Johann Wolfgang Goethe "Faust"

Goethe kirjutas seda suurepärast kaheosalist värsstragöödiat ligi 60 aastat. See oli üks minu kõige lemmikumaid teoseid gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse seast. Esimene osa algab eelmänguga teatris, kus peavad triloogi direktor, luuletaja ja komödiant. Direktor on mures Saksa rahva teatrikülastatavuse pärast ning koos komödiandiga utsitavad nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib. Fausti töötoas aga moondub koer äkitselt Mefistofeleseks ja nad lepivad kokku, et kui Mefistofelese abil tunneb Faust kordki elust nii palju rõõmu, et hüüab: "Oh ilus hetk, oh viibi veel", siis võtab surm ta koheselt ja Fausti hing läheb otseteed põrgusse. Faust oli kokkuleppega kiiresti nõus, sest ta oli oma lootused elu suhtes juba täielikult maha matnud. Nii asubki Mefistofeles Faustile ilmalikke lõbustusi tutvustama. Esiteks viib ta Fausti Auerbachi keldrisse Leipzigi lõbusate tudengite joomaseltskonda, kuid seal toimuv jätab Fausti külmaks. Siis külastavad nad nõiakööki, kus nõid Faustile sellise joogi segab, mida juues Faust iga naist kui kaunist Helenat näeb. Juba tänaval jalutades armubki ta möödamineja Margaretasse, kelle tuppa ta õhtul Mefistofelese abiga salaja ehtelaeka kingituseks viib. Kui Grete kasti avastab, viib ta selle aga tubli kirikuinimesena papile. Seepeale sokutab Mefistofeles kappi uue laeka, kuid seekord viib Gretchen ehted naaber Marta juurde, et ema laegast jälle kirikule ei annaks. Marta ja Margarita vestlusesse sekkub aga Mefistofeles, kes tuli Marta juurde kui tema mehe surmast teadaandja. Mefistofeles korraldab Fausti ja Margareta kohtumise. Margareta armub Fausti ning nad suudlevad. Hiljem tunneb Margareta huvi, kas ehk Faust kirikuga halval jalal ei ole. Ta on Fausti hinge pärast mures ning püüab seda päästa. Linna saabub Gretcheni vend, sõdur Valentin, kellele Faust surmava löögi annab. Hinge vaakudes paneb Valentin õele südamele, et tüdruk ausa elu kõrvale on jätnud ja seeläbi ka oma vennale surma toonud. Pärast seda intsidenti minestab Gretchen kirikus, venna matustel, sest ta piinleb süütunde käes ja teda jälitavad kurjad vaimud, kes talle kuritööd ja kättemaksu meelde tuletavad. Faust ja Mefistofeles on läinud aga Harzi mäestikule volbriööd pidama, kus nad vaatavad näidendit ta tantsivad nõidadega. Volbriöölt naasedes on Margareta vanglasse viidud ja hukkamisele määratud, sest ta mürgitas oma ema, et Faustiga öö veeta ning tappis oma Faustist saadud lapse teda voogude vahele uputades. Faust läheb neiut vanglasse päästma ja neil avanebki võimalus koos põgeneda, kuid Margareta on otsustanud jääda oma teenitud karistust kandma. Ta on vanglamüüride vahel hullumeelseks muutnud, kuid kahetsedes ja Jumalaema poole palvetades päästavad taevased inglid tema hinge. Faust ja Mefistofeles lahkuvad, et mitte vangivalvuritele vahele jääda. Algab tragöödia teine osa, mis jaguneb omakorda viieks erinevaks stseeniks. Teisest osast alates muutub teose mõistmine raskemaks - sedavõrd tihe südmustik, et tekstki järele ei jõua, väga palju kasutatud Antiik-Kreeka ja Vana-Rooma mütoloogiate ainestikku, tegelasi jne. Lisaks tundus mulle, et teises osas kadus Faust peategelase kohalt, aga seda kohta ei tuldud ka kellegi teise poolt asendama. Teise osa kokkuvõtet ma siia ei kirjuta, sest ma pole päris kindel, kas ma sellest nii hästi aru sain. Igatahes lõpus leiab Faust siiski oma elu ilusaima hetke, mil ta kaunil viivul püsida palub, kuid tema hing pääseb ikkagi taevasse, Issanda ja tema inglite juurde. Seal kohtub tema hing uuesti ka Gretcheniga.

Johann Wolfgang von Goethe "Faust"

