Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Kadri Kõusaar on mulle alati huvi pakkunud, kõigega mis ta teeb, ja "Vaba tõusu" lugemist alustasin ma juba vast 14-aastasena, kuid tookord jäi see poolikuks ja nüüd sai see uuesti läbi võetud. Raamat mis mulle väga väga väga meeldis! Seal oli palju salapärast, psühhoanalüüsi ja pimeduse-valguse duelli, mis mulle igati meelepärane! Raamat jagunes kolmeks - Elu, suremine ja uuestisünd, ning need omakorda astmeteks. Raamatu mina-tegelane Ethel kaotab raamatu algul oma armastatu - noore, huvitava Miroslavi, kes on sooritanud enesetapu nende ühise kodu vannitoas. Vahepeale jäävad nüüd Etheli maailmapildi kirjeldamine ja varajasema elu tutvustus. Siis tutvub Ethel Talisega, kellega Ethel hakkab aega veetma (enamasti autoga sõitmas käima) ning teda usaldama, kindlasti osalt sellepärast, et tunda adrenaliini ja hirmu. Painav hirm sütitab Ethelit. Ühel hetkel Talis lihtsalt kaob, ta oli olnud Etheli elus lihtne vahe-etapp pärast Miroslavi surma ja enne Adriani tulekut. Ethel unistas lapse saamisest, kuid enne otsis oma tulevasele tütrele isa. Ta leidis ta piparkoogi taolises majas elava Adriani näol, kes oli "hea mafiooso", nimelt vahendades kvaliteetset narkot asepresidentidele ja kunstnikele, kel on midagi öelda. Adrian ostis Etheli soovil talle Hiiumaale maja, et ta saaks olla kaugel ühiskonna kammitsusest, mis Ethelit painas. Saarel elades tutvus Ethel aga Lev'iga, vene režissööriga, kelle vastu tunneb ta hirmu ning see hirm tõmbab teda Lev'ile üha lähemale. Ethel jääb lapseootele, lapse isaks Lev. Nad sõidavad Prantsusmaale, Adriani nõusolekul, kuid seal Lev sureb. Nüüd jääb Ethelil üle saada Adrianiga kokku Itaalias, Firenzes, sest Adrian on vahepeal kuulutatud tagaotsitavaks. Nad kolivad järgmisele üksikule saarele ja abielluvad seal. Selles õnnelikus lõppfaasis aga ilmub Hermes (vanakreeka mütoloogiast tuntud jumal), kes seletab talle, et ta on tegelikult ammu surnud. Ja Adrianiga esimest korda kohtumisest on möödas kõigest veerand tundi. Ta paneb Etheli aru saama, et kõik järgnev oli olnud Etheli enda kujutlusvõime viljakus ja üleüldse oli Adrian - Andrei(!) tegelikult tavaline pätt, kes Etheli enesekaitseks maha lasi, kui teda enda aknast sisse ronimas nägi. No see sisukirjeldus oli praegu ikka väga mage selle kõrval, milline sisu sellel raamatul tegelikult oli. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda nimetatakse kirjandusliku terminiga, kui raamatus hakkab ühte repliiki või fraasi mitmeid kordi kordama. Ja mõte säilib, kuid tuleb esile erinevate inimeste tekitatud situatsioonides ning mõjub täpipealt samaselt. Ja sellised on minu lemmikraamatud, kus seda kordust esineb ja alati haarab initsiatiivi sürrealism ja see kummaline kordus, ühtedesse kohtadesse tagasilangemine kuid samas arenemine... Raske on oma päris mõtet esile tuua siin. Raamat oli väga hea! Kuigi kirjanduslikult peaks niisugused iseloomustavad mõisted nagu "hea" ja "halb" olema õigusega keelatud. Kindlasti lähiajal asun Kõusaare esimest raamatut "Ego" lugema.

