Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mul on see postitus siin tunde lahti seisnud ja ei oska siiani midagi kirjutada. Usun, et "Sisyphose müüti" ei saagi eriti kuidagi "kokku võtta". Läbi raamatu väljendab, tõestab ja selgitab Camus oma arvamusi erinevate näidete ja kirjanduslike tegelaskujude kaudu - lugejale jääb vabadus raamatu abil jätta oma hinge kas plekk või vaimustus, jääb vabadus minna kaasa "absurdiga" ja õppida temaga koos elama ning jätta kogu oma eelnevad elutõed ja alistuda "ükskõiksusele" või jääb vabadus liigitada teos lihtsalt hullu prantslasest filosoofi tindikatsetuseks. Raamatus käsitleb Camus absurdi, enesetapu, kirjanduse ja filosoofia valdkondi. Ta selgitab absurdi ja absurdiinimese mõistet nii hästi-halvasti, kui keegi sellest aru saab ja raamat lõppeb "Sisyphose müüdiga", mille järgi ka esseele pealkiri antud. Sisyphos oli Kreeka mütoloogias kuningas, keda karistati sellega, et sunniti teda vedama kivirahnu ülesmäge. Kivirahn aga veeres alati alla tagasi ja selles seisneski karistuse mõte - arvati, et kõige kohutavam on teha mõttetut tööd, millel puudub igasugune tulemus ja tulevik. Just nimelt see essee punkt aitas minu jaoks enim lahti mõtestada absurdi olemust. Imestamapaneval kombel leian raamatu lõpu olevat isegi kauni... Raamatut lugeda soovitan siiski inimestel, kel on eelnevalt külluslik lugemusepagas olemas.


Albert Camus "Le Mythe de Sisyphe"

Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Taaskord uuesti avastatud raamat, varem loetud. Eeeh, no lihtsalt nii nii kerttu-rakkelik teos! See juba nagu seletakski kõik: palju palju seksi, alkoholi, suhete klaarimist ja pläkutamist tibide vahel, kuid nagu meetilgaks tõrvapotis - ka veidi kurba traagikat. Peategelane - varsti keskikka jõudev kiilaspäine disainigraafik Sinead - on üdini karske, ei võta napsu, ei suitseta, ei tarvita muid meelemürke. Kuid on miski, mis ta siiski maha rahustab - seks. Siis kolmandiku raamatust moodustabki seks ja selle kirjeldamine; teise kolmandiku eluolud, meessuhted üldiselt ja veidi minevikku; viimase kolmandiku sõbrannasuhted. Rohkem lähemalt ma nüüd raamatu sisu kokku võtta ei oskagi, sest muud see tõesti ei sisaldanud, kuid raamatu lõpp pani siiski põntsu. Sinead, kelle maailma parimaks sõbrannaks, kelleta ta eladagi ei saaks, Susanna, sureb autoõnnetuses. See surmab ka Sineadi sisemuse ja seepeale ärkab ta üles ning avastab, et terve see elu, mida raamatus kirjeldatud oli (sh. meeletud peod, parim seks, sajad mehed, hea töökoht), oli olnud unenägu ja tegelikult on ta hoopis kogu elu hooldekodus elanud, lühike ja paks, näos needimeri ja kaua surnud olnud. Ja nüüd Rakke enda sõnadega: "Tegelikult räägib see kurb raamat hirmust turvalisuse, stabiilsuse ja armastuse ees." Üldse ei vaidle, rääkis tõesti. Üsna traagiline lõpp sellisele "kergele" lugemisele. Sõnad said nüüd otsa, üsnagi kesine kokkuvõte, aga Rakke raamatutega ma paremini ei oska. Samas kindlasti on siin varsti taaskord just mõni tema raamatu pealkiri. Neid on lihtsalt mõnus lugeda. Kuid minu jaoks lihtsalt on vahel Rakke raamatute sisu raamid liiga ranged. Ma tõesti ei usu, et elus elataksegi ainult seksi ja raha nimel. Võib-olla minust naiivne, aga ma usun, et paljud otsivad siiski rohkem ka vaimseid väärtusi.