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Romaan algab sellega, kuidas Katku Villu pärast aastat vangimajas tagasi koju jõuab. Ta istus kinni sellepärast, et lõi Künka Ottole, kes Villule pussiga kallale tuli, purjus peaga teibaga nii kõvasti pähe, et teine ära surnud. Villu oli pärast vanglast tulekut töötegemist täis ning asus hoolega Kivimäel kivisid õhkama, et sealne pinnas korda ja Katku ainsat viljakat mulda kasutada saaks. Katku Jüri, Villu isa, on algusest peale Kivimäel kivide põmmutamise vastu. Ta on veendunud, et pole tema oma elu jooksul platsi kividest puhtaks saanud - ei saa keegi, ka Villu mitte. Neil päevil jõuab linnast koju ka naabertalu Kõrboja peretütar Anna. Anna oli käinud kodus ka suurel ristipühal, kui Villugi koju jõudis Tookord istus ta koer Mousiga järve ääres  ning nägi ka lapsepõlvesõpra Villut järves huilgamas. Kui Anna ka nelipühiks koju tuli, palus isa, Kõrboja Rein, teda Kõrbojale jäädagi, hakata perenaiseks ja koht endale võtta. Anna ei andnud tookord isale vastust, kuid jaanilaupäevaks tuli ta koju, ja siis juba jäädavalt. Kui Anna perenaiseks oli kirjutatud, hakkas ta hoolega heinalisi üle vaatama, nii töö kui lõbu mõttes, sest tal oli plaanis õhtul järve ääres jaanilaupäeva ja enda perenaiseks seadmise auks suur pidu korraldada. Annal oli jaanilaupäeval ka sünnipäev, aga seda ei teadnud keegi. Hiljem sai sellest teada Villu. Pidu oli vägev - kogu ümberkandi rahvas oli kohale tulnud ja sealhulgas ka Villu. Kui otsiti meest, kes oskaks raketti lasta, jäi just Villu silma ning tema meelest oli kõige õigem lasta rakette järve pealt. Teiste soovijate puudumisel läks temaga lootsikusse kaasa Anna. Keset järve rääkisid nad Kõrbojast. Anna küsis, mis Villu teeks, kui ta Kõrbojal peremees oleks ja Villu jutustas talle õhinaga, mis ta esialgu kõik ette võtaks. Kogemata mainis Villu aga oma vangipõlve ja sealtpeale nad enam õigele jutusoonele ei saanud, Villul oli häbi, et ta ise selle jutu sisse oli toonud. Villu oli juba viinast paraja auru all ning hullas tantsuplatsil nagu meeletu. Ta oli tantsinud terve õhtu Kõrboja uue perenaisega, kuni ta kellegi külapoisi pärast pikali kukkus. Sellepeale vakatas isegi Lõugu Kusti "vasikas", sest kõigil oli meeles veel sauna Eevi pärast tapetud Otto. Villu andiski sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kaugemale mändide alla veeres. Perenaine aga tegi tülile lõpu, öeldes, et: "kes riielda tahab, mingu ära," ja peagi keerlesid paarid tantsumurul nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Pidulised läksid edasi Kivimäele, kus Villu lubas perenaisele tema sünnipäeva ning nende uue ja vana tutvuse auks mõned kivid, millele augud juba sisse puuritud, vastu taevast põmmutada. Perenaine tuli ühel tingimusel - et Villu joomise igaveseks maha jätab. Villu oli päri. Midagi läks aga valesti ja Villu toimetati kiiremas korras linna laatsaretti, kust naasedes oli tal vasaku silma nägemine kehvavõitu ja ühe käe sõrmede asemel mügarikud. Terve see aeg, kui Villu laatsaretis oli ja Anna ei teadnud, kas Villu ehk pimedaks jääb, istus ta järve ääres ja kõndis nõmmel, kui ta aga kuulis, et Villu vasaku silmaga ikka piisavalt näeb, olid tal jälle käed-jalad tööd täis. Kui Villu tagasi oli, võttis mees südameasjaks Eevi ära kosida, sest Eevil ja Villul oli ühine laps ja Villu tundis, et Eevile ehk piisaks vigasest mehest lapse isaks. Eevi, kes elas Kuusiku saunas koos haige emaga, oli väga rõõmus, sest ta armastas Villut sügavalt südamest. Enne veel kui Villu isaga naisevõtust rääkida jõudis, juhtusid Villu ja Anna jälle koos järve äärde, kus Villu perenaisele tunnistas, et tema poisil tüdrukutirtsueas parema silma välja lõi. Villu kahetses öeldut otsekohe, kuid ta oli ennegi tähele pannud, et Kõrboja perenaise seltsis teeb ja ütleb ta asju, mis muidu ei tuleks mõttessegi. Koju jõudes võttis Villu südame rindu ja küsis isalt, kas võib ta kosida Kõrboja endise teenija Kuusiku sauna Eevi, kellega tal laps on. Isa oli nõus, kuid pulmi pojale oma rahade eest ei lubanud. Hiljem, kui ta oli Villu Katku tulevikuvisioonist kuulnud, ei oleks ta pojale ka pulmi keelanud, kuid isa ei söönud kunagi oma sõnu. Samal ajal nuttis Eevi kodus, sest küla kuulujutud Villust kui tulevasest Kõrboja peremehest tegid talle haiget. Ta otsustas võtta lapse ja minna Kõrboja Annaga rääkima, et too Villu Eevile jätaks. Kui ta aga kohale jõudis ja  nägi, kui hästi tema poisipõnn ja perenaise Anna omavahel läbi said, ei suutnud ta plaanitust üldse juttu teha ja hakkas suure häälega nutma tuues põhjuseks sureva ema. Sel päeval oli kogu ümberkaudsetes metsades suur pähklipüha, Lõugu Kusti "vasikaski" ammus. Villu oli muidu metsa läinud, teadmata pähklipühast, kuid kui talle viina hakati pakkuma jõi ta ennast päris auru alla. Ka Anna oli peole tulnud ning kui Villu teda märkas, mangus ta perenaist endaga tantsima. Et Villu oma jonni ei jätnud, läkski Kõrboja perenaine Villuga, kuni nad tantsuplatsil kukkusid ja nende otsa mõned teisedki paarid. Villu poolpime silm välkus küll nii vihaselt kui enne nähtud ei oldud, aga seekord seisis ta lihtsalt norus peaga perenaise ees, kes aga Villut uuesti tantsule kutsus. Nüüd tantsisid nad nii kaua, kuni lõpuks viimasena murule jäid ning jalutasid siis kahekesi nõmme poole teisi naerma jättes. Kahekesi jäädes kutsus Anna Villut Kõrbojale peremeheks, kuid Villu jäi endale kindlaks, et Kõrbojale santi pole vaja. Anna palus teda siiski minna ja lubas Eevigi lapsega kaasa võtta, kuid Villu vastus jäi samaks. Sel ööl kadus Kõrboja vana Mousi, kes oli läinud poolmädanenud pingi alla surema. Millegipärast aga ei jätnud oma ulgumist Katku koer Neemo, mis perenaise nii rahutuks muutis, et see sammud Katkule seadis, kuid juba jõudis Jaan sõnumiga, et Villu lasknud enda öösel haavlilaenguga maha. Anna seepeale sulges end oma tuppa ning kui ta lõpuks välja tuli, oli ta enda riidesse pannud nõnda nagu mõtleks ta kauemaks kodunt välja minna. Ta ei teanud siis isegi, kuhu läheb, kuid esiti ikka Katkule. Kohale jõudes päris Villu ema Annalt kohe, mis too pojale eile tegi, et ta nüüd endaga nõnda. Anna rääkis Villu emale, et oli Villut Kõrbojale peremeheks kutsunud ja siis aitas ta Villu emal nutta nagu olnuks nad ema ja tütar. Veel palus Anna Villu emalt teenet, et ta õhtul isale sõnumi viiks, et Anna rongiga linna läks. Kui ema aga viimaks peale pikka jalutuskäiku Kõrbojale jõudis, nägi ta, et Anna on hoopis kodus. See läks sellepärast niimoodi, et kui Anna oli teel rongijaama, nägi ta Eevit koos magava lapsega männijuurikal nutmas ning pärast seda, kui Eevi talle kurtnud oli, et tema vana ema olla ära surnud ja neid lapsega Kuusiku saunast välja kihutatud ning et nüüd enam Villult ka abi ei saa, kutsus Anna Eevi koos lapsega Kõrbojale. Ka Kõrboja Reinul ei olnud nüüd enam midagi parata, oli ta ju lubanud Annal ise Kõrbojale peremees valida, ei saanud ta olla ka selle vastu, et Anna peremehe ise üles kasvatab. Perenaisest sai nüüd igale poole, ainult pittu enam ei tihanud. Pidin teose juba kolmandat korda läbi lugema, sest kogu aeg on meelest ära läinud, millest täpsemalt raamatus rääkis. Nüüd sai üsna põhjalik kokkuvõte, enam vast seda probleemi ette ei tule. Sellest ei tasu mul rääkima hakata, kuidas ma Tammsaaret armastan.