Kadri Kõusaar "Vaba tõus"

Emily Jane Brontë "Vihurimäe"

Esimene raamat, mille kokkuvõtte kirjutamist mitu päeva edasi lükanud olen. Kokkuvõtte kirjutamiseks väga keerukas raamat, palju tegevust, tegelaste domineerimise muutusi, nii palju tundeid seinast seina... Raamat iseenesest mulle väga meeldis, hästi tüüpiline romantismiaegne romaan, milles on esindatud vast kõik romantismitunnused. Teos algab Mr. Lockwoodi saabumisega Rästapesasse. Ta plaanib hakata maatükki üürima. Kohtudes rentniku ja kõrvaltalu Vihurimäe omaniku Mr. Heathcliffiga on ta esialgu vaimustunud sellest, kuidas inimesed niisuguses ürglooduslikus kohas ja nõnda üksikuna elada armastavad, kuid tundes oma nahal seda toorust, julmust ja ebaviisakust, millega Heathcliff ja teised majaelanikud (Joseph, Mrs. Linton Heathcliff, Earnshaw) teda vastu võtavad, uurib ta oma majapidajanna Elleni käest nende elu kohta. Teenija on kasvanud eelnimetatud inimestega koos üles (v.a. Joseph, kes on juba vana ning eluaegas Earnshawe teeninud) ning räägib Mr. Lockwoodile kõigest üksikasjalikult. Kokkuvõtlikult siis oli vana suguvõsa peremees Hr. Earnshaw läinud kord Liverpooli ning saabunud tagasi leidlapsega, kelle nimetas Heathcliffiks. Kuna tollest saab perepea ebajumal, hakkavad teised Earnshawi lapsed teda vihkama, kuna too saab kogu tähelepanu ja armastuse, v.a. härra tütar Cathrine, kellega Heathcliff suurepäraselt aastaid läbi saab. Kui lapsed on juba vanemad, sureb nende isa, mistõttu välismaale õppima saadetud Earnshaw juunior tagasi koju saabub ning haarab peres ohjad. See on Hindley'le, kes välismaalt ka naise oli endaga toonud (rõõmsameelse Francese), suurimaks rõõmuks, sest nüüd sai ta Heathcliffi alandada ja orjana pidada, kuis hing ihkas. Vahepeal hakkab aga Cathrine naaberperekonna Lintonitega suhtlema, millele järgneb abieluettepanek noorhärra Edgar Lintoni poolt. Cathrine vastab Lintonile jaatavalt ning alandab seega Heathcliffi, sest just nemad on hoopis teineteisesse arumunud juba aastaid. Seejärel kaob Heathcliff kolmeks aastaks ning saabudes on ta saanud kuskilt varanduse ja on seega pururikas. Ilmudes ühel tormiööl Lintonite ukse taha on Cathyl selle üle taevani rõõmus meel. Tema mehel, Edgaril, aga mitte, sest nemad Heathcliffiga polnud üksteist kunagi sallinud ja ka nüüd oli Heathcliffi seltskond talle vastuvõetamatu. Sestap' puhkeb perekonnas suur tüli, mille tagajärjel Cathy haigestub ning sureb. Sureb ta samal päeval, mil toob ilmale imeilusa tütre, kelle nimeks samuti Cathrine saab. Pisikesest Cathyst saab isa suurim silmarõõm. Heathcliff on aga selle kõige kõrvalt naitunud Edgari õe Isabellaga ning too on jõudnud juba ka Heathcliffi juurest jalga lasta ning talle poja sünnitada. Kuna Isabella teiselpool Inglismaad sureb, võtab isa Heathcliff oma Lintoniks nimetatud poja enda juurde Vihurimäele elama. Poiss on täielik hädapätakas, väga kehva tervisega ning nõrguke. Siiski on vanal Heathcliffil plaanis Cathy ja Linton abielluma sundida. Pärast Lintoni ja Cathy isa Edgari surma hakkab 18-aastane Cathy sõbrustama 23-aastase mühaka, Hindley poja, Hareton Earnshaw'iga, nende sõprus areneb kiiresti. Kuigi Cathy oli nooremana Haretonile kõvasti liiga teinud oma sõnadega ja teda korralikult alandanud, ei omanud see enam tähtsust. Raamatu lõpus elavad nad õnnelikult koos ning plaanivad abielluda, mis saab teoks pärast Heathcliffi surma. Mehe, kes eluajal saatis korda ainult halba ning triumfeeris surmani - ta hävitas Edgari ja Cathrine elu, saatis hukka oma naise Isabella, laskis kõngeda omaenese pojal Lintonil ning käitus vägivaldselt ja julmalt kõigi teiste inimestega, ei pea ta kunagi oma tegude eest vastutust kandma. Raamatu lõpebki tema surmaga. See kohutav ebaõiglus ja toorus, mis raamatus pea kogu aeg figureerival kohal oli, avaldas mulle pigem negatiivset mõju ja ma pean seda teost brutaalseks, sest see sisaldas nii vähe ilu ja nii meeletult jõhkrust. Samas oli kõik raamatus toimunu realistlik ning ehk seetõttu mulle lõpptulemus halva maitse kurku jättiski. Aga teos on väga hästi kirjutatud, musternäidis romantismiajastu romaanist, isegi vähekene satiiriline ja väga sisutihe. Kahjuks ainuke raamat, mille E. J. Brontë oma eluajal avadas.

