Jan Kaus "Hetk"

Esiteks tahaksin kindlasti mainida ära Kausi "Hetke" suurepärase kaanepildi. Kui eelmine raamat, "Enesetapjad" oli kirjavormilt täpselt selline, kuidas kirjutaksin ka mina, siis "Hetke" kaas on täpselt selline, milliseks mina oma raamatukaane kujundaksin. Öise linnapildi tuhandete tuledega värelemas selles. "Hetk" võtab kokku kahe armastaja argielu ning Kaus märkab seal just nimelt Hetki, suure algustähega. Neid, milliseid tasuks meeles pidada. Peategelasteks Eda ja Joosep, kes olid olnud noored armunud, juba üsna pikalt, kuid kui Eda teatas Joosepile oma rasedusest, saatis mees ta pikalt (tüüpiline muidugi). Pärast oli muidugi igatsust kui palju. Raamatus lahati veel Joosepi keerulist lapsepõlve, tema isa ja vanaisa vahelisi konflikte ja Joosepi kirgi, milleks oli Tallinna tänavatel jalutamine, jalgrattasõit, surnuaedadel jalutamine ja usuteadusest/teoloogiast mõtisklemine. Eda poolelt vaadeldi tema nooruspõlve, kus tüdruk mängis bändis nimega "Karums", kirjeldati palju "Karumsi" esinemisi ja liikmeid, kelleks olid Asko, Arbo, Juku ja Eda. Samuti ka Eda kunstnikukarjääri, tema last Jakobit ja meest nimega Meez, kes naist igas mõttes lihtsalt ära kasutas. Kui ma terve raamatu vältel ootasin, et Joosep ja Eda lõpuks jälle kokku olema hakkavad, siis lugu päädis hoopis sellega, et Eda jättis oma kunstnikukarjääri ning hakkas ämmaemandaks ning aitas ilmale tema Joosepi ja tolle naise Maarika lapse ning Joosepist oli saanud taksojuht, kes ei mõelnud enam Jumala eksistentsile, vaid tegeles maisemate hädadega. Eda oli nüüd koos Askoga, kes teda väga armastas ning kes oli ainus "Karumsi" liige, kellega Eda peale bändi laialiminekut veel edasi oli suhelnud. Askol oli küll väike viinaviga, kuid tal oli öine töö raadiojaamas, kus omas päris enda raadiosaadet ja ta hoolis väga Jakobist. Tähelepanuta ei saa jätta ka Kausi realistlike ja tõeliselt imelisi kirjeldusi Tallinnast, kohtadest, mis isiklikult mulle väga südamelähedased on, nimelt Pelgulinn, Kalamaja, Kopli...

Jan Kaus "Hetk"

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Saavutanud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Kui ma ise kirjuatma hakkaksin, kirjutaksin samas vormis, nagu see raamat nüüd oli. Lenneldes ühelt stseenilt teisele, vaadeldes juhuslikult järjekorratult erinevaid sündmusi tekitades hästi palju segadust ja kokkulangematust, aga lõpuks kõik laabuks. Seni parim Birki raamat, mida lugenud olen. Kõige kunstilisem. Tegelasteks Pia, Zen, Sofia, Harald, professor Gustafsson ja Olivia. Neid kõiki ühendab miski. See miski on lootusetus. Ja suitsiid. Kõik nad tahaksid võtta endalt elu, et hakkaks kergem, sest elu on neil muutunud lõpuni väljakannatamatuks. Pia armastab amfetamiinisõltlasest kunstnikku, Zeni, kes armastab ja on võimeline armastama vaid iseennast. Sofia, Zeni elukaaslane on lõksus end orjastanud Zeni maailmas. Haraldile pole elu olnud kerge ja ta tajub maailma teistmoodi, nagu läbi klaasi vaadeldes. Olivia, Pia eluaegne sõbranna, elab juba ammu koos joodikust närvihaige Rasmusega, kes teda ka peksab. Liv on sooritanud 2 enesetapukatset. Professor Gustafsson on Pia füüsika õppejõud koolis, kelle ainsa sära päeva tööb Pia. Tajudes kooli lõppu muutub professor üha blaseerunumaks kõige, ka oma töö suhtes. Minule üllatuseks leidis raamat õnneliku lõpu kõikide tegelaste suhtes, ootasin isegi väikest puänti, kuid tegemist on siiski romaaniga. Pia kiskus Zeni enda südamest, aitas tal uuesti alustada. Sofia lahkus Zeni juurest, hakkas armastama Haraldit, nagu ka see teda. Gustafsson leidis endas jälle noore elujõulise mehe ning kire. Nagu eespool mainitud, siiani parim Birk Rohelennu raamat minu jaoks, mulle meeldis väga. Küllalt melanhoolne, nagu mulle meeldib.

