Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Enne raamatu lugemist ei osanud ma oodata mitte midagi, minu sõbranna oli utsitanud mind teost lugema ja seega uskusin juba esimesi ridu lugedes, et raamat on mulle meelepärane. Lisaks kujundas minu mulje raamatu alguses olev Sokratese tsitaat. Raamat rääkis ühe Tallinna kooli ajalooõpetajast, 40'dates aastates Martin Justusest, kes armus naise ja lapse äraolekul juudineiusse nimega Isebel. Neid ühendas huvi muusika, Sokratese ja tema surma käsitluse vastu. Nad leppisid kokku, et nende suhe saab olema 30-päevane ja see sisaldab vaid elu, ei mingit surma, et nende suhe saab olema ohvrilaeva sõit Delose saarele ja tagasi, sest just nõnda sai Sokrates elupikendust (kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia). Et Martin oleks vanuselt võinud olla või Isebeli isa, ei takistanud nendevahelist kirge ja kui too vahel liiga isalik kippus olema, haavus isata kasvanud Isebel. Kuid juba mõne aja pärast hakkas Martinit närima kahtlus, tekkisid paranoiad ja ta hakkas ette kujutama, mis kõik võib juhtuda, kui jutud temast ja Isebelist liikvele satuksid. Ta muretses oma karjääri lõppemise ning naise, ühiskonna ja eelkõige tütre etteheidete pärast. Siinkohal meenutas Martini paranoilisus mulle Raskolnikovi, paralleel nende kahe pabistamise ja ettekujutuste vahel tekkis mu ajju üsna kiiresti ja jäi mind häirima. Seejärel otsustas Martin Isebeliga rääkida, mispeale tüdruk ägestus ja kinnitas Martinile, et too ei pea nende suhte õigustamiseks endale sisendama nagu nende vahel oleks armastus ja tormas vihasena minema. Järgmine päev mõtles Martin Isebeliga eelmisest õhtust rääkima minna, kuid kuulis enne nurga peal poes, et tüdruk on enesele otsa peale teinud. Edasi võitles Martin vähest aega süütundega - pigem üritas ta mõelda süüd enda kaelast ära ja see õnnestus tal hästi. Ma arvan, et ega temal süüd lasunudki, usun, et ohvrilaeva sõit Delosele oli elupikenduseks samahästi Isebelile, kes juba ammu eneselt elu võtta oli mõelnud, kui Sokratesele. Nüüd võis Martin kindel olla, et nende suhe Isebeliga ei tule kunagi avalikuks, kuid rääkis sellest siiski oma tütrele Astridile. See, kas ta oleks sellest rääkinud oma tütrele kui kõige tähtsamale inimesele tema elus, kui tütar poleks suvekodus seltsinud Boris Männiga, kes oli Martinit ja Isebeli kord rannas näinud, jääb lugeja enda otsustada. Küll aga andestab Astrid isale ja Martin üritab sellest hetkest alates oma perekonnasuhteid paremini hoida ja neid ehk üleski soojenda. Martini ja tema seadusliku abikaasa vahel polnud juba aastaid peale nääklemiste kuigi palju muud olnud. Ja ilmselt ei saanud ka kunagi olema, nagu ei saanud Martin kunagi pürgida ka tõelise õnne ja vabaduse poole, mida ta ometi nii väga ihkas, kuid rutiini eksinutel on raske end sellest välja murda, eeskätt kui neile loeb, mida ütleb ühiskond nende ümber. Nii jääb inimene pagulaseks oma hinges kui ka elus ümberringi.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

Albert Camus "Õnnelik surm"

