Kaur Kender "Iseseisvuspäev"

Teadsin juba enne teose lugemist, et see mulle meeldima ei saa ja kahjuks just nii jäigi. Ilmselgelt ei ole ma sedavõrd professionaalne lugeja, et suudaksin üle olla banaalsest väljendusviisist ja näha selle all midagi sügavat, elulist või nagu sel puhul - ajaloolist. Mõistan küll neid tasandeid, mida teoses kirjeldada püüti/kirjeldati - Nõukogude armee ja illegaalne majandustegevus, kuid kokkuvõttes võtan terve teose kokku ühe sõnaga - häiriv. Tekkis peaaegu sama kehv emotsioon, mis Afanasjev'i "Kosmost" lugedes. Kiitus järelsõna kirjutaja Kaarel Tarandile, tänu kellele minu suhtumine teosesse veidi leebus. Teose süžee ümberjutustamisesse ma ei lasku ja midagi eriti meelde jätta ka ei taha - mul lihtsalt ei ole seda vaja.

"Iseseisvuspäev"

Anton Hansen Tammsaare "Juudit"

Lugesin, sest omal ajal gümnaasiumis lugema ei pidanud, kuid nooremal õel oli see kohustusliku kirjanduse hulgas, seega tundsin kohustust. Petuulias on nälg ja häda. Rahvas on hakanud märatsema ja jõuetusest tapetakse palakese leiva pärast ka oma lähikondlasi. Kaevud on kinni ja linnaväravaid valvatakse, ümberkaudsed mäed on täis Assuri sõjamehi. Petuulia naine Juudit näeb unes ilmutust oma olematust lapsest, kes nälja käes nutab, kuid iga kord, kui Juudit tema poole jooksma hakkab, kaigub nutuhääl üha määramatult ja kaugemalt. Järgmine päev räägib Juudit rabi ja Osiasega, Petuulia peavanemaga, et läheb Iisraeli päästmise nimel Assuri leeri. Osiasel, kes Juuditisse armunud, palub seni valvata Petuulia üle nagu kangelaslik peavanem. Juudit ehib end oma kõige ilusamate ehetega ja võtab kaasa ümmardaja Susanna ning asub teele Olovernese, Nebukadnetsari sulase ja Assuri väejuhataja juurde. Olovernes on samal ajal võõrustamas meest, keda hüütakse Nimetuks. Nimetu on üritanud teda kaks korda tappa, kuid hakanud Olovernest vähese aja jooksul armastama kui isa või venda, sest Olovernesel on oma iseloomulik viis kõnelda ka oma vaenlasega kui armastatud vennaga. Kui sõdurid Juuditi Olovernese ette olid toonud, üllatus ta Juuditi mehelikust sõnakusest. Juudit jutustab Olovernesele Jehoova jumalast, keda usutakse mägedel, kuid keda keegi näinud ei ole. Olovernes on ühteaegu kummastunud ja vaimustunud. Juudit saab Oloverneselt armu ning mees palub tal jääda telklaagrisse. Kui Juudit aga Susannaga kahekesi on jäänud, tunnistab ta ümmardajale, et tahab saada Oloverneselt lapse, sest nii kaunilt oli kõlanud Olovernese hääl tema jaoks. Hiljem tutvub Juudit ka Nimetuga ning kutsub mehe õhtul enda telki. Nimetu armub Juuditisse. Õhtune pidusöök viib aga Olovernese ja Juuditi õrna olemiseni, nad avaldavad teineteisele armastust ja Juudit leiab hea võimaluse ässitamaks Olovernest Nebukadnetsarit troonilt tõukama. Juuditis räägib sel hetkel vaid võimuiha. Kui Olovernes aga vaikseks jääb ja tunnistab, et on end magusast viinast liig purju joonud ja magama läheb, hakkab Juudit hoopis Nimetule patujuttu rääkima. Ta utsitab Nimetut Olovernest tapma, kuid ka tema ei allu Juuditi provokatsioonile. Juudit on ahastuses ning tahab koos Susannaga jalamaid lahkuda, kuid enne veel käib ta Olovernese juurest läbi. Tema ruumist naastes palub ta Susannal vedada pampu, milles peitub Iisraeli rahva pääste. Petuuliasse jõudes näitab Juudit rahvale, mille ta kaasa tõi - kaelast maha raiutud Olovernese pea! See pistetakse piigi otsa ja piigiga müürile, et näidata võitu Assuri vastu. Kui nälginud Petuulia mehed nüüd Assuri väele kallale sööstsid, jooksid nad ehmunult oma ülema juurde, kuid leides ta ilma peata, taganes kogu sõjavägi ja Petuulia rahvale avanesid kaevud ja Assuri uhked pidulauad. Rahvas oli näljast päästetud. Kõik hakkasid kiitma ja ülistama Juuditit, kes seepeale aga oma uhkusest taganes: ta tunnistas rahvale oma süüd abikaasa surmale kaasa aitamises ning liiderlikkuses, ta nõudis, et teda loobitaks kividega surnuks. Enne veel, kui rahva viha Juuditi vastu lahtus, tõmbas endal mõõga südamest läbi ka Osias, kes armastusest Juuditi vastu tahtis, et Juuditi hukkumisel ka tema veri rahva ja nende laste peale jääks. Juudit pälvis aga tänu vana Siimeoni headele sõnadele rahva andestuse, kuid iseendale ta andestada suutvat ei tundunud. Ta tundus olevat Olovernese surma läbi teda suurelt armastama hakanud ning ka Iisraeli rahva päästmise taustal tundus tema sooritatud veretöö talle endale andestamatu.Teel Siimeoni juurde, kes talle uut elamispaika pakkus (sest Juuditi endine maja oli tema äraolekul nälgijate poolt rüüstatud) kohtus ta naisega, kes oma sülelapsele süüa anus. Naine väitis lapse magavat, kuid Juudit märkas, et laps oli surnud ning kohkus. Näidend lõppeski sellega, kuidas võõras teelolija oma surnud lapsele karjudes Juuditi poolt halastust anus. Üritasin näidendit lugeda nii, nagu poleks kunagi Piiblit uurinud, aga kehvasti tuli välja. Kummaline interpretatsioon Tammsaarelt. Õde ütles, et koolis nad pidid tooma välja Juuditi omadusi emana, mõrvarina, kangelasena, ohvrina jne. Minu suhtumine Juuditisse kujunes küllalt ühepoolselt halvakspanevaks. Ei sümpatiseerinud mulle see Tammsaare loodud naispeategelane ja näidendi lõpp oli kuidagi õõvastav.

"Juudit"

Mats Traat "Pommeri aed"

