Andrei Hvostov "Sillamäe Passioon"

Esiteks on mul väga kahju, et ma seda raamatut nii aegamisi lugesin, kuid kahjuks on raamat mulle üsna ebasobivas formaadis, suurus, mis kuskile ära ei mahu ja muudab koti kandmise kohmakaks. Seetõttu ei kandnud ma seda raamatut kaasas, kuid suurema osa oma lugemistest teostan ma just bussiga sõitmisel või ootejärjekordades. Huhh, raamat oli väga hea, päriselt. Hvostovi keelekasutus on kadestamistväärt! Lisaks oskab kirjanik-ajaloolane muuta nii tõsist temaatikat käsitleva raamatu ühtlasi ka kohati humoorikaks. Miks ma seda raamatut üleüldse lugesin? Ma ei oleks kunagi lugenud raamatut, mille pealkiri oleks viidanud Pärnu, Tartu vms. Eesti linna passioonile. Nimelt on just Sillamäe mulle alati huvi pakkunud oma võõra olemise ja salapärasusega. Sinna vaid mõned korrad sattunud, meeldis mulle nooremana pikka aega mõelda, et ka mina võiksin kunagi oma kanda Sillamäel kinnitada. Ma ei pea vajalikuks siin avaldada, mis ma arvan sellest Sillamäele kolimise mõttest ja seal kanna kinnitamisest nüüd, kui olen raamatut lugenud. Selle pärast, just selle "Sillamäe" pärast palusin isal mulle see raamat osta, ei teadnud ma siis veel midagi Hvostovist või Vaivara koonduslaagritest. See on teine aspekt, mille kaudu raamat mind hämmastas - ma ei teadnud väga paljudest asjadest, mis Eesti pinnal toimunud on ja millest Hvostov juttu tegi, mitte midagi. Kõige ahhetamapanevam fakt neist just seesama eelnimetatud koonduslaager Vaivaras. Miks ma ei teadnud sellest varem? Miks sellest ei räägita koolides nüüd, kui seda teoreetiliselt teha võiks? Muidugi oli palju äratundmist seoses nõukaaegsete riiete, lasteaedade, kooli, seriaalide ja muuga, millest minu vanemad mulle mu lapsepõlvest saati nii palju pajatanud on, palju soovi avaldanud olen. Hvostovi kohati iroonilisest ja fatalistlikust väljendusviisist hoolimata tunnetasin kirjaridade foonil sügavamat tundlikkust ja kurbust. Mida raamatu lõpu poole, muutusin ka ise kurvemaks, sest see raamat ei ole mingi ilukirjandus, see on päriselt juhtunud ja need on päris inimesed, kes meid igapäevaselt ümbritsevad ning kes kannavad endaga kaasas režiimi all kannatanu valu. Traagiline, küsimusi tekitav, omamoodi õppetundi andev ja väga liigutav raamat. Kui minulgi kunagi laps olema saab ja ta mulle oma saladust pakub näidata, siis see, kuidas ma sellesse suhtuda ei tohi, on kirjas Hvostovi "Sillamäe passioon"-is.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