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Teine Rohelennu romaan, nagu lubatud sai. Avaldas hoopis rohkem muljet, kui eelmine. Hästi lihtne raamat vahelduseks. Rohelend on kõneosav. Vahel on kasutatud ehk liiga ülepingutatult võõrsõnu, kuid selle koha pealt ei tohiks mina nuriseda. "Mina, Mortimer" on saavutanud Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Liidu 2005.a noorsooromaanivõistlusel III koha. Raamatu mina-tegelane Mortimer on üliõpilastundeng, kelle elu on siiani olnud raamides, kindel ja turvaline. Mortimerile ootamatult teeb tema parim sõber Phil enesetapu. Mortimeri elu laguneb mõneks ajaks koost. Ta ei oska eluga edasi minna, ega oska enam ühtki seisukohta võtta. Ta ei suuda mõista. Sõbra surma läbi aga hakkab ta avastama iseennast, kujundama oma arvamusi ja suhtumist, raamatu lõpuks on Mortimerist saanud kapitaalselt teine inimene, kes väärtustab hoopis teisi tegureid, kui ta tegi seda raamtu algul. Tema mina leidmisele aitavad kaasa ka vanemate lahutus, ta ema kokku kolimine Mortimeri sõbra Ashtoniga, sõbrasuhete muutumine jms. Raamatu lõpul loksub kõik paika nagu peab ja Mort on sisimas tänulik Phili suitsiidi eest, sest see sündmus tõi ta maa peale ja pani ta elama.

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Härra Pärnitsat ma teile tutvustama ei hakka, sest ta on üleüldse kõik ja ma ei leiaks sobivaid sõnu. "Hundikutsikaeetikast" aga... Raske. Minu esimene Pärnitsa raamat, kuid kõigest kaks tal neid ainult ongi. Kui midagi väga head tahan, võtan ka selle teise raamaturiiulist. Täiesti teistsugune raamat. Tegevus praktiliselt puudub. Samas ei puudu arutelu. Väga elulistel teemadel. Realistlikult. Võtan end väga kätte ja üritan kirjeldada: raamat räägib poisist nimega Anders. Ta näeb ja tunnetab maailma teistmoodi kui keegi teine. Ja ka ta ise arvab, et ta ei leiaks endale identset mõttekaaslast. Eelkõige võrdleb ta inimkonda loomadega, kõrvutab neid lehmade, huntide, hundikutsikatega. Toob näiteid loodusseadustest ja igapäeva koolielust. Kogu tegevus mida autor kirjeldab leiab aset ühel suvevaheajal, kuid peategelane Anders meenutab palju ka minevikku ja fantaseerib kujutledes tulevikku. Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud tabada kulminatsiooni. Ehk see, kui raamatu üsna lõpus Anders siiski peale koolikaaslase tapmist tunnistab, et on teistega täpselt samasugune, kuigi terve raamatu vältel on seisukoht olnud vastupidine. Jah, kahjuks pean juba järjest teise eestimaise noore kirjaniku juures täheldama, kui palju ikka kasutatakse ka kirjanduses roppust. "Mu sõralises sõbras" oli kõik väga sündsusetu, seetõttu mulle väga vastumeelne, kuid "Hundikutsikaeetikas" oli see inetus veidi asjakohasem, kohati isegi iseenesestmõistetav ja loogiline ning ei riivanud nii valusalt silma. Raamat mulle väga meeldis, tõesti väga sümpatiseeris ja jään ootama seda vaba aega, mil Pärnitsa teine raamat läbi lugeda. 


Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Birk Rohelend "Mu sõbraline sõber"

