Vladimir Vladimirovitš Nabakov "Lolita"

Raamatu sissejuhatust lugedes oli mul viimane võimalus pooleli jätta, sest see andis piisavalt aimu, et järgnev temaatika mulle meeldida ei pruugi. Ometi kuulub teos kohustusliku vabatahtliku maailmakirjanduse hulka, mistõttu teose siiski lugeda võtsin. Kaheosaline romaan algab minategelase Humbert Humberti pihtimusliku kirjeldusega oma lapsepõlvest, eriti tema noorpõlve suhtest toonase armastatu Annabeliga, kes pärast nende kohmakat ja luhtaläinud katset suguühtesse astuda suri mõne aja pärast tüüfusesse. Armulugu jäi noormeest aastateks kummitama, nii et ta alles 24 aasta pärast Annabeli lummast pääses. Vahepealsed aastad kulutas ta inglise-prantsuse kirjandust võrdleva õpiku koostamisele, mõningatele lõbutüdrukutele, kiretule abielule Valeriaga (kes Humbertit petab ning tema juurest kellegi Maximovichiga jalga laseb), lahutusprotseduurile, erasanatooriumi arstide lollitamisele, reisimisele jne, kuni leidis onu endise ametniku kaudu endale üüritoa Ameerikas Haze'ide perekonnas. Maja oli Humberti jaoks täielik urgas ja ta oli valmis peatselt lahkuma, kuni ta kohtus lesest majaperenaise Charlotte vanema tütre, kaheteistaastase Doloresega (kes hiljem Lolita nime kandma hakkab). Lo's ta nägi Annabeli täiuslikumat taaskehastust. Järgnes poolmõru kannatuste ja mõnu aeg, mis viis Humberti abieluni Charlotte'iga, et kindlustada endale igavene Lolita lähedus. Et aga Charlotte oli maruarmukade ja seda isegi oma tütrele, (ta ei sallinud absoluutselt, kui nägi Humbertit ja Lo'd hästi läbi saamas) saatis ta tüdruku kuuks ajaks Q. laagrisse ning hiljem plaanis ta internaatkooli õppima saata. Õigemini ei sallinud ema Lolitat üleüldse - ta olevat nipsakas, jonnakas, pahatahtlik, kasimatu jne. Ema ja tütar ei saanud omavahel kunagi hästi läbi ja tülitsesid sagedasti. Lisaks oli selgesti tunda nendevaheline rivaliteet. Kui aga Humbert Charlotte'i plaanidest kuulis, taipas ta, et tema kohal lasub oht Lo'st ilma jääda ning see meeleheide viis ta isegi naisega Klaasjärves ujumas olles mõttele Charlotte ära uputada. Seda ta siiski teha ei suutnud. Humbert pidas päevikut oma ihalustest Lo vastu, ta hoidis seda oma paberimajanduse all väikeses laekas, mille võti oli peidetud. Üks päev, kui Humbert koju jõudis, paiskas Charlotte talle näkku süüdistusi ja ähvardusi, väites olevat end päevikut lugenud. Humbert oli plindris, kuid saatuse tahtel jäi proua mõne minuti pärast maja ees (joostes postkontorisse, et kolm viha ja kiiruga kirjutatud kirja ära viia) auto alla. See klappis Humberti plaanidega ning nüüd oli ta piisavalt julge valetamaks naabritele, et Lo on tegelikult tema lihane tütar aastatetagustest armuaegadest Charlotte'iga. Tema plaan nägi välja järgmine: sõita Lo'le laagrisse järele, ööbida temaga hotellis, sööta talle sisse tugevatoimelist uinutit ning viimaks ometi