"Pommeri aed" on Traadi "Õpetajate triloogia" esimene teos. Tegevus toimub 1890. aastatel Lõuna-Eestis, väikeses Jaagusilla vallas. Peategelane on maakoolmeister Jaan Pommer, kelle pere ümber kogu teose sisu keerlebki. Pommeril on oma naise Kristiinega kasvtatud suur pere, kes kõik mööda ilma laiali - vanim tütar Lydia, kes töötab kantseleis ja kel omakorda neli last: Manda, Saali, Leo ja Leeni; telegrafisti naine Marie, kel kolm last: Anette-Emmeline, Eedi ja pisike Aleksander; Karl, kes õpib Tartu seminaris samuti koolmeistriks ja kelle peal on kogu pere lootus ning nooruke Anna, kes Pommeri lastest kõige rahutum. Õpetaja, abikaasa ja isa või vanaisana on Pommer karm. Ta hindab kõige enam käsuõpetust, piiblilugu ning töökust. Vanal mehel on ka oma nõrkus - aed. Oma aias ringi kõndides mehe süda heldib ning mõttedki leebuvad. Romaani algul töötab moraalikindla Pommeri vastu vallavalitsus, eeskätt purjutaja vallavanem Kraavmeistriga, sest Pommer on kirjutanud avalduse, et suletaks kohalik kõrts ning samuti palub koolmeister alatihti ka rahalist toetust kooliga toime tulemiseks - vald aga on vaene ja raha pole kuskilt võtta. Ühel valla volikogu koosolekul määratakse kohalik vallavaene, eruihukaardiväelane Hendrik Ilves Pommeri koolimajja korteri peale, sest vaestemajas talle enam ruumi ei jätku. Ka Pommeril tuleb sellega leppida. Volikogu koosolek jätkub mitteametlikult kõrtsis, kus Kraavmeister palub Ilveselt, kes ainsana riigikeelt mõistab, tõlkida kaebekiri Pommeri vastu vene keelde, et see siis kõrgemale inspektsioonile edastada. Kõik volikoguliikmed kirjutavad valesid täis kaebekirjale alla, sest kardavad Vehmre kõrtsist ilma jääda. Jaaniks saabuvad Jaagusillale noor Pommer, Marie lastega ning Lydia lapsed. Linnalastel on maal huvitav ning hoolimata vanaisa rangusest meeldib neile töötegemine ja maa eest hoolitsemine. Jaaniööl, kui kõik on küla jaanitulel, põleb Jaagusilla koolimaja (ja ühtlasi ka Pommerite elumaja) maha. Kogu vald aitab leeke kustutada, aga päästetud saab vähe. Selgub, et ka Ilvese Hendrik põles majja sisse. Kui kreisiülema noorememabile ütlused antud, otsustatakse valla volikogu koosolekul, küll muidugi pika lunimise peale, et hakatakse ehitama uut kivist koolimaja. Ühel päeval ilmub koduväravasse Anna, kes arusaamatuste ja rahutuse pärast aastaid tagasi kodust lahkunud oli. Nüüd oli ta tagasi ja mitte üksi - temaga oli kaasas Friedrich Kulpson, Puustuse talu pärija. Friedrich'ist õhkus sakslust ja ta kõneles nii saksa kui ka riigikeelt. Küll aga ei õhkunud temast tööarmastust ja tema puuduvad kogemused töövallast kinnitasid seda ja just sellel põhjusel ei andnud vana Pommer Anna ja Friedrich'i abiellumisele oma õnnistust, mispeale noored, pea longus, uuesti sammud rongijaama poole seadsid. Mõne aja pärast tuli Pommerile aga kiri, kus Marie ohkas vanematele, et Anna olla ennast revolvriga tulistanud ja lamab nüüd Tartus haiglavoodis. Vanad läksid kohe järgmisel päeval linna Annat vaatama ja nähes tütart sidemetes, lubas Pommer Anna Friedrich'ile naiseks ja lehmagi kaasavaraks anda. Anna aga hakkas seepeale nutma, et ta olla Alfredi ja Friedrich'i kirjad segi ajanud ja nüüd on mõlemast mehest ilma. Pommer mõtles sel hetkel, et tüdruk on lihtsalt liiga vähe vitsa saanud, et aru nii vähe peas, et kahe mehega jahmerdada, kuid lubas arstile, et võtab Anna enda juurde maale hoolitseda kui ta on valmis haiglast lahkuma. Ühel hämaral jõulukuu päeval Anna tulebki. Ta istub päevi tegevuseta ja tühja pilguga sängiserval ja alles jõuluõhtul tuleb temasse vabanemistunne ja olemisrõõm jälle tagasi. Kui tüduk on pea selgeks saanud, asub ta südamega ladina ja saksa keelt õppima ning hakkab end koduõpetajaeksamiteks ette valmistama. Vahel võtab ta koolimajas ka isa eest tunde anda. Järgmisel valla volikogu koosolekul teatab Jakob Patsmann, kes Kraavmeistri liigjoomise ja valla võlgadesse viimise tõttu uueks ajutiseks vallavanemaks valitud, Vehmre kõrtsi kinnipanekust. Kuna koosolekule on end ilmutanud ainult Pommer ja Koobekene, kes kumbki alkoholi suhu ei võta, on koosoleku meeleolu lapselikult rõõmus. Järgmine koosolek nii rõõmus ei olnud - kuna eelmine vallavolikogu koosseis oli esitanud Pommeri vastu kaks kaebuskirja, siis saadi nüüd kiri, kus teatati Pommeri ametikohalt taandamisest. Ilma Ilvese ja Kraavmeistrita kirjutas volikogu nüüd Pommeri kohta hoopis kaitsekirja, kartes teda kaotada. Kaitsekirjaga viib volikogu segadusse ka Rahvakoolide inspektsiooni, mistõttu saadetakse Jaagusillale inspektor, kes vaatab ja kontrollib Pommeri õpetajaks olemist. Lapsed esinevad hästi ja inspektorile jääb koolist hea mulje. Saabub kevad ja sõbranna kutsub Anna Peterburgi ja tüdruk lähebki - läheb isa nõusolekul ennast täiendama ja eksameid tegema. Kui Anna läinud on, saabub koju Karl. Peatselt märkavad vanemad Karli silmis kummalist helki, mis teeb nad, eriti isa, ettevaatlikuks. Järgmisel ööl jääb poeg palavikku ning arst diagnoosib tiisikuse. Karlile endale seda ei öelda, kuid vanemad ravivad poega vanarahva meetoditega ja ei jäta lootust. Üks päev märkab isa Karli midagi kritseldamas. Kui ta pojalt küsib, kas too kirja kirjutab, saab ta vastuseks, et hoopis luuletust. Karl oli alati kandnud südames mure isamaa saatuse pärast ja isa meelest oli isamaa ja luuletamine üks ja seesama. Traat ei anna lugejale teada, mis saab tegelastest edasi - kas Anna pettub taaskord ja tuleb uuesti koju või saadab teda välismaal edu, kas Karl saab terveks või sureb ning mis saab koolimaja ehitamisest ja Pommeri elust. Väga selgelt vihjab ta aga püsimajäävale lootusele - kui Pommer oma õitsvas viljapuuaias jalutab, on tema lemmik, vana suislepp, üleni õites, kuigi ta juba aastaid õitsenud ei olnud. Teos sai mulle väga armsaks ja minu eriline lemmik oli Koobakene, kes hariduses, vagaduses ja vanarahvatarkustes alati valgustust nägi.

Mats Traat "Pommeri aed"

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Romaan algab sellega, kuidas Katku Villu pärast aastat vangimajas tagasi koju jõuab. Ta istus kinni sellepärast, et lõi Künka Ottole, kes Villule pussiga kallale tuli, purjus peaga teibaga nii kõvasti pähe, et teine ära surnud. Villu oli pärast vanglast tulekut töötegemist täis ning asus hoolega Kivimäel kivisid õhkama, et sealne pinnas korda ja Katku ainsat viljakat mulda kasutada saaks. Katku Jüri, Villu isa, on algusest peale Kivimäel kivide põmmutamise vastu. Ta on veendunud, et pole tema oma elu jooksul platsi kividest puhtaks saanud - ei saa keegi, ka Villu mitte. Neil päevil jõuab linnast koju ka naabertalu Kõrboja peretütar Anna. Anna oli käinud kodus ka suurel ristipühal, kui Villugi koju jõudis Tookord istus ta koer Mousiga järve ääres  ning nägi ka lapsepõlvesõpra Villut järves huilgamas. Kui Anna ka nelipühiks koju tuli, palus isa, Kõrboja Rein, teda Kõrbojale jäädagi, hakata perenaiseks ja koht endale võtta. Anna ei andnud tookord isale vastust, kuid jaanilaupäevaks tuli ta koju, ja siis juba jäädavalt. Kui Anna perenaiseks oli kirjutatud, hakkas ta hoolega heinalisi üle vaatama, nii töö kui lõbu mõttes, sest tal oli plaanis õhtul järve ääres jaanilaupäeva ja enda perenaiseks seadmise auks suur pidu korraldada. Annal oli jaanilaupäeval ka sünnipäev, aga seda ei teadnud keegi. Hiljem sai sellest teada Villu. Pidu oli vägev - kogu ümberkandi rahvas oli kohale tulnud ja sealhulgas ka Villu. Kui otsiti meest, kes oskaks raketti lasta, jäi just Villu silma ning tema meelest oli kõige õigem lasta rakette järve pealt. Teiste soovijate puudumisel läks temaga lootsikusse kaasa Anna. Keset järve rääkisid nad Kõrbojast. Anna küsis, mis Villu teeks, kui ta Kõrbojal peremees oleks ja Villu jutustas talle õhinaga, mis ta esialgu kõik ette võtaks. Kogemata mainis Villu aga oma vangipõlve ja sealtpeale nad enam õigele jutusoonele ei saanud, Villul oli häbi, et ta ise selle jutu sisse oli toonud. Villu oli juba viinast paraja auru all ning hullas tantsuplatsil nagu meeletu. Ta oli tantsinud terve õhtu Kõrboja uue perenaisega, kuni ta kellegi külapoisi pärast pikali kukkus. Sellepeale vakatas isegi Lõugu Kusti "vasikas", sest kõigil oli meeles veel sauna Eevi pärast tapetud Otto. Villu andiski sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kaugemale mändide alla veeres. Perenaine aga tegi tülile lõpu, öeldes, et: "kes riielda tahab, mingu ära," ja peagi keerlesid paarid tantsumurul nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Pidulised läksid edasi Kivimäele, kus Villu lubas perenaisele tema sünnipäeva ning nende uue ja vana tutvuse auks mõned kivid, millele augud juba sisse puuritud, vastu taevast põmmutada. Perenaine tuli ühel tingimusel - et Villu joomise igaveseks maha jätab. Villu oli päri. Midagi läks aga valesti ja Villu toimetati kiiremas korras linna laatsaretti, kust naasedes oli tal vasaku silma nägemine kehvavõitu ja ühe käe sõrmede asemel mügarikud. Terve see aeg, kui Villu laatsaretis oli ja Anna ei teadnud, kas Villu ehk pimedaks jääb, istus ta järve ääres ja kõndis nõmmel, kui ta aga kuulis, et Villu vasaku silmaga ikka piisavalt näeb, olid tal jälle käed-jalad tööd täis. Kui Villu tagasi oli, võttis mees südameasjaks Eevi ära kosida, sest Eevil ja Villul oli ühine laps ja Villu tundis, et Eevile ehk piisaks vigasest mehest lapse isaks. Eevi, kes elas Kuusiku saunas koos haige emaga, oli väga rõõmus, sest ta armastas Villut sügavalt südamest. Enne veel kui Villu isaga naisevõtust rääkida jõudis, juhtusid Villu ja Anna jälle koos järve äärde, kus Villu perenaisele tunnistas, et tema poisil tüdrukutirtsueas parema silma välja lõi. Villu kahetses öeldut otsekohe, kuid ta oli ennegi tähele pannud, et Kõrboja perenaise seltsis teeb ja ütleb ta asju, mis muidu ei tuleks mõttessegi. Koju jõudes võttis Villu südame rindu ja küsis isalt, kas võib ta kosida Kõrboja endise teenija Kuusiku sauna Eevi, kellega tal laps on. Isa oli nõus, kuid pulmi pojale oma rahade eest ei lubanud. Hiljem, kui ta oli Villu Katku tulevikuvisioonist kuulnud, ei oleks ta pojale ka pulmi keelanud, kuid isa ei söönud kunagi oma sõnu. Samal ajal nuttis Eevi kodus, sest küla kuulujutud Villust kui tulevasest Kõrboja peremehest tegid talle haiget. Ta otsustas võtta lapse ja minna Kõrboja Annaga rääkima, et too Villu Eevile jätaks. Kui ta aga kohale jõudis ja  nägi, kui hästi tema poisipõnn ja perenaise Anna omavahel läbi said, ei suutnud ta plaanitust üldse juttu teha ja hakkas suure häälega nutma tuues põhjuseks sureva ema. Sel päeval oli kogu ümberkaudsetes metsades suur pähklipüha, Lõugu Kusti "vasikaski" ammus. Villu oli muidu metsa läinud, teadmata pähklipühast, kuid kui talle viina hakati pakkuma jõi ta ennast päris auru alla. Ka Anna oli peole tulnud ning kui Villu teda märkas, mangus ta perenaist endaga tantsima. Et Villu oma jonni ei jätnud, läkski Kõrboja perenaine Villuga, kuni nad tantsuplatsil kukkusid ja nende otsa mõned teisedki paarid. Villu poolpime silm välkus küll nii vihaselt kui enne nähtud ei oldud, aga seekord seisis ta lihtsalt norus peaga perenaise ees, kes aga Villut uuesti tantsule kutsus. Nüüd tantsisid nad nii kaua, kuni lõpuks viimasena murule jäid ning jalutasid siis kahekesi nõmme poole teisi naerma jättes. Kahekesi jäädes kutsus Anna Villut Kõrbojale peremeheks, kuid Villu jäi endale kindlaks, et Kõrbojale santi pole vaja. Anna palus teda siiski minna ja lubas Eevigi lapsega kaasa võtta, kuid Villu vastus jäi samaks. Sel ööl kadus Kõrboja vana Mousi, kes oli läinud poolmädanenud pingi alla surema. Millegipärast aga ei jätnud oma ulgumist Katku koer Neemo, mis perenaise nii rahutuks muutis, et see sammud Katkule seadis, kuid juba jõudis Jaan sõnumiga, et Villu lasknud enda öösel haavlilaenguga maha. Anna seepeale sulges end oma tuppa ning kui ta lõpuks välja tuli, oli ta enda riidesse pannud nõnda nagu mõtleks ta kauemaks kodunt välja minna. Ta ei teanud siis isegi, kuhu läheb, kuid esiti ikka Katkule. Kohale jõudes päris Villu ema Annalt kohe, mis too pojale eile tegi, et ta nüüd endaga nõnda. Anna rääkis Villu emale, et oli Villut Kõrbojale peremeheks kutsunud ja siis aitas ta Villu emal nutta nagu olnuks nad ema ja tütar. Veel palus Anna Villu emalt teenet, et ta õhtul isale sõnumi viiks, et Anna rongiga linna läks. Kui ema aga viimaks peale pikka jalutuskäiku Kõrbojale jõudis, nägi ta, et Anna on hoopis kodus. See läks sellepärast niimoodi, et kui Anna oli teel rongijaama, nägi ta Eevit koos magava lapsega männijuurikal nutmas ning pärast seda, kui Eevi talle kurtnud oli, et tema vana ema olla ära surnud ja neid lapsega Kuusiku saunast välja kihutatud ning et nüüd enam Villult ka abi ei saa, kutsus Anna Eevi koos lapsega Kõrbojale. Ka Kõrboja Reinul ei olnud nüüd enam midagi parata, oli ta ju lubanud Annal ise Kõrbojale peremees valida, ei saanud ta olla ka selle vastu, et Anna peremehe ise üles kasvatab. Perenaisest sai nüüd igale poole, ainult pittu enam ei tihanud. Pidin teose juba kolmandat korda läbi lugema, sest kogu aeg on meelest ära läinud, millest täpsemalt raamatus rääkis. Nüüd sai üsna põhjalik kokkuvõte, enam vast seda probleemi ette ei tule. Sellest ei tasu mul rääkima hakata, kuidas ma Tammsaaret armastan.