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Eelmisel aastal tõi Wimberg meile kooli kirjastusest üle jäänud raamatuid, mis ma kõik koju vedasin ja kuna mu eilne raamatukogusaak oli väga kesine, võtsin raamaturiiulist selle tähelepanuäratava roosa raamatu. Küll ma mõtteis alles kirusin oma põhimõtet alustatud raamatut mitte kunagi pooleli jätta, sest mul oli hingeliselt valus seda raamatut lugeda. Ma ei tea, mis võib noore litaraadi hinges ja vaimus nii haige olla, et ta tunneb vajadust igas lauses midagi roppu öelda ja seda oli lihtsalt kurb lugeda. Südant pahaks ajavad frivoolsed, räiged väljendid, jäledad kirjeldused ja kriminogeenne sündmustik, labane, labane raamat. Kedagi teosega šokeerida ei õnnestuks samuti, liiga lihtsakoeline. Ma ei tea, miks võtavad kirjastused selliseid raamatuid trükkida, nende teguviis paneb mind sügavalt imestama. Mida annaks selline teos endast lugejale, lugeja hingele kaasa? Kellele sellised raamatud üleüldse suunatud on? Isegi kui kirjanik üritas teosega väljendada oma eneseotsinguid või tõestada, et mineviku eest põgenedes ei jõuta mitte kuhugi, kas siis selline väljendusviis on tõesti kõige efektiivsem? Minus äratas see lihtsalt kaastunnet ja tahtmatult ka vastikust. Laias laastus rääkis raamat lastekodus kasvanud homoseksualistist Eesti noormehest, kes elas rängalt läbi oma kasuvanemate surma. Ta sõitis autoga mööda Euroopat, kaasas kunagine klassivend Ubin. Teelolekut iseloomustavad muidugi mõrv, alkohol, uimastid, seks, roppused, okse... (Appi kui brutaalne!!) Eestisse tagasi jõudes, nagu ma vist aru sain, tapsid nad lõpuks teineteistki ära. Kogu selle pinnapealse ja rõveda sõnamulina seest kadus mul igasugune huvi leida teosest midagi sügavamat, sest isegi kui see seal võib-olla (siiralt kaheldes) peitub, peletab kirjaniku käekiri seda otsimast. Võib-olla Afanasjev tahabki minusugustel inimestel südant pahaks ajada, ei tea. Aga siiski - mis eesmärgil? Kahju, kui noorem Eesti kirjanduspõlvkond lugeja vaimu selliste teostega "toitma" hakkab. "Kosmos" süvendas veelgi enam minu skepsist noorte kirjanike ning vähesel määral siiski ka postmodernismi suhtes. Lugesin raamatu läbi, et teie seda tegema ei peaks. Halb hakkas, ei soovita kellelegi.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Juhan Smuul "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi"