Birkini jõudsin tema kirjutatud teatritüki "Esimene lugemine: Armastatud" läbi. Tükk tekitas minus huvi, kuna oli pühendatud Sarah Kane'ile ja Sid Vicious'ile ja kuna ma just viimasest väga armastan, läksin Draamateatrisse seda tükki uudistama. Näidend oli valminud Drakadeemia kursusetööna. Tükk avaldas mulle sügavat muljet, tõesti sügavat. Birk alias Hele-Riin oli ise ka kohal, sest see oli esmalavastus. Ta on väga ilus naine, küps ja ilus. Ning ma tean, et tal oli sel päeval 10 päeva raseduse tähtajani. Nüüd on ta teine laps juba kuune. Ühesõnaga see tekistas minus vaimustust ja ma uurisin, mis Birk veel elu jooksul loonud on ja leidsin posu raamatuid. Lasin isal kõik need koju osta ja nüüd ükshaaval siis loen. Esimesena lugesin "Mu sõralise sõbra" läbi ja see oli suur pettumus. See oli minu jaoks 215 lehekülge roppust ja labasust. Birk oli kirjutanud maailma läbi noormehe Karli silmade ja raamatus olid kirjas juhtumised, millest ei peaks kunagi kirjutama (Ma üritan koguaeg rõhutada, et minu jaoks). Sõraline sõber, kelle järgi on ka raamatu pealkiri, tuleb lõpuks välja, on Karlis pesitsev vähk. Karl aga peab teda oma suurimaks sõbraks ja ei mõista, miks inimesed tahavad eemaldada endast vähi, kui see on nendest enestest. Vähk on tema meelest nagu laps, kes on su oma lihast ja luust. Enamused mõtteavaldused ja väljakäigud kõigest olid raamatus sellised teistmoodi. Robustsed. Võikad. Jälk peategelane mulle samuti ei meeldinud. Paljud tema kommentaarid meenutasid mulle paljuski Janarit, Janar on mulle samasuguseid aateid tutvustanud. Aga selline eluviis, nagu raamatus tutvustab, on jõhkardlik ja kohutava ütlemisega, minu jaoks liig. Aga kindlasti meeldib see raamat siiski paljudele, sest selle käsikiri on pälvinud Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha. Kõik, rohkem  ma ei oska raamatut kuidagimoodi tutvustada. Mina olengi see, kes otsib eluilu ja lüürikat raamatutest, nii et sest pole midagi, et see mulle ei meeldinud. Ja kindlasti oli see ikka väga julmjärsk üleminek Tammsaarelt sõralisele sõbrale.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Pea üheksateistkümne aastane Irma lõpetab keskkooli maal kooli parima õppurina. Ta usub, et kui oled olnud keskkoolis klassi parima tunnistusega ja ridade viitega, tuleb hea töö ja hea elu. Muudmoodi ei oskagi ta veel elu arvata. Irmal on austaja - Kalmu Eedi, kes teda armastab ja armastab nii, et hing ohkab. Irma ei ole poisist kunagi välja teinud ega plaanigi seda, peab teist vaid joodikuks. Peale kooli lõppu peab ju miskit ette võtma - läheb tüdruk linna, tädi Anna ja täditütre Lonni juurde elama. Töö ei tule hoolimata suurepärasest lõputunnistusest väevõimugagi kätte. Lõpuks Irma läheb teenijaks, üksiku härra Rudolfi (hiljem härra Ikka) juurde. Selleks sissejuhtavaks tekstiks on raamatus kulunud juba nii palju sõna "armastus", et mind pani tülgastuma. Armukogemusteta maalt tulnud tüdruk ei saa algul arugi, kui äkitselt avastab end Rudolfit armastamast. Kuid ega see ühepoolne olnud. Kuid üks päev, kui Rudolf armuihas Irmat suudles, läks neiu nii põlema, häbist ja alandusest, et pakkis asjad ja lahkus. Sättis teine end juba jälle tädi juurde sisse ja hakkas edaspididst elu planeerima, kui Rudolf üks õhtu end uksele ilmutas ja Irmat naiseks palus. Otse härda tädi ja kadeda Lonni silme all! Irma langes seepeale vaid härra käte vahele ja algas üürike kihlusaeg. Ent pulmad ei toimunud kirikus, vaid piirduti tagasihoidliku registreerimisega. Pulmajärgsed päevad ja -nädalad möödusid armastades, armastades, armastades. Armastus ees ja armastus taga. Üks hetk tahab mees, et Irma jätkaks õpinguid, milleks ta tegelikult linna tuligi. Irma hakkab mehe soovil õppima nii inglise, saksa ja prantsuse keelt. Inglisekeele tundides tutvub ta noorhärraga, kellel nimeks Liegenheim. Rudolf teadis, et Irma temaga paaril korral kinos ja jalutamas on käinud ning seetõttu ootas tüdrukult, et too teda noorega petaks, sest Rudolf ise oli nii rikutud nii rikutud. Midagi ei juhtunud. Edasi ostis noorpaar endale talu, maja maale - Soonikule. Seati end sisse ka kõik oli priima, kuni selle ajani kui Rudolf hakkas vahel ööbima linnas. Irma jaoks olid need ööd piin. Üks õhtu sõitis Irma linna, nende linnakorterisse ja leidis ta sealt koos võõraga, naissoost võõraga. Mees tunnistas, et on Irmat korduvalt petnud, nii abielu kui ka tutvuse-kihluse ajal. Irmakene ei lasknud ka sel end mõjutada, vaid armastas ikka edasi ja edasi kuni ükskord meest linna saates, teelahkmel teda suudeldes, tundis ta millegipärast, et see jäi viimaseks suudluseks. Päris nii see siiski ei läinud. Mees pidi ära olema maksimum 2 päeva, kuid kui teda peale viiendat päeva polnud, läks Irma otsejoones korterisse. Korter oli tühi ja lage. Sealt leidis ta ka selgituskirja, Rudolfilt, kus too vabandab ja jätab Irma. Rudolf oli nüüd varjunud ühe oma armukese pool, Madleeni e. madam Polli juures. Irma ja Rudolf said seal veel viimast korda kokku ja sinna jäi ka nende viimne suudlus ja Rudolfi otsus Irmast lahku jääda. Irma seepeale proovib endalt elu võtta, kuid valib selleks liiga liiga lahke tee ning see viib ta vaid päevaks-paariks haiglasse. Lonnil ja Eedil (kes Irmatüdrukut eluaega armastanud) on tekkinud selle poole aastaga suhe. Kui aga Eedi toimunust kuuleb, hirmub ta oma hullumeelses armastuses ja tõttab Irma juurde. Kolmandal päeval jäävad nad kahekesti tädi poole ning Eedi lubab hr. Ikka (Rudolfi) tappa. Seepeale tormab ta madam Polli korterisse ja tapab kahe püstolilasuga Rudolfi. Rudolf kirjutab veel viimaste jõududega kaks kirja: ühe Irmale, et ta teda ikka veel armastab, ja teise politseile, et see kedagi ta surmas süüdi ei mõistaks. Viimastel lehtedel tabab Irmat tühjus ja lõpuks silitab ta nutva Eedi pead ja lausub: "Kallis, tee seda nende rooside pärast, mis ma tol korral maast üles võtsin.", nõnda meenutas ta oma viimast koolipäeva. Mulle raamat väga meeldis, kuid kärsitule lugejale ei soovita. Tegevus, nagu ikka 30. aastatel, kulgeb aegamööda ja pikkamisi. Raamat sisendas minusse rahu ja lõpus poetasin sümboolse pisaragi. Nõnda on armastus, niisugune on elu.

