Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Tegemist on eesti küla ajaloo kiire ja ülevaatliku käsitlusega, mille keskseks sümboliks, võrdkujuks on aurukatel. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab selle perioodi peamisi probleeme ja olustikku ning näitab suhtumise muutumist katlasse. Esimene tants räägib 1914. aastast, mil Eesti kuulus Vene Keisririigi koosseisu, käis I maailmasõda. Aiastele veetakse esimest korda aurukatel, peremees Mats Aniluik vaatab agregaati pea pisarsilmil. Rehepeks on tõeline pidu, kui mitte püha üritus. Külainimesi on palju, pererahvas tapab rehepeksulistele lamba. Perepoeg Jüri on solvunud, et tema tehku talus töö mitte millegi eest, samal ajal kui vanim poeg Kaarel õpib linnas ülikoolis õigusteadust ja kirjutab kodusele pidevalt vaid raha küsimiseks. Jüri on pakkinud oma 7 asja ja võtnud nõuks kodunt lahkuda, kuid isa satub talle peale ja hoiab teda minemast, lubades talu Jüri nimele kirjutada. Peremees ei anna tühje lubadusi ja kaup tehakse kohe ära. Kui talu on Jüri nimel, teeb isa juttu naisevõtust. Mats ägestub, kui kuuleb, et Jüri tahab kosida olematu kaasavaraga karjatüdruk Roosi ja nõuab talu endale tagasi, kuid nende jagelemise lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõjaväekutse. Teine tants kirjeldab eesti taluelu 1929. aastal, esimese Eesti Vabariigi ajal. Jüri on sõjas hukkunud ja maetud kuskile Poola mulda, Aiaste peremees on nüüd Aniluige Taavet, pere noorim poeg. Endise peremehega võrreldes on ta kerglane ja küla peal temasse hästi ei suhtuta, mida süvendas ka seegi, et Taavet oli ise Roosi Aiastele perenaiseks kosinud. Taavetil on Käo Pauliga samasugune suhe nagu meile varasemalt tuttaval Pearul ja Andresel. See päädis aga sellega, et Taavet, kel niigi võlad kaelas, hakkas vihmase ilmaga enda paari aasta vanust katust plekk-katuse vastu vahetama, et Paulist üle olla. Selle aasta rehepeksu ajal noolis Aiaste sulane Eedi suvetüdruk Maalilt musu, kuid lõbus mängimine viis kurva õnnetuseni - Eedi kukkus trumlisse. Ta toimetati ruttu arstile, kuid samal ajal oli tallu saabunud portfelliga mees - oksjonipidaja, kohtutäitur Pettai. Oksjonil müüdi Taaveti lambad maha Käo Paulile, kes kõigi reheliste ees valjuhäälselt naabri vaesuse ja iseenda ülluse rõhutamiseks lambad tagasi Taavetile kinkida pakkus, kuid Taavet keeldus pakkumisest. Kolmas tants kajastab aastat 1943 - Eesti kuulub Nõukogude Liitu, käimas on II maailmasõda. Traat on kirjeldanud seda aega kui vale ja vere aega. Küla on töökätest tühjaks jäänud, töömehi otsitakse tuletikuga taga, vallamajast tuuakse aina uusi normikõrgenduskäske, mille tulemusena pannakse juba poisikesedki täistöömeestena põllule. Tütarlapsed peavad noorukeile jahti, külatüdrukute armsamad on kas Punaarmees, sõjamöllus või metsas. Juba esimesi lauseid sellest tantsust lugedes tekkis selline halb eelaimus, ohutunnetus. Kogu tantsu meeleolu oli minu meelest masendav, muserdav. Kolmas tants algab sellega, kuidas Jaanus Lusiksepp (masinist Elmar Lusiksepa poeg, masinist Jakob Lusiksepa pojapoeg), Aiaste sulane, ja Vilma (Sannakese popsitütar) viljakuivatis armastust jagavad. Õuest aga kostub meeste jutukõminat: Käo Paul annab puid lõhkuvale Taavetile korralduse külas ringi liikuv mustlane kinni nabida. Algab inimjaht. Mustlane aga olla Vilma kodus sulaseks käinud, nii et Vilma jookseb ruttu mustlast hoiatama. Kui Vilma on lahkunud, tegeleb Jaanus vilja kuivatamisega edasi. Peagi tuleb talle viinapudeli ja lihavõileivaga külla Edgar (Taaveti ja Roosi, kes rinnavähki suri, ainus järeltulija). Poisid on koos üles kasvanud ja neil on palju ühiseid toredaid mälestusi kooli- ja karjapõlvest. Jutuajamine kuivatis sai tõsine, noormehed vestlesid endist, sõjast ja kodumaast. Mõlemil oli järgmine päev ees sõjaväekomisjon. Edgar tunnistas, et