Truman Capote "Hommikueine Tiffany juures"

Lühiromaani tegevuspaigaks on 1940-ndate New York ja minategelaseks keskealine mees, kelle pärisnimi jääb lugejale teadmata. Romaan räägib seiklejast lapsnaisest, 19-aastasest Holly Golightly'st, kes elab vanemate härrade rahakoti peal ning kelle põhitegevuseks on baarides ja restoranides koketeerimine. Minategelane, nimetagem teda edaspidi Fred'iks, sest ka Holly hakkab meest Fred'iks kutsuma, põhjusel et ta pidavat väga sarnanema Holly vennaga, kelle nimi on Fred, tutvub Hollyga, kui neiu ühel öösel tema aknast sisse ronib ja kurdab, et on täna eriliselt veidra mehe koju kaasa toonud. Nad on nimelt majanaabrid. Tol ööl jutustavad nad hommikuni ja sellest hommikust saati suhtlevad nad sagedasti. Holly rääkis mehele oma elust ja sellest, kuidas ta iga neljapäev kellelgi Sally Tomato'l vanglas külas käib, et siis hiljem advokaat Mr. O'Shaughnessy'le nn. "ilmateade" edastada, mispeale advokaat talle raha annab. Holly tutvustab meest oma sõpradele ja kutsub teda pidudele. Neiu peod on alati metsikud - üldjuhul on tema ainus naisterahvas ja ülejäänud on kõik üle keskmise vanemad jõukad härrasmehed. Teiste seast enam paistab välja Rusty Trawler, sest tema teenindab Hollyt erilise agarusega. Holly ellu ilmub aga Mag Wildwood, kellega neiu mõnd aega koos elab, kuid kes varsti leiab endale meessõbra, kelle nimi on José Ybarra-Jaegar. Natuke aega pärast veebruarikuist reisi koos Mag'i, José ja Rusty'ga läheb Holly Fred'iga tülli. Nimelt vihastub tüdruk selle peale kui mees mainib, et vaimsed väärtused on tähtsamad kui materiaalsed. Siis aga märkab Fred, et keegi jälitab teda ning võtab tundmatut baaris kõnetada. Selgus, et võõras osutus hoopis Holly Golightly ehk pärisnimega Lulamae Barnes'i abikaasaks Doc Golightly'ks. Ta tuli Texase osariigist oma naisukest, kes on ühtlasi ka nelja lapse kasuema, koju tagasi kutsuma. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest Holly väitis Doc'ile, et ükski 14-aastase tüdrukuga sõlmitud abielu ei saa olla seaduslik ning peatselt oli Doc uuesti läinud. Samal ajal ilmusid kõmulehtedes aga artiklid, mis teatasid Rusty Traweler'i ja Mag Wildwoodi kihlusest, kuid närvivapustus tabas Hollyt hoopis seetõttu, et ta oli saanud telegrammi, milles teatati tema venna Fredi hukkumisest sõjas. José oli sunnitud Hollyle arsti kutsuma. Vend Fred oli ainuke inimene, keda Holly südamest armastas, Fred oli teda hoidnud ja kaissu võtnud, kui nad olid veel lapsed olnud. Mõne aja pärast kihlus Holly José'ga, kuid kihlus oli leige - José oli pidevalt töö tõttu ära ning Holly veetis enamiku ajast üksinda kodus. Varsti aga olid neil ostetud lennukipiletid Riosse, et seal José vanemate juuresolekul abielluda. Sõit jäi aga ära, sest värskete Daily News, Daily Mirror, Journal-American jt. numbrite esikaaned oli täis Holly pilte, mille all seisid pealkirjad a'la: "Narkomaanist meestekütt arreteeriti" ning José tahtis oma korraliku diplomaadi mainet säilitada ja lasi jalga. Selgus, et Holly polnud Sally Tomato'l siiski niisama külas käinud - ta oli enda teadmata hoopis salakaubaveokorralduse kaasosaline. Holly oli eeluurimise ajaks kautsjoni vastu vabaks lastud ning selle aja jooksul põgenes ta. Romaani alguses mainib baarmen, et Hollyt olla nähtud Aafrikas. Minategelane, kes Holly't tema kapriisidest hoolimata siiralt armastama jäi, uskus, et küllap leidis neiu lõpuks oma õige koha maailmas nagu seda tegi ka Holly'st maha jäänud kass, keda mees pärast tüdruku põgenemist üks kord kellegi aknaraami sees nägi ning kellele uus omanik ehk ka nime välja mõtles (Holly ise polnud seda teinud). Kerge lugemine, kerge temaatika. Viimaste lugemiselamuste juures mitte just kõige meeldejäävam teos, mis võib olla ka ehk seetõttu, et olin raamatut mõned aastad tagasi lugenud.

