Birk Rohelend "Mu sõbraline sõber"

Birkini jõudsin tema kirjutatud teatritüki "Esimene lugemine: Armastatud" läbi. Tükk tekitas minus huvi, kuna oli pühendatud Sarah Kane'ile ja Sid Vicious'ile ja kuna ma just viimasest väga armastan, läksin Draamateatrisse seda tükki uudistama. Näidend oli valminud Drakadeemia kursusetööna. Tükk avaldas mulle sügavat muljet, tõesti sügavat. Birk alias Hele-Riin oli ise ka kohal, sest see oli esmalavastus. Ta on väga ilus naine, küps ja ilus. Ning ma tean, et tal oli sel päeval 10 päeva raseduse tähtajani. Nüüd on ta teine laps juba kuune. Ühesõnaga see tekistas minus vaimustust ja ma uurisin, mis Birk veel elu jooksul loonud on ja leidsin posu raamatuid. Lasin isal kõik need koju osta ja nüüd ükshaaval siis loen. Esimesena lugesin "Mu sõralise sõbra" läbi ja see oli suur pettumus. See oli minu jaoks 215 lehekülge roppust ja labasust. Birk oli kirjutanud maailma läbi noormehe Karli silmade ja raamatus olid kirjas juhtumised, millest ei peaks kunagi kirjutama (Ma üritan koguaeg rõhutada, et minu jaoks). Sõraline sõber, kelle järgi on ka raamatu pealkiri, tuleb lõpuks välja, on Karlis pesitsev vähk. Karl aga peab teda oma suurimaks sõbraks ja ei mõista, miks inimesed tahavad eemaldada endast vähi, kui see on nendest enestest. Vähk on tema meelest nagu laps, kes on su oma lihast ja luust. Enamused mõtteavaldused ja väljakäigud kõigest olid raamatus sellised teistmoodi. Robustsed. Võikad. Jälk peategelane mulle samuti ei meeldinud. Paljud tema kommentaarid meenutasid mulle paljuski Janarit, Janar on mulle samasuguseid aateid tutvustanud. Aga selline eluviis, nagu raamatus tutvustab, on jõhkardlik ja kohutava ütlemisega, minu jaoks liig. Aga kindlasti meeldib see raamat siiski paljudele, sest selle käsikiri on pälvinud Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha. Kõik, rohkem  ma ei oska raamatut kuidagimoodi tutvustada. Mina olengi see, kes otsib eluilu ja lüürikat raamatutest, nii et sest pole midagi, et see mulle ei meeldinud. Ja kindlasti oli see ikka väga julmjärsk üleminek Tammsaarelt sõralisele sõbrale.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Pea üheksateistkümne aastane Irma lõpetab keskkooli maal kooli parima õppurina. Ta usub, et kui oled olnud keskkoolis klassi parima tunnistusega ja ridade viitega, tuleb hea töö ja hea elu. Muudmoodi ei oskagi ta veel elu arvata. Irmal on austaja - Kalmu Eedi, kes teda armastab ja armastab nii, et hing ohkab. Irma ei ole poisist kunagi välja teinud ega plaanigi seda, peab teist vaid joodikuks. Peale kooli lõppu peab ju miskit ette võtma - läheb tüdruk linna, tädi Anna ja täditütre Lonni juurde elama. Töö ei tule hoolimata suurepärasest lõputunnistusest väevõimugagi kätte. Lõpuks Irma läheb teenijaks, üksiku härra Rudolfi (hiljem härra Ikka) juurde. Selleks sissejuhtavaks tekstiks on raamatus kulunud juba nii palju sõna "armastus", et mind pani tülgastuma. Armukogemusteta maalt tulnud tüdruk ei saa algul arugi, kui äkitselt avastab end Rudolfit armastamast. Kuid ega see ühepoolne olnud. Kuid üks päev, kui Rudolf armuihas Irmat suudles, läks neiu nii põlema, häbist ja alandusest, et pakkis asjad ja lahkus. Sättis teine end juba jälle tädi juurde sisse ja hakkas edaspididst elu planeerima, kui Rudolf üks õhtu end uksele ilmutas ja Irmat naiseks palus. Otse härda tädi ja kadeda Lonni silme all! Irma langes seepeale vaid härra käte vahele ja algas üürike kihlusaeg. Ent pulmad ei toimunud kirikus, vaid piirduti tagasihoidliku registreerimisega. Pulmajärgsed päevad ja -nädalad möödusid armastades, armastades, armastades. Armastus ees ja armastus taga. Üks hetk tahab mees, et Irma jätkaks õpinguid, milleks ta tegelikult linna tuligi. Irma hakkab mehe soovil õppima nii inglise, saksa ja prantsuse keelt. Inglisekeele tundides tutvub ta noorhärraga, kellel nimeks Liegenheim. Rudolf teadis, et Irma temaga paaril korral kinos ja jalutamas on käinud ning seetõttu ootas tüdrukult, et too teda noorega petaks, sest Rudolf ise oli nii rikutud nii rikutud. Midagi ei juhtunud. Edasi ostis noorpaar endale talu, maja maale - Soonikule. Seati end sisse ka kõik oli priima, kuni selle ajani kui Rudolf hakkas vahel ööbima linnas. Irma jaoks olid need ööd piin. Üks õhtu sõitis Irma linna, nende linnakorterisse ja leidis ta sealt koos võõraga, naissoost võõraga. Mees tunnistas, et on Irmat korduvalt petnud, nii abielu kui ka tutvuse-kihluse ajal. Irmakene ei lasknud ka sel end mõjutada, vaid armastas ikka edasi ja edasi kuni ükskord meest linna saates, teelahkmel teda suudeldes, tundis ta millegipärast, et see jäi viimaseks suudluseks. Päris nii see siiski ei läinud. Mees pidi ära olema maksimum 2 päeva, kuid kui teda peale viiendat päeva polnud, läks Irma otsejoones korterisse. Korter oli tühi ja lage. Sealt leidis ta ka selgituskirja, Rudolfilt, kus too vabandab ja jätab Irma. Rudolf oli nüüd varjunud ühe oma armukese pool, Madleeni e. madam Polli juures. Irma ja Rudolf said seal veel viimast korda kokku ja sinna jäi ka nende viimne suudlus ja Rudolfi otsus Irmast lahku jääda. Irma seepeale proovib endalt elu võtta, kuid valib selleks liiga liiga lahke tee ning see viib ta vaid päevaks-paariks haiglasse. Lonnil ja Eedil (kes Irmatüdrukut eluaega armastanud) on tekkinud selle poole aastaga suhe. Kui aga Eedi toimunust kuuleb, hirmub ta oma hullumeelses armastuses ja tõttab Irma juurde. Kolmandal päeval jäävad nad kahekesti tädi poole ning Eedi lubab hr. Ikka (Rudolfi) tappa. Seepeale tormab ta madam Polli korterisse ja tapab kahe püstolilasuga Rudolfi. Rudolf kirjutab veel viimaste jõududega kaks kirja: ühe Irmale, et ta teda ikka veel armastab, ja teise politseile, et see kedagi ta surmas süüdi ei mõistaks. Viimastel lehtedel tabab Irmat tühjus ja lõpuks silitab ta nutva Eedi pead ja lausub: "Kallis, tee seda nende rooside pärast, mis ma tol korral maast üles võtsin.", nõnda meenutas ta oma viimast koolipäeva. Mulle raamat väga meeldis, kuid kärsitule lugejale ei soovita. Tegevus, nagu ikka 30. aastatel, kulgeb aegamööda ja pikkamisi. Raamat sisendas minusse rahu ja lõpus poetasin sümboolse pisaragi. Nõnda on armastus, niisugune on elu.