Kerttu Rakke "Susanna ja mina"

Ben Elton "Kõrgem seltskond"

Tegemist on teosega, mida kõne all oleva raamatu kohta liiga varases nooruses pidasin üheks oma lemmikraamatuks. Ilmselt sellepärast, et see suutis mind šokeerida ja seda korralikult. Hiljem esialset eufooriat on ta mul pidevalt laenus olnud ja nüüd üks päev C. pool redutades avastasin selle tema riiulilt ning alustasin raamatu kolmandat korda läbi lugemisega. Eelnevalt ma kannatasingi kirjandusliku põua all ja see raamat päästis mu, sest isegi vastumeelselt neid vulgaarsusi täis ridu lugedes pole võimalik seda käest ära panna. Räägib ta siis lõppkokkuvõttes ühe perekonna - Pagetite, 17-aastase narkomaanist prostituudi Jessie ja üle ilma kuulsa rokkstaari Tommy Hansoni allakäigust-langusest või Jessie ja Tommy puhul jalule tõusust. Tegevuspaik - korrumpeerunud riigi- ja politseivõimu ning narkosõja kulminatsiooni poole liikuv Suurbritannia. Raamatu keskne teema oma narkootikumid. Raamatut on kirjeldatud kui humoorikat ja värvikat, kuid ma väidaksin sellele küll, täieõiguslikkust tundes, vastu. See kõik on kohutav, mida seal kirjeldatakse ja mis on, pead liiva alla matmata, paljude (rohkemate, kui arvata osatagi) igapäeva eluolu. Peter Paget, parlamendisaadik, üritab viia läbi seaduseelnõud, mis legaliseeriks riigis kõik uimastid, rõhutan - kõik. Teda toetab terve tema perekond, kuid Peteril on ka armuafäär, oma alluva, 23-aastase kauni Samanthaga, mille päevavalgele ilmnemine raamatu lõpus toob Peterile kõige jubedama ebaõnnestumise elus. Sellal Jessie, lapsena kodus ahistatud, teismelisena kodust, Šotimaalt, jalga lasknud - Londonisse, narkohooraks (omavoliline tuletis inglisekeelsest sõnast crackwhore) müüdud ja "nõela otsa kukkunud" alaealine ilus tüdruk, kes võitleb surmani, et naaseda tavalisse ühiskonda, omada taas dokumente ja mitte kunagi enam libastuda "puhtal teel". See aga näib pea, et võimatuna. Ja Tommy - rokkar, kes oma ajud söestanud narkootikumidest, alkoholist ja tubakast ning kellel näib tõelisi tundeid enam mitte eksisteerivat, kuid sügaval karmi rokikesta all on need siiski veel olemas. Tal aitab need taasavastada Jessie, kui nad on sunnitud juhuslikult veetma ühe öö koos tänaval, kerjates. Seejärel taasavastab Jessie aga tema sütenöör ja neiu veetakse tagasi bordelli ning kogu selle palagan kulmineerub sellega, et Tommy pekstakse koomasse. Hiljem hakkab ta aga tüdrukut uuesti otsima ning kõige lõpuks aitab tolle naistevanglast välja ja kingib talle eluaegse puhkuse kaugel saarel, kus tüdruk saab olla üksi ja vaba kõigest, tunda päikesevalgust oma nahal päevast-päeva ja veeta aega ainult iseendaga. Tommy lugu kroonib sama õnnis lõpp. Kuid tee õnneni... Mina seda sõnadesse ei sea.

Ben Elton "High Society"

