Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Võtsin lugeda raamaturiiulis lugemist ootava esimese Pärnitsa avaldatud raamatu. Raamat koosnes kummitama jäävatest lühijutukestest, millest mõni ka veidi pikem. Kuna olen tänaseks mõlemad Pärnitsa raamatud läbi lugenud, on kujutlus Pärnitsast kujunenud üsna... Heaks kindlasti, aga miskit veel... Mulle hakkab tunduma, et noort meest painab ehk mõnd rahulikumat sorti misantroopsus. Ta raamatud on olnud väga inimestsalgavad, suure osa moodustavad alati enesetapukirjeldused, tapmine, surm ja suitsiidne mõttelaad. Võib-olla on see kunst. "Näiv on jääv" jutud olid just eelnimetatud teemadel, kuid seekord sisaldasid lood veel painajalikke kirjeldusi. Nt. oli üks lugu ("Minu koerad") poisist, kes leidis endale jõepõhjast surnud kutsikad, arusaamata, et nad ei ela. Ta hakkas koerade eest hoolitsema, kammis neid ja jalutas nendega, kuid laibad hakkasid haisema nagu ikka. Seetõttu läks ta elama inimestest kaugele, sest tema meelest inimestele ei meeldinud tema koerad, kuna arvas, et nad on teiste inimeste meelest liiga suureks kasvanud. Seda idee poolest juba jälki juttu kaunistasid veel kohutavamad kirjeldused nende kahe surnukeha väljanägemisest. Ja nõnda oli nende kõikide lugudega. Raamatu lõpus oli Jaak Urmeti arvustus raamatu kohta, ning pean nentima, et tema tees selle kohta, et kehvemate lugude ülekaal summutab geniaalsemad lood, ühtib ka minu omaga. Ma polnud ammu raamatut ühe korraga läbi lugenud, kuid "Näiv on jääva" lugesin endale unejutuks. See ilmselgelt oli vale otsus, sest raamat mõjus mu psüühikale vist üle keskmise ning ma nägin kohe unes, kuidas elasin üksi suures majas ning öösel tahtes minna tualetti süütasin elutoa laetuled ja mulle avanes vaade mitmekümnetest nööri otsas rippuvatest suitsiidi sooritanutest. Avastades, et terve mu elamine laipe täis on, ei vaevunud kemmergusse minemagi, vaid vaatasin tänavale. Ka see oli täis surnukehasid. Ärkasin üles ning hiljem uinudes nägin, kuidas E. Savisaar mind suure juustu Laysi pakiga ära üritas osta. Vast puudub minul selliste ulme-fantaasia-utoopiliste raamatute jaoks kõrgem-kõrgem närvitalitus. "Näiv on jääv" sisaldas vähem frivoolsusi, kui "Hundikutsikaeetika", kuid need ei jäänud olemata. Raamatu lõpu poole esines neid siiski, kuid enam mitte nii häirivalt palju. Pärnits meeldib mulle endiselt väga. Jään ootama, sest noormees on alles 19 ja kirjanduslikult tõesti väga andekas.

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Härra Pärnitsat ma teile tutvustama ei hakka, sest ta on üleüldse kõik ja ma ei leiaks sobivaid sõnu. "Hundikutsikaeetikast" aga... Raske. Minu esimene Pärnitsa raamat, kuid kõigest kaks tal neid ainult ongi. Kui midagi väga head tahan, võtan ka selle teise raamaturiiulist. Täiesti teistsugune raamat. Tegevus praktiliselt puudub. Samas ei puudu arutelu. Väga elulistel teemadel. Realistlikult. Võtan end väga kätte ja üritan kirjeldada: raamat räägib poisist nimega Anders. Ta näeb ja tunnetab maailma teistmoodi kui keegi teine. Ja ka ta ise arvab, et ta ei leiaks endale identset mõttekaaslast. Eelkõige võrdleb ta inimkonda loomadega, kõrvutab neid lehmade, huntide, hundikutsikatega. Toob näiteid loodusseadustest ja igapäeva koolielust. Kogu tegevus mida autor kirjeldab leiab aset ühel suvevaheajal, kuid peategelane Anders meenutab palju ka minevikku ja fantaseerib kujutledes tulevikku. Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud tabada kulminatsiooni. Ehk see, kui raamatu üsna lõpus Anders siiski peale koolikaaslase tapmist tunnistab, et on teistega täpselt samasugune, kuigi terve raamatu vältel on seisukoht olnud vastupidine. Jah, kahjuks pean juba järjest teise eestimaise noore kirjaniku juures täheldama, kui palju ikka kasutatakse ka kirjanduses roppust. "Mu sõralises sõbras" oli kõik väga sündsusetu, seetõttu mulle väga vastumeelne, kuid "Hundikutsikaeetikas" oli see inetus veidi asjakohasem, kohati isegi iseenesestmõistetav ja loogiline ning ei riivanud nii valusalt silma. Raamat mulle väga meeldis, tõesti väga sümpatiseeris ja jään ootama seda vaba aega, mil Pärnitsa teine raamat läbi lugeda. 


Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"