Terve näidend põhineb polkovniku lese monoloogil ühel õhtusöögil, kus viibivad ka tema lähedased: tütar, väimees, tütretütar, sõbranna, koduabiline, arst, tütretütre kavaler ning kurt vanamees. Nende sisemaailmast saame veidi aimu vaid lugedes teksti tegelaselt nimega Autor. See muidugi polegi näidendi eesmärk. Autor ja Remark on näidendis peale lese ainsad, kellele veidi sõnaõigust loovutatakse. Nemad tutvustavad lugejale, mida mõtlevad ja tunnevad teised tegelased, mida näidendiga öelda tahetakse ning kuidas tegelased täpselt käituma peavad. Polkovniku lesk on võimukas daam, ta ei lase enda jutule vahele segada (korra mõtleb kurt vanamees, et selline naise, nagu lesk seda on, kõrval elades ei saaks keegi oma head kõrvakuulmist säilitada). Ta teab ja tunneb oma õigusi nõukogude haigena, polkovniku haige lesena. See fakt, et ta on kadunud polkovniku lesk, ei jää tal mainimata mitte kellelegi. See tiitel on tema au ja uhkus ning ta usub, et tänu sellele on talle kõik lubatud. Läbiv teema lese monoloogis on tõestamine justkui arstid ei teaks midagi, et nad on jultunud joodikud ja altkäemaksuvõtjad, kui ei lase nõukogude lugupeetud polkovniku lesel endale ise meelepärane diagnoos, ravi ja medikamendid määrata. Samuti on lesk pidevalt veendunud, et tal on mingi tõsine haigus, talle meeldib kollekteerida oma "haiguste" ladinakeelseid nimetusi ning siis nendega sõbrannade ees kelkida. Endale meelepäraste haiguste väljakauplemine on ajanud hulluks kõik arstid, kelle visiidil lesk on käinud. Suurimaks solvanguks peab lesk seda, kui haiglas viibides peaarst talle vihsaselt kuulutas, et lesk kogu haigla kõige tervem inimene olevat. Tegemist on tüüpilise hüpohondrikuga, kes arstile isegi seda üritas selgeks teha, et tema hulkuva neeru põhiasukohaks on kurk. Näidendi lõpus aga teevad arstid lese lolliks, väites talle, et tal on haigused nihilissimus acutuse ja logorrhoea gradus gravis. Lesk on selliste haiguste üle väga uhke ning jutustab haiguste tõsisusest oma sõbrannadele kohvikulauas nädal aega järjest. Kui sõbranna arstist vennapoeg aga nende haiguste nimetusi kuuleb, puhkeb ta naerma. Need olevat maakeeli suur mittemidagi ning raskekujuline lobisemismaania. Leske on nüüd lõplikult naeruvääristatud. Näidend lõpeb aga kummaliselt - polkovniku lesk ajab Autori minema, väites, et looming on tugevam kui looja ning tema kui polkovniku haige lesk teab oma nõukogude haige õigusi ning diagnoos ei meeldi talle. Veidi ebaloogilise ning kummalise lõpplahendusega, kuid hirmnaljakas näidend.

Juhan Smuul "Polkovniku lesk"

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Ootused raamatu suhtes olid muidugi kõrged, ehk küll ma ei osanud oodata, millest raamat rääkida võiks, aga kõik need edetabelid ja positiivne kriitika... Teos tundus olevat küllaltki autobiograafiline. Pikka romaani kassidest oli põimitud autori enda hingekriis, üksildus, rahulolematus ning pidev tung keskkonda vahetada. Minul ei ole kodus kassi, kuid lisaks kõigele muule, mis raamat mulle andis, arvan, et õppisin natuke tundma ka kasside hingeelu. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. See raamat tegi mind õnnelikuks. Lihtsalt. See oli lihtne ja hea. Ja ilus. Õnnepalu oskab kirjutada ka valusatest asjadest kuidagi nii mõnusalt ja samas puhtalt, ausalt, avameelselt. Terve aeg, kui raamatut lugesin, valdas mind selline omamoodi rahu ja hea tunne. Mulle meeldiski kõige rohkem see siirus, lihtsus ja ilu, see, kui armsaks see raamat minu jaoks sai, kuidas ma ootasin lugemist, et minusse valguks see soojus, mida autor nii hästi edasi annab. "Kui oskaks kirjutada nii lihtsalt, lõbusalt, targalt, kui see väike india mees räägib..." (lk. 118) Minu meelest on Õnnepalu "Mandalas" just sellise kirjastiilini jõudnud ning isegi kui ta kirjutab mõnest ürgsest tõest või valusast kogemusest, õhkub kirjutatust siiski mingisugust teatavat positiivsust, hakkamasaamist, kas siis saatuse või Jumala tahtele allumist. Lugemiselamus oli nauditav ning teost julgen soovitada absoluutselt igale inimesele.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Molière "Don Juan"