armatseda teadvuseta Lo'ga. Kõik läks peaaegu plaanitult, ainsa einevusega, et nn. tugevatoimelised tabletid osutusid hoopis platseebodeks ning Lo ei jäänud isegi sügavalt magama. Öö oli Humbertile piinav - üritada uinuda tundes Lo naha lõhna ja tema keha soojust. Sellegipoolest olid 40-aastane "isa" ja 12-aastane "tütar" hommikul peatselt pärast ärkamist kolm korda vahekorras, kuid Humbertilegi üllatavalt hoopis Lo initsiatiivil. Selgus, et Lo suvelaagrid polnud kunagi olnud nii süütud, kui ema loota võis ning Lo'l olid juba mõningased seksuaalkogemused olemas. Lisaks sisaldas esimene osa ka teatavaid nö. "õigustusi" Humberti lapsepilastusele - ta tõi näiteid Dante, Petrarca ja Poe muusadest, kes samuti tänapäeva mõistes alaealised olid. Teises osas jätkus kirjeldus Lola ja Humberti järgnevatest aastatest - kõigepealt reisisid nad kogu Ühendriikides, magasid ja õrnutsesid igas odavas motellis (vahel, Lola nõudmisel, ka mõnes luksuslikus hotellis), külastasid kõiki vaatamisväärsusi ja lihtsalt lõbutsesid, kuni Humbert taipas, et nende reisil peab ka mingi siht olema. Seejärel pani ta Lola Beardsley tütarlastekooli, kus neiu omandas mõnetised näitlemis- ja tantsuoskused ning õppis ka tennist mängima. Umbes kooliaasta poole pealt lahkusid nad siiski Beardsley'st, sest Humberti kiivus Lola kooliõdede ja teiste kohalike suhtes viis selleni, et tüdruk ühel öösel nende üüritud majakesest minema jooksis. Pärast Beardsley'st lahkumist asusid nad jälle reisima, kuid külastasid seekord ka Lola valitud sihtpunkte. Lola natuur oli kooliskäimisega arenenud ning peagi avastas Humbert, et tüdruk oli näitlemiskunsti süvenedes omandanud ka petmisoskuse - Lola oli hakanud reisiteel olles suvalistel võimalikel hetkedel Humberti silme ja kontrolli alt kaduma ning seda juhuslike põhjustega välja vabandama. Humbert tajus siiski, et miski on valesti ning oma ääretus armukadeduses märkas ta, et neid oli terve reisi jooksul jälitanud punane sportauto, mille juht hiljem, kahtluse hajutamiseks, jälitustegevuseks erinevaid rendiautosid kasutama hakkas. Pärast üht järjekordset Lola kadumist ja neiult saadud haledat vabandust lõi Humbertil närv, kartusest oma Lola kaotada, nii püsti, et andis tüdrukule sarna pihta valusa hoobi. Nad küll leppisid, kuid sisimas ei suutnud kumbki teineteisele andestada. Elphinstone'is viibides sai Lola mingisuguse viiruse ning pidi paariks päevaks haiglasse jääma. Humbertit ajas selline kontrollimatus oma kallikese üle hulluks, haiglas oli karm distsipliin ja tal ei lubatud seal viibida rohkem kui külastusajal - ta ei suutnud magada ja tarvitas ohtralt džinni ning sellest jäi ta ka ise palavikku. Kaks päeva ei suutnud ta hotellivoodist tõusta ning kui ta lõpuks oli valmis Lolita haiglast ära tooma, öeldi talle seal, et tüdruku onu, härra Gustave, tulnud Lolitale musta "Cadillaciga" järele ja viinud