tal on tunne, et tema jaoks on see viimane sügis, mil ta kodus saab olla. Jutuajamise lõpetas võõras mees ukseava pimeduses, keda lähemalt silmitsedes tunti ära mustlane. Et poisid aga inimjahist ei pidanud, kutsusid nad ta lahkelt sisse ja mõtlesid välja põgenemisplaani. Varsti oligi platsis Käo Paul koos relvastatud talumeestega, kes otsisid kuivatist mustlast. Pärast mõningast sõnelemist lahkusid mehed, arvates, et on mustlase kätte saanud. Kinnipeetu oli aga hoopis Jaanus. Püüdjate haneks tõmbamisel oli see olnud poiste plaan tegelikule mustlasele põgenemisel edumaa anda. Neljas tants on esimese kolhoosiaasta sügisest, aasta 1949. Jälle on Aiastele veetud vana katel, töökäsi on vähe, traktoreid ei jätku. Kolhoosi esimeheks on keegi Arvo Saaremägi, kes oma tööst veel hästi aru ei saa ja pidevalt kohmakust tunneb. Kolhoosikorraldus on kõigile võõras, aga töö on vaja ära teha. Töötamise lõpetab vihmasadu, mis sunnib inimesed varju. Viljapeksule ilmub ka Martinsoni Aadam, kes oma kaeranatukese hoolimata kolhoosi esimehe vastumeelsusest loodab pekstud saada. Vihane Arvo läheb räästa alla Vilma juurde, kellega neil vastasikku meeldimine on tekkinud. Aadam ja Elmar hakkavad koos viina jooma ja jäävad päris purjugi, kuni kohale ilmub Eesneri Eedi - varasemalt käe kaotanud vallakasaka poeg, kellest oli nüüd saanud kolhoosi varumisvolinik. Ta saab teada, et Arvo on lasknud Elmaril Aadama viljanatukese ära teha ja ärritunult üritab ta koos Arvoga masinat käima panna. Elmar, kes pole kunagi lasknud kedagi oma masina juurde, tormab nüüd vihaselt meeste poole, labidas käes. Tou, mis oli mõeldud Eedile, tabas aga kogemata Arvot ning see kaotas teadvuse. Viga saanud mees talitatakse autosse ja teda jääb nutma vaene Vilma, kes ei saa aru, miks kõikide meestega, kellega tema hästi läbi saab ja ehk rohkematki loodab, midagi koledat juhtuma peab. Viies ehk viimane tants on kirjutatud aastast 1954, kui elu hakanud taas rööbastesse jooksma, Taavet Aniluik naaseb Siberist tagasi kodutalusse, mida on mõned aastad talutanud "perenaine" Miili. Pärast mõningast ringivaatamist nii õue peal kui majas, ründab peremeest oinas. Oina riiakus vihastab Taavetit sedavõrd, et mees annab järgmine päev Miilile valida, kas läheb oinas või lahkub ta ise. Enne kui oinaga midagi ette võetakse, saab ta võimaluse uuesti Taavetit rünnata, seekord päästab peremehe aga koer Tuks, kuid Taavet on seda enam vihane ja piinlikkuses, et viimast intsidenti juhtub pealt nägema Arvo Saaremägi. Arvo tuli talle tööd pakkuma ja kombaini jaoks akut küsima. Viiendas tantsus nimetavad need kaks meest vana uhket aurukatlaimet "vanaks katlaloguks". Ainus, kes katlasse veel härdusega suhtub, on vana masinist Elmar, kes muidu kodu ümber tuigerdab, kuid vahel vana sõbra katlaga ikka jutustamas käib. Meeste tööd tuleb segama Eesneri Eedi, kes nüüd juba kindlustusagendina tegevuses. Seekord satub oina ohvriks just Eedi. "See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber." Aga nii kaua kui on elu, kestab töö... Ma olen selle blogi pidamisse küll alati üsna vabalt suhtunud ja püüdnud seda mitte kui kohustust võtta, kuid sellegipoolest on siia õigel ajal loetud raamatute sissekandmine viimasel ajal raskendatud olnud, seega praegu ma näiteks tunnen, et see postitus sai väga lohakas ja ebamäärane, kuid las ta siis olla. Teos läks mulle väga südamesse. See puudutas mind hingeliselt, sest olen enesegi silmadega talu väljasuremist näinud. Lisaks on Traadi loodus- ja olustikukirjeldused väga kaunilt kirja pandud. Väga väga hea raamat igas mõttes, tõesti hea. Kauneim koht raamatus oli, kui Jaanus viljakuivatis Edgarile lausus: "Eesti piass iseseisvass saama," võib-olla veel ise ehk mõistmatagi, mis see tähendada võiks. Lisaks olid teoses kõik otsekõned vanas eesti keeles, mida oli ilus ja hea lugeda.