Molière kirjutas selle viievaatuselise proosakomöödia kättemaksuks oma tsenseerijatele ("Tartuffe'i"-skandaalist oli möödas vaid aasta) ja kuna don Juan'i temaatika oli 17. sajandil Prantsusmaal väga populaarne, võis ta juba ette ennustada oma uue teose edu. Ka "Don Juan'i" on põimitud usu ja vagaduse teema (taaskord autori viis oma vastaseid ärritada). Don Juan on mees, kes alistub kõigile oma ihadele mõtlemata patust, karmast või muust säärasest. Ta reisib mööda maailma ja abiellub iga naisega, kes talle teiste seast enam silma hakkab. Teda ei huvita miski peale ilmalike mõnude nautimise. Tema teener Sganarelle on seevastu aga õiglane ja ausameelne, kuid väga alandlik ning seetõttu ei suuda ta oma isandale vastu hakata, ent heidab don Juanile siiski pidevalt tema jumalavallatut eluviisi ette. Näidendi lõpus aga võtab Sganarelle oma au ja julguse kokku ning see saabki don Juanile saatustlikuks. Raamat algab sellega, kuidas don Juan oma järjekordse vastse abikaasa donja Elvira eest põgeneb, sest taaskord mõjub abielu talle ängistavalt ning pealegi on ta kohanud uut silmarõõmu. Uus kullake aga ei ole don Juanist huvitatud ning seepärast otsustab don Juan ta röövida. Röövimiskatse aga luhtub, sest laev läheb ümber. Don Juan ja Sganarelle pääsevad eluga tänu külapoiss Pierrot'le. Kui ohutult kaldal ollakse, hakkab don Juanile meeldima imekaunis talutüdruk Charlotte. Oma naiivsuses unustab tüdruk oma senise kallima (sellesama elupäästja) Pierrot' ning allub don Juanile. Kui välja ilmub ka Mathurine, don Juani varasem vallutus, puhkeb kahe naise vahel tüli. Arusaamatuse lahendab don Juan ise, kes moosis mõlemat neiut endaga abielluma ning nood jäid teda ka uskuma. Don Juan satub metsas konflikti, nähes kolme röövlit ründamas üht meest. Don ruttab mehele appi ning kahekesi saavad nad röövlisalgast jagu. Tundmatu on don Juanile südamest tänulik ning peab ennast tema eluvõlglaseks. Tuleb välja, et üksik mees oli eksinud oma kättemaksuretkel leidmaks õe donja Elvira petturist abikaasat don Juani. Peategelane ei salga, et tema ongi don Juan ning tänutäheks oma elu päästmise eest annab vend don Carlos talle põgenemiseks edumaa. Kui don Juan on üksi metsa jäänud, märkab ta hauakambrit, mis kuulus komtuurile, kelle ta tapnud oli. Seal olles kutsub ta komtuuri õhtusöögile ning suureks üllatuseks noogutab komtuur pead, seda aga näeb ainult Sganarelle. Kui don Juan oli kohtunud oma isaga, kes pojast tema kergete eluviiside tõttu peaaegu, et lahti ütlema oli valmis, ning ka donja Elviraga, kes talle veel kord siirast armastust kinnitas ja don Juani oma kloostrisse naasmisest teavitas, otsustas ta oma staatuse puhastamiseks hakata valevagatsema ja silmakirjatsema. Paraku jäid inimesed tema äkist jumalakartust uskuma ja isegi isa andestab pojale ning on temale väga uhke. Komtuuri vaim aga hoiatas don Juani, et kui too oma elukombeid ei muuda ja oma patte ei kahetse, põleb ta põrgus. Viimases stseenis kukubki don Juan, keda on tabanud välgunool, lõkkeis kuristikku. Näidend ei kinkinud mulle erilist emotsiooni.

Moliére "Don Juan"

August Kitzberg "Libahunt"

Näidendit "Libahunt" on mul tavaks iga aasta vähemalt ühe korra lugeda, sest miski selle näidendi puhul kutsub mind alati tagasi. Ma usun, et see salapära ja müstika, mis eesti rahva libahundi-uskumuse juures säilinud on, võib olla üheks peamiseks põhjuseks. Näidendi sisu on lihtne - süžee hakkab arenema punktist, kus külarahvas hukkab avalikult kohaliku nõia. Temast jääb alles aga pisikene tütar, kes valjul tuisuööl külma ja huntide eest Tammaru perekonna ukselävelt sisse jookseb. Tüdrukut tagasi metsa saata pole aga pererahval südant ning seega kasvatavad Tammaru perenaine ja peremees väikse Tiina ise üles - nõnda on nende peres 3 last: peale Tiina veel kasutütar Mari ja poeg Margus. Juba lapsest saati vastandatakse Mari Tiinaga - Mari arg ja tagasihoidlik, Tiina temperamentne ja metsik. Margusel ja Tiinal tekib säde juba noorusajas ning see kestab, kuni Margus on nõus Tiina kosima. Pererahvas on sellele väga vastu ja et Mari ise alati salamisi Margusest hoolinud oli, mõtles ta "õnnetuse" ennetamiseks välja loo, et ta olla Tiina moondumist pealt näinud, et Tiina olla libahunt! Kui Mari selle loo välja käis, jäädi teda uskuma ning Tiina võttis nõuks perekonnast lahku lüüa ja metsa joosta. Viimasel hetkel kutsus ta veel ka Margust kaasa, kuid tema sellist julgustükki sooritada ei söandanud. Viie aasta pärast olid Mari ja Margus siiski ühte heitnud, kuid nende abielu ei olnud õnnelik. Ühel õhtul oli väljast kosta huntide ulgumist ning sulane ja Margus läksid püssiga hunte minema hirmutama, püssilask aga tabas kedagi, kelle karjatus looma omaga ei sarnanenud. Keha tuppa vedades nägid kõik, et tapetu oli olnud Tiina. Tiina tänas viimast hinge tagasi tõmmates Margust, et ta just tema käe läbi surra saab, avaldas armastust ja suri. Kui ma esimesi kordi näidendit alles lugenud olin, põhikooli aegu, arvasin ma, et Tiina kindlasti ei olnud libahunt, viimastel aastatel mulle meeldib mõelda teisiti.

