Molière "Don Juan"

Molière kirjutas selle viievaatuselise proosakomöödia kättemaksuks oma tsenseerijatele ("Tartuffe'i"-skandaalist oli möödas vaid aasta) ja kuna don Juan'i temaatika oli 17. sajandil Prantsusmaal väga populaarne, võis ta juba ette ennustada oma uue teose edu. Ka "Don Juan'i" on põimitud usu ja vagaduse teema (taaskord autori viis oma vastaseid ärritada). Don Juan on mees, kes alistub kõigile oma ihadele mõtlemata patust, karmast või muust säärasest. Ta reisib mööda maailma ja abiellub iga naisega, kes talle teiste seast enam silma hakkab. Teda ei huvita miski peale ilmalike mõnude nautimise. Tema teener Sganarelle on seevastu aga õiglane ja ausameelne, kuid väga alandlik ning seetõttu ei suuda ta oma isandale vastu hakata, ent heidab don Juanile siiski pidevalt tema jumalavallatut eluviisi ette. Näidendi lõpus aga võtab Sganarelle oma au ja julguse kokku ning see saabki don Juanile saatustlikuks. Raamat algab sellega, kuidas don Juan oma järjekordse vastse abikaasa donja Elvira eest põgeneb, sest taaskord mõjub abielu talle ängistavalt ning pealegi on ta kohanud uut silmarõõmu. Uus kullake aga ei ole don Juanist huvitatud ning seepärast otsustab don Juan ta röövida. Röövimiskatse aga luhtub, sest laev läheb ümber. Don Juan ja Sganarelle pääsevad eluga tänu külapoiss Pierrot'le. Kui ohutult kaldal ollakse, hakkab don Juanile meeldima imekaunis talutüdruk Charlotte. Oma naiivsuses unustab tüdruk oma senise kallima (sellesama elupäästja) Pierrot' ning allub don Juanile. Kui välja ilmub ka Mathurine, don Juani varasem vallutus, puhkeb kahe naise vahel tüli. Arusaamatuse lahendab don Juan ise, kes moosis mõlemat neiut endaga abielluma ning nood jäid teda ka uskuma. Don Juan satub metsas konflikti, nähes kolme röövlit ründamas üht meest. Don ruttab mehele appi ning kahekesi saavad nad röövlisalgast jagu. Tundmatu on don Juanile südamest tänulik ning peab ennast tema eluvõlglaseks. Tuleb välja, et üksik mees oli eksinud oma kättemaksuretkel leidmaks õe donja Elvira petturist abikaasat don Juani. Peategelane ei salga, et tema ongi don Juan ning tänutäheks oma elu päästmise eest annab vend don Carlos talle põgenemiseks edumaa. Kui don Juan on üksi metsa jäänud, märkab ta hauakambrit, mis kuulus komtuurile, kelle ta tapnud oli. Seal olles kutsub ta komtuuri õhtusöögile ning suureks üllatuseks noogutab komtuur pead, seda aga näeb ainult Sganarelle. Kui don Juan oli kohtunud oma isaga, kes pojast tema kergete eluviiside tõttu peaaegu, et lahti ütlema oli valmis, ning ka donja Elviraga, kes talle veel kord siirast armastust kinnitas ja don Juani oma kloostrisse naasmisest teavitas, otsustas ta oma staatuse puhastamiseks hakata valevagatsema ja silmakirjatsema. Paraku jäid inimesed tema äkist jumalakartust uskuma ja isegi isa andestab pojale ning on temale väga uhke. Komtuuri vaim aga hoiatas don Juani, et kui too oma elukombeid ei muuda ja oma patte ei kahetse, põleb ta põrgus. Viimases stseenis kukubki don Juan, keda on tabanud välgunool, lõkkeis kuristikku. Näidend ei kinkinud mulle erilist emotsiooni.

Moliére "Don Juan"

Molière "Tartuffe ehk petis"

Enne lugemist ei teadnud ma Molière'ist mitte kui midagi, sest ilmselt puudusin keskkooli 1. astmes piisavalt palju, et mitte olla kursis tema loominguga. Sellegipoolest on aastate jooksul too näitekirjanik pidevalt kõrvu jäänud ja huvi tekitanud. Alustasin Molière'iga tutvumisel "Tartuffe'iga", sest see on tema enimmängitud näidend. Molière pidi näidendit enne kolm korda ümber tegema, et saada kuningalt luba selle avalikuks esitamiseks, hoolimata vagade usklike protestist. Tartuffe on kirjutatud kehastama eelkõige silmakirjalike kirikumeeste koondkuju (sellest ka usklike vastuhakk näidendi etendamisel). Näidendi ärakeelamine aga kindlustas sellele edu algusest peale. Aplodeerida "Tartuffe'ile" võimaldas demonstreerida oma liberalismi aegadel, kui võim oli rangelt katoliiklik. Komöödia räägib petis Tartuffe'ist, kes on ära võlunud rikka Orgoni. Orgon on jumalakartlik mees ja Tartuffe etendab talle sügavalt usklikku ja vaga jumalateenrit. Orgon on Tartuffe'i valevagadusest sedavõrd pimestatud, et ei suuda panna tähele märke, mis viitavad Tartuffe'i valelikkusele. Lisaks sellele on ta pööranud selja ka oma pereliikmetele, kes isale pidevalt meelde tuletavad, et mees võib olla julm petis. Orgon aga ei usu kedagi peale Tartuffe'i ja kingina kirjutab ta tema nimele nii oma maja kui varanduse, et tasuda talle "valgustavate" ideede eest. Tartuffe aga oli algusest peale salamisi armunud Orgoni naisesse Elmire'i ja see aitabki paljastada Tartuffe'i tegeliku olemuse. Elmire laseb Orgonil laua alla peituda ja kutsub tuppa Tartuffe'i, kellele ta teeseldes armastust avaldab. Tartuffe on meelitatud, kuid nõuab selle tõestuseks ka tegusid. Enne, kui midagi juhtuda võib, hüppab laua alt välja tulivihane Orgon, kelle silmad on viimaks avanenud. Orgon kihutab Tartuffe'i oma lossist välja, kuid too ilmub hiljem tagasi juba koos kohtutäituriga, kes palub lossi Tartuffe'i jaoks vabastada. Sealt alates ei peitu Tartuffe enam vagaduse maski alla, vaid käitub nagu tõeline türann. Terve perekond on meeleheitel kuni olukord võtab ootamatu pöörde - lossi saabuvad politseimeistrid, kes viivad enesega kaasa hoopis Tartuffe'i. Nimelt oli monarh kõigest loost kuulda saanud ja et ta oma riigis säärast pettust lubada ei või, lasi ta Tartuffe'i arreteerida. Minu lemmiktegelane komöödias oli Elmire'i vend Cléante, kes paistis kõigist karaktereist ainsana silma arukusega. Komöödia pole kaugeltki minu lemmikžanr, kuid Molière'i ajendas mind lugema just värsimõõt ja naasemine inimloomuse põhijoonte juurde. Kuna enne lugema hakkamist ei osanud seada endale mitte mingisuguseid ootusi, ei pidanud ka milleski pettuma. Ise kirikuinimesena oli muidugi võrdlemisi ebamugav lugeda, kuidas petis varjas end religioonimaski taha hoopis maisemate ihade rahuldamiseks, kuid tuleb tõdeda - toimib see nii ju veel tänapäevalgi.

Moliére "Tartuffe"