Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Ootused raamatu suhtes olid muidugi kõrged, ehk küll ma ei osanud oodata, millest raamat rääkida võiks, aga kõik need edetabelid ja positiivne kriitika... Teos tundus olevat küllaltki autobiograafiline. Pikka romaani kassidest oli põimitud autori enda hingekriis, üksildus, rahulolematus ning pidev tung keskkonda vahetada. Minul ei ole kodus kassi, kuid lisaks kõigele muule, mis raamat mulle andis, arvan, et õppisin natuke tundma ka kasside hingeelu. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. See raamat tegi mind õnnelikuks. Lihtsalt. See oli lihtne ja hea. Ja ilus. Õnnepalu oskab kirjutada ka valusatest asjadest kuidagi nii mõnusalt ja samas puhtalt, ausalt, avameelselt. Terve aeg, kui raamatut lugesin, valdas mind selline omamoodi rahu ja hea tunne. Mulle meeldiski kõige rohkem see siirus, lihtsus ja ilu, see, kui armsaks see raamat minu jaoks sai, kuidas ma ootasin lugemist, et minusse valguks see soojus, mida autor nii hästi edasi annab. "Kui oskaks kirjutada nii lihtsalt, lõbusalt, targalt, kui see väike india mees räägib..." (lk. 118) Minu meelest on Õnnepalu "Mandalas" just sellise kirjastiilini jõudnud ning isegi kui ta kirjutab mõnest ürgsest tõest või valusast kogemusest, õhkub kirjutatust siiski mingisugust teatavat positiivsust, hakkamasaamist, kas siis saatuse või Jumala tahtele allumist. Lugemiselamus oli nauditav ning teost julgen soovitada absoluutselt igale inimesele.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Molière "Don Juan"

Molière kirjutas selle viievaatuselise proosakomöödia kättemaksuks oma tsenseerijatele ("Tartuffe'i"-skandaalist oli möödas vaid aasta) ja kuna don Juan'i temaatika oli 17. sajandil Prantsusmaal väga populaarne, võis ta juba ette ennustada oma uue teose edu. Ka "Don Juan'i" on põimitud usu ja vagaduse teema (taaskord autori viis oma vastaseid ärritada). Don Juan on mees, kes alistub kõigile oma ihadele mõtlemata patust, karmast või muust säärasest. Ta reisib mööda maailma ja abiellub iga naisega, kes talle teiste seast enam silma hakkab. Teda ei huvita miski peale ilmalike mõnude nautimise. Tema teener Sganarelle on seevastu aga õiglane ja ausameelne, kuid väga alandlik ning seetõttu ei suuda ta oma isandale vastu hakata, ent heidab don Juanile siiski pidevalt tema jumalavallatut eluviisi ette. Näidendi lõpus aga võtab Sganarelle oma au ja julguse kokku ning see saabki don Juanile saatustlikuks. Raamat algab sellega, kuidas don Juan oma järjekordse vastse abikaasa donja Elvira eest põgeneb, sest taaskord mõjub abielu talle ängistavalt ning pealegi on ta kohanud uut silmarõõmu. Uus kullake aga ei ole don Juanist huvitatud ning seepärast otsustab don Juan ta röövida. Röövimiskatse aga luhtub, sest laev läheb ümber. Don Juan ja Sganarelle pääsevad eluga tänu külapoiss Pierrot'le. Kui ohutult kaldal ollakse, hakkab don Juanile meeldima imekaunis talutüdruk Charlotte. Oma naiivsuses unustab tüdruk oma senise kallima (sellesama elupäästja) Pierrot' ning allub don Juanile. Kui välja ilmub ka Mathurine, don Juani varasem vallutus, puhkeb kahe naise vahel tüli. Arusaamatuse lahendab don Juan ise, kes moosis mõlemat neiut endaga abielluma ning nood jäid teda ka uskuma. Don Juan satub metsas konflikti, nähes kolme röövlit ründamas üht meest. Don ruttab mehele appi ning kahekesi saavad nad röövlisalgast jagu. Tundmatu on don Juanile südamest tänulik ning peab ennast tema eluvõlglaseks. Tuleb välja, et üksik mees oli eksinud oma kättemaksuretkel leidmaks õe donja Elvira petturist abikaasat don Juani. Peategelane ei salga, et tema ongi don Juan ning tänutäheks oma elu päästmise eest annab vend don Carlos talle põgenemiseks edumaa. Kui don Juan on üksi metsa jäänud, märkab ta hauakambrit, mis kuulus komtuurile, kelle ta tapnud oli. Seal olles kutsub ta komtuuri õhtusöögile ning suureks üllatuseks noogutab komtuur pead, seda aga näeb ainult Sganarelle. Kui don Juan oli kohtunud oma isaga, kes pojast tema kergete eluviiside tõttu peaaegu, et lahti ütlema oli valmis, ning ka donja Elviraga, kes talle veel kord siirast armastust kinnitas ja don Juani oma kloostrisse naasmisest teavitas, otsustas ta oma staatuse puhastamiseks hakata valevagatsema ja silmakirjatsema. Paraku jäid inimesed tema äkist jumalakartust uskuma ja isegi isa andestab pojale ning on temale väga uhke. Komtuuri vaim aga hoiatas don Juani, et kui too oma elukombeid ei muuda ja oma patte ei kahetse, põleb ta põrgus. Viimases stseenis kukubki don Juan, keda on tabanud välgunool, lõkkeis kuristikku. Näidend ei kinkinud mulle erilist emotsiooni.

