Johann Wolfgang Goethe "Faust"

Goethe kirjutas seda suurepärast kaheosalist värsstragöödiat ligi 60 aastat. See oli üks minu kõige lemmikumaid teoseid gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse seast. Esimene osa algab eelmänguga teatris, kus peavad triloogi direktor, luuletaja ja komödiant. Direktor on mures Saksa rahva teatrikülastatavuse pärast ning koos komödiandiga utsitavad nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib. Fausti töötoas aga moondub koer äkitselt Mefistofeleseks ja nad lepivad kokku, et kui Mefistofelese abil tunneb Faust kordki elust nii palju rõõmu, et hüüab: "Oh ilus hetk, oh viibi veel", siis võtab surm ta koheselt ja Fausti hing läheb otseteed põrgusse. Faust oli kokkuleppega kiiresti nõus, sest ta oli oma lootused elu suhtes juba täielikult maha matnud. Nii asubki Mefistofeles Faustile ilmalikke lõbustusi tutvustama. Esiteks viib ta Fausti Auerbachi keldrisse Leipzigi lõbusate tudengite joomaseltskonda, kuid seal toimuv jätab Fausti külmaks. Siis külastavad nad nõiakööki, kus nõid Faustile sellise joogi segab, mida juues Faust iga naist kui kaunist Helenat näeb. Juba tänaval jalutades armubki ta möödamineja Margaretasse, kelle tuppa ta õhtul Mefistofelese abiga salaja ehtelaeka kingituseks viib. Kui Grete kasti avastab, viib ta selle aga tubli kirikuinimesena papile. Seepeale sokutab Mefistofeles kappi uue laeka, kuid seekord viib Gretchen ehted naaber Marta juurde, et ema laegast jälle kirikule ei annaks. Marta ja Margarita vestlusesse sekkub aga Mefistofeles, kes tuli Marta juurde kui tema mehe surmast teadaandja. Mefistofeles korraldab Fausti ja Margareta kohtumise. Margareta armub Fausti ning nad suudlevad. Hiljem tunneb Margareta huvi, kas ehk Faust kirikuga halval jalal ei ole. Ta on Fausti hinge pärast mures ning püüab seda päästa. Linna saabub Gretcheni vend, sõdur Valentin, kellele Faust surmava löögi annab. Hinge vaakudes paneb Valentin õele südamele, et tüdruk ausa elu kõrvale on jätnud ja seeläbi ka oma vennale surma toonud. Pärast seda intsidenti minestab Gretchen kirikus, venna matustel, sest ta piinleb süütunde käes ja teda jälitavad kurjad vaimud, kes talle kuritööd ja kättemaksu meelde tuletavad. Faust ja Mefistofeles on läinud aga Harzi mäestikule volbriööd pidama, kus nad vaatavad näidendit ta tantsivad nõidadega. Volbriöölt naasedes on Margareta vanglasse viidud ja hukkamisele määratud, sest ta mürgitas oma ema, et Faustiga öö veeta ning tappis oma Faustist saadud lapse teda voogude vahele uputades. Faust läheb neiut vanglasse päästma ja neil avanebki võimalus koos põgeneda, kuid Margareta on otsustanud jääda oma teenitud karistust kandma. Ta on vanglamüüride vahel hullumeelseks muutnud, kuid kahetsedes ja Jumalaema poole palvetades päästavad taevased inglid tema hinge. Faust ja Mefistofeles lahkuvad, et mitte vangivalvuritele vahele jääda. Algab tragöödia teine osa, mis jaguneb omakorda viieks erinevaks stseeniks. Teisest osast alates muutub teose mõistmine raskemaks - sedavõrd tihe südmustik, et tekstki järele ei jõua, väga palju kasutatud Antiik-Kreeka ja Vana-Rooma mütoloogiate ainestikku, tegelasi jne. Lisaks tundus mulle, et teises osas kadus Faust peategelase kohalt, aga seda kohta ei tuldud ka kellegi teise poolt asendama. Teise osa kokkuvõtet ma siia ei kirjuta, sest ma pole päris kindel, kas ma sellest nii hästi aru sain. Igatahes lõpus leiab Faust siiski oma elu ilusaima hetke, mil ta kaunil viivul püsida palub, kuid tema hing pääseb ikkagi taevasse, Issanda ja tema inglite juurde. Seal kohtub tema hing uuesti ka Gretcheniga.