August Kitzberg "Libahunt"

Mihhail Jurjevitš Lermontov "Meie aja kangelane"

Raamat jutustab Grigori Aleksandrovitš Petšorini, vene ohvitseri seiklustest Kaukaasias. Pea, et reisikirjelduse (Lermontov on pannud suurt rõhku loodustiku kirjeldamisele) kaudu avaneb lugejale aga ka peategelase küllaltk vastandlik sisemaailm. Romaani ülesehituse teeb omapäraseks see, et Petšorinit on kirjeldatud läbi väga erinevate prismade ning peatükid ei ole järjestatud kronoloogiliselt. Kõigepealt tutvub lugeja peategelasega Maksim Maksimõtši kaudu, kes pajatab reisiteel olles minategelasest sõjaväelasele (kes püüab Petšorini lugu jutustada võimalikult objektiivselt, mis tal ka hästi välja tuleb ning kelle nime me teoses kunagi teadma ei saa) lugusid Tšetšna ajast. Maksimõtš peab Petšorinit eripäraseks, kuid sisimas austab teda sügavalt, ma ütleksin lausa, et imetleb. Teises peatükis kohtub minategelane ise Petšoriniga, kuid see ei valgusta lugejat Petšorini suhtes just kuigi palju. Teise ja kolmanda peatüki vahel on minategelase selgitus, miks ta otsustas tema kätte sattunud Petšorini päeviku avaldada ja kolmas peatükk avabki meile Petšorini seiklused tema enda silmade ja tundmuste kaudu. Peategelane võib jätta endast mulje kui kõige kaunima hingega isikust maamuna peal, kuid kõige rohkem lööb tema hinge pahelisus välja just suhtlemisel naistega (romaanis on välja toodud suhted väga ennastohverdavate naiste Bela, Tamani salakaubavedaja, vürstitar Mary ja mehenaise Veeraga) - ta on võimetu kedagi jäägitult ja sealjuures pikaajaliselt armastama. Teda köidavad küll kirglikud armuafäärid, kuid ta tüdib ka kõige vooruslikumast naisest ruttu. Jäi mulje nagu oleks ta ise lihtsalt otsustanud mitte suuta tõeliselt armastada (ta on väga otsusekindel ja julge, ka julge võtma vastututst). Tema hing on rändaja hing, meremehe hing, ta ei suuda jääda üheski kohas paikseks ning nii ka tunnetemaailmas. Ta teab, et keegi ei saa teda kunagi mõistma, et on inimesi, kes peavad teda tegelikust paremaks ja neid, kes peavad teda tegelikust halvemaks ning et ennast tõeliselt avada ei õnnestu tal kellelegi. Ehk mitte iseendalegi. Minus äratas ta iseloom siiski kõige enam haletsust, mitte selle sõna halvas mõttes, kuid mul hakkas temast kuidagi kahju. Selle jõhkruse juures, kuidas ta noorte naiste lootusi ja südameid purustas, jäid domineerima siiski pigem mehe head omadused. Tõeline Meie Aja Kangelane, kellesse autor on mähkinud oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilised psüühilised jooned. Muidugi on psühholoogilisele realismile omaselt kirjeldatud veel mitmeid teisi tegelasi ning neidki saab lugeja kalliks pidama, sest ka neis on väga peenekoelisi iseloomujooni nii halvemaid kui ka paremaid. Kõige kummalisem ja raskestimõistetavam, kuid seetõttu ka huvitavam ja mõtlemapanevam oli raamatu viimane peatükk "fatalist", kus oma loo juurde naaseb minategelane, kes paneb proovile elu saatuslikkuse ja ettemääratuse. Põnev, suurepäraselt kirjutatud lugu, kaunid olustikukirjeldused, piisavas koguses huumorit ning psühholoogiat. Soovitan südamest.

Михаила Юрьевич Лермонтов "Герой нашего времени"

Emil Tode "Piiririik"

Raamat rääkis Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga keeruline, sest samal ajal tegeleb ta usinalt ja pühendunult oma Ida-Euroopa päritolu mahasalgamisega. Iga hetkega, mil ta põgenes oma sünnimaa eest, põgenes ta ka iseenda eest. Ta tunneb, et on kõigist nii oma sünniriigist pärit kui ka kõigist teistest inimestest peajagu üle ning naeruvääristab neid. On vähe asju, mis talle üleüldse positiivse emotsiooni annavad. Ainsad, mida minetegelane hea sõnaga mõned korrad kirjeldas, olid erinevad maastikud. Veel on tal pidev purustamisvajadus, mis ma usun, et on paljudel "idaeurooplastel". Raamatust on raske midagi rääkida, sest see ei olnud nii terviklik kui näiteks romantismiajastu raamatud, "Piiririik" on puhas postmodernism (teatavasti mitte minu lemmikstiil), räägivad, et Eesti esimene ja tänini üks parimaid postmodernistlikke teoseid. Metsikus oleluseihas sooritab ta mõrva, võib-olla sellepärast, et end vähemalt kurjategijanagi defineerida. Ta mürgitas teda armastanud elukaaslase Franzi, kelle kombeid ja liigutusi ta juba ammugi jälestanud oli. Vormilt on "Piiririik" kiriromaan, minategelane kirjutab kellelegi Angelole, keda reaalselt ilmselt ei eksisteerinudki. Angelo asendab sõpra või psühholoogi, kellele kirjutades koordineerib minategelane oma mõtteid ja elusündmusi. Väga pikalt ei saanud ma aru, mis soost minategelane oli ja endas kindlaks sain alles pärast teiste arvamusartiklite ja arvustuste lugemist. Noh, üldiselt ma ei arva sellest teosest midagi, ei nimetaks "unustamatuks". Kuigi lugesin teose läbi kahe päevaga, avastasin end mõned korrad eneselt küsimas, miks ma seda edasi loen. Kahju, et nii tähtis eesti kirjandussaavutus mind nõnda vähe liigutada suutis. Muidugi pakkus see ka mõningasi elamusi - Tode sõnakasutus ja võrdlused on kaunid, kuid vajadusel ka teravad. Kõige enam jäi mulle meelde Ida-Euroopa võrdlus libuga, sest see arutlus raamatus oli tõene nii 1993. aastal, kui raamat ilmus, kui ka tänasel päeval ning vaevalt see enam vastupidiseks muutubki...