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Eelmisel aastal tõi Wimberg meile kooli kirjastusest üle jäänud raamatuid, mis ma kõik koju vedasin ja kuna mu eilne raamatukogusaak oli väga kesine, võtsin raamaturiiulist selle tähelepanuäratava roosa raamatu. Küll ma mõtteis alles kirusin oma põhimõtet alustatud raamatut mitte kunagi pooleli jätta, sest mul oli hingeliselt valus seda raamatut lugeda. Ma ei tea, mis võib noore litaraadi hinges ja vaimus nii haige olla, et ta tunneb vajadust igas lauses midagi roppu öelda ja seda oli lihtsalt kurb lugeda. Südant pahaks ajavad frivoolsed, räiged väljendid, jäledad kirjeldused ja kriminogeenne sündmustik, labane, labane raamat. Kedagi teosega šokeerida ei õnnestuks samuti, liiga lihtsakoeline. Ma ei tea, miks võtavad kirjastused selliseid raamatuid trükkida, nende teguviis paneb mind sügavalt imestama. Mida annaks selline teos endast lugejale, lugeja hingele kaasa? Kellele sellised raamatud üleüldse suunatud on? Isegi kui kirjanik üritas teosega väljendada oma eneseotsinguid või tõestada, et mineviku eest põgenedes ei jõuta mitte kuhugi, kas siis selline väljendusviis on tõesti kõige efektiivsem? Minus äratas see lihtsalt kaastunnet ja tahtmatult ka vastikust. Laias laastus rääkis raamat lastekodus kasvanud homoseksualistist Eesti noormehest, kes elas rängalt läbi oma kasuvanemate surma. Ta sõitis autoga mööda Euroopat, kaasas kunagine klassivend Ubin. Teelolekut iseloomustavad muidugi mõrv, alkohol, uimastid, seks, roppused, okse... (Appi kui brutaalne!!) Eestisse tagasi jõudes, nagu ma vist aru sain, tapsid nad lõpuks teineteistki ära. Kogu selle pinnapealse ja rõveda sõnamulina seest kadus mul igasugune huvi leida teosest midagi sügavamat, sest isegi kui see seal võib-olla (siiralt kaheldes) peitub, peletab kirjaniku käekiri seda otsimast. Võib-olla Afanasjev tahabki minusugustel inimestel südant pahaks ajada, ei tea. Aga siiski - mis eesmärgil? Kahju, kui noorem Eesti kirjanduspõlvkond lugeja vaimu selliste teostega "toitma" hakkab. "Kosmos" süvendas veelgi enam minu skepsist noorte kirjanike ning vähesel määral siiski ka postmodernismi suhtes. Lugesin raamatu läbi, et teie seda tegema ei peaks. Halb hakkas, ei soovita kellelegi.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Juhan Smuul "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi"

Terve näidend põhineb polkovniku lese monoloogil ühel õhtusöögil, kus viibivad ka tema lähedased: tütar, väimees, tütretütar, sõbranna, koduabiline, arst, tütretütre kavaler ning kurt vanamees. Nende sisemaailmast saame veidi aimu vaid lugedes teksti tegelaselt nimega Autor. See muidugi polegi näidendi eesmärk. Autor ja Remark on näidendis peale lese ainsad, kellele veidi sõnaõigust loovutatakse. Nemad tutvustavad lugejale, mida mõtlevad ja tunnevad teised tegelased, mida näidendiga öelda tahetakse ning kuidas tegelased täpselt käituma peavad. Polkovniku lesk on võimukas daam, ta ei lase enda jutule vahele segada (korra mõtleb kurt vanamees, et selline naise, nagu lesk seda on, kõrval elades ei saaks keegi oma head kõrvakuulmist säilitada). Ta teab ja tunneb oma õigusi nõukogude haigena, polkovniku haige lesena. See fakt, et ta on kadunud polkovniku lesk, ei jää tal mainimata mitte kellelegi. See tiitel on tema au ja uhkus ning ta usub, et tänu sellele on talle kõik lubatud. Läbiv teema lese monoloogis on tõestamine justkui arstid ei teaks midagi, et nad on jultunud joodikud ja altkäemaksuvõtjad, kui ei lase nõukogude lugupeetud polkovniku lesel endale ise meelepärane diagnoos, ravi ja medikamendid määrata. Samuti on lesk pidevalt veendunud, et tal on mingi tõsine haigus, talle meeldib kollekteerida oma "haiguste" ladinakeelseid nimetusi ning siis nendega sõbrannade ees kelkida. Endale meelepäraste haiguste väljakauplemine on ajanud hulluks kõik arstid, kelle visiidil lesk on käinud. Suurimaks solvanguks peab lesk seda, kui haiglas viibides peaarst talle vihsaselt kuulutas, et lesk kogu haigla kõige tervem inimene olevat. Tegemist on tüüpilise hüpohondrikuga, kes arstile isegi seda üritas selgeks teha, et tema hulkuva neeru põhiasukohaks on kurk. Näidendi lõpus aga teevad arstid lese lolliks, väites talle, et tal on haigused nihilissimus acutuse ja logorrhoea gradus gravis. Lesk on selliste haiguste üle väga uhke ning jutustab haiguste tõsisusest oma sõbrannadele kohvikulauas nädal aega järjest. Kui sõbranna arstist vennapoeg aga nende haiguste nimetusi kuuleb, puhkeb ta naerma. Need olevat maakeeli suur mittemidagi ning raskekujuline lobisemismaania. Leske on nüüd lõplikult naeruvääristatud. Näidend lõpeb aga kummaliselt - polkovniku lesk ajab Autori minema, väites, et looming on tugevam kui looja ning tema kui polkovniku haige lesk teab oma nõukogude haige õigusi ning diagnoos ei meeldi talle. Veidi ebaloogilise ning kummalise lõpplahendusega, kuid hirmnaljakas näidend.

