Mats Traat "Pommeri aed"

"Pommeri aed" on Traadi "Õpetajate triloogia" esimene teos. Tegevus toimub 1890. aastatel Lõuna-Eestis, väikeses Jaagusilla vallas. Peategelane on maakoolmeister Jaan Pommer, kelle pere ümber kogu teose sisu keerlebki. Pommeril on oma naise Kristiinega kasvtatud suur pere, kes kõik mööda ilma laiali - vanim tütar Lydia, kes töötab kantseleis ja kel omakorda neli last: Manda, Saali, Leo ja Leeni; telegrafisti naine Marie, kel kolm last: Anette-Emmeline, Eedi ja pisike Aleksander; Karl, kes õpib Tartu seminaris samuti koolmeistriks ja kelle peal on kogu pere lootus ning nooruke Anna, kes Pommeri lastest kõige rahutum. Õpetaja, abikaasa ja isa või vanaisana on Pommer karm. Ta hindab kõige enam käsuõpetust, piiblilugu ning töökust. Vanal mehel on ka oma nõrkus - aed. Oma aias ringi kõndides mehe süda heldib ning mõttedki leebuvad. Romaani algul töötab moraalikindla Pommeri vastu vallavalitsus, eeskätt purjutaja vallavanem Kraavmeistriga, sest Pommer on kirjutanud avalduse, et suletaks kohalik kõrts ning samuti palub koolmeister alatihti ka rahalist toetust kooliga toime tulemiseks - vald aga on vaene ja raha pole kuskilt võtta. Ühel valla volikogu koosolekul määratakse kohalik vallavaene, eruihukaardiväelane Hendrik Ilves Pommeri koolimajja korteri peale, sest vaestemajas talle enam ruumi ei jätku. Ka Pommeril tuleb sellega leppida. Volikogu koosolek jätkub mitteametlikult kõrtsis, kus Kraavmeister palub Ilveselt, kes ainsana riigikeelt mõistab, tõlkida kaebekiri Pommeri vastu vene keelde, et see siis kõrgemale inspektsioonile edastada. Kõik volikoguliikmed kirjutavad valesid täis kaebekirjale alla, sest kardavad Vehmre kõrtsist ilma jääda. Jaaniks saabuvad Jaagusillale noor Pommer, Marie lastega ning Lydia lapsed. Linnalastel on maal huvitav ning hoolimata vanaisa rangusest meeldib neile töötegemine ja maa eest hoolitsemine. Jaaniööl, kui kõik on küla jaanitulel, põleb Jaagusilla koolimaja (ja ühtlasi ka Pommerite elumaja) maha. Kogu vald aitab leeke kustutada, aga päästetud saab vähe. Selgub, et ka Ilvese Hendrik põles majja sisse. Kui kreisiülema noorememabile ütlused antud, otsustatakse valla volikogu koosolekul, küll muidugi pika lunimise peale, et hakatakse ehitama uut kivist koolimaja. Ühel päeval ilmub koduväravasse Anna, kes arusaamatuste ja rahutuse pärast aastaid tagasi kodust lahkunud oli. Nüüd oli ta tagasi ja mitte üksi - temaga oli kaasas Friedrich Kulpson, Puustuse talu pärija. Friedrich'ist õhkus sakslust ja ta kõneles nii saksa kui ka riigikeelt. Küll aga ei õhkunud temast tööarmastust ja tema puuduvad kogemused töövallast kinnitasid seda ja just sellel põhjusel ei andnud vana Pommer Anna ja Friedrich'i abiellumisele oma õnnistust, mispeale noored, pea longus, uuesti sammud rongijaama poole seadsid. Mõne aja pärast tuli Pommerile aga kiri, kus Marie ohkas vanematele, et Anna olla ennast revolvriga tulistanud ja lamab nüüd Tartus