ta vanaisa rantšosse. Järgnes pikk tagaajamisperiood, mil Humbert püüdis oma armastatu jälle üles leida, kuid asjatult. Humberti üksindus ja hellusevajadus pani ta baarist üles korjama Lolitast kaks korda vanema Rita, kelle heasüdamlikkuse ja osavõtlikkuse tõttu võttis Humbert ta oma alaliseks kaaslaseks, nad üürisid koguni korteri ja elasid koos päris rõõmsalt, kuni ühel päeval potsatas postkasti rahasoovi palvega kiri Lolitalt. Seepeale unustas Humbert Rita ning asus jälle üksi teele. Ta leidis kirjasaatja vähese vaevaga. Dolores Haze, uue nimega pr. Richard F. Schiller, oli abielus kellegi Dick'iga ja ootas last. Peale viisakusavaldusi Dolly mehega uuris Humbert välja, kes oli tema armsama tookord röövinud - meheks osutus Clarence Quilty, keda Lolita tegelikult armastas, kuid kes ta oma rantšost seepealt kui tüdruk pornofilmis osaleda ei tahtnud, välja kihutas. Humbert andis Dollyle suure rahasummaga ümbriku, kuid palus teda viimast korda järele mõelda, et ehk tüdruk siiski tuleks tema juurde tagasi. Humbert nuttis. Seitsmeteistaastane rase neiu vastas siiski resoluutse ei-ga ja Humbert aktsepteeris neiu otsust ning lahkus. Pean vajalikuks siinkohal märkida, et kõigest hoolimata hakkas mul siinkohal kurgus kibe. Nüüd oli Humbertile jäänud vaid üksainus ülesanne - tappa see lontrus, kes temalt Lolitakese röövis. Ta ilmus Cue majja hommikul vara ning muuhulgas luges mehele ette ka tema süüteod. Cue väitis loomulikult, et ta ei röövinud neidu, vaid päästis ta pedofiilist perverdi käest ning pakkus Humbertile igasuguseid alternatiive tema tapmiseks, lubas koguni maja Humbertile anda ja veel pealegi maksta, kuid Humbert kõmmutas salve Cue ihu pihta tühjaks. Lahkunud Cue majast, andis Humbert endale järele ka liiklusseaduste eriamise keelus ning kihutas mööda vastassuunavööndit, kuni teda jälitama hakati ning ta arreteeriti. Humbert ei avaldanud vastupanu. Ta suri vanglas pärgarteri tromboosi, mõni päev enne, kui tema üle oleks hakatud kohut mõistma. Dolly tõi ilmale surnult sündinud lapse ning suri nurgavoodis. Teine osa raamatust oli muidugi nüansi- ja tegelasterohkem, kuid ei pidanud vajalikuks siin neid kõiki üksikasjalikult välja tooma hakata. Lisaks ilmnes raamatu teises osas erinevalt esimesest osast Humberti-poolset kahetsust ja aru saamist, et ta oli võtnud Lolita lapsepõlve, olles talle kontrollivaks ja seksuaalteenuseid nõudvaks ainsaks lähedaseks inimeseks. Ta tõdes ka seda, et suhtudes Lolitasse kui tema haiglaste ihade rahuldajasse, ei saanud ta kunagi tundma Lolitat kui isiksust - ta polnud õppinud tundma tema iseloomu või vaimumaailma, mida Lolita ka hoolsalt oma tülpinud oleku taga varjas. Lolita ise tundus Humbertit mitte süüdistavat, ta väitis vaid, et Humbert rikkus tema elu, kuid Quilty murdis ta südame. Ometi peetakse seda teost muuhulgas ka "ehedaimaks armastusromaaniks"...

