Anton Hansen Tammsaare "Juudit"

Lugesin, sest omal ajal gümnaasiumis lugema ei pidanud, kuid nooremal õel oli see kohustusliku kirjanduse hulgas, seega tundsin kohustust. Petuulias on nälg ja häda. Rahvas on hakanud märatsema ja jõuetusest tapetakse palakese leiva pärast ka oma lähikondlasi. Kaevud on kinni ja linnaväravaid valvatakse, ümberkaudsed mäed on täis Assuri sõjamehi. Petuulia naine Juudit näeb unes ilmutust oma olematust lapsest, kes nälja käes nutab, kuid iga kord, kui Juudit tema poole jooksma hakkab, kaigub nutuhääl üha määramatult ja kaugemalt. Järgmine päev räägib Juudit rabi ja Osiasega, Petuulia peavanemaga, et läheb Iisraeli päästmise nimel Assuri leeri. Osiasel, kes Juuditisse armunud, palub seni valvata Petuulia üle nagu kangelaslik peavanem. Juudit ehib end oma kõige ilusamate ehetega ja võtab kaasa ümmardaja Susanna ning asub teele Olovernese, Nebukadnetsari sulase ja Assuri väejuhataja juurde. Olovernes on samal ajal võõrustamas meest, keda hüütakse Nimetuks. Nimetu on üritanud teda kaks korda tappa, kuid hakanud Olovernest vähese aja jooksul armastama kui isa või venda, sest Olovernesel on oma iseloomulik viis kõnelda ka oma vaenlasega kui armastatud vennaga. Kui sõdurid Juuditi Olovernese ette olid toonud, üllatus ta Juuditi mehelikust sõnakusest. Juudit jutustab Olovernesele Jehoova jumalast, keda usutakse mägedel, kuid keda keegi näinud ei ole. Olovernes on ühteaegu kummastunud ja vaimustunud. Juudit saab Oloverneselt armu ning mees palub tal jääda telklaagrisse. Kui Juudit aga Susannaga kahekesi on jäänud, tunnistab ta ümmardajale, et tahab saada Oloverneselt lapse, sest nii kaunilt oli kõlanud Olovernese hääl tema jaoks. Hiljem tutvub Juudit ka Nimetuga ning kutsub mehe õhtul enda telki. Nimetu armub Juuditisse. Õhtune pidusöök viib aga Olovernese ja Juuditi õrna olemiseni, nad avaldavad teineteisele armastust ja Juudit leiab hea võimaluse ässitamaks Olovernest Nebukadnetsarit troonilt tõukama. Juuditis räägib sel hetkel vaid võimuiha. Kui Olovernes aga vaikseks jääb ja tunnistab, et on end magusast viinast liig purju joonud ja magama läheb, hakkab Juudit hoopis Nimetule patujuttu rääkima. Ta utsitab Nimetut Olovernest tapma, kuid ka tema ei allu Juuditi provokatsioonile. Juudit on ahastuses ning tahab koos Susannaga jalamaid lahkuda, kuid enne veel käib ta Olovernese juurest läbi. Tema ruumist naastes palub ta Susannal vedada pampu, milles peitub Iisraeli rahva pääste. Petuuliasse jõudes näitab Juudit rahvale, mille ta kaasa tõi - kaelast maha raiutud Olovernese pea! See pistetakse piigi otsa ja piigiga müürile, et näidata võitu Assuri vastu. Kui nälginud Petuulia mehed nüüd Assuri väele kallale sööstsid, jooksid nad ehmunult oma ülema juurde, kuid leides ta ilma peata, taganes kogu sõjavägi ja Petuulia rahvale avanesid kaevud ja Assuri uhked pidulauad. Rahvas oli näljast päästetud. Kõik hakkasid kiitma ja ülistama