haiglavoodis. Vanad läksid kohe järgmisel päeval linna Annat vaatama ja nähes tütart sidemetes, lubas Pommer Anna Friedrich'ile naiseks ja lehmagi kaasavaraks anda. Anna aga hakkas seepeale nutma, et ta olla Alfredi ja Friedrich'i kirjad segi ajanud ja nüüd on mõlemast mehest ilma. Pommer mõtles sel hetkel, et tüdruk on lihtsalt liiga vähe vitsa saanud, et aru nii vähe peas, et kahe mehega jahmerdada, kuid lubas arstile, et võtab Anna enda juurde maale hoolitseda kui ta on valmis haiglast lahkuma. Ühel hämaral jõulukuu päeval Anna tulebki. Ta istub päevi tegevuseta ja tühja pilguga sängiserval ja alles jõuluõhtul tuleb temasse vabanemistunne ja olemisrõõm jälle tagasi. Kui tüduk on pea selgeks saanud, asub ta südamega ladina ja saksa keelt õppima ning hakkab end koduõpetajaeksamiteks ette valmistama. Vahel võtab ta koolimajas ka isa eest tunde anda. Järgmisel valla volikogu koosolekul teatab Jakob Patsmann, kes Kraavmeistri liigjoomise ja valla võlgadesse viimise tõttu uueks ajutiseks vallavanemaks valitud, Vehmre kõrtsi kinnipanekust. Kuna koosolekule on end ilmutanud ainult Pommer ja Koobekene, kes kumbki alkoholi suhu ei võta, on koosoleku meeleolu lapselikult rõõmus. Järgmine koosolek nii rõõmus ei olnud - kuna eelmine vallavolikogu koosseis oli esitanud Pommeri vastu kaks kaebuskirja, siis saadi nüüd kiri, kus teatati Pommeri ametikohalt taandamisest. Ilma Ilvese ja Kraavmeistrita kirjutas volikogu nüüd Pommeri kohta hoopis kaitsekirja, kartes teda kaotada. Kaitsekirjaga viib volikogu segadusse ka Rahvakoolide inspektsiooni, mistõttu saadetakse Jaagusillale inspektor, kes vaatab ja kontrollib Pommeri õpetajaks olemist. Lapsed esinevad hästi ja inspektorile jääb koolist hea mulje. Saabub kevad ja sõbranna kutsub Anna Peterburgi ja tüdruk lähebki - läheb isa nõusolekul ennast täiendama ja eksameid tegema. Kui Anna läinud on, saabub koju Karl. Peatselt märkavad vanemad Karli silmis kummalist helki, mis teeb nad, eriti isa, ettevaatlikuks. Järgmisel ööl jääb poeg palavikku ning arst diagnoosib tiisikuse. Karlile endale seda ei öelda, kuid vanemad ravivad poega vanarahva meetoditega ja ei jäta lootust. Üks päev märkab isa Karli midagi kritseldamas. Kui ta pojalt küsib, kas too kirja kirjutab, saab ta vastuseks, et hoopis luuletust. Karl oli alati kandnud südames mure isamaa saatuse pärast ja isa meelest oli isamaa ja luuletamine üks ja seesama. Traat ei anna lugejale teada, mis saab tegelastest edasi - kas Anna pettub taaskord ja tuleb uuesti koju või saadab teda välismaal edu, kas Karl saab terveks või sureb ning mis saab koolimaja ehitamisest ja Pommeri elust. Väga selgelt vihjab ta aga püsimajäävale lootusele - kui Pommer oma õitsvas viljapuuaias jalutab, on tema lemmik, vana suislepp, üleni õites, kuigi ta juba aastaid õitsenud ei olnud. Teos sai mulle väga armsaks ja minu eriline lemmik oli Koobakene, kes hariduses, vagaduses ja vanarahvatarkustes alati valgustust nägi.