Moliére "Don Juan"

August Kitzberg "Libahunt"

Näidendit "Libahunt" on mul tavaks iga aasta vähemalt ühe korra lugeda, sest miski selle näidendi puhul kutsub mind alati tagasi. Ma usun, et see salapära ja müstika, mis eesti rahva libahundi-uskumuse juures säilinud on, võib olla üheks peamiseks põhjuseks. Näidendi sisu on lihtne - süžee hakkab arenema punktist, kus külarahvas hukkab avalikult kohaliku nõia. Temast jääb alles aga pisikene tütar, kes valjul tuisuööl külma ja huntide eest Tammaru perekonna ukselävelt sisse jookseb. Tüdrukut tagasi metsa saata pole aga pererahval südant ning seega kasvatavad Tammaru perenaine ja peremees väikse Tiina ise üles - nõnda on nende peres 3 last: peale Tiina veel kasutütar Mari ja poeg Margus. Juba lapsest saati vastandatakse Mari Tiinaga - Mari arg ja tagasihoidlik, Tiina temperamentne ja metsik. Margusel ja Tiinal tekib säde juba noorusajas ning see kestab, kuni Margus on nõus Tiina kosima. Pererahvas on sellele väga vastu ja et Mari ise alati salamisi Margusest hoolinud oli, mõtles ta "õnnetuse" ennetamiseks välja loo, et ta olla Tiina moondumist pealt näinud, et Tiina olla libahunt! Kui Mari selle loo välja käis, jäädi teda uskuma ning Tiina võttis nõuks perekonnast lahku lüüa ja metsa joosta. Viimasel hetkel kutsus ta veel ka Margust kaasa, kuid tema sellist julgustükki sooritada ei söandanud. Viie aasta pärast olid Mari ja Margus siiski ühte heitnud, kuid nende abielu ei olnud õnnelik. Ühel õhtul oli väljast kosta huntide ulgumist ning sulane ja Margus läksid püssiga hunte minema hirmutama, püssilask aga tabas kedagi, kelle karjatus looma omaga ei sarnanenud. Keha tuppa vedades nägid kõik, et tapetu oli olnud Tiina. Tiina tänas viimast hinge tagasi tõmmates Margust, et ta just tema käe läbi surra saab, avaldas armastust ja suri. Kui ma esimesi kordi näidendit alles lugenud olin, põhikooli aegu, arvasin ma, et Tiina kindlasti ei olnud libahunt, viimastel aastatel mulle meeldib mõelda teisiti.