Juhan Smuul "Polkovniku lesk"

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Ootused raamatu suhtes olid muidugi kõrged, ehk küll ma ei osanud oodata, millest raamat rääkida võiks, aga kõik need edetabelid ja positiivne kriitika... Teos tundus olevat küllaltki autobiograafiline. Pikka romaani kassidest oli põimitud autori enda hingekriis, üksildus, rahulolematus ning pidev tung keskkonda vahetada. Minul ei ole kodus kassi, kuid lisaks kõigele muule, mis raamat mulle andis, arvan, et õppisin natuke tundma ka kasside hingeelu. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. See raamat tegi mind õnnelikuks. Lihtsalt. See oli lihtne ja hea. Ja ilus. Õnnepalu oskab kirjutada ka valusatest asjadest kuidagi nii mõnusalt ja samas puhtalt, ausalt, avameelselt. Terve aeg, kui raamatut lugesin, valdas mind selline omamoodi rahu ja hea tunne. Mulle meeldiski kõige rohkem see siirus, lihtsus ja ilu, see, kui armsaks see raamat minu jaoks sai, kuidas ma ootasin lugemist, et minusse valguks see soojus, mida autor nii hästi edasi annab. "Kui oskaks kirjutada nii lihtsalt, lõbusalt, targalt, kui see väike india mees räägib..." (lk. 118) Minu meelest on Õnnepalu "Mandalas" just sellise kirjastiilini jõudnud ning isegi kui ta kirjutab mõnest ürgsest tõest või valusast kogemusest, õhkub kirjutatust siiski mingisugust teatavat positiivsust, hakkamasaamist, kas siis saatuse või Jumala tahtele allumist. Lugemiselamus oli nauditav ning teost julgen soovitada absoluutselt igale inimesele.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

August Kitzberg "Libahunt"

Näidendit "Libahunt" on mul tavaks iga aasta vähemalt ühe korra lugeda, sest miski selle näidendi puhul kutsub mind alati tagasi. Ma usun, et see salapära ja müstika, mis eesti rahva libahundi-uskumuse juures säilinud on, võib olla üheks peamiseks põhjuseks. Näidendi sisu on lihtne - süžee hakkab arenema punktist, kus külarahvas hukkab avalikult kohaliku nõia. Temast jääb alles aga pisikene tütar, kes valjul tuisuööl külma ja huntide eest Tammaru perekonna ukselävelt sisse jookseb. Tüdrukut tagasi metsa saata pole aga pererahval südant ning seega kasvatavad Tammaru perenaine ja peremees väikse Tiina ise üles - nõnda on nende peres 3 last: peale Tiina veel kasutütar Mari ja poeg Margus. Juba lapsest saati vastandatakse Mari Tiinaga - Mari arg ja tagasihoidlik, Tiina temperamentne ja metsik. Margusel ja Tiinal tekib säde juba noorusajas ning see kestab, kuni Margus on nõus Tiina kosima. Pererahvas on sellele väga vastu ja et Mari ise alati salamisi Margusest hoolinud oli, mõtles ta "õnnetuse" ennetamiseks välja loo, et ta olla Tiina moondumist pealt näinud, et Tiina olla libahunt! Kui Mari selle loo välja käis, jäädi teda uskuma ning Tiina võttis nõuks perekonnast lahku lüüa ja metsa joosta. Viimasel hetkel kutsus ta veel ka Margust kaasa, kuid tema sellist julgustükki sooritada ei söandanud. Viie aasta pärast olid Mari ja Margus siiski ühte heitnud, kuid nende abielu ei olnud õnnelik. Ühel õhtul oli väljast kosta huntide ulgumist ning sulane ja Margus läksid püssiga hunte minema hirmutama, püssilask aga tabas kedagi, kelle karjatus looma omaga ei sarnanenud. Keha tuppa vedades nägid kõik, et tapetu oli olnud Tiina. Tiina tänas viimast hinge tagasi tõmmates Margust, et ta just tema käe läbi surra saab, avaldas armastust ja suri. Kui ma esimesi kordi näidendit alles lugenud olin, põhikooli aegu, arvasin ma, et Tiina kindlasti ei olnud libahunt, viimastel aastatel mulle meeldib mõelda teisiti.

August Kitzberg "Libahunt"

Emil Tode "Piiririik"

Raamat rääkis Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga keeruline, sest samal ajal tegeleb ta usinalt ja pühendunult oma Ida-Euroopa päritolu mahasalgamisega. Iga hetkega, mil ta põgenes oma sünnimaa eest, põgenes ta ka iseenda eest. Ta tunneb, et on kõigist nii oma sünniriigist pärit kui ka kõigist teistest inimestest peajagu üle ning naeruvääristab neid. On vähe asju, mis talle üleüldse positiivse emotsiooni annavad. Ainsad, mida minetegelane hea sõnaga mõned korrad kirjeldas, olid erinevad maastikud. Veel on tal pidev purustamisvajadus, mis ma usun, et on paljudel "idaeurooplastel". Raamatust on raske midagi rääkida, sest see ei olnud nii terviklik kui näiteks romantismiajastu raamatud, "Piiririik" on puhas postmodernism (teatavasti mitte minu lemmikstiil), räägivad, et Eesti esimene ja tänini üks parimaid postmodernistlikke teoseid. Metsikus oleluseihas sooritab ta mõrva, võib-olla sellepärast, et end vähemalt kurjategijanagi defineerida. Ta mürgitas teda armastanud elukaaslase Franzi, kelle kombeid ja liigutusi ta juba ammugi jälestanud oli. Vormilt on "Piiririik" kiriromaan, minategelane kirjutab kellelegi Angelole, keda reaalselt ilmselt ei eksisteerinudki. Angelo asendab sõpra või psühholoogi, kellele kirjutades koordineerib minategelane oma mõtteid ja elusündmusi. Väga pikalt ei saanud ma aru, mis soost minategelane oli ja endas kindlaks sain alles pärast teiste arvamusartiklite ja arvustuste lugemist. Noh, üldiselt ma ei arva sellest teosest midagi, ei nimetaks "unustamatuks". Kuigi lugesin teose läbi kahe päevaga, avastasin end mõned korrad eneselt küsimas, miks ma seda edasi loen. Kahju, et nii tähtis eesti kirjandussaavutus mind nõnda vähe liigutada suutis. Muidugi pakkus see ka mõningasi elamusi - Tode sõnakasutus ja võrdlused on kaunid, kuid vajadusel ka teravad. Kõige enam jäi mulle meelde Ida-Euroopa võrdlus libuga, sest see arutlus raamatus oli tõene nii 1993. aastal, kui raamat ilmus, kui ka tänasel päeval ning vaevalt see enam vastupidiseks muutubki...

Emil Tode "Piiririik"

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Järgnev tekst on poole Ljubov Kisseljova artikli "Tegelased ja nende prototüübid" ("Keel ja kirjandus, 6/2011") kokkusurutud ja julmalt kopeeritud versioon, enesel ei jagunud rammu. Artiklis on küll palju kasutatud täpsustust reaalne Köler ja Krossi Köler, kuid mina jätan siinkohal reaalse Köleri hinge rahule. 1975. aastal avaldatud ajaloolise novelli/lühiromaani süžee aluseks on dokumentaalne lugu Kaarli kiriku altarifresko loomisest 1879. aastal. Loo peategelane on fresko autor, keiserliku Peterburi kunstide akadeemia professor Johann Köler. Novelli tegevus toimub kahe päeva vältel ja lõpeb Köleri fresko „Tulge minu juure kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” pühitsemisega 29. juulil 1879. Teos on kirjutatud sisemonoloogina, kuid mõnikord tungib sellesse sisemonoloogi ka teiste tegelaste otsene kõne. Kõige olulisem interpolatsioon on kiri, mille Köler oma vanalt tuttavalt, Hiiumaa mõisnikult Rudolf von Gernetilt, saab, kui töö fresko juures on juba lõpetatud. Gernet oli Vaemla mõisa omanik, Köler 1863. aastal külastas. Gerneti kirjad avaldavad novelli põhiintriigi ja on kunstniku sisemiste üleelamiste allikad. Kiri ilmutab ka jutustuse peamise koe: kahe jõu võitlus Baltimaades, kus ühel pool on mõisnikud ja baltisakslased ning teisel pool ärkav eesti rahvas, kelle üks liidreid ja sümboleid on Köler. Kölerile tundub, et tööga tasub ta oma rahva „reetmise” eest: ta on jõudnud seltskondlikult kõrgele positsioonile, samal ajal kui tema kaasmaalased ägavad mõisnike ikke all. Teda jälitab pidevalt soov olla koos oma rahvaga ja teadmine selle võimatusest. Tundes end võõrana ja eemalseisjana kasutab kangelane oma sisemonoloogis mõnikord eesti rahva kohta asesõna "nemad". Köler ei ole religioosne inimene ja ta maalib oma kristuse, sest see on vajalik „nendele”, kes pole olnud sama edukad kui tema. Seejuures on kunstniku peamine tagamõte maalida rahvuslik Kristus. Lunastaja modelliks sai Villem Tamm, kes polnud tegelikult päris eestlane ja kes oma moraalsete omaduste tõttu üldse Kristuse modelliks ei sobi - endine Stackelbergide kutsar (kellena tundis teda köler) muutus ajapikku julmaks mõisavalitsejaks, sadistiks, kes määras hea meelega oma kaasmaalastele ihunuhtlust. Kui Köler sellest Gerneti kirjas teada saab, viirastub talle, et ta on Kristuse asemel maalinud saatanat ja eestlased hakkavad kummardama Vale-Kristust. See tõukab kunstniku sellisesse depressiooni, et ta mõtleb koguni oma teose hävitamisest või õnnistamistseremoonialt põgenemisest. Kusjuures tegelane ise (kõnelemata juba autorist!) mõistab selginemise hetkedel suurepäraselt, et kunsti jaoks pole modelli moraalsetel omadustel mingit tähendust. Teine asi, kui küsimus on rahvuslikus projektis. Köler tegeleb Kristuse ja Kuradi probleemiga palju - kangelane heitleb pikka aega kahtluste küüsis, kuid lõppude lõpuks võidab need. Veelgi enam, ta püüab saavutada tõelist usku, millele kutsub teda ta elukaaslane Ella schultz. Ella on kirjaniku loodud naise ideaalkuju. Võrdlemisi irooniliselt on kujutatud Ella isa – arsti, kirjanikku ja tõlkijat Georg Julius von Schultzi. Romaani ühes keskses episoodis, organiseerivad Ella ja Köler abi Hiiumaa talupoegadele, kes saabusid Peterburgi 1868. aasta suvel lootuses ümber asuda Lõuna-Venemaale, kuid saadeti politsei käsul tagasi kodusaarele mõisnike omavoli alla, mille eest nad põgenenud olid. Ella ja Köler toovad laevale 500 rubla, mille nad laenasid Anton Rubinsteinilt. Liigutav romaan on krossil lahendatud romantilises võtmes – kahe kunstiinimese vaba liiduna. Ella, vaatamata oma estofiilsusele ja religioossusele, lükkab tagasi abieluettepaneku ja soovib just vaba armastust. Köler mõtiskleb pidevalt oma inetuse ja Ella ingelliku ilu üle, nende kahekümneaastasest vanusevahest, oma hingelisest disharmooniast ja Ella harmoonilisusest. Kahjuks ei tekkinud mul Krossi lugedes temaga sidet. Valisin küll Krossi loomingust endale lugemiseks kõige lähedasema temaatika, aga ei tekitanud seegi minus isu kohe järgmise Krossi teose järele krabada. Ma ei tea, miks, aga Kross ei suutnud mind haarata, kuigi ma ei saaks öelda, et mulle ajalugu ei meeldi.