Mats Traat "Pommeri aed"

Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Tegemist on eesti küla ajaloo kiire ja ülevaatliku käsitlusega, mille keskseks sümboliks, võrdkujuks on aurukatel. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab selle perioodi peamisi probleeme ja olustikku ning näitab suhtumise muutumist katlasse. Esimene tants räägib 1914. aastast, mil Eesti kuulus Vene Keisririigi koosseisu, käis I maailmasõda. Aiastele veetakse esimest korda aurukatel, peremees Mats Aniluik vaatab agregaati pea pisarsilmil. Rehepeks on tõeline pidu, kui mitte püha üritus. Külainimesi on palju, pererahvas tapab rehepeksulistele lamba. Perepoeg Jüri on solvunud, et tema tehku talus töö mitte millegi eest, samal ajal kui vanim poeg Kaarel õpib linnas ülikoolis õigusteadust ja kirjutab kodusele pidevalt vaid raha küsimiseks. Jüri on pakkinud oma 7 asja ja võtnud nõuks kodunt lahkuda, kuid isa satub talle peale ja hoiab teda minemast, lubades talu Jüri nimele kirjutada. Peremees ei anna tühje lubadusi ja kaup tehakse kohe ära. Kui talu on Jüri nimel, teeb isa juttu naisevõtust. Mats ägestub, kui kuuleb, et Jüri tahab kosida olematu kaasavaraga karjatüdruk Roosi ja nõuab talu endale tagasi, kuid nende jagelemise lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõjaväekutse. Teine tants kirjeldab eesti taluelu 1929. aastal, esimese Eesti Vabariigi ajal. Jüri on sõjas hukkunud ja maetud kuskile Poola mulda, Aiaste peremees on nüüd Aniluige Taavet, pere noorim poeg. Endise peremehega võrreldes on ta kerglane ja küla peal temasse hästi ei suhtuta, mida süvendas ka seegi, et Taavet oli ise Roosi Aiastele perenaiseks kosinud. Taavetil on Käo Pauliga samasugune suhe nagu meile varasemalt tuttaval Pearul ja Andresel. See päädis aga sellega, et Taavet, kel niigi võlad kaelas, hakkas vihmase ilmaga enda paari aasta vanust katust plekk-katuse vastu vahetama, et Paulist üle olla. Selle aasta rehepeksu ajal noolis Aiaste sulane Eedi suvetüdruk Maalilt musu, kuid lõbus mängimine viis kurva õnnetuseni - Eedi kukkus trumlisse. Ta toimetati ruttu arstile, kuid samal ajal oli tallu saabunud portfelliga mees - oksjonipidaja, kohtutäitur Pettai. Oksjonil müüdi Taaveti lambad maha Käo Paulile, kes kõigi reheliste ees valjuhäälselt naabri vaesuse ja iseenda ülluse rõhutamiseks lambad tagasi Taavetile kinkida pakkus, kuid Taavet keeldus pakkumisest. Kolmas tants kajastab aastat 1943 - Eesti kuulub Nõukogude Liitu, käimas on II maailmasõda. Traat on kirjeldanud seda aega kui vale ja vere aega. Küla on töökätest tühjaks jäänud, töömehi otsitakse tuletikuga taga, vallamajast tuuakse aina uusi normikõrgenduskäske, mille tulemusena pannakse juba poisikesedki täistöömeestena põllule. Tütarlapsed peavad noorukeile jahti, külatüdrukute armsamad on kas Punaarmees, sõjamöllus või metsas. Juba esimesi lauseid sellest tantsust lugedes tekkis selline halb eelaimus, ohutunnetus. Kogu tantsu meeleolu oli minu meelest masendav, muserdav. Kolmas tants algab sellega, kuidas Jaanus Lusiksepp (masinist Elmar Lusiksepa poeg, masinist Jakob Lusiksepa pojapoeg), Aiaste sulane, ja Vilma (Sannakese popsitütar) viljakuivatis armastust jagavad. Õuest aga kostub meeste jutukõminat: Käo Paul annab puid lõhkuvale Taavetile korralduse külas ringi liikuv mustlane kinni nabida. Algab inimjaht. Mustlane aga olla Vilma kodus sulaseks käinud, nii et Vilma jookseb ruttu mustlast hoiatama. Kui Vilma on lahkunud, tegeleb Jaanus vilja kuivatamisega edasi. Peagi tuleb talle viinapudeli ja lihavõileivaga külla Edgar (Taaveti ja Roosi, kes rinnavähki suri, ainus järeltulija). Poisid on koos üles kasvanud ja neil on palju ühiseid toredaid mälestusi kooli- ja karjapõlvest. Jutuajamine kuivatis sai tõsine, noormehed vestlesid endist, sõjast ja kodumaast. Mõlemil oli järgmine päev ees sõjaväekomisjon. Edgar tunnistas, et tal