakse teda, et kohates peol neidu nimega Lotte, ei või ta lubada endale armumist, sest too on juba kihlatud tubli meesterahva Albertiga. Lotte on imeilus tüdruk, kelle ema varajane lahkumine on kohustanud teda hoolitsema oma kuue väiksema venna-õe eest. Sellega saab neiu muidugi tublisti hakkama; väiksed armastavad teda väga. Hoolimata korduvatest hoiatustest armub Werther ballil Lottega tantsides ning see saab tema hukatuse alguseks. Noormees hakkab sagedasti Lottet külastamas käima ning tema armastus tüdruku vastu aina kasvab ning ei külastused ega ka armastus lakka siiski, kui hea Albert pikalt reisilt tagasi koju saabub. Mõne aja pärast, kui Werther taipab, kuidas ta end selle "suhtega" piinab, otsustab ta pageda linna, mis asub maakülakesest kaugel. Sealgi ei leia ta otsistud rahu, Lotte ja igatsus piinavad tema hinge ning paramatult tuleb tal tagasi pöörduda. Naasedes on Albert ja Lotte juba abiellunud, mistõttu Wertheri masendus süveneb veelgi. Nähes Wertheri kannatusi palub Lotte Wertheril nende pere enam mitte enne jõuluõhtut külastada, arvates end sellega talle head tegevat. Werther seda aga ei suuda ning ühel õhtul Lotte juures olles loeb ta Lottele ette Ossiani laulude tõlkeid, mille sisu liigutab ja vapustab neid mõlemaid sedavõrd, et mõlemad pisaraisse puhkevad. Liigutatus allutab teed kirele ning kaks armunut ei pane vastu teineteise suudlustele, pärast mida Lotte muidugi end kiiresti enda tuppa lukustab ning sealt enam ei välju. Ta ei saa oma mõtete vastu, mis karjuvalt kinnitavad kirglikku armastust Wertheri vastu, kuid ta teeb kõik, et sellised mõtted eemal hoida, tahtes olla truu Albertile. Werther mõistab, et nii ei või nende kolme elu jääda ning tapab end. Ma arvan tegelikult, et Wertheri depressioon ja süvenev teadmine, et Lotte iial tema omaks ei saa, kallutas tema hinge seisundit hoopis hullumeelsusele ning minu isiklik arvamus saigi, et Werther oli raamatu lõpuks vaimselt haige monomaan. Igatahes ei arva ma pärast teistkordset lugemist Wertherist nii nagu varem, ma ei arva isegi, et ta midagi teisiti oleks võinud/saanud teha.

Johann Wolfgang Goethe "Die Leiden des jungen Werther"

Andrei Hvostov "Sillamäe Passioon"