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Tegemist on eesti küla ajaloo kiire ja ülevaatliku käsitlusega, mille keskseks sümboliks, võrdkujuks on aurukatel. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab selle perioodi peamisi probleeme ja olustikku ning näitab suhtumise muutumist katlasse. Esimene tants räägib 1914. aastast, mil Eesti kuulus Vene Keisririigi koosseisu, käis I maailmasõda. Aiastele veetakse esimest korda aurukatel, peremees Mats Aniluik vaatab agregaati pea pisarsilmil. Rehepeks on tõeline pidu, kui mitte püha üritus. Külainimesi on palju, pererahvas tapab rehepeksulistele lamba. Perepoeg Jüri on solvunud, et tema tehku talus töö mitte millegi eest, samal ajal kui vanim poeg Kaarel õpib linnas ülikoolis õigusteadust ja kirjutab kodusele pidevalt vaid raha küsimiseks. Jüri on pakkinud oma 7 asja ja võtnud nõuks kodunt lahkuda, kuid isa satub talle peale ja hoiab teda minemast, lubades talu Jüri nimele kirjutada. Peremees ei anna tühje lubadusi ja kaup tehakse kohe ära. Kui talu on Jüri nimel, teeb isa juttu naisevõtust. Mats ägestub, kui kuuleb, et Jüri tahab kosida olematu kaasavaraga karjatüdruk Roosi ja nõuab talu endale tagasi, kuid nende jagelemise lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõjaväekutse. Teine tants kirjeldab eesti taluelu 1929. aastal, esimese Eesti Vabariigi ajal. Jüri on sõjas hukkunud ja maetud kuskile Poola mulda, Aiaste peremees on nüüd Aniluige Taavet, pere noorim poeg. Endise peremehega võrreldes on ta kerglane ja küla peal temasse hästi ei suhtuta, mida süvendas ka seegi, et Taavet oli ise Roosi Aiastele perenaiseks kosinud. Taavetil on Käo Pauliga samasugune suhe nagu meile varasemalt tuttaval Pearul ja Andresel. See päädis aga sellega, et Taavet, kel niigi võlad kaelas, hakkas vihmase ilmaga enda paari aasta vanust katust plekk-katuse vastu vahetama, et Paulist üle olla. Selle aasta rehepeksu ajal noolis Aiaste sulane Eedi suvetüdruk Maalilt musu, kuid lõbus mängimine viis kurva õnnetuseni - Eedi kukkus trumlisse. Ta toimetati ruttu arstile, kuid samal ajal oli tallu saabunud portfelliga mees - oksjonipidaja, kohtutäitur Pettai. Oksjonil müüdi Taaveti lambad maha Käo Paulile, kes kõigi reheliste ees valjuhäälselt naabri vaesuse ja iseenda ülluse rõhutamiseks lambad tagasi Taavetile kinkida pakkus, kuid Taavet keeldus pakkumisest. Kolmas tants kajastab aastat 1943 - Eesti kuulub Nõukogude Liitu, käimas on II maailmasõda. Traat on kirjeldanud seda aega kui vale ja vere aega. Küla on töökätest tühjaks jäänud, töömehi otsitakse tuletikuga taga, vallamajast tuuakse aina uusi normikõrgenduskäske, mille tulemusena pannakse juba poisikesedki täistöömeestena põllule. Tütarlapsed peavad noorukeile jahti, külatüdrukute armsamad on kas Punaarmees, sõjamöllus või metsas. Juba esimesi lauseid sellest tantsust lugedes tekkis selline halb eelaimus, ohutunnetus. Kogu tantsu meeleolu oli minu meelest masendav, muserdav. Kolmas tants algab sellega, kuidas Jaanus Lusiksepp (masinist Elmar Lusiksepa poeg, masinist Jakob Lusiksepa pojapoeg), Aiaste sulane, ja Vilma (Sannakese popsitütar) viljakuivatis armastust jagavad. Õuest aga kostub meeste jutukõminat: Käo Paul annab puid lõhkuvale Taavetile korralduse külas ringi liikuv mustlane kinni nabida. Algab inimjaht. Mustlane aga olla Vilma kodus sulaseks käinud, nii et Vilma jookseb ruttu mustlast hoiatama. Kui Vilma on lahkunud, tegeleb Jaanus vilja kuivatamisega edasi. Peagi tuleb talle viinapudeli ja lihavõileivaga külla Edgar (Taaveti ja Roosi, kes rinnavähki suri, ainus järeltulija). Poisid on koos üles kasvanud ja neil on palju ühiseid toredaid mälestusi kooli- ja karjapõlvest. Jutuajamine kuivatis sai tõsine, noormehed vestlesid endist, sõjast ja kodumaast. Mõlemil oli järgmine päev ees sõjaväekomisjon. Edgar tunnistas, et tal on tunne, et tema jaoks on see viimane sügis, mil ta kodus saab olla. Jutuajamise lõpetas võõras mees ukseava pimeduses, keda lähemalt silmitsedes tunti ära mustlane. Et poisid aga inimjahist ei pidanud, kutsusid nad ta lahkelt sisse ja mõtlesid välja põgenemisplaani. Varsti oligi platsis Käo Paul koos relvastatud talumeestega, kes otsisid kuivatist mustlast. Pärast mõningast sõnelemist lahkusid mehed, arvates, et on mustlase kätte saanud. Kinnipeetu oli aga hoopis Jaanus. Püüdjate haneks tõmbamisel oli see olnud poiste plaan tegelikule mustlasele põgenemisel edumaa anda. Neljas tants on esimese kolhoosiaasta sügisest, aasta 1949. Jälle on Aiastele veetud vana katel, töökäsi on vähe, traktoreid ei jätku. Kolhoosi esimeheks on keegi Arvo Saaremägi, kes oma tööst veel hästi aru ei saa ja pidevalt kohmakust tunneb. Kolhoosikorraldus on kõigile võõras, aga töö on vaja ära teha. Töötamise lõpetab vihmasadu, mis sunnib inimesed varju. Viljapeksule ilmub ka Martinsoni Aadam, kes oma kaeranatukese hoolimata kolhoosi esimehe vastumeelsusest loodab pekstud saada. Vihane Arvo läheb räästa alla Vilma juurde, kellega neil vastasikku meeldimine on tekkinud. Aadam ja Elmar hakkavad koos viina jooma ja jäävad päris purjugi, kuni kohale ilmub Eesneri Eedi - varasemalt käe kaotanud vallakasaka poeg, kellest oli nüüd saanud kolhoosi varumisvolinik. Ta saab teada, et Arvo on lasknud Elmaril Aadama viljanatukese ära teha ja ärritunult üritab ta koos Arvoga masinat käima panna. Elmar, kes pole kunagi lasknud kedagi oma masina juurde, tormab nüüd vihaselt meeste poole, labidas käes. Tou, mis oli mõeldud Eedile, tabas aga kogemata Arvot ning see kaotas teadvuse. Viga saanud mees talitatakse autosse ja teda jääb nutma vaene Vilma, kes ei saa aru, miks kõikide meestega, kellega tema hästi läbi saab ja ehk rohkematki loodab, midagi koledat juhtuma peab. Viies ehk viimane tants on kirjutatud aastast 1954, kui elu hakanud taas rööbastesse jooksma, Taavet Aniluik naaseb Siberist tagasi kodutalusse, mida on mõned aastad talutanud "perenaine" Miili. Pärast mõningast ringivaatamist nii õue peal kui majas, ründab peremeest oinas. Oina riiakus vihastab Taavetit sedavõrd, et mees annab järgmine päev Miilile valida, kas läheb oinas või lahkub ta ise. Enne kui oinaga midagi ette võetakse, saab ta võimaluse uuesti Taavetit rünnata, seekord päästab peremehe aga koer Tuks, kuid Taavet on seda enam vihane ja piinlikkuses, et viimast intsidenti juhtub pealt nägema Arvo Saaremägi. Arvo tuli talle tööd pakkuma ja kombaini jaoks akut küsima. Viiendas tantsus nimetavad need kaks meest vana uhket aurukatlaimet "vanaks katlaloguks". Ainus, kes katlasse veel härdusega suhtub, on vana masinist Elmar, kes muidu kodu ümber tuigerdab, kuid vahel vana sõbra katlaga ikka jutustamas käib. Meeste tööd tuleb segama Eesneri Eedi, kes nüüd juba kindlustusagendina tegevuses. Seekord satub oina ohvriks just Eedi. "See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber." Aga nii kaua kui on elu, kestab töö... Ma olen selle blogi pidamisse küll alati üsna vabalt suhtunud ja püüdnud seda mitte kui kohustust võtta, kuid sellegipoolest on siia õigel ajal loetud raamatute sissekandmine viimasel ajal raskendatud olnud, seega praegu ma näiteks tunnen, et see postitus sai väga lohakas ja ebamäärane, kuid las ta siis olla. Teos läks mulle väga südamesse. See puudutas mind hingeliselt, sest olen enesegi silmadega talu väljasuremist näinud. Lisaks on Traadi loodus- ja olustikukirjeldused väga kaunilt kirja pandud. Väga väga hea raamat igas mõttes, tõesti hea. Kauneim koht raamatus oli, kui Jaanus viljakuivatis Edgarile lausus: "Eesti piass iseseisvass saama," võib-olla veel ise ehk mõistmatagi, mis see tähendada võiks. Lisaks olid teoses kõik otsekõned vanas eesti keeles, mida oli ilus ja hea lugeda.