A. H. Tammsaare "Elu ja armastus"

William Shakespeare "Hamlet"

Näidend-tragöödia, kus peategelane, noor Taani prints Hamlet, kelle isa on mürgitanud ta onu Claudius, peale isa matuseid võtnud ta onu naiseks isa lese, kuninganna Gertrudi, hakkab kättemaksu hauduma troonile tõusnud onule. Kogu maa hakkab Hamletit mõistma pööraseks, kunas too nõnda veidralt hakkab käituma. Kantsler, Poloniuse meelest, lasub hullus armastusel. Nimelt oli Hamlet armastanud Poloniuse tütart Opheliat. Hamlet jätab Ophelia, sest neiu liitub kuningaga. Kui linna saabub näitegrupp, kes lavastasid tükki, mis kajastas nii hämmastavalt otseselt Taanis toimunud sündmusi, lahkub raevus kuningas ning ema, kuninganna Gertrud, tunneb vajadust poega korrale kutsuda. Jutuajamise käigus aga tapab Hamlet pealtkuulava Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, kes ilmutab end ka raamatu algul ning tänu sellele saigi Hamlet teada isa tegelikud surmapõhjused. Kuna Gertrudi südamel on süü, ei näe too vaimu ning arvab viimasena Hamleti hulluks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale, käsuga ta tappa, kuid Hamleti nutikus päästab ta ning peagi on ta tagasi Helsingöris. Isa surmast teada saades saabus Taani tagasi Poloniuse poeg, Laertes, keda nüüd kuningas ässitab Hamletit surmama. Mehed peavad vandenõud ning valmistavad ette mõõgavõitluse, Laertesi rapiir kastetakse mürki, et see kasvõi riivamisel Hamleti tapaks. Kuningas mürgitav peekris oleva joogi, et sellega Hamletit kosutada, kuid enne Hamletit joob sellest tema ema, kuninganna. Gertrud sureb. Nii Hamlet kui ka Laertes saavad mõõgavõitluses surmavalt haavata, kuid Laertes jõuab veel paljastada kuninga. Hamlet jõuab enne surma tappa Claudiuse ning nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja korraldab Hamleti keha ära viimise, kattes tema auavaldustega. Terve raamatu jooksul oli Hamleti usaldusisikuks Horatio, tema ainus sõber, kes peale verist tapatalgut ka endalt elu tahtis nõuda, kuid Hamlet selle segas. Tema peale jäi valgustada kogu maa rahvast tõega, algusest lõpuni. Ilus raamat, jällegi värsimõõdus ja kaunist kõnepruuki tarvitades, rõõm oli lugeda. Ja klassika, mida, nagu M. Twain on öelnud, kõik tahavad olla lugenud, kuid keegi lugeda ei viitsi. Minul polnud selle vastu midagi, et lugeda. Põnevust ja nöökeid, pole ühtki nadist sõna. Ja ilusaid lauseasetusi, sõnastusi, riime...