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Kadri Kõusaar on mulle alati huvi pakkunud, kõigega mis ta teeb, ja "Vaba tõusu" lugemist alustasin ma juba vast 14-aastasena, kuid tookord jäi see poolikuks ja nüüd sai see uuesti läbi võetud. Raamat mis mulle väga väga väga meeldis! Seal oli palju salapärast, psühhoanalüüsi ja pimeduse-valguse duelli, mis mulle igati meelepärane! Raamat jagunes kolmeks - Elu, suremine ja uuestisünd, ning need omakorda astmeteks. Raamatu mina-tegelane Ethel kaotab raamatu algul oma armastatu - noore, huvitava Miroslavi, kes on sooritanud enesetapu nende ühise kodu vannitoas. Vahepeale jäävad nüüd Etheli maailmapildi kirjeldamine ja varajasema elu tutvustus. Siis tutvub Ethel Talisega, kellega Ethel hakkab aega veetma (enamasti autoga sõitmas käima) ning teda usaldama, kindlasti osalt sellepärast, et tunda adrenaliini ja hirmu. Painav hirm sütitab Ethelit. Ühel hetkel Talis lihtsalt kaob, ta oli olnud Etheli elus lihtne vahe-etapp pärast Miroslavi surma ja enne Adriani tulekut. Ethel unistas lapse saamisest, kuid enne otsis oma tulevasele tütrele isa. Ta leidis ta piparkoogi taolises majas elava Adriani näol, kes oli "hea mafiooso", nimelt vahendades kvaliteetset narkot asepresidentidele ja kunstnikele, kel on midagi öelda. Adrian ostis Etheli soovil talle Hiiumaale maja, et ta saaks olla kaugel ühiskonna kammitsusest, mis Ethelit painas. Saarel elades tutvus Ethel aga Lev'iga, vene režissööriga, kelle vastu tunneb ta hirmu ning see hirm tõmbab teda Lev'ile üha lähemale. Ethel jääb lapseootele, lapse isaks Lev. Nad sõidavad Prantsusmaale, Adriani nõusolekul, kuid seal Lev sureb. Nüüd jääb Ethelil üle saada Adrianiga kokku Itaalias, Firenzes, sest Adrian on vahepeal kuulutatud tagaotsitavaks. Nad kolivad järgmisele üksikule saarele ja abielluvad seal. Selles õnnelikus lõppfaasis aga ilmub Hermes (vanakreeka mütoloogiast tuntud jumal), kes seletab talle, et ta on tegelikult ammu surnud. Ja Adrianiga esimest korda kohtumisest on möödas kõigest veerand tundi. Ta paneb Etheli aru saama, et kõik järgnev oli olnud Etheli enda kujutlusvõime viljakus ja üleüldse oli Adrian - Andrei(!) tegelikult tavaline pätt, kes Etheli enesekaitseks maha lasi, kui teda enda aknast sisse ronimas nägi. No see sisukirjeldus oli praegu ikka väga mage selle kõrval, milline sisu sellel raamatul tegelikult oli. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda nimetatakse kirjandusliku terminiga, kui raamatus hakkab ühte repliiki või fraasi mitmeid kordi kordama. Ja mõte säilib, kuid tuleb esile erinevate inimeste tekitatud situatsioonides ning mõjub täpipealt samaselt. Ja sellised on minu lemmikraamatud, kus seda kordust esineb ja alati haarab initsiatiivi sürrealism ja see kummaline kordus, ühtedesse kohtadesse tagasilangemine kuid samas arenemine... Raske on oma päris mõtet esile tuua siin. Raamat oli väga hea! Kuigi kirjanduslikult peaks niisugused iseloomustavad mõisted nagu "hea" ja "halb" olema õigusega keelatud. Kindlasti lähiajal asun Kõusaare esimest raamatut "Ego" lugema.

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Emily Jane Brontë "Vihurimäe"