M. Traat "Tants aurukatla ümber"

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Enne raamatu lugemist ei osanud ma oodata mitte midagi, minu sõbranna oli utsitanud mind teost lugema ja seega uskusin juba esimesi ridu lugedes, et raamat on mulle meelepärane. Lisaks kujundas minu mulje raamatu alguses olev Sokratese tsitaat. Raamat rääkis ühe Tallinna kooli ajalooõpetajast, 40'dates aastates Martin Justusest, kes armus naise ja lapse äraolekul juudineiusse nimega Isebel. Neid ühendas huvi muusika, Sokratese ja tema surma käsitluse vastu. Nad leppisid kokku, et nende suhe saab olema 30-päevane ja see sisaldab vaid elu, ei mingit surma, et nende suhe saab olema ohvrilaeva sõit Delose saarele ja tagasi, sest just nõnda sai Sokrates elupikendust (kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia). Et Martin oleks vanuselt võinud olla või Isebeli isa, ei takistanud nendevahelist kirge ja kui too vahel liiga isalik kippus olema, haavus isata kasvanud Isebel. Kuid juba mõne aja pärast hakkas Martinit närima kahtlus, tekkisid paranoiad ja ta hakkas ette kujutama, mis kõik võib juhtuda, kui jutud temast ja Isebelist liikvele satuksid. Ta muretses oma karjääri lõppemise ning naise, ühiskonna ja eelkõige tütre etteheidete pärast. Siinkohal meenutas Martini paranoilisus mulle Raskolnikovi, paralleel nende kahe pabistamise ja ettekujutuste vahel tekkis mu ajju üsna kiiresti ja jäi mind häirima. Seejärel otsustas Martin Isebeliga rääkida, mispeale tüdruk ägestus ja kinnitas Martinile, et too ei pea nende suhte õigustamiseks endale sisendama nagu nende vahel oleks armastus ja tormas vihasena minema. Järgmine päev mõtles Martin Isebeliga eelmisest õhtust rääkima minna, kuid kuulis enne nurga peal poes, et tüdruk on enesele otsa peale teinud. Edasi võitles Martin vähest aega süütundega - pigem üritas ta mõelda süüd enda kaelast ära ja see õnnestus tal hästi. Ma arvan, et ega temal süüd lasunudki, usun, et ohvrilaeva sõit Delosele oli elupikenduseks samahästi Isebelile, kes juba ammu eneselt elu võtta oli mõelnud, kui Sokratesele. Nüüd võis Martin kindel olla, et nende suhe Isebeliga ei tule kunagi avalikuks, kuid rääkis sellest siiski oma tütrele Astridile. See, kas ta oleks sellest rääkinud oma tütrele kui kõige tähtsamale inimesele tema elus, kui tütar poleks suvekodus seltsinud Boris Männiga, kes oli Martinit ja Isebeli kord rannas näinud, jääb lugeja enda otsustada. Küll aga andestab Astrid isale ja Martin üritab sellest hetkest alates oma perekonnasuhteid paremini hoida ja neid ehk üleski soojenda. Martini ja tema seadusliku abikaasa vahel polnud juba aastaid peale nääklemiste kuigi palju muud olnud. Ja ilmselt ei saanud ka kunagi olema, nagu ei saanud Martin kunagi pürgida ka tõelise õnne ja vabaduse poole, mida ta ometi nii väga ihkas, kuid rutiini eksinutel on raske end sellest välja murda, eeskätt kui neile loeb, mida ütleb ühiskond nende ümber. Nii jääb inimene pagulaseks oma hinges kui ka elus ümberringi.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

August Gailit "Leegitsev süda"

Raamat kuulus minu eelmise aasta kohustusliku kirjanduse hulka. Ma viivitasin selle lugemisega absoluutse viimase piirini, sest kuskilt olin ma võtnud endale eelarvamuse, et see raamat mulle kindlasti midagi ei paku. Lugesin vaevaliselt läbi esimesed 40 lehekülge ja hakkasin vaikselt ümber mõtlema. Raamat algab vana Anu Maarva meenutustega: Anu oli vallaslaps, kes noorena Ronivere talus teenis. Talu peremeheks oli Taavet Rabaraud, äkilise ja jõhkra iseloomuga mees. Anu oli oma heidiku staatuse pärast inimeste seas enamasti põlatud ja seepärast käitus inimeste keskel alandlikult ja vaikselt. Ainus koht, kus ta end vabalt ja hästi tundis oli loodus, seal ta tantsiskles ja lõi laulu. Juhtus aga, et Anu jäi lapseootele, lapse isaks Taavet Rabaraud, kes lapse muidugi ära põlgas ja enne sünnitust veel Anu oma talupidamisest välja viskas, et ise kiiruga uus naine majja tuua. Nõnda pidigi Anu lapse ilmale tooma õues, talvel. Pojast, kelle nimeks sai Joosep, kasvas väga omamoodi noormees, ta erines teistest lastest, oli endassetõmbunud ja vaikne. Anul polnud selle üle kunagi kurb meel, et Taavet last omaks ei tunnistanud, aga lapse pärast rõõmustas ta palju. Kuna Joosepil juba noores eas muusikaline andekus välja paistis, saatis Anu ta Tallinnasse viiulit õppima. Joosepit saatis edu nii Eestis kui välismaal, ta komponeeris väga omapäraseid teoseid ja teda oli pidevalt näha ajakirjade-ajalehtede esikaantel. Jutud noormehe edust liikusid ka kodukandis ning kui Taavet Rabaraud sellest kuulis, läks ta iga kord püha viha täis. Mõne aja pärast ostis Joosep oma emale Tuulemäele väikese hüti - see asus mäe otsas, kust avanes vaade kogu külale. Mõistagi viis seegi vana Rabaraua pöördesse. Anu elas oma elu Tuulemäel õnnelikult. Ta oli uhke oma tubli poja pärast ja Rabaraua torisemine teda samuti ei heidutanud. Anu suri varsti. Joosep müüs Tuulemäe hüti Rabarauale, kes seda osta soovinud oli. Rabaraud oli ikka õhtuti üles mäele vaadanud ja siunanud, et mis see Anu seal seda tuld põletab ja nõnda oma uhkust näitab, kui aga Anu surnud oli, igatses ta seda tulukest nõnda kangesti, et hakkas hoolimata vaevalisest teekonnast mäe künkale seda iga hommik ja õhtu ise sisse-välja lülitamas käima. Rabaraua võimust ja kangusest polnud selleks ajaks kuigi palju järel - ta oli nüüd oma despootliku naise võimu all. Joosepile oli lapsest peale meeldinud Kaie Skalle, nende küla meremehe tütar. Kuna ka Kaie oli tuntud nii Eestis kui välismaal - nimelt tantsijana - läks Joosep Prantsusmaale, et tüdrukut ehk sealt leida ja ta endale naiseks paluda. Joosepit polnud kunagi huvitanud lõbutüdrukud ja pelkad seiklused, mis tema elukutse juures talle siiski omased oleksid võinud olla. Joosep leidiski Kaie Pariisist, kuid Kaie ei olnud valmis end siduma, vähemalt ta arvas end mitte olevat, ta väärtustas sel hetkel kõige rohkem vabadust. Joosep seepeale elas hotellis võlgu, jõi ja kääksutas vahel pilligi, oli kurb ja masenduses, kuid mõlemad otsustasid siiski üks hetk koju tagasi sõita ja kui nad kodukülas kohtusid, otsustasid, et siitpeale hakkavad nad koos Tuulemäel elama. Lakooniline sisukirjeldus, kuid asi seegi. Kui ma raamatu läbi olin lugenud, ütlesin sõbrannale, et: "Gailit on siis hea, kui teda lugeda." Sellega matsin maha ka kõik oma eelarvamused Gailitist.

A. Gailit "Leegitsev süda"

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Minu eelnevad kokkupuuted Peeter Volkonskiga on olnud seoses noorpõlve lemmiku muusikažanri - pungiga, mis sest, et vanameister oma igapäevatööd ja tegemised sellest aegamööda võõrandanud on. Hiljem olen saanud avastada, et tegu on suure vürstiga ning ajaredelil veel edasi liikudes olen käinud vaatamas teda ka teatri lavalaudadel. Kummaline mees, tema paljastused ja arvamusavaldused on elu jooksul olnud kohati labased või vähemalt minu jaoks ebamoraalsed, kuid tema puhul, ma ei tea isegi mispärast, on minus säilinud suur austus selle mehe ja tema tegemiste vastu. Raamat ei pannud mind teistmoodi tundma, vastupidi - pigem isegi kasvatas mu aukartust. Teos, mida võiks nimetada elulooraamatuks? Noh... ma ei tea, aga mälestusteraamatuks kindlasti. Ma sain raamatust täpselt seda, mida ootasin. Jumal tänatud, et see ei olnud nn. tavaline elulooraamat, sest see ei oleks mind pärast raamatu viimase lehekülje läbilugemist pannud muigama ja sõnama: "Oh, Volk...". Ja mis veel, Hvostovi raamatus oli juttu vene laste reaktsioonist-hüüatusest, kui nad nägid eesti lapsi (Hvostov isegi ei teanud, mida see hüüdlause täpsemalt tähendama pidi) ja selle ebatsensuurse lause tagamaa leidsin Volkonski raamatust. Lisaks on hea, et Volk võttis vaevaks kirjutada oma raamatusse sellest, miks kevad ja suvi (ka sügis ja talv) on jälgid aastaajad, sest mina ei ole senini seda teha viitsinud ja põhjusmõtete ebakoordineerituse tõttu alati oma seisukoha selgitamisel hätta jäänud. Oma vaadete tõttu elulooraamatutest loodan ma, et Volkonski ei avalda endast kunagi "päris" biograafiat, mis sellest, et seda olekski huvitav lugeda ja mis siis, et "ISBN 978-9985-9980-6-9" lugedes mõtlesin ma kohati naerulsui, et raamat sisaldab ju kõike muud, peale Volkonski enda...