Raamat räägib noorest ja väga ilusast, ilmsüüta noormehest Dorian Gray'st, kelle avastab kunstnik Basil Hallward. Dorianist saab Basilile muusa ning ta maalib temast portree, kuhu sutsab sisse ka oma hinge. Ootamatult segab teda maalimisel tema sõber lord Henry Wotton, kelle tutvustamisest Dorianile ei ole Basil kuigi vaimustuses, ta aimab, et lordi kummalised ja kummastavad ideed ja maailmavaated võivad mõjutada tema armast Doriani. Juba selsamal nende tutvumispäeval paneb Henry Doriani elus üle kõige väärtustama noorust ja ilu. Kui Doriani, kes varemini sellistele asjadele eriti mõelnud ei ole, silmad avanevad estetismile ja kunsti ülimale hindamisele, vannub ta nii siira väega, et annaks ennem oma hinge, kui kaotaks oma nooruse. Selles mängib oma osa ka Basil, kes peale Dorianiga tutvumist tema ilu taevani ülistanud oli, tõstes sellega Doriani enesekindluse liiga kõrgele. Dorian on oma uue sõbra Henry üle väga rõõmus ning vaimustub üha enam veidratest ideedest, mida too talle peale surub. Lord aga võtab Doriani kui mingit omalaadset katsetust, ta süvendab oma amoraalseid ja kohati kahtlase väärtusega ideid Dorianisse ning jälgib seejärel hoolega, kuidas tolle käitumine ja olemus muutuvad. Tänu oma imelisele ja nooruslikule välimusele on Dorianil lihtne alati hakkama saada, talle andestatakse tema vastutusvõimetus kergelt. Tema kohutusteta ja kerglane elu viib ta tihti kahtlastesse äärelinnaurgastesse ning ühel ööl mööda neid aguleid hulkudes astub ta sisse mingisugusesse räpasesse teatrisse, ei tea ta isegi, miks. Üllataval kombel aga armub ta teatri naisnäitlejasse, Shakespeare'i Julia osatäitjasse Sibyl Vane'i, kes tema tunnetele samaga vastab. Ühel õhtul, kui ta ka Henry ja Basil'i räpasesse teatrisse Sibyl'i meisterlikku näitlemisoskust vaatama kutsub, esineb tüdruk aga sõnuseletamatult halvasti ja andetult. Dorian on sellest nii nördinud ja häbistatud, et katkestab oma kihluse, mille nad vahepeal sõlmida olid jõudnud, Sibyl'iga, ning ütleb neiule, et ei taha teda enam iialgi näha. Sellest järeldub, et Dorian ei armastanud mitte tüdrukut ennast, vaid tema näitlemisoskust, kunsti temas. Järgmisel hommikul avastab Dorian, et maalile on ilmunud julm ilme, mis utsitab teda kahetsusele ning nüüd on noormehel on kindel plaan minna Sibyl'i juurde vabandama ning teada andma, et kihlus jätkub. Vahetult enne minekut tuleb Dorianile külla aga Henry, kes teatab Sibyl'i enesetapust. Henry aga sisendab Dorianile, et sellest pole midagi hullu. Doriani järgnevad eluaastad mööduvad erinevates ühiskonnakihtides naudingute, lõbustuste ja pahede keskel. Endised sõbrad ei taha teda enam tunda, on teada kõlakad, et too olevat oma hinge kuradile müünud jms. Kõik, kellega Dorian pikemalt kokku juhtub, langevad ühiskonnatrepiastmeil. Dorian ise on oma kuritegudest siiras vaimustuses, tal on huvitav jälgia, kuidas iga pahateoga maal üha jõledamaks muutub, ta satub sährdusest tegevusest eufooriasse. Küüniline Henry püsib tema kõrval aga kõik need aastad. Kui ükspäev ilmub Basil temalt aru pärima, mis jutud need temast liiguvad ning nõudma Dorianilt nende eitamist, viib ta Doriani hullumeelsesse hüsteeriasse, mida pole kuigi raske teha, ning viib Doriani nii kaugele, et too näitab talle kunstniku enda loodud maali. Basil on minestuse äärel ning kutsub Doriani endaga koos tema hinge eest palvetama, kuid Dorian vihastub ning tapab Basili. Manipuleerides vana keemikust kontakti saab ta laibast hõlpsasti lahti. Hiljem ühes sadamakõrtsis aega raisates tekib tal intsident Sibyl'i venna James'iga, kes on Doriani kogu elu otsinud plaanitsedes oma õe surma eest kätte maksta. Dorian pääseb James'i kuuli eest vabandusega, et Sibyl suri 18 aastat tagasi, aga Dorian näeb ise välja kui 18-aastane. James laseb ta minema, kuid hiljem aitavad kõrtsi lõbutüdrukud tal mõista, et ta poleks pidanud seda tegema. Kadunud Sibyl'i vend aga ei jäta Doriani jahtimist ning ühel päeval linnast väljas, jahiretkel olles, tapetakse James metsas metslooma pähe. Pärast juhtunut üritab Dorian oma hinge puhtamaks pesta viibides mõnda aega maal ning "päästes" seal ühe tüdruku (tüdruku ja Doriani vahel olid tekkinud tunded ning Dorian jättis ta maha, sisendades endale, et nii on tüdrukule parem, kui ta teda linnameluga ei hävita). Sellise teo tõttu loodab ta koju naasedes leida portree helgemana, kuid suur on tema pettumus, kui portreele on lisandunud veel õelam ilme. Dorian vihastub ning väljendab oma agressiooni püüdes noaga maali lõhkuda. Sellega tõstab ta aga noa hoopis iseenda vastu ning sureb. Leides raamatukogust vana ja inetu moondunud laiba ilusa noormehe maali kõrvalt maast, tunnevad teenijad Doriani ära vaid tema sõrmuse järgi. Muidugi paneb ka mind imestama Wilde'i vastuolu iseendaga selle raamatu kirjutamisel, samas on see ainuke asi, milles tunnen end sarnanevat Wilde'iga. Estetismi mitte silmas pidades. Hea moraal, aga minu jaoks liiga võõras temaatika. Ei kuulu minu lemmikmaailmakirjandusteoste hulka, pealegi ei usu ma eneseimetlejast kirjaniku ülemääraselt hinnatud kümnete ja kümnete tsitaatide tõesusesse. Kõigele lisaks oli mul Dorianist kogu raamatu vältel kahju, ei omista ma talle süüd tema elu või surma pärast.