Juuditit, kes seepeale aga oma uhkusest taganes: ta tunnistas rahvale oma süüd abikaasa surmale kaasa aitamises ning liiderlikkuses, ta nõudis, et teda loobitaks kividega surnuks. Enne veel, kui rahva viha Juuditi vastu lahtus, tõmbas endal mõõga südamest läbi ka Osias, kes armastusest Juuditi vastu tahtis, et Juuditi hukkumisel ka tema veri rahva ja nende laste peale jääks. Juudit pälvis aga tänu vana Siimeoni headele sõnadele rahva andestuse, kuid iseendale ta andestada suutvat ei tundunud. Ta tundus olevat Olovernese surma läbi teda suurelt armastama hakanud ning ka Iisraeli rahva päästmise taustal tundus tema sooritatud veretöö talle endale andestamatu.Teel Siimeoni juurde, kes talle uut elamispaika pakkus (sest Juuditi endine maja oli tema äraolekul nälgijate poolt rüüstatud) kohtus ta naisega, kes oma sülelapsele süüa anus. Naine väitis lapse magavat, kuid Juudit märkas, et laps oli surnud ning kohkus. Näidend lõppeski sellega, kuidas võõras teelolija oma surnud lapsele karjudes Juuditi poolt halastust anus. Üritasin näidendit lugeda nii, nagu poleks kunagi Piiblit uurinud, aga kehvasti tuli välja. Kummaline interpretatsioon Tammsaarelt. Õde ütles, et koolis nad pidid tooma välja Juuditi omadusi emana, mõrvarina, kangelasena, ohvrina jne. Minu suhtumine Juuditisse kujunes küllalt ühepoolselt halvakspanevaks. Ei sümpatiseerinud mulle see Tammsaare loodud naispeategelane ja näidendi lõpp oli kuidagi õõvastav.

"Juudit"

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Romaan algab sellega, kuidas Katku Villu pärast aastat vangimajas tagasi koju jõuab. Ta istus kinni sellepärast, et lõi Künka Ottole, kes Villule pussiga kallale tuli, purjus peaga teibaga nii kõvasti pähe, et teine ära surnud. Villu oli pärast vanglast tulekut töötegemist täis ning asus hoolega Kivimäel kivisid õhkama, et sealne pinnas korda ja Katku ainsat viljakat mulda kasutada saaks. Katku Jüri, Villu isa, on algusest peale Kivimäel kivide põmmutamise vastu. Ta on veendunud, et pole tema oma elu jooksul platsi kividest puhtaks saanud - ei saa keegi, ka Villu mitte. Neil päevil jõuab linnast koju ka naabertalu Kõrboja peretütar Anna. Anna oli käinud kodus ka suurel ristipühal, kui Villugi koju jõudis Tookord istus ta koer Mousiga järve ääres  ning nägi ka lapsepõlvesõpra Villut järves huilgamas. Kui Anna ka nelipühiks koju tuli, palus isa, Kõrboja Rein, teda Kõrbojale jäädagi, hakata perenaiseks ja koht endale võtta. Anna ei andnud tookord isale vastust, kuid jaanilaupäevaks tuli ta koju, ja siis juba jäädavalt. Kui Anna perenaiseks oli kirjutatud, hakkas ta hoolega heinalisi üle vaatama, nii töö kui lõbu mõttes, sest tal oli plaanis õhtul järve ääres jaanilaupäeva ja enda perenaiseks seadmise auks suur pidu korraldada. Annal oli jaanilaupäeval ka sünnipäev, aga seda ei teadnud keegi. Hiljem sai sellest teada Villu. Pidu oli vägev - kogu ümberkandi rahvas oli kohale