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Andrei Hvostov "Sillamäe Passioon"

Esiteks on mul väga kahju, et ma seda raamatut nii aegamisi lugesin, kuid kahjuks on raamat mulle üsna ebasobivas formaadis, suurus, mis kuskile ära ei mahu ja muudab koti kandmise kohmakaks. Seetõttu ei kandnud ma seda raamatut kaasas, kuid suurema osa oma lugemistest teostan ma just bussiga sõitmisel või ootejärjekordades. Huhh, raamat oli väga hea, päriselt. Hvostovi keelekasutus on kadestamistväärt! Lisaks oskab kirjanik-ajaloolane muuta nii tõsist temaatikat käsitleva raamatu ühtlasi ka kohati humoorikaks. Miks ma seda raamatut üleüldse lugesin? Ma ei oleks kunagi lugenud raamatut, mille pealkiri oleks viidanud Pärnu, Tartu vms. Eesti linna passioonile. Nimelt on just Sillamäe mulle alati huvi pakkunud oma võõra olemise ja salapärasusega. Sinna vaid mõned korrad sattunud, meeldis mulle nooremana pikka aega mõelda, et ka mina võiksin kunagi oma kanda Sillamäel kinnitada. Ma ei pea vajalikuks siin avaldada, mis ma arvan sellest Sillamäele kolimise mõttest ja seal kanna kinnitamisest nüüd, kui olen raamatut lugenud. Selle pärast, just selle "Sillamäe" pärast palusin isal mulle see raamat osta, ei teadnud ma siis veel midagi Hvostovist või Vaivara koonduslaagritest. See on teine aspekt, mille kaudu raamat mind hämmastas - ma ei teadnud väga paljudest asjadest, mis Eesti pinnal toimunud on ja millest Hvostov juttu tegi, mitte midagi. Kõige ahhetamapanevam fakt neist just seesama eelnimetatud koonduslaager Vaivaras. Miks ma ei teadnud sellest varem? Miks sellest ei räägita koolides nüüd, kui seda teoreetiliselt teha võiks? Muidugi oli palju äratundmist seoses nõukaaegsete riiete, lasteaedade, kooli, seriaalide ja muuga, millest minu vanemad mulle mu lapsepõlvest saati nii palju pajatanud on, palju soovi avaldanud olen. Hvostovi kohati iroonilisest ja fatalistlikust väljendusviisist hoolimata tunnetasin kirjaridade foonil sügavamat tundlikkust ja kurbust. Mida raamatu lõpu poole, muutusin ka ise kurvemaks, sest see raamat ei ole mingi ilukirjandus, see on päriselt juhtunud ja need on päris inimesed, kes meid igapäevaselt ümbritsevad ning kes kannavad endaga kaasas režiimi all kannatanu valu. Traagiline, küsimusi tekitav, omamoodi õppetundi andev ja väga liigutav raamat. Kui minulgi kunagi laps olema saab ja ta mulle oma saladust pakub näidata, siis see, kuidas ma sellesse suhtuda ei tohi, on kirjas Hvostovi "Sillamäe passioon"-is.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Eduard Vilde "Külmale Maale"

Esimest korda ma lugesin seda raamatut kui kunagi kaheksandas klassis sai vabalt valida raamatu, mille peale hiljem töö teha. Kaheksandas klassis sain sellise kirjateose valimise eest loomulikult kiita. Nüüd, üheteistkümnendas klassis, ei antud enam vabalt valida ning pidin teose uuesti läbi lugema/meelde tuletama seekord juba kohustuslikus korras. Jaan on olnud mitu kuud haige, tema ema on ta terveks põetanud ning nüüd on ta esimest korda omal jalul kirikusse tulnud, Jaani kohtab seal tema sõbranna Anni - Anna Vadi, Virgu talust - vallavanema, üle küla tuntud piiblitundide pidaja, heal järjel oleva Andres Vadi (kellele see, et tütar lihtsa saunaelanikuga sõbrustab, jube häbi oli) noorem tütar. Jaan seevastu aga vireleb vaesuses. Tema rikkus on tema au, ausus ja uhkus. Ta ei võta kunagi Anni käest vastu leiva-almust, sest tunneb tohutut piinlikkust ning häbi, et tema, terve ja noor mees, ei jaksa peret ära toita. Anni aga aitab Jaani perekonda siiski, kuid salaja. Jaanil on ülal pidada vana ema - Väljaotsa Kai, vend Mikk, õde Mann ja noorim õde Liisi, kellel nälja tõttu juba sülelapsena manala teele tuleb astuda. Esimest korda kohkus Jaan oma põhimõtete ees, kui küla koolmeister Aleksander Toots neile sauna teatama tuleb, et lapsed olla koolis teiste toidukraami varastanud. Jaan, pattu sallimatu mees, vargust vihkav mees, lubab lastele selle eest valuse karistuse anda, kuid taganeb, kui lapsed teda paluvad: "Pai Jaan, ära löö, meil kõht oli tühi." Ühel ööl külastasid Väljaotsa saunauberikku kohalikud kurikaelad - Kõverkaela-Juku, Kohi-Kaarel ning Hans Mutsu. Alguses tõid mehed koos toidumoona ning keelekastmega kaasa ka lõbusa tuju, kuid kui Jaan taipas, et külalised plaanivad Jaani kurjasti ära kasutada - nimelt teda varguse varjajana kasutada, kihutas ta mehed otsemaid minema. Mõni päev hiljem tulid maja läbi otsima ka vallaametnikud, sest külast oli palju kadunud ning nüüd otsiti vaesemaid majapidamisi läbi. Jaani juurest ei leitud küll midagi, kuid kuidas tema au küll riivatud sai! Tema juurest ja vargust otsima? Hiljem annab Jaan aga täitsa alla ning nõustub enda pool vargust varjama, müüb varastatud hobuse ning osaleb ka suuremas röövimises. Nii kaugele viivad ausa mehe lähedase surm, hirm, nälg ja tema aususes kahtlemine teiste inimeste poolt. Rööv oli aga olnud suur ning sellega algas pikk juurdlus, otsiti süüdlasi, küsitleti, pinniti... Kohtu alla läksid siiski ikkagi Kohi-Kaarel - Kaarel Lind, Kõverkaela-Juku - Juhan Melberg ja Väljaotsa Jaan - Jaan Vapper. Esialgu lasti mehed peale eeluurimisvangistuses viibimist tõendite puudumise ning tunnistajate vasturääkivustele tõttu uuesti vabaks, kuid hiljem, kui varguse varjaja Joosep Vahi ise vahele jääb, ei anta meestele enam armu ning kohtu alla viiakse ka Hans Mutsu. Kuna esimesel kohtuistungil oli Jaani kaitseks vale tunnistanud ka armastatu Anni, oli nende süü sedavõrd suurem - Anni ja Jaan olid mõistetud asuma Siberisse. Nad ei olnud selle üle teab mis kurvad, nad lootsid, et ehk on see elu ehk ilusamgi, sest nüüd saavad noored takistamatult koos olla ning uutele raskustele ühiselt vastu astuda. Annit oli tema pere hüljanud - teda ei tunnistatud enam pereliikmena ning otsis Anni mis ta otsis oma niiskete silmadega enne Siberi rongile astumist - tema sugukonnast ei tulnud temaga keegi hüvasti jätma. Väljaotsa Kai ning lapsed seevastu aga lehvitasid ja nutsid lohutamatult, nad teadsid, et see on jumalagajätt pere toitjate ja armastatutega. Kui südantlõhestav. Ma mäletasin küll, et kui tookord selle raamatu esimest korda läbi lugesin, nutsin palju pisaraid, kuid ma eeldasin, et võib-olla on nii palju aega mööda läinud ja faktor ka seegi, et ma seda raamatut varem lugenud olen, et tänu sellele siis ei vala ma seekord nõnda palju pisaraid. Tutkit - töinasin salamisi kui armuvalus puberteetik. Ka siin seda kokkuvõtte lõppu kirjutades lõug väreles ja isegi tunnis, koolitunni ajal, kui imeline õp. Rattus raamatut analüüsis, suutis kurb süžee mul silma märjaks võtta. Aga nõnda oli elu.