August Kitzberg "Libahunt"

Mihhail Jurjevitš Lermontov "Meie aja kangelane"

Raamat jutustab Grigori Aleksandrovitš Petšorini, vene ohvitseri seiklustest Kaukaasias. Pea, et reisikirjelduse (Lermontov on pannud suurt rõhku loodustiku kirjeldamisele) kaudu avaneb lugejale aga ka peategelase küllaltk vastandlik sisemaailm. Romaani ülesehituse teeb omapäraseks see, et Petšorinit on kirjeldatud läbi väga erinevate prismade ning peatükid ei ole järjestatud kronoloogiliselt. Kõigepealt tutvub lugeja peategelasega Maksim Maksimõtši kaudu, kes pajatab reisiteel olles minategelasest sõjaväelasele (kes püüab Petšorini lugu jutustada võimalikult objektiivselt, mis tal ka hästi välja tuleb ning kelle nime me teoses kunagi teadma ei saa) lugusid Tšetšna ajast. Maksimõtš peab Petšorinit eripäraseks, kuid sisimas austab teda sügavalt, ma ütleksin lausa, et imetleb. Teises peatükis kohtub minategelane ise Petšoriniga, kuid see ei valgusta lugejat Petšorini suhtes just kuigi palju. Teise ja kolmanda peatüki vahel on minategelase selgitus, miks ta otsustas tema kätte sattunud Petšorini päeviku avaldada ja kolmas peatükk avabki meile Petšorini seiklused tema enda silmade ja tundmuste kaudu. Peategelane võib jätta endast mulje kui kõige kaunima hingega isikust maamuna peal, kuid kõige rohkem lööb tema hinge pahelisus välja just suhtlemisel naistega (romaanis on välja toodud suhted väga ennastohverdavate naiste Bela, Tamani salakaubavedaja, vürstitar Mary ja mehenaise Veeraga) - ta on võimetu kedagi jäägitult ja sealjuures pikaajaliselt armastama. Teda köidavad küll kirglikud armuafäärid, kuid ta tüdib ka kõige vooruslikumast naisest ruttu. Jäi mulje nagu oleks ta ise lihtsalt otsustanud mitte suuta tõeliselt armastada (ta on väga otsusekindel ja julge, ka julge võtma vastututst). Tema hing on rändaja hing, meremehe hing, ta ei suuda jääda üheski kohas paikseks ning nii ka tunnetemaailmas. Ta teab, et keegi ei saa teda kunagi mõistma, et on inimesi, kes peavad teda tegelikust paremaks ja neid, kes peavad teda tegelikust halvemaks ning et ennast tõeliselt avada ei õnnestu tal kellelegi. Ehk mitte iseendalegi. Minus äratas ta iseloom siiski kõige enam haletsust, mitte selle sõna halvas mõttes, kuid mul hakkas temast kuidagi kahju. Selle jõhkruse juures, kuidas ta noorte naiste lootusi ja südameid purustas, jäid domineerima siiski pigem mehe head omadused. Tõeline Meie Aja Kangelane, kellesse autor on mähkinud oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilised psüühilised jooned. Muidugi on psühholoogilisele realismile omaselt kirjeldatud veel mitmeid teisi tegelasi ning neidki saab lugeja kalliks pidama, sest ka neis on väga peenekoelisi iseloomujooni nii halvemaid kui ka paremaid. Kõige kummalisem ja raskestimõistetavam, kuid seetõttu ka huvitavam ja mõtlemapanevam oli raamatu viimane peatükk "fatalist", kus oma loo juurde naaseb minategelane, kes paneb proovile elu saatuslikkuse ja ettemääratuse. Põnev, suurepäraselt kirjutatud lugu, kaunid olustikukirjeldused, piisavas koguses huumorit ning psühholoogiat. Soovitan südamest.