A. H. Tammsaare "Elu ja armastus"

William Shakespeare "Hamlet"

Näidend-tragöödia, kus peategelane, noor Taani prints Hamlet, kelle isa on mürgitanud ta onu Claudius, peale isa matuseid võtnud ta onu naiseks isa lese, kuninganna Gertrudi, hakkab kättemaksu hauduma troonile tõusnud onule. Kogu maa hakkab Hamletit mõistma pööraseks, kunas too nõnda veidralt hakkab käituma. Kantsler, Poloniuse meelest, lasub hullus armastusel. Nimelt oli Hamlet armastanud Poloniuse tütart Opheliat. Hamlet jätab Ophelia, sest neiu liitub kuningaga. Kui linna saabub näitegrupp, kes lavastasid tükki, mis kajastas nii hämmastavalt otseselt Taanis toimunud sündmusi, lahkub raevus kuningas ning ema, kuninganna Gertrud, tunneb vajadust poega korrale kutsuda. Jutuajamise käigus aga tapab Hamlet pealtkuulava Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, kes ilmutab end ka raamatu algul ning tänu sellele saigi Hamlet teada isa tegelikud surmapõhjused. Kuna Gertrudi südamel on süü, ei näe too vaimu ning arvab viimasena Hamleti hulluks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale, käsuga ta tappa, kuid Hamleti nutikus päästab ta ning peagi on ta tagasi Helsingöris. Isa surmast teada saades saabus Taani tagasi Poloniuse poeg, Laertes, keda nüüd kuningas ässitab Hamletit surmama. Mehed peavad vandenõud ning valmistavad ette mõõgavõitluse, Laertesi rapiir kastetakse mürki, et see kasvõi riivamisel Hamleti tapaks. Kuningas mürgitav peekris oleva joogi, et sellega Hamletit kosutada, kuid enne Hamletit joob sellest tema ema, kuninganna. Gertrud sureb. Nii Hamlet kui ka Laertes saavad mõõgavõitluses surmavalt haavata, kuid Laertes jõuab veel paljastada kuninga. Hamlet jõuab enne surma tappa Claudiuse ning nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja korraldab Hamleti keha ära viimise, kattes tema auavaldustega. Terve raamatu jooksul oli Hamleti usaldusisikuks Horatio, tema ainus sõber, kes peale verist tapatalgut ka endalt elu tahtis nõuda, kuid Hamlet selle segas. Tema peale jäi valgustada kogu maa rahvast tõega, algusest lõpuni. Ilus raamat, jällegi värsimõõdus ja kaunist kõnepruuki tarvitades, rõõm oli lugeda. Ja klassika, mida, nagu M. Twain on öelnud, kõik tahavad olla lugenud, kuid keegi lugeda ei viitsi. Minul polnud selle vastu midagi, et lugeda. Põnevust ja nöökeid, pole ühtki nadist sõna. Ja ilusaid lauseasetusi, sõnastusi, riime...

William Shakespeare "Hamlet"