Rex Stout "Uksekell helises"

Lõppude lõpuks sain oma kriminaalromaani läbi, mida olin ammu teha plaaninud. Tellisin Stout'i Raamatukoi'st, sest Wolfe'i ei ole raamaturiiulis kunagi liiga palju. Stout'i krimkasid loengi eelkõige Nero Wolfe'i vastapandamatu sarmi pärast. Ta oma tõredusega just tõmbabki. Meenutab mulle kohati iseennast. Raamatust siis, ega ei oska üldse kokku võtta, sest raamat oli huvitav, süžee sisutihe ja tegevus vaheldus üsna kiiresti. Seetõttu ei pea vajalikuks siia kõigest üksikasjalikult kirjutada ning sestap usun, et teen siis hästi lühikese kande ja ütlen, et Nero ja Archie lahendasid midagi, mis oli nii suur, et varem polnud midagi nii gigantset nad veel lahendanud. Tegevus oli seotud NYPD ja eelkõige FJB'ga ( = Federal Bureau of Investigation [FBI] - Föderaalne Juurdlusbüroo). Tegelasteks nagu ikka Mr. Wolfe ja Mr. Goodwin, loomulikult Fritz ja veel Wragg, Cramer, Sarah Daco, Mrs. Brunen, surnud Althaus, Saul, Fred, Orrie, Kirby, Fred ja nagu krimkades ikka oli seal veel mitmeid ja mitmeid tegelasi, keda siia märkida oleks niivõrd kuivõrd tähtsusetu. Raamat meeldis, nagu ikka. Kes pole veel jõudnud Wolfe'i tundmaõppimist natuke nuusutada, tehke seda kindlasti, soovitan. Kuigi Stout'i raamatud ei lähe mul nii kiiresti, nagu nt. kuulsa Agatha Christi omad. Kuid Stout paneb rõhku veidi teistele nüanssidele ja mulle imponeerib Wolfe rohkem, kui nt. Miss Marple oma armsuses. Kui raamat lõppes, tekkis soov juba uus Stout kätte haarata, kuid muud kohustused, kohustused ja värelev hing... Uut kriminaalromaani ei satu vast niipea enam kätte võtma, puht ajapuudulikkuse tõttu.

Rex Stout "The Doorbell Rang"

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Oh selle raamatu lugemist ma lükkasin edasi pea poolteist aastat, lõpuks igavusest kätte võtsin ja siis enam käest ära ei saanud. Mul nüüd nii nukker, et varem seda läbi ei raatsinud lugeda, sest tegelikult mulle väga meeldis see raamat, kuigi parimad vast teavad, et minu vaimustus sellest raamatust polnud just gigantne. Jah, kooli kohustusliku kirjanduse korras sai see raamat soetatud. Kokkuvõtteid võib Internetist leida sadu vast, aga minu päris oma ja pisike saab nüüd siia. Räägib siis kuningast nimega Oidipus, kelle maad on tabanud katkulõõm ja kurbus. Põhjuseks leitakse kunagise valitseja mõrvari vabaduses olemine. Oidipus asub otsima kunagise kuninga Laiose tapjat. Leiab ta lähedalt, iseendast. Abiks otsingutel kuningas Kréon, Teiresias, Saadik, oma enese naine Iokaste (selgub, et ka oma enese lihane ema), Karjane ja Teataja. Oh vaest Oidipust, vaest vaesemast õiglast kuningat, kes nüüd maapakku soovib. Ei soovi, et ükski inimkõrv eales tema häält saaks kuulda, sest nii häbi on tal saades teada, mis koletuid tegusid on korda saatnud ta - tapnud lihase isa ja naitunud oma emaga. Hirmsat tõde taibates langeb Iokates vabasurma. Oidipuse saatus jääb meile nüüd teadmatuks, sest raamat lõppes kohal, kus uus ainuvalitseja Kréon, jääb ootama käsku jumalikelt, võimsalt Apollonilt ja Zeusilt, mida ette võtta julmuriga. Mhmh mulle väga meeldis see raamat, need kaunid lause-ehitused ja värsimõõdud, oooh taevas! Mul on nii hea meel, et selles raamatus positiivselt üllatuda sain, ootasin ju kehva. Kaunis, miks küll tänapäevani selline keelekasutus igapäevaselt säilinud ei ole?