on tunne, et tema jaoks on see viimane sügis, mil ta kodus saab olla. Jutuajamise lõpetas võõras mees ukseava pimeduses, keda lähemalt silmitsedes tunti ära mustlane. Et poisid aga inimjahist ei pidanud, kutsusid nad ta lahkelt sisse ja mõtlesid välja põgenemisplaani. Varsti oligi platsis Käo Paul koos relvastatud talumeestega, kes otsisid kuivatist mustlast. Pärast mõningast sõnelemist lahkusid mehed, arvates, et on mustlase kätte saanud. Kinnipeetu oli aga hoopis Jaanus. Püüdjate haneks tõmbamisel oli see olnud poiste plaan tegelikule mustlasele põgenemisel edumaa anda. Neljas tants on esimese kolhoosiaasta sügisest, aasta 1949. Jälle on Aiastele veetud vana katel, töökäsi on vähe, traktoreid ei jätku. Kolhoosi esimeheks on keegi Arvo Saaremägi, kes oma tööst veel hästi aru ei saa ja pidevalt kohmakust tunneb. Kolhoosikorraldus on kõigile võõras, aga töö on vaja ära teha. Töötamise lõpetab vihmasadu, mis sunnib inimesed varju. Viljapeksule ilmub ka Martinsoni Aadam, kes oma kaeranatukese hoolimata kolhoosi esimehe vastumeelsusest loodab pekstud saada. Vihane Arvo läheb räästa alla Vilma juurde, kellega neil vastasikku meeldimine on tekkinud. Aadam ja Elmar hakkavad koos viina jooma ja jäävad päris purjugi, kuni kohale ilmub Eesneri Eedi - varasemalt käe kaotanud vallakasaka poeg, kellest oli nüüd saanud kolhoosi varumisvolinik. Ta saab teada, et Arvo on lasknud Elmaril Aadama viljanatukese ära teha ja ärritunult üritab ta koos Arvoga masinat käima panna. Elmar, kes pole kunagi lasknud kedagi oma masina juurde, tormab nüüd vihaselt meeste poole, labidas käes. Tou, mis oli mõeldud Eedile, tabas aga kogemata Arvot ning see kaotas teadvuse. Viga saanud mees talitatakse autosse ja teda jääb nutma vaene Vilma, kes ei saa aru, miks kõikide meestega, kellega tema hästi läbi saab ja ehk rohkematki loodab, midagi koledat juhtuma peab. Viies ehk viimane tants on kirjutatud aastast 1954, kui elu hakanud taas rööbastesse jooksma, Taavet Aniluik naaseb Siberist tagasi kodutalusse, mida on mõned aastad talutanud "perenaine" Miili. Pärast mõningast ringivaatamist nii õue peal kui majas, ründab peremeest oinas. Oina riiakus vihastab Taavetit sedavõrd, et mees annab järgmine päev Miilile valida, kas läheb oinas või lahkub ta ise. Enne kui oinaga midagi ette võetakse, saab ta võimaluse uuesti Taavetit rünnata, seekord päästab peremehe aga koer Tuks, kuid Taavet on seda enam vihane ja piinlikkuses, et viimast intsidenti juhtub pealt nägema Arvo Saaremägi. Arvo tuli talle tööd pakkuma ja kombaini jaoks akut küsima. Viiendas tantsus nimetavad need kaks meest vana uhket aurukatlaimet "vanaks katlaloguks". Ainus, kes katlasse veel härdusega suhtub, on vana masinist Elmar, kes muidu kodu ümber tuigerdab, kuid vahel vana sõbra katlaga ikka jutustamas käib. Meeste tööd tuleb segama Eesneri Eedi, kes nüüd juba kindlustusagendina tegevuses. Seekord satub oina ohvriks just Eedi. "See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber." Aga nii kaua kui on elu, kestab töö... Ma olen selle blogi pidamisse küll alati üsna vabalt suhtunud ja püüdnud seda mitte kui kohustust võtta, kuid sellegipoolest on siia õigel ajal loetud raamatute sissekandmine viimasel ajal raskendatud olnud, seega praegu ma näiteks tunnen, et see postitus sai väga lohakas ja ebamäärane, kuid las ta siis olla. Teos läks mulle väga südamesse. See puudutas mind hingeliselt, sest olen enesegi silmadega talu väljasuremist näinud. Lisaks on Traadi loodus- ja olustikukirjeldused väga kaunilt kirja pandud. Väga väga hea raamat igas mõttes, tõesti hea. Kauneim koht raamatus oli, kui Jaanus viljakuivatis Edgarile lausus: "Eesti piass iseseisvass saama," võib-olla veel ise ehk mõistmatagi, mis see tähendada võiks. Lisaks olid teoses kõik otsekõned vanas eesti keeles, mida oli ilus ja hea lugeda.

M. Traat "Tants aurukatla ümber"