Albert Camus "Langus"

Camus' viimane ilukirjanduslik teos. Raamat koosneb tervenisti monoloogist, mida peab "pattu kahetsev kohtunik" Jean-Baptiste Clamence. Tegevus leiab aset Hollandis, Amsterdamis. Jean pihib raamatu vältel kõigepealt oma õndsatest aastatest töötades kaitseministeeriumi juristina Pariisis, olles edukas, olles rikas, olles oma kolleegide seas lugupeetud ja austatud. Ühel õhtul-ööl aga sillal jalutades kuulis ta võõrast naist üle sillaääre hüpates karjatamas ja vette kukkumas, Jean jätkas aga jalutuskäiku, ta ei meenutanud juhtunut. Mõned aastad hiljem sealsamas peatudes kuuleb ta naeru, tõenäoliselt mitte talle suunatut, kuid vajub mõttesse, naer meenutab talle kunagist õnnetust naisega. Viimane juhtum Jean'i allakäiguspiraalil - ta satub liiklusintsidenti, kus ta omameelest ei esine kuigi mehelikult ja väärikalt, teadvustades enesele samal ajal, et teistel inimestel ei pruugi see vahejuhtum maanteel lõunanigi meeles püsida, aga mõte jäi Jean'i rusuma ja Jean tundis end alandatuna. Jean muutub. Mõttessevajunuks. Ning taipab, et kogu oma elu on elanud ta isekalt ja silmakirjalikult, otsides vaid au ja tunnustust. Jean sulgub endasse ja tunneb, et kogu ta elu on tema üle naerdud, ta taganeb maailmast sulgedes oma õiguspraksise, vältides vanu kolleege ja inimesi üleüldse - ning sukeldub liiderlikku maailma, hiljem satub saksa koonduslaagrisse. Romaan lõppeb võika märkusega: ""Oo tütarlaps, hüppa veel kord vette, et mul oleks veel üks võimalus päästa meid mõlemaid!" Veel kord... Taevake, milline mõtlematus! Kujutlege, armas härra, mis siis saaks, kui meid sõnast võetaks? Meil tuleks see teoks teha. Brr...! Vesi on nii külm! Aga ärge muretsege! On juba hilja. Alati on liiga hilja. Hea seegi!" Ma ei tea, ma ei oska kuidagi öeldagi. Mitte, et raamat minus kuhugi tabanud oleks.

Albert Camus "La Chute"

Allan Vainola "Inventuur"

Ma ei ole eriline elulooraamatute lugeja, kui seda teost nüüd nõnda nimetada saab. Ja kogu sümpaatiat ja austust ühe oma lemmikmuusiku vastu kokku võttes pean siiski tõdema, et see miski, eriline ja särav, jäi sest raamatust puudu. Ei tea kas need 236 lehekülge olid minu jaoks liiga üksluised või milles asi... Imelik, sest ahhetamapanevus raamatuis pole mind eriti kunagi niivõrd paelunud, kuid selle teose puhul ei saa üleüldse millestki sellisest rääkida. Mitte, et lugupidamist vääriv Vainola oleks elanud igavat elu - ei, kindlasti mitte - otse vastupidi, kuid on's see kirjeldatud sellise kireva elu kohta väärilisel viisil? Samas on see omamoodi rahulik ja sujuv stiil ja võib-olla otsin mina raamatuist just hullust ja selge on ju see, et elulooraamatuist ma säherdust stiili ei leia, kui just taevani utreeritud ei ole. Ühesõnaga oli "Inventuur" minu esimene elulooraamatu kogemus ja jättis mulje nagu ma alati arvanud olen. Puuduvad süžee arendus, kulminatsioon ja püant jt., mille poolest armastan just sügavamaid žanreid. Aga ega's ma siis ometi kahetse, et Vainola raamatule kaks päeva pühendasin (kusjuures eelkõige seetõttu, et teos ei tahtnud mul eriti kiiresti minna, pidevalt köitis mind midagi muud, mis pani nina raamatust tõstma). Raamatut kokku võtma ei hakka - mälestused - mida ei saagi kokkuvõttena üles tähendada ühe 46-aastase tegusa mehe tegemistest.