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Peale sisulist ja sügavat apelsini-raamatut tahtsin lugeda miskit kerget ja igapäevast. Valisin selleks Kerttu Rakke "Kolmanda printsessi". Raamat jutustab siis 20.-dates neiust nimega Marilyn, kes on siiani terve elu elanud täielikku printsessi elu, hellitatud ja poputatud. Töökoht on tal olnud moe pärast ning sealgi on ta ainult kohvi keetnud ja netis surfanud. Kuulub ta "kõrgklassi" (jutumärgid minu kui elitismipõlguri poolt!) ja sõbrustab vaid rikaste ja kuulsatega. Nagu arvata võib, jääb tütarlaps ühel hetkel kõigest sellest särast ilma. Nahaalne rikkurist kavaler, kes oli talle siiamaani peamiseks raha-allikaks olnud, saadab tüdruku pikalt, ülemus vallandab ta töökohalt ja sõbrannad ei võta teda enam omaks, sest Marilynil pole enam raha nendega väljas käia. Võtab neiu end siis kokku ja hakkab vaesest perest naabripoisi soovitusel tööd otsima. Saab kinnisvarafirmasse sekretäriks. Tööinimene Marilyn loomulikult pole, seega algus on talle raske. Kuid kui järje peale sai, hakkas talle isegi meeldima, inimesed ja õhkkond ja see meeletu iseseisvusetunne, et ta saab ise end ülal peetud ja elatatud. Samal ajal aga on Marilyn kurameerinud selle Jani-poisiga, kes on küll vaene ja imeliku-olemisega, kuid lõbus ja Marilynile meeldib tema lähedus. Üks asi viib teiseni ja kui Jan ja Marilyn on küllalt aega koos veetnud saab selgeks kogu tõde. Ja ei jäänud ka seekordses Rakke raamatus tulemata puänt, vaeslaps Jan (Jaanus) osutub rikkamaks, kui ette kujutadagi oskaks. Jan oli lollitanud Marilyni selleks, et näha kas mõni tüdruk võiks temasse armuda ka tema enda, mitte ta raha pärast. See tal õnnestus. Veider, et Rakke raamatud lõppevad alati selliste 180-kraadiste kardinaalsete pööretega, sest ta pidavat olema romaanikirjanik. Romaanis aga pole puänt ette nähtud, nii on see novellidel. Lihtne raamat oli, kui mõne rohkem sisuküllase tükiga läbi saan, ehk saabun jälle mõnele Rakke lihtsakoelisele raamatule. Senimaani kõige rohkem emotsioone tekitanud Rakke raamat on olnud "Susanna ja mina", mis isegi samasugust raamatufriiki nagu mina - Ingerit - vapustas.

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Anthony Burgess "Kellavärgiga apelsin"

Raamatusoovitus Atsilt, kelle laenatud raamatu lugesin. Täpse eksemplari ajaloost nii palju, et minu mäletamistmööda on see Mihkli leitud, Levikast, edasi kandunud käest-kätte kuni jõudis ka minuni. Nagu arvata võib, näeb raamat välja tõeline kapsas, nii väsinud raamatut polnud ma enne lugenud. Raamat oli vist kunagi kingiks, kellelegi Ivarile, Mariilt, sest esikaane sees on ilus tekst musta tintenpenniga kirjutatud: "Kallis Ivar! Õnnitlused ja musi! Marii 2001. a.". Südant liigutav. Asja juurde. Raamat algul venis mul nagu tatt, kuigi olin sellega juba alustanud, lugesin siiski enne veel Henno raamatu läbi, ei saanud apelsini-raamatuga üldse joonele. Raamat jagunes kolmeks osaks: 1. osas baseerub kõik vägivallale, ultravägivallale nimelt. Alguse-osa nagu ikka mingil määral sissejuhatus ja terves 1. osas on küllaltki sisutihe tegevuskava. Tutvusin raamatu tegelastega, täpsemalt siis: mina-tegelane Alex ja tema kärsad Pete, Georgie ja Dim, kelle ajaveetmiseks kõiksugu huligaansus ja kelle suurimaks naudinguks on oma vägivaldsete fantaasiate teostamine. Iseloomulikud ja asjakohased olid julmalt ja tatti pritsivalt tõeselt kirjeldatud situatsioonid. 2. osa raamatust räägib Alexi ravimisest, riigivõimu uuest katsetatavast ravist, mille tagajärjel ei suuda inimene enam korda saata halba. See oli minu jaoks põnevaim osa raamatust (k.a. muidugi lõpptulemus). Kui raamatu 2. osa esimest lauset lugesin, tundsin, et see on psühhedeelne. Ma armastan, kui raamatu kontseptsioonis kasutatakse mõnd iselaadi lauset, tegevust vm., mida siis korratakse läbi raamatu ja iga kord, kui seda uuesti loed, tunned iseäralikku äratundmisest pakatavat tunnet, kuid igakord tekitab see erinevaid emotsioone. 3. osa rääkis siis Alexi elust peale ravi, vabas maailmas vaba poisiklutina. Poiss aga ei olnud sellega rahul, et ei saa enam kurja teha ja üritas end tappa. Suitsiidikatse käigus rämedalt viga saades aga sai ta tagasi võime teha kurja ilma tundmata iiveldust ja haigushoogu. 3. osa 7. peatükis, raamatu viimase peatüki alguses esimest lauset lugedes tõusid ihukarvad juba püsti - nii vähe lõpuni ja ideaalis peaks veel kõik kardinaalselt muutuma, mis saab? Aga oo mu vennad, 3. osa 7. peatüki 1. lehekülg läbi loetud oo ma mõtlesin, et võimatu ja kurb. Burgessi teos polnud novell, seega püant jäi tulemata. Kahju? Võimalik. Peategelasena tundsin samastumist ainult seetõttu, et Alex armastas klassikalist muusikat nagu seda teen minagi. Kirega. Raamatus oli palju slängi ja teistes keeltes sõnu, abiks oli raamatu taga olev "Nadsattide keele sõnastik", esialgu oli harjumatu ja tahtsin koguaeg tagant kontrollida esinevate sõnade tähendust, kuid sellega harjus väga ruttu ja juba poole peal ei tšekanud sinna enam üldse ja usaldasin oma vene keele oskust. Mul aga pole kahju ühestki sekundist mis sai veedetud "Kellavärgiga Apelsini" lugedes, iga sekund läks asja ette. Šokeeris ja lummas.