Oscar Wilde "The Picture of Dorian Gray"

Maurice Maeterlinck "Sinilind"

Väikestele lastele, õele Mytylile ja vennale Tyltylile annab haldjas Berylune ülesandeks otsida üles Sinilind, kelle omamine teeks terveks haldja tütre. Haldjas äratab väikeste jaoks ellu terve reisiseltskonna - Kassi, Koera, Suhkuru, Piima, Leiva, Valguse, Tule ja Vee, kellega koos otsitakse Sinilindu kõigepealt Mälestustemaalt, kus elavad laste mälstused: vanaema ja vanaisa, kõik surnud õed ja vennad, asjad, kohad ja kombed. Lapsed õpivad Mälestustemaal, et miski siin maailmas ei sure enne, kui temale lakatakse mõtlemast. Järgmisena mindi Öö paleesse, kus lapsed pidid avama erinevaid uksi, et näha, kas ehk nende taga peidab end Sinilind. Öö aga oli Kassiga ammune sõber ning et Kass ei tahtnud enam antropomorfsusest loobuda (see pidi juhtuma, kui Sinilind leitud), leppisid nad Ööga enne kokku, et hirmutavad lapsi enne uste avamist nii kõvasti, et nad ei julgeks neid avada. Oma siiruse, aususe ja julgusega hirmutasid hoopis lapsed ära uste taga seisnud koledused. Lapsed õppisid, et Sinilinnu leidmiseks tuleb õppida armastama ka halle lindu. St elus tuleb rõõmu tunda ka pisikestest asjadest. Nii reisiti otsinguil ka Tuleviku kuningriigis, kus oli end ette valmistamas palju sündimata lapsi, Valguse templis, kalmistul ja metsas. Lastele oli aga antud aasta, et leida Sinilind ning kui nad kuulsid, et käes on lahkumistund, kurvastasid nad väga, et lindu ei leidnud. Viimases peatükis ärkasid lapsed oma unest, nende vanemad ei saanud tuhkagi aru, mis nad rääkisid Valgusest ja Haldjast, aga sellest polnud midagi, lapsed olid meeletult rõõmsad nähes jälle oma vanemaid. Järsku astus nende hurtsikusse naaber Berlingot, kes palus Tyltylil oma tuvi naabrilapsele anda, et too on haige ja soovib jõulukingituseks Tyltyli tuvi. Tyltyl, kes varemini poleks oma lindu andnud kellelegi, viis otsekui rõõmutades tuvi naabritüdrukule, kes seepeale ka tervenema hakkas. Maeterlinck kujutas Sinilinnus õnne, keda kõik siin elus otsivad, kuid kelle leidmiseks peab igaüks meist läbi minema tohututest raskustest, et lõpuks avastada, et kõige suurem õnn on kõige väiksemad ja tühisemad asjad meie oma kodudes. Leidsin selle raamatu olevat väga kristliku sisuga, nähes igas sümbolistlikus stseenis alustekstina Piiblit ja imestasin seetõttu, kui ilmalikult Maeterlicnki sümbolismi mõistetud või tõlgendatud on.