Truman Capote "Breakfast at Tiffany's"

Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus"

Lühiromaan kirjeldab elu maailmas, mille keskuseks on iDEATH ning mida ümbritsevad veel mõnedsajad eraosmikud. Kõik selles maailmas on valmistatud arbuusisuhkrust (mõned asjad ka kividest ja mändidest) - isegi elanike elud. IDEATH muutub pidevalt ning igal pool voolab jõgi, aga nagu raamatus öeldud on - nende rahvas kutsub kõike jõeks. Jõgedes elab palju forelle, kellelt saadud õlist töötavad samuti paljud mehhanismid. Igal nädalapäeval paistab eri värvi päike ja sellest sõltuvalt kasvavad eri värvi arbuusid. Elutoa ja köögi mõisted on väga abstraktsed - koridor läheb jõe alt ning elutoas kasvavad kõrged männid, mille all saab mõnusalt jalutada. Inimesed iDEATHis on õnnelikud ja altruistlikud, neil on hea süda ja tagasihoidlikud tahtmised (nimi iDEATH ehk minaSURM on siinkohal sümbolistlik). Kunagistel aegadel elasid seal ka tiigrid, aga pikapeale tapsid inimesed nad kõik ära, sest tiigrid olid küll hea südamega, aga sõid ellujäämiseks inimesi. Raamatuid kirjutatakse seal harva - nii umbes kord kolmekümne aasta jooksul ja need räägivad millest iganes - nt. männiokastest, tiigritest või Unustatud Asjade Töökojast. Unustatud Asjade Töökojas elab inBOIL ja tema bande, kes aastaid tagasi eemaldusid idealistlikust iDEATHi maailmast ning hakkasid Unustatud Asjadest viskit ajama ja on nüüd alatasa purjus. Unustatud Asjades hakkas sorimas käima ka teose minategelase, kellel täpne nimi puudub, tüdruksõber Margaret, pärast mida nende suhe jahtus ning minategelane leidis hoopis Pauline'is oma suure armastuse. Koos oma veidrate kaaslastega oli inBOIL aastaid rääkinud, et ainult tema teab, milline õige iDEATH olema peaks ja et ta kavatseb seda näitada. Ükspäev kogunevadki mõned iDEATHi elanikud ja inBOILi bande forellihaudemajja ning seal hakkavad inBOIL ja tema kaaslased endilt ükshaaval ihuliikmeid maha lõikama, kuni nad kõik lõpuks põrandale vajuvad ja ära surevad. Pärast seda teeb enesetapu ka Margaret, kelle kohta oli levinud kuulujutt, justkui oleks tema ja inBOILi vahel midagi sümpaatia sarnast olnud. Enamik arvustajaid on romaani moraaliks tõlgendanud tõsiasja, et ideaalset ühiskonda ei saa eksisteerida ning isegi kui saaks, siis ei oleks inimesed seal elades õnnelikud. Ma võin olla naiivne, kuid minu jaoks sümboliseeris Margareti surm just nimelt viimase negatiivse varjundiga aspekti kadumist heatahtlikust ja jätkusuutlikust ühiskonnast. Minu meelest annab Brautigan teosega justament lootust, et ideaalne maailm võiks siiski eksisteerida. Kaasahaarav süžee, hästi edasi antud mõnus meeleolu ja Brautigan'i omapärane kirjutamisstiil muudavad teose tõeliselt nauditavaks lugemiselamuseks.