Михаила Юрьевич Лермонтов "Герой нашего времени"

Emil Tode "Piiririik"

Raamat rääkis Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga keeruline, sest samal ajal tegeleb ta usinalt ja pühendunult oma Ida-Euroopa päritolu mahasalgamisega. Iga hetkega, mil ta põgenes oma sünnimaa eest, põgenes ta ka iseenda eest. Ta tunneb, et on kõigist nii oma sünniriigist pärit kui ka kõigist teistest inimestest peajagu üle ning naeruvääristab neid. On vähe asju, mis talle üleüldse positiivse emotsiooni annavad. Ainsad, mida minetegelane hea sõnaga mõned korrad kirjeldas, olid erinevad maastikud. Veel on tal pidev purustamisvajadus, mis ma usun, et on paljudel "idaeurooplastel". Raamatust on raske midagi rääkida, sest see ei olnud nii terviklik kui näiteks romantismiajastu raamatud, "Piiririik" on puhas postmodernism (teatavasti mitte minu lemmikstiil), räägivad, et Eesti esimene ja tänini üks parimaid postmodernistlikke teoseid. Metsikus oleluseihas sooritab ta mõrva, võib-olla sellepärast, et end vähemalt kurjategijanagi defineerida. Ta mürgitas teda armastanud elukaaslase Franzi, kelle kombeid ja liigutusi ta juba ammugi jälestanud oli. Vormilt on "Piiririik" kiriromaan, minategelane kirjutab kellelegi Angelole, keda reaalselt ilmselt ei eksisteerinudki. Angelo asendab sõpra või psühholoogi, kellele kirjutades koordineerib minategelane oma mõtteid ja elusündmusi. Väga pikalt ei saanud ma aru, mis soost minategelane oli ja endas kindlaks sain alles pärast teiste arvamusartiklite ja arvustuste lugemist. Noh, üldiselt ma ei arva sellest teosest midagi, ei nimetaks "unustamatuks". Kuigi lugesin teose läbi kahe päevaga, avastasin end mõned korrad eneselt küsimas, miks ma seda edasi loen. Kahju, et nii tähtis eesti kirjandussaavutus mind nõnda vähe liigutada suutis. Muidugi pakkus see ka mõningasi elamusi - Tode sõnakasutus ja võrdlused on kaunid, kuid vajadusel ka teravad. Kõige enam jäi mulle meelde Ida-Euroopa võrdlus libuga, sest see arutlus raamatus oli tõene nii 1993. aastal, kui raamat ilmus, kui ka tänasel päeval ning vaevalt see enam vastupidiseks muutubki...

Emil Tode "Piiririik"