Allan Vainola "Inventuur"

Albert Camus "Katk"

Camus' üks tuntuim teos, mis räägib ühe Alžeeria linna, Orani, elust ja käitumisest, kui seda tabab katk. Jah, katk kui kergesti leviv nakkushaigus, mida kannavad edasi närilised, eriti rotid ja ümisejad. Esmalt hakkavad linnas pesitsevad rotid surema, tulles seda tegema tänavale, edasi haigestuvad inimesed üha rohkem ravimatusse haigusesse, mille tõttu tabab neid surm ja viimaks suletakse linn karantiini. Camus analüüsib tohutult just seda, kuidas saavad inimesed hakkama eelkõige iseendaga tõugatuna üksildusse, äralõigatuna lähedastest. Millised tunded valdavad inimesi katku esimestel kuudel ja millisteks on transformeerunud kaaskodanike inimmõtted katku viimases etapis. Camus' tõeliselt hämmastav sõnastus analüüsimaks erinevate, väga erinevate, isiksuste loomust ja viimase muutumist. Paljud kaaskodanikest jätsid katku süvenemise ajal kõrvale oma egoistlikkuse ja hakkasid tööle koos teistega, et katku vastu võidelda, kuid oli ka neid, kellele katk oli absoluutselt kontimööda ja kes olukorda nautisid. Samas leidub alati ka neid, keda igasugused elulised muutused muudavad tülpinuks ja ükskõikseks. Raamat on kirjutatud päevikuvormis täiesti adekvaatselt, kedagi ega midagi ülistamata ega kõrvale jätmata. Räägin natuke ka tegelastest: Dr. Bernard Rieux - teose jutustaja, mis selgub alles raamatu lõpul. Kohalik doktor, kelle naine raamatu algul välismaale sanatooriumisse toimetatakse, julgeb esimesena nimetada haigust sõnaga "katk", võtab enda vastutuseks organiseerida kogu katku vastu võitlemise programmi ja on selles, väsimusest hoolimata, edukas. Raymond Rambert - linna külastav ajakirjanik, kelle jaoks on eriti valulik eemalolek oma kodumaale jäänud naisest, mistõttu ta proovib kõiksugu illegaalseid võimalusi, et maalt, hoolimata karantiinist, siiski lahkuda. Kui talle lõpuks see võimalus avaneb - ütleb ta sellest ära. Ta tunneb, et on saanud ses rahva ühises õnnetuses linna osaks ja liitub samuti programmiga, mida Rieux läbi viib. Cottard - ekstsentriline isiksus, kes võtab katku kui puhast naudingut, epideemia languse alguses muutuvad tema tujud heitlikumaks - mõni päev on mees sotsiaalselt aktiivne, mõni päev ei anna endast märkugi, lõpus aga kaotab mees mentaalse balansi ja kukub tulistama suvalisi inimesi tänaval, politsei arreteerib ta. Joseph Grand - 50-aastane linnaametnik, kes on madalalt tasustatud, ebaõiglaselt muide, kuid kes on võimeline väga sügavaks kiindumuseks. Töö kõrvalt kirjutab mees raamatut, kuid kuna ta on äärmiselt perfektsionistlik, ei saa ta enesega pika aja peale esimese lausegagi leppele.Tema probleem elus ongi just eneseväljendamisraskus, ta otsib ka kõige lihtlabasemate lausete jaoks kaua aega sõnu. Ta elus figureerib kaunis unistus - lahkunud naine Jeanne, kaunis amatsoon, kellele on pühendatud ka raamat, millele mees iseendast kõik pühendab. Jean Tarrou - saabunud Orani mõni nädal enne katku puhkemist, teadmata põhjustel. Tema on see, kellel esimesena kerkib idee korraldada meeskondlik vabatahtlike programm võitlemaks katku vastu. Ta tunneb, et katk on igaühe vastutus ja igaüks peaks maksma oma tollimaksu. Neist saavad lõpus Rieux'ga suured sõbrad ning ta paljastab Rieux'le oma elu missiooni - saada pühakuks, uskumata Jumalasse. Tema mõtted on äärmiselt kaunid, ta taunib täielikult surmamõistmist. Kui katk on praktiliselt lõppenud, saab Tarrou'st selle üks viimaseid ohvreid, kuid ta ei anna end surmale ilma kangelasliku võitluseta. Tulises sõjas katkuga jääb linn küll võitjaks, kuid autorgi jätab raamatu lõpulauseks kõlama, et võib-olla tuleb päev, mil katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. Mina muidugi ei jõua ära kiita Camus' sõnaosavust ja sõnalist väljendusrikkust. Kuigi "Katku" ei loeta Camus' absurditriloogiasse, oli sinna siiski tuttavlikku absurdi sisse põimitud, oli rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süžee areng pole kuigi kiire ning palju on jutustavat-kirjeldavat teksti vahepeal, millest tean, minnakse mõnikord süvenemata üle.