Maurice Maeterlinck "L'Oiseau bleu"

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Lugesin raamatut teist korda. Esimest korda lugedes mäletan end maakaitseväelase Stanislaus Katczinsky surma pärast pisaraid valamas. Raamat räägib Esimesse maailmasõtta tormanud vabatahtlikest keskkooliõpilastest, kes tahtsid kogeda romantikat, ennast teostada, oma unistusi täita, kuid kelle sõda hävitas nii vaimselt kui füüsiliselt. Jutustaja Paul Bäumeri kõrval on peategelasteks veel tema klassikaaslased Albert Kropp, Müller V, Leer, Tjaden, Haie Westhus, Detering ja Kemmerich, lisaks salga peamees 40-aastane Stanislaus Katczinsky. Kõik nad hukkuvad sõjakoledustes järgemööda, Paul viimasena. Raamat kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm. Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb, ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi olulise või erutavana oli mõjunud, ei tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra, nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud, sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond, endised töökohad, ametid ja kodu. Vanemal sõduril, kes sõjast pääseb, on kuhu minna ja mida teha. Nende kannul aga kasvab põlvkond, kellega nad kord sarnanesid, kuid kes neid enam ei mõista ja nad kõrvale lükkab. Neil pole midagi, sõda on tapnud neis kõik, nad tunduvad ülearused ka iseendale, neil pole muud kui põgeneda, põgeneda, põgeneda... Ka iseenda eest; ja mälestused tunduvad neile justkui pildid kellegi teise elust. ["Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud."] Mida võibki armastada, mille üle rõõmustada inimene, kes teab millist sisu kannavad sõnad eesliin, turmtuli, miinid, mürsulehter, kaevikud, gaas, rinne, tulevall, tankid, käsigranaadid... Ka saab Paulile selgeks, et kõik see on mõttetu, see suur suremine on absurd, sest keegi neist ei ole seal kaunite ideoloogilis-isamaaliste mõtetega, ta teab, et surmahirm on sellest kõigest üle. Ta toidab oma vaenlast läbi traataia oma toiduga, nähes vaenlaste nõrkemist ja nälgimist, kuuldes nende surmakorinat... Ta teab, et ka nende noored vastased ei tea täpselt, miks, kelle poolel ja kelle vastu nad sõdima peavad, ta näeb seda nende silmist ja tunneb seda oma südames. Pauli surm on raamatus kirjas järgmiselt: "Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänderindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas, justkui magaks. Kui ta selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."

E. M. Remarque "Im Westen nichts Neues"

Eduard Vilde "Külmale Maale"