Esiteks on mul väga kahju, et ma seda raamatut nii aegamisi lugesin, kuid kahjuks on raamat mulle üsna ebasobivas formaadis, suurus, mis kuskile ära ei mahu ja muudab koti kandmise kohmakaks. Seetõttu ei kandnud ma seda raamatut kaasas, kuid suurema osa oma lugemistest teostan ma just bussiga sõitmisel või ootejärjekordades. Huhh, raamat oli väga hea, päriselt. Hvostovi keelekasutus on kadestamistväärt! Lisaks oskab kirjanik-ajaloolane muuta nii tõsist temaatikat käsitleva raamatu ühtlasi ka kohati humoorikaks. Miks ma seda raamatut üleüldse lugesin? Ma ei oleks kunagi lugenud raamatut, mille pealkiri oleks viidanud Pärnu, Tartu vms. Eesti linna passioonile. Nimelt on just Sillamäe mulle alati huvi pakkunud oma võõra olemise ja salapärasusega. Sinna vaid mõned korrad sattunud, meeldis mulle nooremana pikka aega mõelda, et ka mina võiksin kunagi oma kanda Sillamäel kinnitada. Ma ei pea vajalikuks siin avaldada, mis ma arvan sellest Sillamäele kolimise mõttest ja seal kanna kinnitamisest nüüd, kui olen raamatut lugenud. Selle pärast, just selle "Sillamäe" pärast palusin isal mulle see raamat osta, ei teadnud ma siis veel midagi Hvostovist või Vaivara koonduslaagritest. See on teine aspekt, mille kaudu raamat mind hämmastas - ma ei teadnud väga paljudest asjadest, mis Eesti pinnal toimunud on ja millest Hvostov juttu tegi, mitte midagi. Kõige ahhetamapanevam fakt neist just seesama eelnimetatud koonduslaager Vaivaras. Miks ma ei teadnud sellest varem? Miks sellest ei räägita koolides nüüd, kui seda teoreetiliselt teha võiks? Muidugi oli palju äratundmist seoses nõukaaegsete riiete, lasteaedade, kooli, seriaalide ja muuga, millest minu vanemad mulle mu lapsepõlvest saati nii palju pajatanud on, palju soovi avaldanud olen. Hvostovi kohati iroonilisest ja fatalistlikust väljendusviisist hoolimata tunnetasin kirjaridade foonil sügavamat tundlikkust ja kurbust. Mida raamatu lõpu poole, muutusin ka ise kurvemaks, sest see raamat ei ole mingi ilukirjandus, see on päriselt juhtunud ja need on päris inimesed, kes meid igapäevaselt ümbritsevad ning kes kannavad endaga kaasas režiimi all kannatanu valu. Traagiline, küsimusi tekitav, omamoodi õppetundi andev ja väga liigutav raamat. Kui minulgi kunagi laps olema saab ja ta mulle oma saladust pakub näidata, siis see, kuidas ma sellesse suhtuda ei tohi, on kirjas Hvostovi "Sillamäe passioon"-is.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