Emil Tode "Piiririik"

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Järgnev tekst on poole Ljubov Kisseljova artikli "Tegelased ja nende prototüübid" ("Keel ja kirjandus, 6/2011") kokkusurutud ja julmalt kopeeritud versioon, enesel ei jagunud rammu. Artiklis on küll palju kasutatud täpsustust reaalne Köler ja Krossi Köler, kuid mina jätan siinkohal reaalse Köleri hinge rahule. 1975. aastal avaldatud ajaloolise novelli/lühiromaani süžee aluseks on dokumentaalne lugu Kaarli kiriku altarifresko loomisest 1879. aastal. Loo peategelane on fresko autor, keiserliku Peterburi kunstide akadeemia professor Johann Köler. Novelli tegevus toimub kahe päeva vältel ja lõpeb Köleri fresko „Tulge minu juure kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” pühitsemisega 29. juulil 1879. Teos on kirjutatud sisemonoloogina, kuid mõnikord tungib sellesse sisemonoloogi ka teiste tegelaste otsene kõne. Kõige olulisem interpolatsioon on kiri, mille Köler oma vanalt tuttavalt, Hiiumaa mõisnikult Rudolf von Gernetilt, saab, kui töö fresko juures on juba lõpetatud. Gernet oli Vaemla mõisa omanik, Köler 1863. aastal külastas. Gerneti kirjad avaldavad novelli põhiintriigi ja on kunstniku sisemiste üleelamiste allikad. Kiri ilmutab ka jutustuse peamise koe: kahe jõu võitlus Baltimaades, kus ühel pool on mõisnikud ja baltisakslased ning teisel pool ärkav eesti rahvas, kelle üks liidreid ja sümboleid on Köler. Kölerile tundub, et tööga tasub ta oma rahva „reetmise” eest: ta on jõudnud seltskondlikult kõrgele positsioonile, samal ajal kui tema kaasmaalased ägavad mõisnike ikke all. Teda jälitab pidevalt soov olla koos oma rahvaga ja teadmine selle võimatusest. Tundes end võõrana ja eemalseisjana kasutab kangelane oma sisemonoloogis mõnikord eesti rahva kohta asesõna "nemad". Köler ei ole religioosne inimene ja ta maalib oma kristuse, sest see on vajalik „nendele”, kes pole olnud sama edukad kui tema. Seejuures on kunstniku peamine tagamõte maalida rahvuslik Kristus. Lunastaja modelliks sai Villem Tamm, kes polnud tegelikult päris eestlane ja kes oma moraalsete omaduste tõttu üldse Kristuse modelliks ei sobi - endine Stackelbergide kutsar (kellena tundis teda köler) muutus ajapikku julmaks mõisavalitsejaks, sadistiks, kes määras hea meelega oma kaasmaalastele ihunuhtlust. Kui Köler sellest Gerneti kirjas teada saab, viirastub talle, et ta on Kristuse asemel maalinud saatanat ja eestlased hakkavad kummardama Vale-Kristust. See tõukab kunstniku sellisesse depressiooni, et ta mõtleb koguni oma teose hävitamisest või õnnistamistseremoonialt põgenemisest. Kusjuures tegelane ise (kõnelemata juba autorist!) mõistab selginemise hetkedel suurepäraselt, et kunsti jaoks pole modelli moraalsetel omadustel mingit tähendust. Teine asi, kui küsimus on rahvuslikus projektis. Köler tegeleb Kristuse ja Kuradi probleemiga palju - kangelane heitleb pikka aega kahtluste küüsis, kuid lõppude lõpuks võidab need. Veelgi enam, ta püüab saavutada tõelist usku, millele kutsub teda ta elukaaslane Ella schultz. Ella on kirjaniku loodud naise ideaalkuju. Võrdlemisi irooniliselt on kujutatud Ella isa – arsti, kirjanikku ja tõlkijat Georg Julius von Schultzi. Romaani ühes keskses episoodis, organiseerivad Ella ja Köler abi Hiiumaa talupoegadele, kes saabusid Peterburgi 1868. aasta suvel lootuses ümber asuda Lõuna-Venemaale, kuid saadeti politsei käsul tagasi kodusaarele mõisnike omavoli alla, mille eest nad põgenenud olid. Ella ja Köler toovad laevale 500 rubla, mille nad laenasid Anton Rubinsteinilt. Liigutav romaan on krossil lahendatud romantilises võtmes – kahe kunstiinimese vaba liiduna. Ella, vaatamata oma estofiilsusele ja religioossusele, lükkab tagasi abieluettepaneku ja soovib just vaba armastust. Köler mõtiskleb pidevalt oma inetuse ja Ella ingelliku ilu üle, nende kahekümneaastasest vanusevahest, oma hingelisest disharmooniast ja Ella harmoonilisusest. Kahjuks ei tekkinud mul Krossi lugedes temaga sidet. Valisin küll Krossi loomingust endale lugemiseks kõige lähedasema temaatika, aga ei tekitanud seegi minus isu kohe järgmise Krossi teose järele krabada. Ma ei tea, miks, aga Kross ei suutnud mind haarata, kuigi ma ei saaks öelda, et mulle ajalugu ei meeldi.