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Järgnev tekst on poole Ljubov Kisseljova artikli "Tegelased ja nende prototüübid" ("Keel ja kirjandus, 6/2011") kokkusurutud ja julmalt kopeeritud versioon, enesel ei jagunud rammu. Artiklis on küll palju kasutatud täpsustust reaalne Köler ja Krossi Köler, kuid mina jätan siinkohal reaalse Köleri hinge rahule. 1975. aastal avaldatud ajaloolise novelli/lühiromaani süžee aluseks on dokumentaalne lugu Kaarli kiriku altarifresko loomisest 1879. aastal. Loo peategelane on fresko autor, keiserliku Peterburi kunstide akadeemia professor Johann Köler. Novelli tegevus toimub kahe päeva vältel ja lõpeb Köleri fresko „Tulge minu juure kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” pühitsemisega 29. juulil 1879. Teos on kirjutatud sisemonoloogina, kuid mõnikord tungib sellesse sisemonoloogi ka teiste tegelaste otsene kõne. Kõige olulisem interpolatsioon on kiri, mille Köler oma vanalt tuttavalt, Hiiumaa mõisnikult Rudolf von Gernetilt, saab, kui töö fresko juures on juba lõpetatud. Gernet oli Vaemla mõisa omanik, Köler 1863. aastal külastas. Gerneti kirjad avaldavad novelli põhiintriigi ja on kunstniku sisemiste üleelamiste allikad. Kiri ilmutab ka jutustuse peamise koe: kahe jõu võitlus Baltimaades, kus ühel pool on mõisnikud ja baltisakslased ning teisel pool ärkav eesti rahvas, kelle üks liidreid ja sümboleid on Köler. Kölerile tundub, et tööga tasub ta oma rahva „reetmise” eest: ta on jõudnud seltskondlikult kõrgele positsioonile, samal ajal kui tema kaasmaalased ägavad mõisnike ikke all. Teda jälitab pidevalt soov olla koos oma rahvaga ja teadmine selle võimatusest. Tundes end võõrana ja eemalseisjana kasutab kangelane oma sisemonoloogis mõnikord eesti rahva kohta asesõna "nemad". Köler ei ole religioosne inimene ja ta maalib oma kristuse, sest see on vajalik „nendele”, kes pole olnud sama edukad kui tema. Seejuures on kunstniku peamine tagamõte maalida rahvuslik Kristus. Lunastaja modelliks sai Villem Tamm, kes polnud tegelikult päris eestlane ja kes oma moraalsete omaduste tõttu üldse Kristuse modelliks ei sobi - endine Stackelbergide kutsar (kellena tundis teda köler) muutus ajapikku julmaks mõisavalitsejaks, sadistiks, kes määras hea meelega oma kaasmaalastele ihunuhtlust. Kui Köler sellest Gerneti kirjas teada saab, viirastub talle, et ta on Kristuse asemel maalinud saatanat ja eestlased hakkavad kummardama Vale-Kristust. See tõukab kunstniku sellisesse depressiooni, et ta mõtleb koguni oma teose hävitamisest või õnnistamistseremoonialt põgenemisest. Kusjuures tegelane ise (kõnelemata juba autorist!) mõistab selginemise hetkedel suurepäraselt, et kunsti jaoks pole modelli moraalsetel omadustel mingit tähendust. Teine asi, kui küsimus on rahvuslikus projektis. Köler tegeleb Kristuse ja Kuradi probleemiga palju - kangelane heitleb pikka aega kahtluste küüsis, kuid lõppude lõpuks võidab need. Veelgi enam, ta püüab saavutada tõelist usku, millele kutsub teda ta elukaaslane Ella schultz. Ella on kirjaniku loodud naise ideaalkuju. Võrdlemisi irooniliselt on kujutatud Ella isa – arsti, kirjanikku ja tõlkijat Georg Julius von Schultzi. Romaani ühes keskses episoodis, organiseerivad Ella ja Köler abi Hiiumaa talupoegadele, kes saabusid Peterburgi 1868. aasta suvel lootuses ümber asuda Lõuna-Venemaale, kuid saadeti politsei käsul tagasi kodusaarele mõisnike omavoli alla, mille eest nad põgenenud olid. Ella ja Köler toovad laevale 500 rubla, mille nad laenasid Anton Rubinsteinilt. Liigutav romaan on krossil lahendatud romantilises võtmes – kahe kunstiinimese vaba liiduna. Ella, vaatamata oma estofiilsusele ja religioossusele, lükkab tagasi abieluettepaneku ja soovib just vaba armastust. Köler mõtiskleb pidevalt oma inetuse ja Ella ingelliku ilu üle, nende kahekümneaastasest vanusevahest, oma hingelisest disharmooniast ja Ella harmoonilisusest. Kahjuks ei tekkinud mul Krossi lugedes temaga sidet. Valisin küll Krossi loomingust endale lugemiseks kõige lähedasema temaatika, aga ei tekitanud seegi minus isu kohe järgmise Krossi teose järele krabada. Ma ei tea, miks, aga Kross ei suutnud mind haarata, kuigi ma ei saaks öelda, et mulle ajalugu ei meeldi.

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Vitali Georgievich Gubarev "Pavlik Morozov"