Esimene raamat, mille kokkuvõtte kirjutamist mitu päeva edasi lükanud olen. Kokkuvõtte kirjutamiseks väga keerukas raamat, palju tegevust, tegelaste domineerimise muutusi, nii palju tundeid seinast seina... Raamat iseenesest mulle väga meeldis, hästi tüüpiline romantismiaegne romaan, milles on esindatud vast kõik romantismitunnused. Teos algab Mr. Lockwoodi saabumisega Rästapesasse. Ta plaanib hakata maatükki üürima. Kohtudes rentniku ja kõrvaltalu Vihurimäe omaniku Mr. Heathcliffiga on ta esialgu vaimustunud sellest, kuidas inimesed niisuguses ürglooduslikus kohas ja nõnda üksikuna elada armastavad, kuid tundes oma nahal seda toorust, julmust ja ebaviisakust, millega Heathcliff ja teised majaelanikud (Joseph, Mrs. Linton Heathcliff, Earnshaw) teda vastu võtavad, uurib ta oma majapidajanna Elleni käest nende elu kohta. Teenija on kasvanud eelnimetatud inimestega koos üles (v.a. Joseph, kes on juba vana ning eluaegas Earnshawe teeninud) ning räägib Mr. Lockwoodile kõigest üksikasjalikult. Kokkuvõtlikult siis oli vana suguvõsa peremees Hr. Earnshaw läinud kord Liverpooli ning saabunud tagasi leidlapsega, kelle nimetas Heathcliffiks. Kuna tollest saab perepea ebajumal, hakkavad teised Earnshawi lapsed teda vihkama, kuna too saab kogu tähelepanu ja armastuse, v.a. härra tütar Cathrine, kellega Heathcliff suurepäraselt aastaid läbi saab. Kui lapsed on juba vanemad, sureb nende isa, mistõttu välismaale õppima saadetud Earnshaw juunior tagasi koju saabub ning haarab peres ohjad. See on Hindley'le, kes välismaalt ka naise oli endaga toonud (rõõmsameelse Francese), suurimaks rõõmuks, sest nüüd sai ta Heathcliffi alandada ja orjana pidada, kuis hing ihkas. Vahepeal hakkab aga Cathrine naaberperekonna Lintonitega suhtlema, millele järgneb abieluettepanek noorhärra Edgar Lintoni poolt. Cathrine vastab Lintonile jaatavalt ning alandab seega Heathcliffi, sest just nemad on hoopis teineteisesse arumunud juba aastaid. Seejärel kaob Heathcliff kolmeks aastaks ning saabudes on ta saanud kuskilt varanduse ja on seega pururikas. Ilmudes ühel tormiööl Lintonite ukse taha on Cathyl selle üle taevani rõõmus meel. Tema mehel, Edgaril, aga mitte, sest nemad Heathcliffiga polnud üksteist kunagi sallinud ja ka nüüd oli Heathcliffi seltskond talle vastuvõetamatu. Sestap' puhkeb perekonnas suur tüli, mille tagajärjel Cathy haigestub ning sureb. Sureb ta samal päeval, mil toob ilmale imeilusa tütre, kelle nimeks samuti Cathrine saab. Pisikesest Cathyst saab isa suurim silmarõõm. Heathcliff on aga selle kõige kõrvalt naitunud Edgari õe Isabellaga ning too on jõudnud juba ka Heathcliffi juurest jalga lasta ning talle poja sünnitada. Kuna Isabella teiselpool Inglismaad sureb, võtab isa Heathcliff oma Lintoniks nimetatud poja enda juurde Vihurimäele elama. Poiss on täielik hädapätakas, väga kehva tervisega ning nõrguke. Siiski on vanal Heathcliffil plaanis Cathy ja Linton abielluma sundida. Pärast Lintoni ja Cathy isa Edgari surma hakkab 18-aastane Cathy sõbrustama 23-aastase mühaka, Hindley poja, Hareton Earnshaw'iga, nende sõprus areneb kiiresti. Kuigi Cathy oli nooremana Haretonile kõvasti liiga teinud oma sõnadega ja teda korralikult alandanud, ei omanud see enam tähtsust. Raamatu lõpus elavad nad õnnelikult koos ning plaanivad abielluda, mis saab teoks pärast Heathcliffi surma. Mehe, kes eluajal saatis korda ainult halba ning triumfeeris surmani - ta hävitas Edgari ja Cathrine elu, saatis hukka oma naise Isabella, laskis kõngeda omaenese pojal Lintonil ning käitus vägivaldselt ja julmalt kõigi teiste inimestega, ei pea ta kunagi oma tegude eest vastutust kandma. Raamatu lõpebki tema surmaga. See kohutav ebaõiglus ja toorus, mis raamatus pea kogu aeg figureerival kohal oli, avaldas mulle pigem negatiivset mõju ja ma pean seda teost brutaalseks, sest see sisaldas nii vähe ilu ja nii meeletult jõhkrust. Samas oli kõik raamatus toimunu realistlik ning ehk seetõttu mulle lõpptulemus halva maitse kurku jättiski. Aga teos on väga hästi kirjutatud, musternäidis romantismiajastu romaanist, isegi vähekene satiiriline ja väga sisutihe. Kahjuks ainuke raamat, mille E. J. Brontë oma eluajal avadas.

Emily Jane Brontë "Wuthering Heights"