Emily Jane Brontë "Wuthering Heights"

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Võtsin lugeda raamaturiiulis lugemist ootava esimese Pärnitsa avaldatud raamatu. Raamat koosnes kummitama jäävatest lühijutukestest, millest mõni ka veidi pikem. Kuna olen tänaseks mõlemad Pärnitsa raamatud läbi lugenud, on kujutlus Pärnitsast kujunenud üsna... Heaks kindlasti, aga miskit veel... Mulle hakkab tunduma, et noort meest painab ehk mõnd rahulikumat sorti misantroopsus. Ta raamatud on olnud väga inimestsalgavad, suure osa moodustavad alati enesetapukirjeldused, tapmine, surm ja suitsiidne mõttelaad. Võib-olla on see kunst. "Näiv on jääv" jutud olid just eelnimetatud teemadel, kuid seekord sisaldasid lood veel painajalikke kirjeldusi. Nt. oli üks lugu ("Minu koerad") poisist, kes leidis endale jõepõhjast surnud kutsikad, arusaamata, et nad ei ela. Ta hakkas koerade eest hoolitsema, kammis neid ja jalutas nendega, kuid laibad hakkasid haisema nagu ikka. Seetõttu läks ta elama inimestest kaugele, sest tema meelest inimestele ei meeldinud tema koerad, kuna arvas, et nad on teiste inimeste meelest liiga suureks kasvanud. Seda idee poolest juba jälki juttu kaunistasid veel kohutavamad kirjeldused nende kahe surnukeha väljanägemisest. Ja nõnda oli nende kõikide lugudega. Raamatu lõpus oli Jaak Urmeti arvustus raamatu kohta, ning pean nentima, et tema tees selle kohta, et kehvemate lugude ülekaal summutab geniaalsemad lood, ühtib ka minu omaga. Ma polnud ammu raamatut ühe korraga läbi lugenud, kuid "Näiv on jääva" lugesin endale unejutuks. See ilmselgelt oli vale otsus, sest raamat mõjus mu psüühikale vist üle keskmise ning ma nägin kohe unes, kuidas elasin üksi suures majas ning öösel tahtes minna tualetti süütasin elutoa laetuled ja mulle avanes vaade mitmekümnetest nööri otsas rippuvatest suitsiidi sooritanutest. Avastades, et terve mu elamine laipe täis on, ei vaevunud kemmergusse minemagi, vaid vaatasin tänavale. Ka see oli täis surnukehasid. Ärkasin üles ning hiljem uinudes nägin, kuidas E. Savisaar mind suure juustu Laysi pakiga ära üritas osta. Vast puudub minul selliste ulme-fantaasia-utoopiliste raamatute jaoks kõrgem-kõrgem närvitalitus. "Näiv on jääv" sisaldas vähem frivoolsusi, kui "Hundikutsikaeetika", kuid need ei jäänud olemata. Raamatu lõpu poole esines neid siiski, kuid enam mitte nii häirivalt palju. Pärnits meeldib mulle endiselt väga. Jään ootama, sest noormees on alles 19 ja kirjanduslikult tõesti väga andekas.