Esimest korda ma lugesin seda raamatut kui kunagi kaheksandas klassis sai vabalt valida raamatu, mille peale hiljem töö teha. Kaheksandas klassis sain sellise kirjateose valimise eest loomulikult kiita. Nüüd, üheteistkümnendas klassis, ei antud enam vabalt valida ning pidin teose uuesti läbi lugema/meelde tuletama seekord juba kohustuslikus korras. Jaan on olnud mitu kuud haige, tema ema on ta terveks põetanud ning nüüd on ta esimest korda omal jalul kirikusse tulnud, Jaani kohtab seal tema sõbranna Anni - Anna Vadi, Virgu talust - vallavanema, üle küla tuntud piiblitundide pidaja, heal järjel oleva Andres Vadi (kellele see, et tütar lihtsa saunaelanikuga sõbrustab, jube häbi oli) noorem tütar. Jaan seevastu aga vireleb vaesuses. Tema rikkus on tema au, ausus ja uhkus. Ta ei võta kunagi Anni käest vastu leiva-almust, sest tunneb tohutut piinlikkust ning häbi, et tema, terve ja noor mees, ei jaksa peret ära toita. Anni aga aitab Jaani perekonda siiski, kuid salaja. Jaanil on ülal pidada vana ema - Väljaotsa Kai, vend Mikk, õde Mann ja noorim õde Liisi, kellel nälja tõttu juba sülelapsena manala teele tuleb astuda. Esimest korda kohkus Jaan oma põhimõtete ees, kui küla koolmeister Aleksander Toots neile sauna teatama tuleb, et lapsed olla koolis teiste toidukraami varastanud. Jaan, pattu sallimatu mees, vargust vihkav mees, lubab lastele selle eest valuse karistuse anda, kuid taganeb, kui lapsed teda paluvad: "Pai Jaan, ära löö, meil kõht oli tühi." Ühel ööl külastasid Väljaotsa saunauberikku kohalikud kurikaelad - Kõverkaela-Juku, Kohi-Kaarel ning Hans Mutsu. Alguses tõid mehed koos toidumoona ning keelekastmega kaasa ka lõbusa tuju, kuid kui Jaan taipas, et külalised plaanivad Jaani kurjasti ära kasutada - nimelt teda varguse varjajana kasutada, kihutas ta mehed otsemaid minema. Mõni päev hiljem tulid maja läbi otsima ka vallaametnikud, sest külast oli palju kadunud ning nüüd otsiti vaesemaid majapidamisi läbi. Jaani juurest ei leitud küll midagi, kuid kuidas tema au küll riivatud sai! Tema juurest ja vargust otsima? Hiljem annab Jaan aga täitsa alla ning nõustub enda pool vargust varjama, müüb varastatud hobuse ning osaleb ka suuremas röövimises. Nii kaugele viivad ausa mehe lähedase surm, hirm, nälg ja tema aususes kahtlemine teiste inimeste poolt. Rööv oli aga olnud suur ning sellega algas pikk juurdlus, otsiti süüdlasi, küsitleti, pinniti... Kohtu alla läksid siiski ikkagi Kohi-Kaarel - Kaarel Lind, Kõverkaela-Juku - Juhan Melberg ja Väljaotsa Jaan - Jaan Vapper. Esialgu lasti mehed peale eeluurimisvangistuses viibimist tõendite puudumise ning tunnistajate vasturääkivustele tõttu uuesti vabaks, kuid hiljem, kui varguse varjaja Joosep Vahi ise vahele jääb, ei anta meestele enam armu ning kohtu alla viiakse ka Hans Mutsu. Kuna esimesel kohtuistungil oli Jaani kaitseks vale tunnistanud ka armastatu Anni, oli nende süü sedavõrd suurem - Anni ja Jaan olid mõistetud asuma Siberisse. Nad ei olnud selle üle teab mis kurvad, nad lootsid, et ehk on see elu ehk ilusamgi, sest nüüd saavad noored takistamatult koos olla ning uutele raskustele ühiselt vastu astuda. Annit oli tema pere hüljanud - teda ei tunnistatud enam pereliikmena ning otsis Anni mis ta otsis oma niiskete silmadega enne Siberi rongile astumist - tema sugukonnast ei tulnud temaga keegi hüvasti jätma. Väljaotsa Kai ning lapsed seevastu aga lehvitasid ja nutsid lohutamatult, nad teadsid, et see on jumalagajätt pere toitjate ja armastatutega. Kui südantlõhestav. Ma mäletasin küll, et kui tookord selle raamatu esimest korda läbi lugesin, nutsin palju pisaraid, kuid ma eeldasin, et võib-olla on nii palju aega mööda läinud ja faktor ka seegi, et ma seda raamatut varem lugenud olen, et tänu sellele siis ei vala ma seekord nõnda palju pisaraid. Tutkit - töinasin salamisi kui armuvalus puberteetik. Ka siin seda kokkuvõtte lõppu kirjutades lõug väreles ja isegi tunnis, koolitunni ajal, kui imeline õp. Rattus raamatut analüüsis, suutis kurb süžee mul silma märjaks võtta. Aga nõnda oli elu.