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Vitali Georgievich Gubarev "Pavlik Morozov"

Üle-eelmine kord kui vanaema külastasin, küsisin raamatute kohta, mida nemad kohustuslikus korras sügaval nõukogude ajal lugema pidid. Vanaema andis mulle kaasa mõned raamatud. Üks neist puna-valgete kaantega V. Gubarev'i teos. Lugesin selle ühe ropsuga läbi: noh, jah, ma enam-vähem aimasin, millest selle aja põhikooli kohustuslik kirjandus jutustada võis, aga et kohe nii puhas poliitiline, üllatusin. Minu vanaema raamatu esikaane sisse oli kirjutatud: "Näärideks klassi parimale õpilasele klassijuhatajalt. Võhmal, 1960" - lisas sentimentaalset väärtust. Raamat rääkis noorest Pavlikust, kes oma isa, nõukogude võimu vastase, üles andis. Gerassimovka küla, kus raamatu tegevus toimus, jagunes inimeste poolest kahte leeri - ühed, kes olid otsekohe nõus kolhoosi astuma, teised, kes olid selle vastu. Kommunistide aktivistid olid küla nooruke õpetaja Leningradist - Zoja Aleksandrovna ja Morozovite naabrinaine Ksenja Petrovna, ainus, kes likbesi lõpetanud. Küla kulakud olid Kulukanov, Morozovite vanaisa Serjoga kõrvaltalust (temaga elas ka paheline lapselaps Danila), ja Trofim Morozov (Pavliku, Fedja ja Romani isa). Raamat algab sellega, et üksik lonkur, endine kulak, kes pärast kollektiviseerimise algust Kubanist põhja väljasaadetud oli, palub Danilat, et too onult (Trofimilt, kes töötas külanõukogu esimehena) tuhande rubla eest paberileht väljasaatmistõendid võltsiks. Just sellega lähebki Trofim alt - kui ta on kogu oma pere ööseks vanaisa poole saatnud, et ise võõraga tehing sõlmida, näeb uritegu pealt Pavlik, kes oma isa tegu mitte varjama ei hakka, vaid tema otse üles annab. Trofim arreteeritakse ja temast ei kuule me raamatus enam kunagi. Aga Kulukanov, vanaisa Serjoga ja Danila on endiselt võimu vastu ning kui algab suur kollektiviseerimine ka Gerassimovkas, sest enamik inimesi on kolhoosi astumise poolt, peidavad nad oma vilja öösel maasse. See aga tuleb välja ja vihahoos lepivad kolm sõgedat kokku, et tapavad Pavliku, sest tema on üks aktiivsemaid kommunismi poolt agiteerijaid külas - noor ja tark, kooli parim õpilane, pioneerisalga juht ja hea ning ausa südamega poiss. Kui Fedja ja Pavlik ühel hommikul soosse jõhvikaile läksid, tappis vanaisa oma lapselapsed pussiga. Surnukehad leiti paar päeva hiljem põõsast ning ka kurjategijad saadi kätte. Tatjana Semjonovna, noorte poiste vaene ema, sonis mitu päeva kõrges palavikus ning raamatu lõpus on talle eraldatud korter Krimmi oblastis, Alupka linnas, kus talle iga päev terveid pakke kirju tuuakse, igalt poolt üle riigi. Kõige noorem poeg Roman hukub kangelassurma kodumaa eest 19-aastasena. Pavliku mälestust aga hoitakse au sees ning üle liidu on temanimelisi kolhoose, juhatusi, ausambaid, mälestusmonumente ja kõik pioneerid ning komnoored ülistavad Pavliku nime ning on võtnud ta oma eeskujuks, kangelaseks, armastuseks. Kõik see aitab Tanjal vanaduspõlveni elada. Jah, raamat on tõesti kirjutatud kommunismi ülistava malli järgi - kõige targem poiss külas pooldab aktiivselt kommunismi, selle idee või aate pärast suudab ta öelda lahti ka oma lihasest isast, lõpuks tapetakse ta rahva ja võimu vaenlaste poolt ning kogu maa hakkab hukkunut heroiseerima. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima, et kogu kangelaslik sisu on tegelikult fiktsioon - Pavlik Morozovil oli tegelikult vaimselt alaarenenud, ta ei olnud pioneer, ei andnud oma isa üles nõukogude armastuse vastu, poiste tapmise korraldas hoopis OGPU, kogu "kulakutepoolne terror" oli lavastatud ning Gerassimovkas kulakuid üleüldse ei olnudki. Ei vaja vist mainimist, et sellegipoolest seisavad Pavliku ausambad üle kogu Venemaa tänini ning endiselt kannavad asutused tema nime. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et lugemist ei nautinud.

Виталий Георгиевич Губарев "Павлuк Моро́зов"