Владимир Владимирович Набоков "Лолита"

Mihhail Jurjevitš Lermontov "Meie aja kangelane"

Raamat jutustab Grigori Aleksandrovitš Petšorini, vene ohvitseri seiklustest Kaukaasias. Pea, et reisikirjelduse (Lermontov on pannud suurt rõhku loodustiku kirjeldamisele) kaudu avaneb lugejale aga ka peategelase küllaltk vastandlik sisemaailm. Romaani ülesehituse teeb omapäraseks see, et Petšorinit on kirjeldatud läbi väga erinevate prismade ning peatükid ei ole järjestatud kronoloogiliselt. Kõigepealt tutvub lugeja peategelasega Maksim Maksimõtši kaudu, kes pajatab reisiteel olles minategelasest sõjaväelasele (kes püüab Petšorini lugu jutustada võimalikult objektiivselt, mis tal ka hästi välja tuleb ning kelle nime me teoses kunagi teadma ei saa) lugusid Tšetšna ajast. Maksimõtš peab Petšorinit eripäraseks, kuid sisimas austab teda sügavalt, ma ütleksin lausa, et imetleb. Teises peatükis kohtub minategelane ise Petšoriniga, kuid see ei valgusta lugejat Petšorini suhtes just kuigi palju. Teise ja kolmanda peatüki vahel on minategelase selgitus, miks ta otsustas tema kätte sattunud Petšorini päeviku avaldada ja kolmas peatükk avabki meile Petšorini seiklused tema enda silmade ja tundmuste kaudu. Peategelane võib jätta endast mulje kui kõige kaunima hingega isikust maamuna peal, kuid kõige rohkem lööb tema hinge pahelisus välja just suhtlemisel naistega (romaanis on välja toodud suhted väga ennastohverdavate naiste Bela, Tamani salakaubavedaja, vürstitar Mary ja mehenaise Veeraga) - ta on võimetu kedagi jäägitult ja sealjuures pikaajaliselt armastama. Teda köidavad küll kirglikud armuafäärid, kuid ta tüdib ka kõige vooruslikumast naisest ruttu. Jäi mulje nagu oleks ta ise lihtsalt otsustanud mitte suuta tõeliselt armastada (ta on väga otsusekindel ja julge, ka julge võtma vastututst). Tema hing on rändaja hing, meremehe hing, ta ei suuda jääda üheski kohas paikseks ning nii ka tunnetemaailmas. Ta teab, et keegi ei saa teda kunagi mõistma, et on inimesi, kes peavad teda tegelikust paremaks ja neid, kes peavad teda tegelikust halvemaks ning et ennast tõeliselt avada ei õnnestu tal kellelegi. Ehk mitte iseendalegi. Minus äratas ta iseloom siiski kõige enam haletsust, mitte selle sõna halvas mõttes, kuid mul hakkas temast kuidagi kahju. Selle jõhkruse juures, kuidas ta noorte naiste lootusi ja südameid purustas, jäid domineerima siiski pigem mehe head omadused. Tõeline Meie Aja Kangelane, kellesse autor on mähkinud oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilised psüühilised jooned. Muidugi on psühholoogilisele realismile omaselt kirjeldatud veel mitmeid teisi tegelasi ning neidki saab lugeja kalliks pidama, sest ka neis on väga peenekoelisi iseloomujooni nii halvemaid kui ka paremaid. Kõige kummalisem ja raskestimõistetavam, kuid seetõttu ka huvitavam ja mõtlemapanevam oli raamatu viimane peatükk "fatalist", kus oma loo juurde naaseb minategelane, kes paneb proovile elu saatuslikkuse ja ettemääratuse. Põnev, suurepäraselt kirjutatud lugu, kaunid olustikukirjeldused, piisavas koguses huumorit ning psühholoogiat. Soovitan südamest.