tulnud ja sealhulgas ka Villu. Kui otsiti meest, kes oskaks raketti lasta, jäi just Villu silma ning tema meelest oli kõige õigem lasta rakette järve pealt. Teiste soovijate puudumisel läks temaga lootsikusse kaasa Anna. Keset järve rääkisid nad Kõrbojast. Anna küsis, mis Villu teeks, kui ta Kõrbojal peremees oleks ja Villu jutustas talle õhinaga, mis ta esialgu kõik ette võtaks. Kogemata mainis Villu aga oma vangipõlve ja sealtpeale nad enam õigele jutusoonele ei saanud, Villul oli häbi, et ta ise selle jutu sisse oli toonud. Villu oli juba viinast paraja auru all ning hullas tantsuplatsil nagu meeletu. Ta oli tantsinud terve õhtu Kõrboja uue perenaisega, kuni ta kellegi külapoisi pärast pikali kukkus. Sellepeale vakatas isegi Lõugu Kusti "vasikas", sest kõigil oli meeles veel sauna Eevi pärast tapetud Otto. Villu andiski sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kaugemale mändide alla veeres. Perenaine aga tegi tülile lõpu, öeldes, et: "kes riielda tahab, mingu ära," ja peagi keerlesid paarid tantsumurul nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Pidulised läksid edasi Kivimäele, kus Villu lubas perenaisele tema sünnipäeva ning nende uue ja vana tutvuse auks mõned kivid, millele augud juba sisse puuritud, vastu taevast põmmutada. Perenaine tuli ühel tingimusel - et Villu joomise igaveseks maha jätab. Villu oli päri. Midagi läks aga valesti ja Villu toimetati kiiremas korras linna laatsaretti, kust naasedes oli tal vasaku silma nägemine kehvavõitu ja ühe käe sõrmede asemel mügarikud. Terve see aeg, kui Villu laatsaretis oli ja Anna ei teadnud, kas Villu ehk pimedaks jääb, istus ta järve ääres ja kõndis nõmmel, kui ta aga kuulis, et Villu vasaku silmaga ikka piisavalt näeb, olid tal jälle käed-jalad tööd täis. Kui Villu tagasi oli, võttis mees südameasjaks Eevi ära kosida, sest Eevil ja Villul oli ühine laps ja Villu tundis, et Eevile ehk piisaks vigasest mehest lapse isaks. Eevi, kes elas Kuusiku saunas koos haige emaga, oli väga rõõmus, sest ta armastas Villut sügavalt südamest. Enne veel kui Villu isaga naisevõtust rääkida jõudis, juhtusid Villu ja Anna jälle koos järve äärde, kus Villu perenaisele tunnistas, et tema poisil tüdrukutirtsueas parema silma välja lõi. Villu kahetses öeldut otsekohe, kuid ta oli ennegi tähele pannud, et Kõrboja perenaise seltsis teeb ja ütleb ta asju, mis muidu ei tuleks mõttessegi. Koju jõudes võttis Villu südame rindu ja küsis isalt, kas võib ta kosida Kõrboja endise teenija Kuusiku sauna Eevi, kellega tal laps on. Isa oli nõus, kuid pulmi pojale oma rahade eest ei lubanud. Hiljem, kui ta oli Villu Katku tulevikuvisioonist kuulnud, ei oleks ta pojale ka pulmi keelanud, kuid isa ei söönud kunagi oma sõnu. Samal ajal nuttis Eevi kodus, sest küla kuulujutud Villust kui tulevasest Kõrboja peremehest tegid talle haiget. Ta otsustas võtta lapse ja minna Kõrboja Annaga rääkima, et too Villu