Üle-eelmine kord kui vanaema külastasin, küsisin raamatute kohta, mida nemad kohustuslikus korras sügaval nõukogude ajal lugema pidid. Vanaema andis mulle kaasa mõned raamatud. Üks neist puna-valgete kaantega V. Gubarev'i teos. Lugesin selle ühe ropsuga läbi: noh, jah, ma enam-vähem aimasin, millest selle aja põhikooli kohustuslik kirjandus jutustada võis, aga et kohe nii puhas poliitiline, üllatusin. Minu vanaema raamatu esikaane sisse oli kirjutatud: "Näärideks klassi parimale õpilasele klassijuhatajalt. Võhmal, 1960" - lisas sentimentaalset väärtust. Raamat rääkis noorest Pavlikust, kes oma isa, nõukogude võimu vastase, üles andis. Gerassimovka küla, kus raamatu tegevus toimus, jagunes inimeste poolest kahte leeri - ühed, kes olid otsekohe nõus kolhoosi astuma, teised, kes olid selle vastu. Kommunistide aktivistid olid küla nooruke õpetaja Leningradist - Zoja Aleksandrovna ja Morozovite naabrinaine Ksenja Petrovna, ainus, kes likbesi lõpetanud. Küla kulakud olid Kulukanov, Morozovite vanaisa Serjoga kõrvaltalust (temaga elas ka paheline lapselaps Danila), ja Trofim Morozov (Pavliku, Fedja ja Romani isa). Raamat algab sellega, et üksik lonkur, endine kulak, kes pärast kollektiviseerimise algust Kubanist põhja väljasaadetud oli, palub Danilat, et too onult (Trofimilt, kes töötas külanõukogu esimehena) tuhande rubla eest paberileht väljasaatmistõendid võltsiks. Just sellega lähebki Trofim alt - kui ta on kogu oma pere ööseks vanaisa poole saatnud, et ise võõraga tehing sõlmida, näeb uritegu pealt Pavlik, kes oma isa tegu mitte varjama ei hakka, vaid tema otse üles annab. Trofim arreteeritakse ja temast ei kuule me raamatus enam kunagi. Aga Kulukanov, vanaisa Serjoga ja Danila on endiselt võimu vastu ning kui algab suur kollektiviseerimine ka Gerassimovkas, sest enamik inimesi on kolhoosi astumise poolt, peidavad nad oma vilja öösel maasse. See aga tuleb välja ja vihahoos lepivad kolm sõgedat kokku, et tapavad Pavliku, sest tema on üks aktiivsemaid kommunismi poolt agiteerijaid külas - noor ja tark, kooli parim õpilane, pioneerisalga juht ja hea ning ausa südamega poiss. Kui Fedja ja Pavlik ühel hommikul soosse jõhvikaile läksid, tappis vanaisa oma lapselapsed pussiga. Surnukehad leiti paar päeva hiljem põõsast ning ka kurjategijad saadi kätte. Tatjana Semjonovna, noorte poiste vaene ema, sonis mitu päeva kõrges palavikus ning raamatu lõpus on talle eraldatud korter Krimmi oblastis, Alupka linnas, kus talle iga päev terveid pakke kirju tuuakse, igalt poolt üle riigi. Kõige noorem poeg Roman hukub kangelassurma kodumaa eest 19-aastasena. Pavliku mälestust aga hoitakse au sees ning üle liidu on temanimelisi kolhoose, juhatusi, ausambaid, mälestusmonumente ja kõik pioneerid ning komnoored ülistavad Pavliku nime ning on võtnud ta oma eeskujuks, kangelaseks, armastuseks. Kõik see aitab Tanjal vanaduspõlveni elada. Jah, raamat on tõesti kirjutatud kommunismi ülistava malli järgi - kõige targem poiss külas pooldab aktiivselt kommunismi, selle idee või aate pärast suudab ta öelda lahti ka oma lihasest isast, lõpuks tapetakse ta rahva ja võimu vaenlaste poolt ning kogu maa hakkab hukkunut heroiseerima. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima, et kogu kangelaslik sisu on tegelikult fiktsioon - Pavlik Morozovil oli tegelikult vaimselt alaarenenud, ta ei olnud pioneer, ei andnud oma isa üles nõukogude armastuse vastu, poiste tapmise korraldas hoopis OGPU, kogu "kulakutepoolne terror" oli lavastatud ning Gerassimovkas kulakuid üleüldse ei olnudki. Ei vaja vist mainimist, et sellegipoolest seisavad Pavliku ausambad üle kogu Venemaa tänini ning endiselt kannavad asutused tema nime. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et lugemist ei nautinud.

Виталий Георгиевич Губарев "Павлuк Моро́зов"