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

"Progressiivsete hiirte" lugemist ma alustasin juba aastaid tagasi, kuid toona oli see raamat mul pooleli jäänud, siis otsustasin nüüd lõpetada. Lugesin terve raamatu uuesti läbi. Kuidas ma tookord Muttini jõudsin, ei mäleta. Ehk tundus ta mulle lihtsalt sümpaatne. Raamat on täis satiiri. "Progressiivsed hiired" on tõeline maiuspala kultuurihuvilistele ma usun. See räägib Fabianist, endisest kirjanikust, kes on olnud paar aastat kirjanduslikus paguluses. Et uuesti järje peale saada, külastab ta kunstinäituse esitlust, kus kohtub paari vana tuttavaga ning üks neist - Ruta, aitab tal leida töökoha. Žurnalistikas. Uhiuues ajalehetoimetuses "Koiduvalgus". Esialgu mittemidagiütleval ametikohal, kuid hiljem juba "elu" osakonna juhatajana. Kuid see oli Fabiani jaoks nagu... Sopp? Kuigi ajalehte, mille toimetuses ta nüüd töötas, tutvustati kui kvaliteetlehte. Hiljem aga taevamanna - ta edutati kultuuri- ja kunstiosakonda ainuisikuliseks vastutajaks ja see tõi talle rõõmu, sest oli ta ju tahtnud tegelikult algusest peale kultuuriosakonnas töötada. Raamatu viimases kolmandikus oli väga palju dia- ja trilooge ning need olid vast suunatud suurematele kultuurihuvilistele kui mina, sest ma lihtsalt lugesin selle teksti läbi. Ja selline lugemine on mitte midagi. Triloogid sisaldasid keskustelusid teemadel "Kas tuleviku kunst on ainus kureerimine?", "Miks ei võeta kuulda kirjanikku?", "Kas kirjanik ise on end maha mänginud?" jne. Raamat lõpeb "Koiduvalguse" pankrotiga. Igaüks sai oma osa ja omad kogemused, omad killud. Kui Mutt on kirjutanud raamatu oma kogemuste põhjal, mida ma usun et ta on, olles lugenud tema biograafiat, siis sain teada, et kultuurimaailm on nii pealiskaudne kui ka sügav. Kuid selle raamatu põhjal kujunes minu arvamus, et ka sügavus kultuurimaailma tagatelkides on pealiskaudne ja pinnaline. Kindlasti on mulle vastuväitjaid... Raamatut lugesin kiiresti, sest tahtsin ta selle aastanumbri sisse jätta.

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

Jan Kaus "Hetk"

Esiteks tahaksin kindlasti mainida ära Kausi "Hetke" suurepärase kaanepildi. Kui eelmine raamat, "Enesetapjad" oli kirjavormilt täpselt selline, kuidas kirjutaksin ka mina, siis "Hetke" kaas on täpselt selline, milliseks mina oma raamatukaane kujundaksin. Öise linnapildi tuhandete tuledega värelemas selles. "Hetk" võtab kokku kahe armastaja argielu ning Kaus märkab seal just nimelt Hetki, suure algustähega. Neid, milliseid tasuks meeles pidada. Peategelasteks Eda ja Joosep, kes olid olnud noored armunud, juba üsna pikalt, kuid kui Eda teatas Joosepile oma rasedusest, saatis mees ta pikalt (tüüpiline muidugi). Pärast oli muidugi igatsust kui palju. Raamatus lahati veel Joosepi keerulist lapsepõlve, tema isa ja vanaisa vahelisi konflikte ja Joosepi kirgi, milleks oli Tallinna tänavatel jalutamine, jalgrattasõit, surnuaedadel jalutamine ja usuteadusest/teoloogiast mõtisklemine. Eda poolelt vaadeldi tema nooruspõlve, kus tüdruk mängis bändis nimega "Karums", kirjeldati palju "Karumsi" esinemisi ja liikmeid, kelleks olid Asko, Arbo, Juku ja Eda. Samuti ka Eda kunstnikukarjääri, tema last Jakobit ja meest nimega Meez, kes naist igas mõttes lihtsalt ära kasutas. Kui ma terve raamatu vältel ootasin, et Joosep ja Eda lõpuks jälle kokku olema hakkavad, siis lugu päädis hoopis sellega, et Eda jättis oma kunstnikukarjääri ning hakkas ämmaemandaks ning aitas ilmale tema Joosepi ja tolle naise Maarika lapse ning Joosepist oli saanud taksojuht, kes ei mõelnud enam Jumala eksistentsile, vaid tegeles maisemate hädadega. Eda oli nüüd koos Askoga, kes teda väga armastas ning kes oli ainus "Karumsi" liige, kellega Eda peale bändi laialiminekut veel edasi oli suhelnud. Askol oli küll väike viinaviga, kuid tal oli öine töö raadiojaamas, kus omas päris enda raadiosaadet ja ta hoolis väga Jakobist. Tähelepanuta ei saa jätta ka Kausi realistlike ja tõeliselt imelisi kirjeldusi Tallinnast, kohtadest, mis isiklikult mulle väga südamelähedased on, nimelt Pelgulinn, Kalamaja, Kopli...