Albert Camus "La Peste"

Albert Camus "Võõras"

Oi, tõeline absurdiraamat. Kuigi eelmine Camus' raamat oli küllaltki raskestimõistetav, olen nüüd väga rõõmus, et selle varem siiski läbi lugenud olin, sest kõik see absurditeooria "Sisyphose müüdis" rakendus nüüd praktilisel moel "Võõras". Kiirelt kokkuvõttes siis suri peategelase, hr. Meursault'i, ema, vanadusse. Meursault oli ta juba aastaid tagasi pannud vanadekodusse, sest tal ei oleks jätkunud materiaalset ressurssi ema ülalpidamiseks. Ema matustel ei poeta Meursault pisaratki ega taha ema enne matmist viimast korda näha, kuid sellised ilmingud ei tulene mitte tundetusest, vaid sügavast realistlikkusest. Meursault leiab, et kui väga ta ka mõnd inimest elusana ei armastaks, siis surnuna too inimene teda enam ei huvita. Samas, loogiline. Matusepäevast järgneval hakkas Meursault kurameerima tütarlaps Marie'ga, neil oli koos hea ja nad käisid koos ujumas, söömas ja kinos. Nende suhe jääb püsima raamatu lõpuni. Ühel õhtul kuulsid nad Meursault'i pool olles naaberkorterist naise nuttu ja peksmist. See oli Raymond, kes üht häbematut naist nahutas. Kuna aga Meursault ei sallinud politseinikke, ei suvatsenud ta võime kohale kutsuda. Sellegipoolest tegi seda keegi teine. Hiljem aitas ta, puht paremast kirjaoskusest, Raymondil kirjutada kiri sellele neiule, et too ta juurde tagasi tuleks ja oma tõelise karistuse kätte saaks. Nii läkski muide ja Raymond peksis naise vaeseomaks. Naine, muide, oli araablanna ja teatavasti oli tal tutvusi ning nüüd hoiti Raymondil silm peal eriti vilkalt. Seega pidi Raymond tänavail ettevaatlikult liikuma, et teda ei tabaks sama saatus, mis araablannat. Raymondil ja Maursault'il oli sellest intsidendist alates aga alanud sõprus ja üks päev Raymond küsiski Maursault'ilt, et kas too oleks huvitatud minema külla ühele tema sõbrale ja tolle naisele sõbra suvilasse Alžiiri lähedal. Meursault ja Marie nõustusid ning nad veetsid sal kauni päeva. Kuni hetkeni, mil ilmus jõuk araablasi. Toimus rüselus ja Raymond sai enim vigastada, kuid kõik laabus siiski. Hiljem aga tahtis Meursault jalutama minna ja tee peal avastas ta, et Raymondi talle usaldatud relv on tal kaasas. Tal polnud mingitki plaani seda kasutada. Siis aga nägi ta pikutamas üht noist araablastest ja korraks nagu tardus paigale. Ühel hetkel võtis araablane välja noa ja päiksekiired peegeldasid noatera nii eredalt, et Maursault ise oleks peaaegu teadvuse kaotanud, aga enne seda läks ta relv lahti, sest tol hetkel oli ta seda taskus silunud. Ta tappis araablase viie lasuga. Tahtmata. Juhusest. Nüüd ootas teda eeluurimise ajaks 11 kuud vanglat. Järgneb pikem kirjeldus vanglaelust ja sellest, kuidas vanglas aeg möödub. Kohtupäev. Kuulati ära kõik asjaosalised, kuid silmnähtavalt võeti liiga palju arvesse ebaoluliset fakti, et Meursault oma ema matustel kurb ei tundunud. See heitis talle valguse kui südametu kurjategija. Ja pikemalt arutlemata määrati Meursault'ile surmanuhtlus. Ebaõiglane muidugi, sest kõik kõik kõik oli tegelikult juhuste kokkulangevus ja ta polnud kindlasti mõrvar. Kuid seejuures Meursault ise ei olnud üldsegi kurb, sest ta teadis, et sellel millal ta sureb, pole mitte mingit tähtsust. Surm on surm ja seda teavad ju kõik, et elu ei ole elamise vaeva väärt. Oh, mulle nii nii meeldis seda raamatut lugeda! Jätkan kindlasti veel mõnda aega Camus' lainel.