Raamat räägib noorest ja väga ilusast, ilmsüüta noormehest Dorian Gray'st, kelle avastab kunstnik Basil Hallward. Dorianist saab Basilile muusa ning ta maalib temast portree, kuhu sutsab sisse ka oma hinge. Ootamatult segab teda maalimisel tema sõber lord Henry Wotton, kelle tutvustamisest Dorianile ei ole Basil kuigi vaimustuses, ta aimab, et lordi kummalised ja kummastavad ideed ja maailmavaated võivad mõjutada tema armast Doriani. Juba selsamal nende tutvumispäeval paneb Henry Doriani elus üle kõige väärtustama noorust ja ilu. Kui Doriani, kes varemini sellistele asjadele eriti mõelnud ei ole, silmad avanevad estetismile ja kunsti ülimale hindamisele, vannub ta nii siira väega, et annaks ennem oma hinge, kui kaotaks oma nooruse. Selles mängib oma osa ka Basil, kes peale Dorianiga tutvumist tema ilu taevani ülistanud oli, tõstes sellega Doriani enesekindluse liiga kõrgele. Dorian on oma uue sõbra Henry üle väga rõõmus ning vaimustub üha enam veidratest ideedest, mida too talle peale surub. Lord aga võtab Doriani kui mingit omalaadset katsetust, ta süvendab oma amoraalseid ja kohati kahtlase väärtusega ideid Dorianisse ning jälgib seejärel hoolega, kuidas tolle käitumine ja olemus muutuvad. Tänu oma imelisele ja nooruslikule välimusele on Dorianil lihtne alati hakkama saada, talle andestatakse tema vastutusvõimetus kergelt. Tema kohutusteta ja kerglane elu viib ta tihti kahtlastesse äärelinnaurgastesse ning ühel ööl mööda neid aguleid hulkudes astub ta sisse mingisugusesse räpasesse teatrisse, ei tea ta isegi, miks. Üllataval kombel aga armub ta teatri naisnäitlejasse, Shakespeare'i Julia osatäitjasse Sibyl Vane'i, kes tema tunnetele samaga vastab. Ühel õhtul, kui ta ka Henry ja Basil'i räpasesse teatrisse Sibyl'i meisterlikku näitlemisoskust vaatama kutsub, esineb tüdruk aga sõnuseletamatult halvasti ja andetult. Dorian on sellest nii nördinud ja häbistatud, et katkestab oma kihluse, mille nad vahepeal sõlmida olid jõudnud, Sibyl'iga, ning ütleb neiule, et ei taha teda enam iialgi näha. Sellest järeldub, et Dorian ei armastanud mitte tüdrukut ennast, vaid tema näitlemisoskust, kunsti temas. Järgmisel hommikul avastab Dorian, et maalile on ilmunud julm ilme, mis utsitab teda kahetsusele ning nüüd on noormehel on kindel plaan minna Sibyl'i juurde vabandama ning teada andma, et kihlus jätkub. Vahetult enne minekut tuleb Dorianile külla aga Henry, kes teatab Sibyl'i enesetapust. Henry aga sisendab Dorianile, et sellest pole midagi hullu. Doriani järgnevad eluaastad mööduvad erinevates ühiskonnakihtides naudingute, lõbustuste ja pahede keskel. Endised sõbrad ei taha teda enam tunda, on teada kõlakad, et too olevat oma hinge kuradile müünud jms. Kõik, kellega Dorian pikemalt kokku juhtub, langevad ühiskonnatrepiastmeil. Dorian ise on oma kuritegudest siiras vaimustuses, tal on huvitav jälgia, kuidas iga pahateoga maal üha jõledamaks muutub, ta satub sährdusest tegevusest eufooriasse. Küüniline Henry püsib tema kõrval aga kõik need aastad. Kui ükspäev ilmub Basil temalt aru pärima, mis jutud need temast liiguvad ning nõudma Dorianilt nende eitamist, viib ta Doriani hullumeelsesse hüsteeriasse, mida pole kuigi raske teha, ning viib Doriani nii kaugele, et too näitab talle kunstniku enda loodud maali. Basil on minestuse äärel ning kutsub Doriani endaga koos tema hinge eest palvetama, kuid Dorian vihastub ning tapab Basili. Manipuleerides vana keemikust kontakti saab ta laibast hõlpsasti lahti. Hiljem ühes sadamakõrtsis aega raisates tekib tal intsident Sibyl'i venna James'iga, kes on Doriani kogu elu otsinud plaanitsedes oma õe surma eest kätte maksta. Dorian pääseb James'i kuuli eest vabandusega, et Sibyl suri 18 aastat tagasi, aga Dorian näeb ise välja kui 18-aastane. James laseb ta minema, kuid hiljem aitavad kõrtsi lõbutüdrukud tal mõista, et ta poleks pidanud seda tegema. Kadunud Sibyl'i vend aga ei jäta Doriani jahtimist ning ühel päeval linnast väljas, jahiretkel olles, tapetakse James metsas metslooma pähe. Pärast juhtunut üritab Dorian oma hinge puhtamaks pesta viibides mõnda aega maal ning "päästes" seal ühe tüdruku (tüdruku ja Doriani vahel olid tekkinud tunded ning Dorian jättis ta maha, sisendades endale, et nii on tüdrukule parem, kui ta teda linnameluga ei hävita). Sellise teo tõttu loodab ta koju naasedes leida portree helgemana, kuid suur on tema pettumus, kui portreele on lisandunud veel õelam ilme. Dorian vihastub ning väljendab oma agressiooni püüdes noaga maali lõhkuda. Sellega tõstab ta aga noa hoopis iseenda vastu ning sureb. Leides raamatukogust vana ja inetu moondunud laiba ilusa noormehe maali kõrvalt maast, tunnevad teenijad Doriani ära vaid tema sõrmuse järgi. Muidugi paneb ka mind imestama Wilde'i vastuolu iseendaga selle raamatu kirjutamisel, samas on see ainuke asi, milles tunnen end sarnanevat Wilde'iga. Estetismi mitte silmas pidades. Hea moraal, aga minu jaoks liiga võõras temaatika. Ei kuulu minu lemmikmaailmakirjandusteoste hulka, pealegi ei usu ma eneseimetlejast kirjaniku ülemääraselt hinnatud kümnete ja kümnete tsitaatide tõesusesse. Kõigele lisaks oli mul Dorianist kogu raamatu vältel kahju, ei omista ma talle süüd tema elu või surma pärast.

Oscar Wilde "The Picture of Dorian Gray"