Jan Kaus "Hetk"

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Saavutanud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Kui ma ise kirjuatma hakkaksin, kirjutaksin samas vormis, nagu see raamat nüüd oli. Lenneldes ühelt stseenilt teisele, vaadeldes juhuslikult järjekorratult erinevaid sündmusi tekitades hästi palju segadust ja kokkulangematust, aga lõpuks kõik laabuks. Seni parim Birki raamat, mida lugenud olen. Kõige kunstilisem. Tegelasteks Pia, Zen, Sofia, Harald, professor Gustafsson ja Olivia. Neid kõiki ühendab miski. See miski on lootusetus. Ja suitsiid. Kõik nad tahaksid võtta endalt elu, et hakkaks kergem, sest elu on neil muutunud lõpuni väljakannatamatuks. Pia armastab amfetamiinisõltlasest kunstnikku, Zeni, kes armastab ja on võimeline armastama vaid iseennast. Sofia, Zeni elukaaslane on lõksus end orjastanud Zeni maailmas. Haraldile pole elu olnud kerge ja ta tajub maailma teistmoodi, nagu läbi klaasi vaadeldes. Olivia, Pia eluaegne sõbranna, elab juba ammu koos joodikust närvihaige Rasmusega, kes teda ka peksab. Liv on sooritanud 2 enesetapukatset. Professor Gustafsson on Pia füüsika õppejõud koolis, kelle ainsa sära päeva tööb Pia. Tajudes kooli lõppu muutub professor üha blaseerunumaks kõige, ka oma töö suhtes. Minule üllatuseks leidis raamat õnneliku lõpu kõikide tegelaste suhtes, ootasin isegi väikest puänti, kuid tegemist on siiski romaaniga. Pia kiskus Zeni enda südamest, aitas tal uuesti alustada. Sofia lahkus Zeni juurest, hakkas armastama Haraldit, nagu ka see teda. Gustafsson leidis endas jälle noore elujõulise mehe ning kire. Nagu eespool mainitud, siiani parim Birk Rohelennu raamat minu jaoks, mulle meeldis väga. Küllalt melanhoolne, nagu mulle meeldib.

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Teine Rohelennu romaan, nagu lubatud sai. Avaldas hoopis rohkem muljet, kui eelmine. Hästi lihtne raamat vahelduseks. Rohelend on kõneosav. Vahel on kasutatud ehk liiga ülepingutatult võõrsõnu, kuid selle koha pealt ei tohiks mina nuriseda. "Mina, Mortimer" on saavutanud Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Liidu 2005.a noorsooromaanivõistlusel III koha. Raamatu mina-tegelane Mortimer on üliõpilastundeng, kelle elu on siiani olnud raamides, kindel ja turvaline. Mortimerile ootamatult teeb tema parim sõber Phil enesetapu. Mortimeri elu laguneb mõneks ajaks koost. Ta ei oska eluga edasi minna, ega oska enam ühtki seisukohta võtta. Ta ei suuda mõista. Sõbra surma läbi aga hakkab ta avastama iseennast, kujundama oma arvamusi ja suhtumist, raamatu lõpuks on Mortimerist saanud kapitaalselt teine inimene, kes väärtustab hoopis teisi tegureid, kui ta tegi seda raamtu algul. Tema mina leidmisele aitavad kaasa ka vanemate lahutus, ta ema kokku kolimine Mortimeri sõbra Ashtoniga, sõbrasuhete muutumine jms. Raamatu lõpul loksub kõik paika nagu peab ja Mort on sisimas tänulik Phili suitsiidi eest, sest see sündmus tõi ta maa peale ja pani ta elama.

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"