Richard Brautigan "In Watermelon Sugar"

Vladimir Vladimirovitš Nabakov "Lolita"

Raamatu sissejuhatust lugedes oli mul viimane võimalus pooleli jätta, sest see andis piisavalt aimu, et järgnev temaatika mulle meeldida ei pruugi. Ometi kuulub teos kohustusliku vabatahtliku maailmakirjanduse hulka, mistõttu teose siiski lugeda võtsin. Kaheosaline romaan algab minategelase Humbert Humberti pihtimusliku kirjeldusega oma lapsepõlvest, eriti tema noorpõlve suhtest toonase armastatu Annabeliga, kes pärast nende kohmakat ja luhtaläinud katset suguühtesse astuda suri mõne aja pärast tüüfusesse. Armulugu jäi noormeest aastateks kummitama, nii et ta alles 24 aasta pärast Annabeli lummast pääses. Vahepealsed aastad kulutas ta inglise-prantsuse kirjandust võrdleva õpiku koostamisele, mõningatele lõbutüdrukutele, kiretule abielule Valeriaga (kes Humbertit petab ning tema juurest kellegi Maximovichiga jalga laseb), lahutusprotseduurile, erasanatooriumi arstide lollitamisele, reisimisele jne, kuni leidis onu endise ametniku kaudu endale üüritoa Ameerikas Haze'ide perekonnas. Maja oli Humberti jaoks täielik urgas ja ta oli valmis peatselt lahkuma, kuni ta kohtus lesest majaperenaise Charlotte vanema tütre, kaheteistaastase Doloresega (kes hiljem Lolita nime kandma hakkab). Lo's ta nägi Annabeli täiuslikumat taaskehastust. Järgnes poolmõru kannatuste ja mõnu aeg, mis viis Humberti abieluni Charlotte'iga, et kindlustada endale igavene Lolita lähedus. Et aga Charlotte oli maruarmukade ja seda isegi oma tütrele, (ta ei sallinud absoluutselt, kui nägi Humbertit ja Lo'd hästi läbi saamas) saatis ta tüdruku kuuks ajaks Q. laagrisse ning hiljem plaanis ta internaatkooli õppima saata. Õigemini ei sallinud ema Lolitat üleüldse - ta olevat nipsakas, jonnakas, pahatahtlik, kasimatu jne. Ema ja tütar ei saanud omavahel kunagi hästi läbi ja tülitsesid sagedasti. Lisaks oli selgesti tunda nendevaheline rivaliteet. Kui aga Humbert Charlotte'i plaanidest kuulis, taipas ta, et tema kohal lasub oht Lo'st ilma jääda ning see meeleheide viis ta isegi naisega Klaasjärves ujumas olles mõttele Charlotte ära uputada. Seda ta siiski teha ei suutnud. Humbert pidas päevikut oma ihalustest Lo vastu, ta hoidis seda oma paberimajanduse all väikeses laekas, mille võti oli peidetud. Üks päev, kui Humbert koju jõudis, paiskas Charlotte talle näkku süüdistusi ja ähvardusi, väites olevat end päevikut lugenud. Humbert oli plindris, kuid saatuse tahtel jäi proua mõne minuti pärast maja ees (joostes postkontorisse, et kolm viha ja kiiruga kirjutatud kirja ära viia) auto alla. See klappis Humberti plaanidega ning nüüd oli ta piisavalt julge valetamaks naabritele, et Lo on tegelikult tema lihane tütar aastatetagustest armuaegadest Charlotte'iga. Tema plaan nägi välja järgmine: sõita Lo'le laagrisse järele, ööbida temaga hotellis, sööta talle sisse tugevatoimelist uinutit ning viimaks ometi armatseda teadvuseta Lo'ga. Kõik läks peaaegu plaanitult, ainsa einevusega, et nn. tugevatoimelised tabletid osutusid hoopis platseebodeks ning Lo ei jäänud isegi sügavalt magama. Öö oli Humbertile piinav - üritada uinuda tundes Lo naha lõhna ja tema keha soojust. Sellegipoolest olid 40-aastane "isa" ja 12-aastane "tütar" hommikul peatselt pärast ärkamist kolm korda vahekorras, kuid Humbertilegi üllatavalt hoopis Lo initsiatiivil. Selgus, et Lo suvelaagrid polnud kunagi olnud nii süütud, kui ema loota võis ning Lo'l olid juba mõningased seksuaalkogemused olemas. Lisaks sisaldas esimene osa ka teatavaid nö. "õigustusi" Humberti lapsepilastusele - ta tõi näiteid Dante, Petrarca ja Poe muusadest, kes samuti tänapäeva mõistes alaealised olid. Teises osas jätkus kirjeldus Lola ja Humberti järgnevatest aastatest - kõigepealt reisisid nad kogu Ühendriikides, magasid ja õrnutsesid igas odavas motellis (vahel, Lola nõudmisel, ka mõnes luksuslikus hotellis), külastasid kõiki vaatamisväärsusi ja lihtsalt lõbutsesid, kuni Humbert taipas, et nende reisil peab ka mingi siht olema. Seejärel pani ta Lola Beardsley tütarlastekooli, kus neiu omandas mõnetised näitlemis- ja tantsuoskused ning õppis ka tennist mängima. Umbes kooliaasta poole pealt lahkusid nad siiski Beardsley'st, sest Humberti kiivus Lola kooliõdede ja teiste kohalike suhtes viis selleni, et tüdruk ühel öösel nende üüritud majakesest