Михаила Юрьевич Лермонтов "Герой нашего времени"

Vitali Georgievich Gubarev "Pavlik Morozov"

Üle-eelmine kord kui vanaema külastasin, küsisin raamatute kohta, mida nemad kohustuslikus korras sügaval nõukogude ajal lugema pidid. Vanaema andis mulle kaasa mõned raamatud. Üks neist puna-valgete kaantega V. Gubarev'i teos. Lugesin selle ühe ropsuga läbi: noh, jah, ma enam-vähem aimasin, millest selle aja põhikooli kohustuslik kirjandus jutustada võis, aga et kohe nii puhas poliitiline, üllatusin. Minu vanaema raamatu esikaane sisse oli kirjutatud: "Näärideks klassi parimale õpilasele klassijuhatajalt. Võhmal, 1960" - lisas sentimentaalset väärtust. Raamat rääkis noorest Pavlikust, kes oma isa, nõukogude võimu vastase, üles andis. Gerassimovka küla, kus raamatu tegevus toimus, jagunes inimeste poolest kahte leeri - ühed, kes olid otsekohe nõus kolhoosi astuma, teised, kes olid selle vastu. Kommunistide aktivistid olid küla nooruke õpetaja Leningradist - Zoja Aleksandrovna ja Morozovite naabrinaine Ksenja Petrovna, ainus, kes likbesi lõpetanud. Küla kulakud olid Kulukanov, Morozovite vanaisa Serjoga kõrvaltalust (temaga elas ka paheline lapselaps Danila), ja Trofim Morozov (Pavliku, Fedja ja Romani isa). Raamat algab sellega, et üksik lonkur, endine kulak, kes pärast kollektiviseerimise algust Kubanist põhja väljasaadetud oli, palub Danilat, et too onult (Trofimilt, kes töötas külanõukogu esimehena) tuhande rubla eest paberileht väljasaatmistõendid võltsiks. Just sellega lähebki Trofim alt - kui ta on kogu oma pere ööseks vanaisa poole saatnud, et ise võõraga tehing sõlmida, näeb uritegu pealt Pavlik, kes oma isa tegu mitte varjama ei hakka, vaid tema otse üles annab. Trofim arreteeritakse ja temast ei kuule me raamatus enam kunagi. Aga Kulukanov, vanaisa Serjoga ja Danila on endiselt võimu vastu ning kui algab suur kollektiviseerimine ka Gerassimovkas, sest enamik inimesi on kolhoosi astumise poolt, peidavad nad oma vilja öösel maasse. See aga tuleb välja ja vihahoos lepivad kolm sõgedat kokku, et tapavad Pavliku, sest tema on üks aktiivsemaid kommunismi poolt agiteerijaid külas - noor ja tark, kooli parim õpilane, pioneerisalga juht ja hea ning ausa südamega poiss. Kui Fedja ja Pavlik ühel hommikul soosse jõhvikaile läksid, tappis vanaisa oma lapselapsed pussiga. Surnukehad leiti paar päeva hiljem põõsast ning ka kurjategijad saadi kätte. Tatjana Semjonovna, noorte poiste vaene ema, sonis mitu päeva kõrges palavikus ning raamatu lõpus on talle eraldatud korter Krimmi oblastis, Alupka linnas, kus talle iga päev terveid pakke kirju tuuakse, igalt poolt üle riigi. Kõige noorem poeg Roman hukub kangelassurma kodumaa eest 19-aastasena. Pavliku mälestust aga hoitakse au sees ning üle liidu on temanimelisi kolhoose, juhatusi, ausambaid, mälestusmonumente ja kõik pioneerid ning komnoored ülistavad Pavliku nime ning on võtnud ta oma eeskujuks, kangelaseks, armastuseks. Kõik see aitab Tanjal vanaduspõlveni elada. Jah, raamat on tõesti kirjutatud kommunismi ülistava malli järgi - kõige targem poiss külas pooldab aktiivselt kommunismi, selle idee või aate pärast suudab ta öelda lahti ka oma lihasest isast, lõpuks tapetakse ta rahva ja võimu vaenlaste poolt ning kogu maa hakkab hukkunut heroiseerima. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima, et kogu kangelaslik sisu on tegelikult fiktsioon - Pavlik Morozovil oli tegelikult vaimselt alaarenenud, ta ei olnud pioneer, ei andnud oma isa üles nõukogude armastuse vastu, poiste tapmise korraldas hoopis OGPU, kogu "kulakutepoolne terror" oli lavastatud ning Gerassimovkas kulakuid üleüldse ei olnudki. Ei vaja vist mainimist, et sellegipoolest seisavad Pavliku ausambad üle kogu Venemaa tänini ning endiselt kannavad asutused tema nime. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et lugemist ei nautinud.

Виталий Георгиевич Губарев "Павлuк Моро́зов"