Eduard Vilde "Külmale maale"

Mati Unt "Sügisball"

Otsustasin uuesti läbi lugeda Undi "Sügisballi". Ma lugesin seda esimest korda kuskil viis aastat tagasi ja tollal ei tundunud mulle see nii hea. Vahepeal aga on režissöör Veiko Õunpuu loonud väga tõetruu samanimelise filmi, inspireerituna raamatust. Film vapustas mind juba esimesel korral, kui seda kinos vaatamas sai käidud. Filmi ja raamatu võrdluseks nii palju, et mulle meeldivad filmides pikad pikad pausid ja hästi palju vaikust, kui näitlejatele kirjutatakse stsenaariumi ainult hädavajalik, sest filmis peab emotsiooni suutma edasi anda ka sõnadeta, minu meelest. Raamatusse aga tühjasid lehti jätta ei saa, eeldades, et inimesed taipavad selles mingit süžeed. Undi teos on linnaolustikuline - tegevus toimub Mustamäel, mis tol ajal veel uus elamurajoon oli. Täpsemalt kirjutab Unt kuuest Mustamäe elanikust, kes üksteisega vaid riivamisi kokku puutuvad, kuid see vähene põimitus on minu meelest ses raamatus üks paimaid osi. Need kuus inimest on kurvad. Ja üksikud. August Kask - üksik vanem meesterahvas, kes töötab meeste juuksurina, on inimestes pettunud ja talle võiks ette heita ka pehmet laadi sallimatust inimeste vastu - ta ei või ettegi kujutada, et kellegi siia ilma juurde sigitaks - mõelge vaid, millised on need inimeseloomad! Õhtuti lõbustab ta end binokliga aknast välja vaatamise ning statistikate koostamisega. Laura - tubli üksikema, kes elab koos oma noore poja Peetriga ning kes oma hinge kurbust likööriklaasi uputab, mida ta ikka seebiseriaalide kõrvale limpsida tavatseb, sest seriaalides peegeldub armstust ja elu - säärast, mis Laural ilmselt puuduma jääbki. Peeter - Laura lasteaiaealine poeg, täis uudishimu ja omanäolisi maailmavaateid. Et Peeter linnas on kasvanud, teab ta muust maailmast (sh. ka maaelust) vaid raamatute põhjal. Arhitekt Maurer - arhitektina mõtleb palju rahva heaolule ja on vaimustunud Mustamäest kui arhitektuurilisest ideest. Maurer ihaleb täiuse järele, ta ei mõista noore generatsiooni ja noorte arhitektide minevikuihalust (mille kohta ta raamatus ka paar päris humoorikat näidet toob). Šveitser Theo - töötab nurgataguses restoranis, talle väga maitseb alkohol ning naised. On huvitatud astroloogiast ja sodiaagimärkidest. Lisaks tunneb ta end ka võimeline olema seksuaalfilosoof. Luuletaja Eero - oli sunnitud kolima Mustamäele, sest tema endine naisuke leidis end armastavat hoopis Eero sõpra ning nüüd tuli Eerol asuda elama üksi. Eero on liigutatud, kui keegi tema luulet hinnata oskab, või vähemalt kuulab/loeb seda. Kulminatsioon ning ühtlasi ka raamatu lõpp leiab aset autoõnnetuse näol, mille tulemusena peab August eluga hüvasti jätma. Seda sündmust tunnistavad kõik raamatu tegelased, nad kõik olid sel hetkel ristmiku ümber luusimas ja ühtlasi omi asju ajamas. Seal samas kohtuvad teist korda elus Laura ja Eero, kes abieluranda sõuavad. Maurer asub projekteerima uut Mustamäest suuremat linnaosa. Theo magab peale õnnetust hirmust püstol padja all. Aga hiljem veel: Theol hakkas lõpuks hirm üle minema. Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda, Laura film hakkas ikkagi lõppema, Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta. Lisaks ei saa maninimata jätta raamatu imepäraselt ilusaid peatükkidele antud nimesid: varasügis, äike, udu, hilissügis, esimene lumi, talv.