Eevile jätaks. Kui ta aga kohale jõudis ja  nägi, kui hästi tema poisipõnn ja perenaise Anna omavahel läbi said, ei suutnud ta plaanitust üldse juttu teha ja hakkas suure häälega nutma tuues põhjuseks sureva ema. Sel päeval oli kogu ümberkaudsetes metsades suur pähklipüha, Lõugu Kusti "vasikaski" ammus. Villu oli muidu metsa läinud, teadmata pähklipühast, kuid kui talle viina hakati pakkuma jõi ta ennast päris auru alla. Ka Anna oli peole tulnud ning kui Villu teda märkas, mangus ta perenaist endaga tantsima. Et Villu oma jonni ei jätnud, läkski Kõrboja perenaine Villuga, kuni nad tantsuplatsil kukkusid ja nende otsa mõned teisedki paarid. Villu poolpime silm välkus küll nii vihaselt kui enne nähtud ei oldud, aga seekord seisis ta lihtsalt norus peaga perenaise ees, kes aga Villut uuesti tantsule kutsus. Nüüd tantsisid nad nii kaua, kuni lõpuks viimasena murule jäid ning jalutasid siis kahekesi nõmme poole teisi naerma jättes. Kahekesi jäädes kutsus Anna Villut Kõrbojale peremeheks, kuid Villu jäi endale kindlaks, et Kõrbojale santi pole vaja. Anna palus teda siiski minna ja lubas Eevigi lapsega kaasa võtta, kuid Villu vastus jäi samaks. Sel ööl kadus Kõrboja vana Mousi, kes oli läinud poolmädanenud pingi alla surema. Millegipärast aga ei jätnud oma ulgumist Katku koer Neemo, mis perenaise nii rahutuks muutis, et see sammud Katkule seadis, kuid juba jõudis Jaan sõnumiga, et Villu lasknud enda öösel haavlilaenguga maha. Anna seepeale sulges end oma tuppa ning kui ta lõpuks välja tuli, oli ta enda riidesse pannud nõnda nagu mõtleks ta kauemaks kodunt välja minna. Ta ei teanud siis isegi, kuhu läheb, kuid esiti ikka Katkule. Kohale jõudes päris Villu ema Annalt kohe, mis too pojale eile tegi, et ta nüüd endaga nõnda. Anna rääkis Villu emale, et oli Villut Kõrbojale peremeheks kutsunud ja siis aitas ta Villu emal nutta nagu olnuks nad ema ja tütar. Veel palus Anna Villu emalt teenet, et ta õhtul isale sõnumi viiks, et Anna rongiga linna läks. Kui ema aga viimaks peale pikka jalutuskäiku Kõrbojale jõudis, nägi ta, et Anna on hoopis kodus. See läks sellepärast niimoodi, et kui Anna oli teel rongijaama, nägi ta Eevit koos magava lapsega männijuurikal nutmas ning pärast seda, kui Eevi talle kurtnud oli, et tema vana ema olla ära surnud ja neid lapsega Kuusiku saunast välja kihutatud ning et nüüd enam Villult ka abi ei saa, kutsus Anna Eevi koos lapsega Kõrbojale. Ka Kõrboja Reinul ei olnud nüüd enam midagi parata, oli ta ju lubanud Annal ise Kõrbojale peremees valida, ei saanud ta olla ka selle vastu, et Anna peremehe ise üles kasvatab. Perenaisest sai nüüd igale poole, ainult pittu enam ei tihanud. Pidin teose juba kolmandat korda läbi lugema, sest kogu aeg on meelest ära läinud, millest täpsemalt raamatus rääkis. Nüüd sai üsna põhjalik kokkuvõte, enam vast seda probleemi ette ei tule. Sellest ei tasu mul rääkima hakata, kuidas ma Tammsaaret armastan.