Kui ma peale raamatu sisu lugemist Tanel Lepsoo "Järelkaja" lugesin, jäi mind kohutavalt kummitama seal toodud võrdlus "Õnneliku surma" peategelase Patrice Mersault ja Sartre'i "Iivelduse" peategelase Antoine Roquentini kohta, sest nagu Lepsoo, hakkasin ka mina neid kaht raamatut kõrvutama, ja vau! milliseid sarnasusi võib leida. Samas ei tohiks see nüüd nii üllatav ka olla. Ja loomulikult on ka kardinaalseid erinevusi, aga see võrdlus Antoine'ga jättis minu peas varju võrdluse Patrice Mersault ja Mersault'ga "Võõrast", kes on Patrice Mersault edasiarendatud negativistlikum tegelane järgmisest Camus' romaanist. Patrice Mersault elab rutiinset elu, töötab päevas 8 tundi, hingab sisse kuumuse- ja tõrvalõhna ning loomulikult on sellest kõigest tüdinud. Camus'le omaselt toimub tegevus eelkõige Alžeerias. Patrice on tänu oma tugevale ja sportlikule välimusele ka paras naistemees, neid kullakesi, kellega talle lõbutseda meeldib, juba jätkub. Tema suurim soov ja mõte oma elus on olla õnnelik, või parem, saavutada õnn. Selleks, et tal oleks võimalus proovida seda saavutada, tapab ta endasarnase mõttemaailmaga rikka jalutu mehe Zagreuse. Zagreus oli Patrice'le rääkinud, et temal jalutuna pole mõtet oma raha ja ajaga õnne taga ajada, sest see oleks lihtsalt ressursi raiskamine. Tappes Zagreuse, võtab ta surnu raha, mille abil võidab ta endale aega, töövaba aega, et esiti reisida, tunda end üksildasena, olla üksildane ja seeläbi saada tundma iseennast ning olla õnnelik. Üksilduses ilmneb aga aspekt, et selleks, et tõeliselt õnnelik olla, on vaja ikkagi ühiskonda, teist inimest. Nõnda ta tuleb tagasi Alžeeriasse oma kolme sõbranna juurde, nad elavad mõni aeg koos mäe tipus sõbrannade majas, mida nad ise nimetavad Majaks Maailma Veerel nagu muinasjutus, kohustusteta, eelarvamusteta. Kuid aja möödudes tunneb Patrice, et peab siiski edasi minema. Ta ostab endale maja Chenouas ning võtab ka naise - ilusa, kuid lihtsameelse Lucienne. Endiselt on tema kinnisidee õnnelikuks saada. Pleuriidihood aga surusid Patrice'i mõne aja pärast terveks kuuks tuppa ning kui ta sealt uuesti väljus, läks ta ujuma. Ta ujus väga kaugele ja tagasiteel sattus ta jääkülma voogu. Patrice nautis seda, nautis üllatust, mille meri talle valmistas, hoolimata sellest, et kaldale jõudes ja koju komberdades hakkas tal väga halb. Voodist ta enam ei tõusnud. Hoolimata sellest, et tal oli painav soov surra selge mõistuse ja lahtiste silmadega, hakkas ta enne surma nägema kujutisi ja meenutama minevikku. Pole minu asi öelda, kas ta oli siis lõpuks surres õnnelik või mitte. Ma olen veendunud, et oma õnne nimel teine inimene siit maailmast kõrvaldada ei kõlba kuskile. Patrice aga ei kahetsenud pealtnäha kunagi, et oli ohverdanud Zagreuse elu oma õnne nimel. "Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumalast Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkidest kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos." Sellest müüdist lähtudes elas Zagreus pärast oma mõrva edasi Patrice's ja kes teab, pärast Patrice'i surma ehk ka Lucienne's, kes päris kogu Patrice varastatud vara... Tõele au andes pean ütkema, et "Õnnelik surm" ei ole minu lemmik Camus' teos. Selsamal põhjusel, miks minu jaoks Sartre ei ületa Camus'd ja miks "Iiveldus" mulle nii väga ei imponeeri. Minu meelest on Camus' kahe esimese romaani vahel tükk maad ja kõvasti arengut. Aga Lepsoo järelsõna nõuab kiitust!