Mati Unt "Sügisball"

Terry Pratchett "Mort"

Kõigepealt ma käisin emaga teatris, Draamateatris. Aasta võis olla ehk 2000? Siis ma armusin esimest korda Taavi Teplenkovi ja siis ostsin raamatu. Tollal maksis see juba 167.- ja oli minu jaoks sel ajal veel väga kallis. Mis sest. Nüüd lugesin selle ka esimest korda läbi. Kurb, et mul ei anna seda enam teatritükiga võrrelda, sest kuigi palju ma sellest ei mäleta. Peaosas olevat Morti mängis punase- ja pikajuukseline Taavi. Ma millegipärast siiski arvan, et etendus võis mulle rohkem meeltmööda olla, kui raamat. Raamat oli minu jaoks kas liiga filosoofiline, ebareaalne või utoopiline. Teadagi ei armasta ma liiga fantastilisi teoseid. Tegevuspaigaks oli Kettamaailm, kus inimesi saatis surma Surm, isiklikult, vikati ja liivakellaga. Ta aga kas vajas vaheldust, puhkust või soovis endale asendajat (sest ta oli hakanud tundma end kui Kurbus) ning võttis endale õpipoisiks Mort'i, uljaspäise poisi, kes just teenistust otsiski. Kui Surm Mort'ile tähtsamad asjad selgeks oli õpetanud, püüdis ta ise lõbutsema õppida, saada osa maisetest lõbudest. See, kuidas tal see välja tuli, oli nii mõneski kohas koomiline. Mort aga armub printsess Kelisse, kelle ta kogemata surmast säästab ning millega ta terves Kettamaailmas kohutava segaduse tekitab, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud ja raamatus jääb väga olulisele kohale idee, mis pole sugugi halb, nimelt, et inimesed ei näe tegelikult pooltki, sest nad näevad ainult neid asju, mida nad usuvad, et on võimalikud. Inimesed ei lase lahti oma alateadvusest, mis kinnitab neile, et taevast ei saa Maa peale ratsutada ilus mära, see on ebaloogiline ja võimatu ning inimese mõistus tõrgubki seda uskumast ning arvab pigem, et näeb viirastust või hakkab hulluma. Ning Universumiga vaielda ei ole kuigi lihtne. Lõpp on muidugi õnnelik jälle, Mort abiellub Surma lapsendatud tütre Ysabell'iga, kellega neil Mort'i õpipoisi-aegadest käänuline sõprussuhe on tekkinud ja Surma tiitlit jääb omama siiski Surm ise. Surm pillutas raamatus palju ilusaid mõtteteri nagu nt.: "Matemaatika ei ole nii kõikvõimas, kui kiidetakse", mille üle võiks pikemaltki mõtlema jääda. Ja lõpus jäi kõlama tõde, et Surm ei ütle kunagi hüvasti, ta eelistab öelda nägemist. Filosoofiline ja kaunis lõpp minu meelest. Aga see oli minu esimene ja hetkel olen ka üsna kindel, et seniks kuni ka viimane. Ta näitas oma kirjamaailmat mulle, mille kohta ei saa ma ainsat paha sõna öelda, kuid mis lihtsalt mulle kõige meelepärasem ei ole. Nagu öeldud, ma armastan lüürilisust ja ilu ning veel kord ilu, fantastika las olla omal kohal kellegi teise jaoks. Eksperimenteerijatele aga soovitan küll.

Terry Pratchett "Mort"