minema jooksis. Pärast Beardsley'st lahkumist asusid nad jälle reisima, kuid külastasid seekord ka Lola valitud sihtpunkte. Lola natuur oli kooliskäimisega arenenud ning peagi avastas Humbert, et tüdruk oli näitlemiskunsti süvenedes omandanud ka petmisoskuse - Lola oli hakanud reisiteel olles suvalistel võimalikel hetkedel Humberti silme ja kontrolli alt kaduma ning seda juhuslike põhjustega välja vabandama. Humbert tajus siiski, et miski on valesti ning oma ääretus armukadeduses märkas ta, et neid oli terve reisi jooksul jälitanud punane sportauto, mille juht hiljem, kahtluse hajutamiseks, jälitustegevuseks erinevaid rendiautosid kasutama hakkas. Pärast üht järjekordset Lola kadumist ja neiult saadud haledat vabandust lõi Humbertil närv, kartusest oma Lola kaotada, nii püsti, et andis tüdrukule sarna pihta valusa hoobi. Nad küll leppisid, kuid sisimas ei suutnud kumbki teineteisele andestada. Elphinstone'is viibides sai Lola mingisuguse viiruse ning pidi paariks päevaks haiglasse jääma. Humbertit ajas selline kontrollimatus oma kallikese üle hulluks, haiglas oli karm distsipliin ja tal ei lubatud seal viibida rohkem kui külastusajal - ta ei suutnud magada ja tarvitas ohtralt džinni ning sellest jäi ta ka ise palavikku. Kaks päeva ei suutnud ta hotellivoodist tõusta ning kui ta lõpuks oli valmis Lolita haiglast ära tooma, öeldi talle seal, et tüdruku onu, härra Gustave, tulnud Lolitale musta "Cadillaciga" järele ja viinud ta vanaisa rantšosse. Järgnes pikk tagaajamisperiood, mil Humbert püüdis oma armastatu jälle üles leida, kuid asjatult. Humberti üksindus ja hellusevajadus pani ta baarist üles korjama Lolitast kaks korda vanema Rita, kelle heasüdamlikkuse ja osavõtlikkuse tõttu võttis Humbert ta oma alaliseks kaaslaseks, nad üürisid koguni korteri ja elasid koos päris rõõmsalt, kuni ühel päeval potsatas postkasti rahasoovi palvega kiri Lolitalt. Seepeale unustas Humbert Rita ning asus jälle üksi teele. Ta leidis kirjasaatja vähese vaevaga. Dolores Haze, uue nimega pr. Richard F. Schiller, oli abielus kellegi Dick'iga ja ootas last. Peale viisakusavaldusi Dolly mehega uuris Humbert välja, kes oli tema armsama tookord röövinud - meheks osutus Clarence Quilty, keda Lolita tegelikult armastas, kuid kes ta oma rantšost seepealt kui tüdruk pornofilmis osaleda ei tahtnud, välja kihutas. Humbert andis Dollyle suure rahasummaga ümbriku, kuid palus teda viimast korda järele mõelda, et ehk tüdruk siiski tuleks tema juurde tagasi. Humbert nuttis. Seitsmeteistaastane rase neiu vastas siiski resoluutse ei-ga ja Humbert aktsepteeris neiu otsust ning lahkus. Pean vajalikuks siinkohal märkida, et kõigest hoolimata hakkas mul siinkohal kurgus kibe. Nüüd oli Humbertile jäänud vaid üksainus ülesanne - tappa see lontrus, kes temalt Lolitakese röövis. Ta ilmus Cue majja hommikul vara ning muuhulgas luges mehele ette ka tema süüteod. Cue väitis loomulikult, et ta ei röövinud neidu, vaid päästis ta pedofiilist perverdi käest ning pakkus Humbertile igasuguseid alternatiive tema tapmiseks, lubas koguni maja Humbertile anda ja veel pealegi maksta, kuid Humbert kõmmutas salve Cue ihu pihta tühjaks. Lahkunud Cue majast, andis Humbert endale järele ka liiklusseaduste eriamise keelus ning kihutas mööda vastassuunavööndit, kuni teda jälitama hakati ning ta arreteeriti. Humbert ei avaldanud vastupanu. Ta suri vanglas pärgarteri tromboosi, mõni päev enne, kui tema üle oleks hakatud kohut mõistma. Dolly tõi ilmale surnult sündinud lapse ning suri nurgavoodis. Teine osa raamatust oli muidugi nüansi- ja tegelasterohkem, kuid ei pidanud vajalikuks siin neid kõiki üksikasjalikult välja tooma hakata. Lisaks ilmnes raamatu teises osas erinevalt esimesest osast Humberti-poolset kahetsust ja aru saamist, et ta oli võtnud Lolita lapsepõlve, olles talle kontrollivaks ja seksuaalteenuseid nõudvaks ainsaks lähedaseks inimeseks. Ta tõdes ka seda, et suhtudes Lolitasse kui tema haiglaste ihade rahuldajasse, ei saanud ta kunagi tundma Lolitat kui isiksust - ta polnud õppinud tundma tema iseloomu või vaimumaailma, mida Lolita ka hoolsalt oma tülpinud oleku taga varjas. Lolita ise tundus Humbertit mitte süüdistavat, ta väitis vaid, et Humbert rikkus tema elu, kuid Quilty murdis ta südame. Ometi peetakse seda teost muuhulgas ka "ehedaimaks armastusromaaniks"...