Albert Camus "L'Étranger"

Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mul on see postitus siin tunde lahti seisnud ja ei oska siiani midagi kirjutada. Usun, et "Sisyphose müüti" ei saagi eriti kuidagi "kokku võtta". Läbi raamatu väljendab, tõestab ja selgitab Camus oma arvamusi erinevate näidete ja kirjanduslike tegelaskujude kaudu - lugejale jääb vabadus raamatu abil jätta oma hinge kas plekk või vaimustus, jääb vabadus minna kaasa "absurdiga" ja õppida temaga koos elama ning jätta kogu oma eelnevad elutõed ja alistuda "ükskõiksusele" või jääb vabadus liigitada teos lihtsalt hullu prantslasest filosoofi tindikatsetuseks. Raamatus käsitleb Camus absurdi, enesetapu, kirjanduse ja filosoofia valdkondi. Ta selgitab absurdi ja absurdiinimese mõistet nii hästi-halvasti, kui keegi sellest aru saab ja raamat lõppeb "Sisyphose müüdiga", mille järgi ka esseele pealkiri antud. Sisyphos oli Kreeka mütoloogias kuningas, keda karistati sellega, et sunniti teda vedama kivirahnu ülesmäge. Kivirahn aga veeres alati alla tagasi ja selles seisneski karistuse mõte - arvati, et kõige kohutavam on teha mõttetut tööd, millel puudub igasugune tulemus ja tulevik. Just nimelt see essee punkt aitas minu jaoks enim lahti mõtestada absurdi olemust. Imestamapaneval kombel leian raamatu lõpu olevat isegi kauni... Raamatut lugeda soovitan siiski inimestel, kel on eelnevalt külluslik lugemusepagas olemas.


Albert Camus "Le Mythe de Sisyphe"

Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Taaskord uuesti avastatud raamat, varem loetud. Eeeh, no lihtsalt nii nii kerttu-rakkelik teos! See juba nagu seletakski kõik: palju palju seksi, alkoholi, suhete klaarimist ja pläkutamist tibide vahel, kuid nagu meetilgaks tõrvapotis - ka veidi kurba traagikat. Peategelane - varsti keskikka jõudev kiilaspäine disainigraafik Sinead - on üdini karske, ei võta napsu, ei suitseta, ei tarvita muid meelemürke. Kuid on miski, mis ta siiski maha rahustab - seks. Siis kolmandiku raamatust moodustabki seks ja selle kirjeldamine; teise kolmandiku eluolud, meessuhted üldiselt ja veidi minevikku; viimase kolmandiku sõbrannasuhted. Rohkem lähemalt ma nüüd raamatu sisu kokku võtta ei oskagi, sest muud see tõesti ei sisaldanud, kuid raamatu lõpp pani siiski põntsu. Sinead, kelle maailma parimaks sõbrannaks, kelleta ta eladagi ei saaks, Susanna, sureb autoõnnetuses. See surmab ka Sineadi sisemuse ja seepeale ärkab ta üles ning avastab, et terve see elu, mida raamatus kirjeldatud oli (sh. meeletud peod, parim seks, sajad mehed, hea töökoht), oli olnud unenägu ja tegelikult on ta hoopis kogu elu hooldekodus elanud, lühike ja paks, näos needimeri ja kaua surnud olnud. Ja nüüd Rakke enda sõnadega: "Tegelikult räägib see kurb raamat hirmust turvalisuse, stabiilsuse ja armastuse ees." Üldse ei vaidle, rääkis tõesti. Üsna traagiline lõpp sellisele "kergele" lugemisele. Sõnad said nüüd otsa, üsnagi kesine kokkuvõte, aga Rakke raamatutega ma paremini ei oska. Samas kindlasti on siin varsti taaskord just mõni tema raamatu pealkiri. Neid on lihtsalt mõnus lugeda. Kuid minu jaoks lihtsalt on vahel Rakke raamatute sisu raamid liiga ranged. Ma tõesti ei usu, et elus elataksegi ainult seksi ja raha nimel. Võib-olla minust naiivne, aga ma usun, et paljud otsivad siiski rohkem ka vaimseid väärtusi.


Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Ben Elton "Kõrgem seltskond"

Tegemist on teosega, mida kõne all oleva raamatu kohta liiga varases nooruses pidasin üheks oma lemmikraamatuks. Ilmselt sellepärast, et see suutis mind šokeerida ja seda korralikult. Hiljem esialset eufooriat on ta mul pidevalt laenus olnud ja nüüd üks päev C. pool redutades avastasin selle tema riiulilt ning alustasin raamatu kolmandat korda läbi lugemisega. Eelnevalt ma kannatasingi kirjandusliku põua all ja see raamat päästis mu, sest isegi vastumeelselt neid vulgaarsusi täis ridu lugedes pole võimalik seda käest ära panna. Räägib ta siis lõppkokkuvõttes ühe perekonna - Pagetite, 17-aastase narkomaanist prostituudi Jessie ja üle ilma kuulsa rokkstaari Tommy Hansoni allakäigust-langusest või Jessie ja Tommy puhul jalule tõusust. Tegevuspaik - korrumpeerunud riigi- ja politseivõimu ning narkosõja kulminatsiooni poole liikuv Suurbritannia. Raamatu keskne teema oma narkootikumid. Raamatut on kirjeldatud kui humoorikat ja värvikat, kuid ma väidaksin sellele küll, täieõiguslikkust tundes, vastu. See kõik on kohutav, mida seal kirjeldatakse ja mis on, pead liiva alla matmata, paljude (rohkemate, kui arvata osatagi) igapäeva eluolu. Peter Paget, parlamendisaadik, üritab viia läbi seaduseelnõud, mis legaliseeriks riigis kõik uimastid, rõhutan - kõik. Teda toetab terve tema perekond, kuid Peteril on ka armuafäär, oma alluva, 23-aastase kauni Samanthaga, mille päevavalgele ilmnemine raamatu lõpus toob Peterile kõige jubedama ebaõnnestumise elus. Sellal Jessie, lapsena kodus ahistatud, teismelisena kodust, Šotimaalt, jalga lasknud - Londonisse, narkohooraks (omavoliline tuletis inglisekeelsest sõnast crackwhore) müüdud ja "nõela otsa kukkunud" alaealine ilus tüdruk, kes võitleb surmani, et naaseda tavalisse ühiskonda, omada taas dokumente ja mitte kunagi enam libastuda "puhtal teel". See aga näib pea, et võimatuna. Ja Tommy - rokkar, kes oma ajud söestanud narkootikumidest, alkoholist ja tubakast ning kellel näib tõelisi tundeid enam mitte eksisteerivat, kuid sügaval karmi rokikesta all on need siiski veel olemas. Tal aitab need taasavastada Jessie, kui nad on sunnitud juhuslikult veetma ühe öö koos tänaval, kerjates. Seejärel taasavastab Jessie aga tema sütenöör ja neiu veetakse tagasi bordelli ning kogu selle palagan kulmineerub sellega, et Tommy pekstakse koomasse. Hiljem hakkab ta aga tüdrukut uuesti otsima ning kõige lõpuks aitab tolle naistevanglast välja ja kingib talle eluaegse puhkuse kaugel saarel, kus tüdruk saab olla üksi ja vaba kõigest, tunda päikesevalgust oma nahal päevast-päeva ja veeta aega ainult iseendaga. Tommy lugu kroonib sama õnnis lõpp. Kuid tee õnneni... Mina seda sõnadesse ei sea.

Ben Elton "High Society"