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Võtsin lugeda raamaturiiulis lugemist ootava esimese Pärnitsa avaldatud raamatu. Raamat koosnes kummitama jäävatest lühijutukestest, millest mõni ka veidi pikem. Kuna olen tänaseks mõlemad Pärnitsa raamatud läbi lugenud, on kujutlus Pärnitsast kujunenud üsna... Heaks kindlasti, aga miskit veel... Mulle hakkab tunduma, et noort meest painab ehk mõnd rahulikumat sorti misantroopsus. Ta raamatud on olnud väga inimestsalgavad, suure osa moodustavad alati enesetapukirjeldused, tapmine, surm ja suitsiidne mõttelaad. Võib-olla on see kunst. "Näiv on jääv" jutud olid just eelnimetatud teemadel, kuid seekord sisaldasid lood veel painajalikke kirjeldusi. Nt. oli üks lugu ("Minu koerad") poisist, kes leidis endale jõepõhjast surnud kutsikad, arusaamata, et nad ei ela. Ta hakkas koerade eest hoolitsema, kammis neid ja jalutas nendega, kuid laibad hakkasid haisema nagu ikka. Seetõttu läks ta elama inimestest kaugele, sest tema meelest inimestele ei meeldinud tema koerad, kuna arvas, et nad on teiste inimeste meelest liiga suureks kasvanud. Seda idee poolest juba jälki juttu kaunistasid veel kohutavamad kirjeldused nende kahe surnukeha väljanägemisest. Ja nõnda oli nende kõikide lugudega. Raamatu lõpus oli Jaak Urmeti arvustus raamatu kohta, ning pean nentima, et tema tees selle kohta, et kehvemate lugude ülekaal summutab geniaalsemad lood, ühtib ka minu omaga. Ma polnud ammu raamatut ühe korraga läbi lugenud, kuid "Näiv on jääva" lugesin endale unejutuks. See ilmselgelt oli vale otsus, sest raamat mõjus mu psüühikale vist üle keskmise ning ma nägin kohe unes, kuidas elasin üksi suures majas ning öösel tahtes minna tualetti süütasin elutoa laetuled ja mulle avanes vaade mitmekümnetest nööri otsas rippuvatest suitsiidi sooritanutest. Avastades, et terve mu elamine laipe täis on, ei vaevunud kemmergusse minemagi, vaid vaatasin tänavale. Ka see oli täis surnukehasid. Ärkasin üles ning hiljem uinudes nägin, kuidas E. Savisaar mind suure juustu Laysi pakiga ära üritas osta. Vast puudub minul selliste ulme-fantaasia-utoopiliste raamatute jaoks kõrgem-kõrgem närvitalitus. "Näiv on jääv" sisaldas vähem frivoolsusi, kui "Hundikutsikaeetika", kuid need ei jäänud olemata. Raamatu lõpu poole esines neid siiski, kuid enam mitte nii häirivalt palju. Pärnits meeldib mulle endiselt väga. Jään ootama, sest noormees on alles 19 ja kirjanduslikult tõesti väga andekas.

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

"Progressiivsete hiirte" lugemist ma alustasin juba aastaid tagasi, kuid toona oli see raamat mul pooleli jäänud, siis otsustasin nüüd lõpetada. Lugesin terve raamatu uuesti läbi. Kuidas ma tookord Muttini jõudsin, ei mäleta. Ehk tundus ta mulle lihtsalt sümpaatne. Raamat on täis satiiri. "Progressiivsed hiired" on tõeline maiuspala kultuurihuvilistele ma usun. See räägib Fabianist, endisest kirjanikust, kes on olnud paar aastat kirjanduslikus paguluses. Et uuesti järje peale saada, külastab ta kunstinäituse esitlust, kus kohtub paari vana tuttavaga ning üks neist - Ruta, aitab tal leida töökoha. Žurnalistikas. Uhiuues ajalehetoimetuses "Koiduvalgus". Esialgu mittemidagiütleval ametikohal, kuid hiljem juba "elu" osakonna juhatajana. Kuid see oli Fabiani jaoks nagu... Sopp? Kuigi ajalehte, mille toimetuses ta nüüd töötas, tutvustati kui kvaliteetlehte. Hiljem aga taevamanna - ta edutati kultuuri- ja kunstiosakonda ainuisikuliseks vastutajaks ja see tõi talle rõõmu, sest oli ta ju tahtnud tegelikult algusest peale kultuuriosakonnas töötada. Raamatu viimases kolmandikus oli väga palju dia- ja trilooge ning need olid vast suunatud suurematele kultuurihuvilistele kui mina, sest ma lihtsalt lugesin selle teksti läbi. Ja selline lugemine on mitte midagi. Triloogid sisaldasid keskustelusid teemadel "Kas tuleviku kunst on ainus kureerimine?", "Miks ei võeta kuulda kirjanikku?", "Kas kirjanik ise on end maha mänginud?" jne. Raamat lõpeb "Koiduvalguse" pankrotiga. Igaüks sai oma osa ja omad kogemused, omad killud. Kui Mutt on kirjutanud raamatu oma kogemuste põhjal, mida ma usun et ta on, olles lugenud tema biograafiat, siis sain teada, et kultuurimaailm on nii pealiskaudne kui ka sügav. Kuid selle raamatu põhjal kujunes minu arvamus, et ka sügavus kultuurimaailma tagatelkides on pealiskaudne ja pinnaline. Kindlasti on mulle vastuväitjaid... Raamatut lugesin kiiresti, sest tahtsin ta selle aastanumbri sisse jätta.

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"