Владимир Владимирович Набоков "Лолита"

Rex Stout "Uksekell helises"

Lõppude lõpuks sain oma kriminaalromaani läbi, mida olin ammu teha plaaninud. Tellisin Stout'i Raamatukoi'st, sest Wolfe'i ei ole raamaturiiulis kunagi liiga palju. Stout'i krimkasid loengi eelkõige Nero Wolfe'i vastapandamatu sarmi pärast. Ta oma tõredusega just tõmbabki. Meenutab mulle kohati iseennast. Raamatust siis, ega ei oska üldse kokku võtta, sest raamat oli huvitav, süžee sisutihe ja tegevus vaheldus üsna kiiresti. Seetõttu ei pea vajalikuks siia kõigest üksikasjalikult kirjutada ning sestap usun, et teen siis hästi lühikese kande ja ütlen, et Nero ja Archie lahendasid midagi, mis oli nii suur, et varem polnud midagi nii gigantset nad veel lahendanud. Tegevus oli seotud NYPD ja eelkõige FJB'ga ( = Federal Bureau of Investigation [FBI] - Föderaalne Juurdlusbüroo). Tegelasteks nagu ikka Mr. Wolfe ja Mr. Goodwin, loomulikult Fritz ja veel Wragg, Cramer, Sarah Daco, Mrs. Brunen, surnud Althaus, Saul, Fred, Orrie, Kirby, Fred ja nagu krimkades ikka oli seal veel mitmeid ja mitmeid tegelasi, keda siia märkida oleks niivõrd kuivõrd tähtsusetu. Raamat meeldis, nagu ikka. Kes pole veel jõudnud Wolfe'i tundmaõppimist natuke nuusutada, tehke seda kindlasti, soovitan. Kuigi Stout'i raamatud ei lähe mul nii kiiresti, nagu nt. kuulsa Agatha Christi omad. Kuid Stout paneb rõhku veidi teistele nüanssidele ja mulle imponeerib Wolfe rohkem, kui nt. Miss Marple oma armsuses. Kui raamat lõppes, tekkis soov juba uus Stout kätte haarata, kuid muud kohustused, kohustused ja värelev hing... Uut kriminaalromaani ei satu vast niipea enam kätte võtma, puht ajapuudulikkuse tõttu.

Rex Stout "The Doorbell Rang"