M. Traat "Tants aurukatla ümber"

Albert Camus "Õnnelik surm"

Kui ma peale raamatu sisu lugemist Tanel Lepsoo "Järelkaja" lugesin, jäi mind kohutavalt kummitama seal toodud võrdlus "Õnneliku surma" peategelase Patrice Mersault ja Sartre'i "Iivelduse" peategelase Antoine Roquentini kohta, sest nagu Lepsoo, hakkasin ka mina neid kaht raamatut kõrvutama, ja vau! milliseid sarnasusi võib leida. Samas ei tohiks see nüüd nii üllatav ka olla. Ja loomulikult on ka kardinaalseid erinevusi, aga see võrdlus Antoine'ga jättis minu peas varju võrdluse Patrice Mersault ja Mersault'ga "Võõrast", kes on Patrice Mersault edasiarendatud negativistlikum tegelane järgmisest Camus' romaanist. Patrice Mersault elab rutiinset elu, töötab päevas 8 tundi, hingab sisse kuumuse- ja tõrvalõhna ning loomulikult on sellest kõigest tüdinud. Camus'le omaselt toimub tegevus eelkõige Alžeerias. Patrice on tänu oma tugevale ja sportlikule välimusele ka paras naistemees, neid kullakesi, kellega talle lõbutseda meeldib, juba jätkub. Tema suurim soov ja mõte oma elus on olla õnnelik, või parem, saavutada õnn. Selleks, et tal oleks võimalus proovida seda saavutada, tapab ta endasarnase mõttemaailmaga rikka jalutu mehe Zagreuse. Zagreus oli Patrice'le rääkinud, et temal jalutuna pole mõtet oma raha ja ajaga õnne taga ajada, sest see oleks lihtsalt ressursi raiskamine. Tappes Zagreuse, võtab ta surnu raha, mille abil võidab ta endale aega, töövaba aega, et esiti reisida, tunda end üksildasena, olla üksildane ja seeläbi saada tundma iseennast ning olla õnnelik. Üksilduses ilmneb aga aspekt, et selleks, et tõeliselt õnnelik olla, on vaja ikkagi ühiskonda, teist inimest. Nõnda ta tuleb tagasi Alžeeriasse oma kolme sõbranna juurde, nad elavad mõni aeg koos mäe tipus sõbrannade majas, mida nad ise nimetavad Majaks Maailma Veerel nagu muinasjutus, kohustusteta, eelarvamusteta. Kuid aja möödudes tunneb Patrice, et peab siiski edasi minema. Ta ostab endale maja Chenouas ning võtab ka naise - ilusa, kuid lihtsameelse Lucienne. Endiselt on tema kinnisidee õnnelikuks saada. Pleuriidihood aga surusid Patrice'i mõne aja pärast terveks kuuks tuppa ning kui ta sealt uuesti väljus, läks ta ujuma. Ta ujus väga kaugele ja tagasiteel sattus ta jääkülma voogu. Patrice nautis seda, nautis üllatust, mille meri talle valmistas, hoolimata sellest, et kaldale jõudes ja koju komberdades hakkas tal väga halb. Voodist ta enam ei tõusnud. Hoolimata sellest, et tal oli painav soov surra selge mõistuse ja lahtiste silmadega, hakkas ta enne surma nägema kujutisi ja meenutama minevikku. Pole minu asi öelda, kas ta oli siis lõpuks surres õnnelik või mitte. Ma olen veendunud, et oma õnne nimel teine inimene siit maailmast kõrvaldada ei kõlba kuskile. Patrice aga ei kahetsenud pealtnäha kunagi, et oli ohverdanud Zagreuse elu oma õnne nimel. "Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumalast Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkidest kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos." Sellest müüdist lähtudes elas Zagreus pärast oma mõrva edasi Patrice's ja kes teab, pärast Patrice'i surma ehk ka Lucienne's, kes päris kogu Patrice varastatud vara... Tõele au andes pean ütkema, et "Õnnelik surm" ei ole minu lemmik Camus' teos. Selsamal põhjusel, miks minu jaoks Sartre ei ületa Camus'd ja miks "Iiveldus" mulle nii väga ei imponeeri. Minu meelest on Camus' kahe esimese romaani vahel tükk maad ja kõvasti arengut. Aga Lepsoo järelsõna nõuab kiitust!

A. Camus "La Mort heurese"