Anthony Burgess "A Clockwork Orange"

Sass Henno "Elu algab täna"

Alustuseks, ütlen, et Kliimaks on minu e-lugemispäevik ja kõik emotsioonid siin on seoses loetud raamatutega. Lisaks mainin veel, et "Elu algab siin" oli esimene e-raamat, mille läbi lugesin. Nimelt võimalikel hetkedel bussis, trammis, enne magama jäämist, koolis, sest mu armas telefon toetab Adobe Readerit ja mulle sobib see hästi. Just täna sain lõpule Sass Henno nimeka teosega "Elu algab täna". Ühesõnaga siis, raamat räägib noormehest, kelle nime ei mainitud, tema on mina-tegelane, ehk kogu raamat kõlab kui tema suust. Räägib oma elust, tunnetest, sündmustest, inimestest. Elina, tema tüdruksõber, kes on ja ei ole ka. Paksud higised soomlased, kes veavad peategelase hotelli, röövivad ta paljaks, jätavad ilma passist, söödavad talle narkootikume ja annavad kere peale. Ärgates seal samas hotellitoas, verisena vannitoas, ei tea ta mida teha kuid ukse taha ilmub üks litsidest, kes eile koos sommidega seal toas lõbutsesid - Helena. Aitab ta välja maailma kokkukukkumisest, ta oli teinud hotellile pommiähvarduse - st. hotellikülastajad evakueeritakse otsekoheselt ja nii ei pidanud peategelene maksma (raha tal ei olnud ju), kuid jäi ilma passist, mis tagatiseks administraatori kätte jäi. Andreas Kalda. Peategelane hakkab elama koos ta päästnud seltskonnaga: Merikese (Andrease naise), Helena (Elina õega) ja Andreasega, kellest saab peategelasele eeskuju. Raamatu lõpus aga selline "kaklusklubilik" avastus, et peategelane ongi Andreas ja elu algab täna. Kõik algusest peale, otsast uuesti. Peategelane kolis tema kalli Musiga Stockholmi (Elinaga) kuid ühel hommikul helises telefon, teiselpool toru Helena, ning uus-Andreas läks tema juurde, Riosse. Eriti keerukas kokkuvõte oli see nüüd, aga ma ei suutnud paremini. Nimetatud raamatust kokkuvõtet teha on raske ja tekst võis tulla sisutühi, aga see on eelkõige minu jaoks, seega lugege ise raamat läbi, kui rahule ei jäänud. Raamatut lugeda oli mõnus, Henno oli kirja pannud paljud tunded, mille ise ära tundsin. Minu jaoks ei olnud see aga tohutult märkimiväärne, vaid pigem selline niisama lugemine, ehk sellegi pärast ei vaevunud sisukamat kokkuvõtet koostama.

Sass Henno "Elu algab täna"