Johann Wolfgang von Goethe "Faust"

Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused"

Ma mäletan kui paar aastat tagasi seda raamatut lugesin. Tollal jättis see endast täiesti õudse mulje: üks lõputu ving ja suutmatus edasi liikuda; Wertherist jäi minu silmis mulje kui mingist kurvameelsest kähmakast. Ilmselt ei mõistnud ma siis melanhoolse inimloomuse sügavamat sisu. Romaan on kirjutatud kirivormis, nimelt koosneb see Wertheri (haritud ja tundlik unistaja) kirjadest sõbrale Wilhelmile, kellest lugeja kogu teose vältel midagi teada ei saa. Sündmustik algab Wertheri kolimisega idüllilisse maakohta, kus kohalik loodus noorhärrat maalitöödega alustama inspireerib. Werther saab hästi läbi kohalike inimestega (eriti lastega), tänu millele kutsutakse ta tantsupeole. Enne saabumist hoiatatakse teda, et kohates peol neidu nimega Lotte, ei või ta lubada endale armumist, sest too on juba kihlatud tubli meesterahva Albertiga. Lotte on imeilus tüdruk, kelle ema varajane lahkumine on kohustanud teda hoolitsema oma kuue väiksema venna-õe eest. Sellega saab neiu muidugi tublisti hakkama; väiksed armastavad teda väga. Hoolimata korduvatest hoiatustest armub Werther ballil Lottega tantsides ning see saab tema hukatuse alguseks. Noormees hakkab sagedasti Lottet külastamas käima ning tema armastus tüdruku vastu aina kasvab ning ei külastused ega ka armastus lakka siiski, kui hea Albert pikalt reisilt tagasi koju saabub. Mõne aja pärast, kui Werther taipab, kuidas ta end selle "suhtega" piinab, otsustab ta pageda linna, mis asub maakülakesest kaugel. Sealgi ei leia ta otsistud rahu, Lotte ja igatsus piinavad tema hinge ning paramatult tuleb tal tagasi pöörduda. Naasedes on Albert ja Lotte juba abiellunud, mistõttu Wertheri masendus süveneb veelgi. Nähes Wertheri kannatusi palub Lotte Wertheril nende pere enam mitte enne jõuluõhtut külastada, arvates end sellega talle head tegevat. Werther seda aga ei suuda ning ühel õhtul Lotte juures olles loeb ta Lottele ette Ossiani laulude tõlkeid, mille sisu liigutab ja vapustab neid mõlemaid sedavõrd, et mõlemad pisaraisse puhkevad. Liigutatus allutab teed kirele ning kaks armunut ei pane vastu teineteise suudlustele, pärast mida Lotte muidugi end kiiresti enda tuppa lukustab ning sealt enam ei välju. Ta ei saa oma mõtete vastu, mis karjuvalt kinnitavad kirglikku armastust Wertheri vastu, kuid ta teeb kõik, et sellised mõtted eemal hoida, tahtes olla truu Albertile. Werther mõistab, et nii ei või nende kolme elu jääda ning tapab end. Ma arvan tegelikult, et Wertheri depressioon ja süvenev teadmine, et Lotte iial tema omaks ei saa, kallutas tema hinge seisundit hoopis hullumeelsusele ning minu isiklik arvamus saigi, et Werther oli raamatu lõpuks vaimselt haige monomaan. Igatahes ei arva ma pärast teistkordset lugemist Wertherist nii nagu varem, ma ei arva isegi, et ta midagi teisiti oleks võinud/saanud teha.

Johann Wolfgang Goethe "Die Leiden des jungen Werther"