Eduard Vilde "Külmale maale"

Mati Unt "Sügisball"

Otsustasin uuesti läbi lugeda Undi "Sügisballi". Ma lugesin seda esimest korda kuskil viis aastat tagasi ja tollal ei tundunud mulle see nii hea. Vahepeal aga on režissöör Veiko Õunpuu loonud väga tõetruu samanimelise filmi, inspireerituna raamatust. Film vapustas mind juba esimesel korral, kui seda kinos vaatamas sai käidud. Filmi ja raamatu võrdluseks nii palju, et mulle meeldivad filmides pikad pikad pausid ja hästi palju vaikust, kui näitlejatele kirjutatakse stsenaariumi ainult hädavajalik, sest filmis peab emotsiooni suutma edasi anda ka sõnadeta, minu meelest. Raamatusse aga tühjasid lehti jätta ei saa, eeldades, et inimesed taipavad selles mingit süžeed. Undi teos on linnaolustikuline - tegevus toimub Mustamäel, mis tol ajal veel uus elamurajoon oli. Täpsemalt kirjutab Unt kuuest Mustamäe elanikust, kes üksteisega vaid riivamisi kokku puutuvad, kuid see vähene põimitus on minu meelest ses raamatus üks paimaid osi. Need kuus inimest on kurvad. Ja üksikud. August Kask - üksik vanem meesterahvas, kes töötab meeste juuksurina, on inimestes pettunud ja talle võiks ette heita ka pehmet laadi sallimatust inimeste vastu - ta ei või ettegi kujutada, et kellegi siia ilma juurde sigitaks - mõelge vaid, millised on need inimeseloomad! Õhtuti lõbustab ta end binokliga aknast välja vaatamise ning statistikate koostamisega. Laura - tubli üksikema, kes elab koos oma noore poja Peetriga ning kes oma hinge kurbust likööriklaasi uputab, mida ta ikka seebiseriaalide kõrvale limpsida tavatseb, sest seriaalides peegeldub armstust ja elu - säärast, mis Laural ilmselt puuduma jääbki. Peeter - Laura lasteaiaealine poeg, täis uudishimu ja omanäolisi maailmavaateid. Et Peeter linnas on kasvanud, teab ta muust maailmast (sh. ka maaelust) vaid raamatute põhjal. Arhitekt Maurer - arhitektina mõtleb palju rahva heaolule ja on vaimustunud Mustamäest kui arhitektuurilisest ideest. Maurer ihaleb täiuse järele, ta ei mõista noore generatsiooni ja noorte arhitektide minevikuihalust (mille kohta ta raamatus ka paar päris humoorikat näidet toob). Šveitser Theo - töötab nurgataguses restoranis, talle väga maitseb alkohol ning naised. On huvitatud astroloogiast ja sodiaagimärkidest. Lisaks tunneb ta end ka võimeline olema seksuaalfilosoof. Luuletaja Eero - oli sunnitud kolima Mustamäele, sest tema endine naisuke leidis end armastavat hoopis Eero sõpra ning nüüd tuli Eerol asuda elama üksi. Eero on liigutatud, kui keegi tema luulet hinnata oskab, või vähemalt kuulab/loeb seda. Kulminatsioon ning ühtlasi ka raamatu lõpp leiab aset autoõnnetuse näol, mille tulemusena peab August eluga hüvasti jätma. Seda sündmust tunnistavad kõik raamatu tegelased, nad kõik olid sel hetkel ristmiku ümber luusimas ja ühtlasi omi asju ajamas. Seal samas kohtuvad teist korda elus Laura ja Eero, kes abieluranda sõuavad. Maurer asub projekteerima uut Mustamäest suuremat linnaosa. Theo magab peale õnnetust hirmust püstol padja all. Aga hiljem veel: Theol hakkas lõpuks hirm üle minema. Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda, Laura film hakkas ikkagi lõppema, Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta. Lisaks ei saa maninimata jätta raamatu imepäraselt ilusaid peatükkidele antud nimesid: varasügis, äike, udu, hilissügis, esimene lumi, talv.

Mati Unt "Sügisball"

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Nõuks sai võetud läbi lugeda Rohelennu viimane lugemata teos, mis on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Raamat muidu ammu ostetud ja see ootas kaua, kaua-kaua, aknalaual oma lugemisjärge, aga ju ma siis pelgasin algselt veidi, sest tegemist ballaadiga. Ja kuna minu ballaadi lugemise kogemus just kuigi suur ei ole, kartsin, et see võib osutuda raamatuks, mis jääb venima ja venima ja venima... Tegelikult ei olnud nii, tegemist on sügavalt romantilise, ennastohverdavalt romantilise teosega suurest armastusest ja surmast. Lugulaul noorest ja imekaunist kuningannast Alexandrast, kelle vana kuningas Augustus on naiseks võtnud, et too riiki valitsema jätta ja ise võõraid maid avastama minna. Alexandra aga peidab oma hinges saladust. Ühel päeval ilmub Kuldsesse Linna kuninga noorem vend Quido koos saatjaskonnaga, kuhu kuulub ka ilus Belle. Alexandra armub Belle'isse ja hakkab talle saatma kingitusi ja kirjutama kirju, esialgu neid lauasahtlisse peites. Kuningriik on aga laostumas, vohab nälg ja põud ning rahvas on muutunud vihaseks, ja eriti oma 20-aastase ilusa süsijuukselise ning sinisilmse kuninganna peale, kelle armastus rahvast ärritab ning kes seepärast kividega surnuks loobitud saab. Tema saladus aga peitus selles, et tegelikult oli kaunis, tugevate kätega, elevandiluustki valgema nahaga kuninganna kuningas. Mees. Alexander. Legendi järgi ratsustas Belle ühel hommikul valge ratsuga kivilinna, valgetesse juustesse sätitud valge roos ja linn oli Saatuse poolt hukule määratud. Juhin tähelepanu ka raamatu kaunile kujundusele ja rohketele illustratsioonidele kaante vahel. Kaaned on arvatavasti kuldse läikega kaetud ajendatuna raamatus tegevuspaigaks olevast Kuldsest Linnast. Ilus raamat - nii seest kui väljas.

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Lõpuks ometi sain sellegi teosega ühele poole! Roone raamatuni jõudsin hästi mõnusat teedpidi - esimene trükk oli ammu välja müüdud kui mina seda osta tahtsin ja raamatukogudes seda veel ei olnud. Ühel hommikul üllatas Margus (Margus Pilt - Radio Mania [88.8MHz] hommikuprogrammi, mida ma iga päev kuulan, saatejuht) külalisega - nimelt oli kutsutud stuudiosse mees nimega Roone Roost, rääkima raamatu "Mis sul Viga on." teisest trükist. "Super!" mõtlesin ma. Raamatuesitlusele ma kahjuks ei jõudnud, kuid raamatu soetasin küll üsna pea. Pikalt oli see mul laenus ja nüüd alles lugesin ise selle üllitise läbi: Vaimustav teos. Mu arvamus pruugib olla sedavõrd subjektiivne, et kui miski mulle meeldib, siis meeldib mulle seda kasvõi utreeritult kiita. Tegelikult kirjutab Roone lihtsalt oma arvamusest ja maailmavaatest. Arvamusest religiooni, ajateenistuse, eliitkoolide, pankade, meedia ja valitsuse, ühiskonna, tervisehullude, eesti keele, ühistrantspordi, prostitutsiooni, meheuhkuse, integratsiooni, linnavalitsuse, suitsetamise ja veel paljude teiste asjade suhtes. Ja ma pean tõdema, et jaa! Näha, kuidas inimesel on oma ajud ja oma mõistus, oh kui mõnus ja tervendav. Ja tema arvamust religioonistki lugedes ei olnud ma ei vihane, ei pahane ega "hakanud toolil nihelema". Olgu, mis mind veidi häiris, mis mind alati veidi häirib, oli labane kõnekeel ja keelekasutus. Labasekoelisus, frivoolsused ja roppus kurvastab mind alati, just eriti kirjanduslike üllitiste puhul. Aga TÕED, millest Roone kirjutab, ei olegi ju ilusad - ehk ei pea neid siis ka talutavate fraasidega väljendama, seega okei, lepin, sest see mõte imponeerib mulle. Huumorimeel meil klappis, nalja sai ja tõesti - mõne lõigu peale sai ikka häälekalt naerdud. Ja nagu Roone ise oma raamatus mitmeid kordi lugejate poole pöördub ning neid oma peaga mõtlema ja lambakarjast välja astuma kutsub, kutsun mina seda raamatut lugema. Kõiki, isegi kellele juba esimese kümne lehega teos vastu hakkab - selle lugemist ei saa kahetseda, see võib küll mitte meeldida, kasvõi vaadete poolest, aga ei saa panna lugemisele kulunud ajakadu tagasi nutma. Oh! Ja mis veel - raamatut illustreerib põlemapandav E. Savisaar. Teate küll, igal lehel on üks pisike pildike ja kui kõigile raamatu lehtedele see tegevus joonistustega arendada siis lõpuks kiiresti lehitsedes näeb täpselt, kuidas süüdatakse Tallinna linnapea. Ma ise olin sellisest illustratsioonist nii vaimustatud, et ühel õhtul Levikas sedasama raamatut lugedes, näitasin, ise õhinal, raamatu kunstilist poolt vist kõigile oma tuttavatele. Kauniks mõtteks, mis mu postituse lõpetama jääb, on Roonegi raamatu viimase lõigu paar rida: "Mõtle ja ela. Need kaks asja ongi minu nõuanne sulle, mu sõber. Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda."

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Allan Vainola "Inventuur"

Ma ei ole eriline elulooraamatute lugeja, kui seda teost nüüd nõnda nimetada saab. Ja kogu sümpaatiat ja austust ühe oma lemmikmuusiku vastu kokku võttes pean siiski tõdema, et see miski, eriline ja särav, jäi sest raamatust puudu. Ei tea kas need 236 lehekülge olid minu jaoks liiga üksluised või milles asi... Imelik, sest ahhetamapanevus raamatuis pole mind eriti kunagi niivõrd paelunud, kuid selle teose puhul ei saa üleüldse millestki sellisest rääkida. Mitte, et lugupidamist vääriv Vainola oleks elanud igavat elu - ei, kindlasti mitte - otse vastupidi, kuid on's see kirjeldatud sellise kireva elu kohta väärilisel viisil? Samas on see omamoodi rahulik ja sujuv stiil ja võib-olla otsin mina raamatuist just hullust ja selge on ju see, et elulooraamatuist ma säherdust stiili ei leia, kui just taevani utreeritud ei ole. Ühesõnaga oli "Inventuur" minu esimene elulooraamatu kogemus ja jättis mulje nagu ma alati arvanud olen. Puuduvad süžee arendus, kulminatsioon ja püant jt., mille poolest armastan just sügavamaid žanreid. Aga ega's ma siis ometi kahetse, et Vainola raamatule kaks päeva pühendasin (kusjuures eelkõige seetõttu, et teos ei tahtnud mul eriti kiiresti minna, pidevalt köitis mind midagi muud, mis pani nina raamatust tõstma). Raamatut kokku võtma ei hakka - mälestused - mida ei saagi kokkuvõttena üles tähendada ühe 46-aastase tegusa mehe tegemistest.

Allan Vainola "Inventuur"