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Pea üheksateistkümne aastane Irma lõpetab keskkooli maal kooli parima õppurina. Ta usub, et kui oled olnud keskkoolis klassi parima tunnistusega ja ridade viitega, tuleb hea töö ja hea elu. Muudmoodi ei oskagi ta veel elu arvata. Irmal on austaja - Kalmu Eedi, kes teda armastab ja armastab nii, et hing ohkab. Irma ei ole poisist kunagi välja teinud ega plaanigi seda, peab teist vaid joodikuks. Peale kooli lõppu peab ju miskit ette võtma - läheb tüdruk linna, tädi Anna ja täditütre Lonni juurde elama. Töö ei tule hoolimata suurepärasest lõputunnistusest väevõimugagi kätte. Lõpuks Irma läheb teenijaks, üksiku härra Rudolfi (hiljem härra Ikka) juurde. Selleks sissejuhtavaks tekstiks on raamatus kulunud juba nii palju sõna "armastus", et mind pani tülgastuma. Armukogemusteta maalt tulnud tüdruk ei saa algul arugi, kui äkitselt avastab end Rudolfit armastamast. Kuid ega see ühepoolne olnud. Kuid üks päev, kui Rudolf armuihas Irmat suudles, läks neiu nii põlema, häbist ja alandusest, et pakkis asjad ja lahkus. Sättis teine end juba jälle tädi juurde sisse ja hakkas edaspididst elu planeerima, kui Rudolf üks õhtu end uksele ilmutas ja Irmat naiseks palus. Otse härda tädi ja kadeda Lonni silme all! Irma langes seepeale vaid härra käte vahele ja algas üürike kihlusaeg. Ent pulmad ei toimunud kirikus, vaid piirduti tagasihoidliku registreerimisega. Pulmajärgsed päevad ja -nädalad möödusid armastades, armastades, armastades. Armastus ees ja armastus taga. Üks hetk tahab mees, et Irma jätkaks õpinguid, milleks ta tegelikult linna tuligi. Irma hakkab mehe soovil õppima nii inglise, saksa ja prantsuse keelt. Inglisekeele tundides tutvub ta noorhärraga, kellel nimeks Liegenheim. Rudolf teadis, et Irma temaga paaril korral kinos ja jalutamas on käinud ning seetõttu ootas tüdrukult, et too teda noorega petaks, sest Rudolf ise oli nii rikutud nii rikutud. Midagi ei juhtunud. Edasi ostis noorpaar endale talu, maja maale - Soonikule. Seati end sisse ka kõik oli priima, kuni selle ajani kui Rudolf hakkas vahel ööbima linnas. Irma jaoks olid need ööd piin. Üks õhtu sõitis Irma linna, nende linnakorterisse ja leidis ta sealt koos võõraga, naissoost võõraga. Mees tunnistas, et on Irmat korduvalt petnud, nii abielu kui ka tutvuse-kihluse ajal. Irmakene ei lasknud ka sel end mõjutada, vaid armastas ikka edasi ja edasi kuni ükskord meest linna saates, teelahkmel teda suudeldes, tundis ta millegipärast, et see jäi viimaseks suudluseks. Päris nii see siiski ei läinud. Mees pidi ära olema maksimum 2 päeva, kuid kui teda peale viiendat päeva polnud, läks Irma otsejoones korterisse. Korter oli tühi ja lage. Sealt leidis ta ka selgituskirja, Rudolfilt, kus too vabandab ja jätab Irma. Rudolf oli nüüd varjunud ühe oma armukese pool, Madleeni e. madam Polli juures. Irma ja Rudolf said seal veel viimast korda kokku ja sinna jäi ka nende viimne suudlus ja Rudolfi otsus Irmast lahku jääda. Irma seepeale proovib endalt elu võtta, kuid valib selleks liiga liiga lahke tee ning see viib ta vaid päevaks-paariks haiglasse. Lonnil ja Eedil (kes Irmatüdrukut eluaega armastanud) on tekkinud selle poole aastaga suhe. Kui aga Eedi toimunust kuuleb, hirmub ta oma hullumeelses armastuses ja tõttab Irma juurde. Kolmandal päeval jäävad nad kahekesti tädi poole ning Eedi lubab hr. Ikka (Rudolfi) tappa. Seepeale tormab ta madam Polli korterisse ja tapab kahe püstolilasuga Rudolfi. Rudolf kirjutab veel viimaste jõududega kaks kirja: ühe Irmale, et ta teda ikka veel armastab, ja teise politseile, et see kedagi ta surmas süüdi ei mõistaks. Viimastel lehtedel tabab Irmat tühjus ja lõpuks silitab ta nutva Eedi pead ja lausub: "Kallis, tee seda nende rooside pärast, mis ma tol korral maast üles võtsin.", nõnda meenutas ta oma viimast koolipäeva. Mulle raamat väga meeldis, kuid kärsitule lugejale ei soovita. Tegevus, nagu ikka 30. aastatel, kulgeb aegamööda ja pikkamisi. Raamat sisendas minusse rahu ja lõpus poetasin sümboolse pisaragi. Nõnda on armastus, niisugune on elu.

A. H. Tammsaare "Elu ja armastus"