A. Camus "La Mort heurese"

August Gailit "Leegitsev süda"

Raamat kuulus minu eelmise aasta kohustusliku kirjanduse hulka. Ma viivitasin selle lugemisega absoluutse viimase piirini, sest kuskilt olin ma võtnud endale eelarvamuse, et see raamat mulle kindlasti midagi ei paku. Lugesin vaevaliselt läbi esimesed 40 lehekülge ja hakkasin vaikselt ümber mõtlema. Raamat algab vana Anu Maarva meenutustega: Anu oli vallaslaps, kes noorena Ronivere talus teenis. Talu peremeheks oli Taavet Rabaraud, äkilise ja jõhkra iseloomuga mees. Anu oli oma heidiku staatuse pärast inimeste seas enamasti põlatud ja seepärast käitus inimeste keskel alandlikult ja vaikselt. Ainus koht, kus ta end vabalt ja hästi tundis oli loodus, seal ta tantsiskles ja lõi laulu. Juhtus aga, et Anu jäi lapseootele, lapse isaks Taavet Rabaraud, kes lapse muidugi ära põlgas ja enne sünnitust veel Anu oma talupidamisest välja viskas, et ise kiiruga uus naine majja tuua. Nõnda pidigi Anu lapse ilmale tooma õues, talvel. Pojast, kelle nimeks sai Joosep, kasvas väga omamoodi noormees, ta erines teistest lastest, oli endassetõmbunud ja vaikne. Anul polnud selle üle kunagi kurb meel, et Taavet last omaks ei tunnistanud, aga lapse pärast rõõmustas ta palju. Kuna Joosepil juba noores eas muusikaline andekus välja paistis, saatis Anu ta Tallinnasse viiulit õppima. Joosepit saatis edu nii Eestis kui välismaal, ta komponeeris väga omapäraseid teoseid ja teda oli pidevalt näha ajakirjade-ajalehtede esikaantel. Jutud noormehe edust liikusid ka kodukandis ning kui Taavet Rabaraud sellest kuulis, läks ta iga kord püha viha täis. Mõne aja pärast ostis Joosep oma emale Tuulemäele väikese hüti - see asus mäe otsas, kust avanes vaade kogu külale. Mõistagi viis seegi vana Rabaraua pöördesse. Anu elas oma elu Tuulemäel õnnelikult. Ta oli uhke oma tubli poja pärast ja Rabaraua torisemine teda samuti ei heidutanud. Anu suri varsti. Joosep müüs Tuulemäe hüti Rabarauale, kes seda osta soovinud oli. Rabaraud oli ikka õhtuti üles mäele vaadanud ja siunanud, et mis see Anu seal seda tuld põletab ja nõnda oma uhkust näitab, kui aga Anu surnud oli, igatses ta seda tulukest nõnda kangesti, et hakkas hoolimata vaevalisest teekonnast mäe künkale seda iga hommik ja õhtu ise sisse-välja lülitamas käima. Rabaraua võimust ja kangusest polnud selleks ajaks kuigi palju järel - ta oli nüüd oma despootliku naise võimu all. Joosepile oli lapsest peale meeldinud Kaie Skalle, nende küla meremehe tütar. Kuna ka Kaie oli tuntud nii Eestis kui välismaal - nimelt tantsijana - läks Joosep Prantsusmaale, et tüdrukut ehk sealt leida ja ta endale naiseks paluda. Joosepit polnud kunagi huvitanud lõbutüdrukud ja pelkad seiklused, mis tema elukutse juures talle siiski omased oleksid võinud olla. Joosep leidiski Kaie Pariisist, kuid Kaie ei olnud valmis end siduma, vähemalt ta arvas end mitte olevat, ta väärtustas sel hetkel kõige rohkem vabadust. Joosep seepeale elas hotellis võlgu, jõi ja kääksutas vahel pilligi, oli kurb ja masenduses, kuid mõlemad otsustasid siiski üks hetk koju tagasi sõita ja kui nad kodukülas kohtusid, otsustasid, et siitpeale hakkavad nad koos Tuulemäel elama. Lakooniline sisukirjeldus, kuid asi seegi. Kui ma raamatu läbi olin lugenud, ütlesin sõbrannale, et: "Gailit on siis hea, kui teda lugeda." Sellega matsin maha ka kõik oma eelarvamused Gailitist.

A. Gailit "Leegitsev süda"