William Shakespeare "Hamlet"

Rex Stout "Uksekell helises"

Lõppude lõpuks sain oma kriminaalromaani läbi, mida olin ammu teha plaaninud. Tellisin Stout'i Raamatukoi'st, sest Wolfe'i ei ole raamaturiiulis kunagi liiga palju. Stout'i krimkasid loengi eelkõige Nero Wolfe'i vastapandamatu sarmi pärast. Ta oma tõredusega just tõmbabki. Meenutab mulle kohati iseennast. Raamatust siis, ega ei oska üldse kokku võtta, sest raamat oli huvitav, süžee sisutihe ja tegevus vaheldus üsna kiiresti. Seetõttu ei pea vajalikuks siia kõigest üksikasjalikult kirjutada ning sestap usun, et teen siis hästi lühikese kande ja ütlen, et Nero ja Archie lahendasid midagi, mis oli nii suur, et varem polnud midagi nii gigantset nad veel lahendanud. Tegevus oli seotud NYPD ja eelkõige FJB'ga ( = Federal Bureau of Investigation [FBI] - Föderaalne Juurdlusbüroo). Tegelasteks nagu ikka Mr. Wolfe ja Mr. Goodwin, loomulikult Fritz ja veel Wragg, Cramer, Sarah Daco, Mrs. Brunen, surnud Althaus, Saul, Fred, Orrie, Kirby, Fred ja nagu krimkades ikka oli seal veel mitmeid ja mitmeid tegelasi, keda siia märkida oleks niivõrd kuivõrd tähtsusetu. Raamat meeldis, nagu ikka. Kes pole veel jõudnud Wolfe'i tundmaõppimist natuke nuusutada, tehke seda kindlasti, soovitan. Kuigi Stout'i raamatud ei lähe mul nii kiiresti, nagu nt. kuulsa Agatha Christi omad. Kuid Stout paneb rõhku veidi teistele nüanssidele ja mulle imponeerib Wolfe rohkem, kui nt. Miss Marple oma armsuses. Kui raamat lõppes, tekkis soov juba uus Stout kätte haarata, kuid muud kohustused, kohustused ja värelev hing... Uut kriminaalromaani ei satu vast niipea enam kätte võtma, puht ajapuudulikkuse tõttu.

Rex Stout "The Doorbell Rang"

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Oh selle raamatu lugemist ma lükkasin edasi pea poolteist aastat, lõpuks igavusest kätte võtsin ja siis enam käest ära ei saanud. Mul nüüd nii nukker, et varem seda läbi ei raatsinud lugeda, sest tegelikult mulle väga meeldis see raamat, kuigi parimad vast teavad, et minu vaimustus sellest raamatust polnud just gigantne. Jah, kooli kohustusliku kirjanduse korras sai see raamat soetatud. Kokkuvõtteid võib Internetist leida sadu vast, aga minu päris oma ja pisike saab nüüd siia. Räägib siis kuningast nimega Oidipus, kelle maad on tabanud katkulõõm ja kurbus. Põhjuseks leitakse kunagise valitseja mõrvari vabaduses olemine. Oidipus asub otsima kunagise kuninga Laiose tapjat. Leiab ta lähedalt, iseendast. Abiks otsingutel kuningas Kréon, Teiresias, Saadik, oma enese naine Iokaste (selgub, et ka oma enese lihane ema), Karjane ja Teataja. Oh vaest Oidipust, vaest vaesemast õiglast kuningat, kes nüüd maapakku soovib. Ei soovi, et ükski inimkõrv eales tema häält saaks kuulda, sest nii häbi on tal saades teada, mis koletuid tegusid on korda saatnud ta - tapnud lihase isa ja naitunud oma emaga. Hirmsat tõde taibates langeb Iokates vabasurma. Oidipuse saatus jääb meile nüüd teadmatuks, sest raamat lõppes kohal, kus uus ainuvalitseja Kréon, jääb ootama käsku jumalikelt, võimsalt Apollonilt ja Zeusilt, mida ette võtta julmuriga. Mhmh mulle väga meeldis see raamat, need kaunid lause-ehitused ja värsimõõdud, oooh taevas! Mul on nii hea meel, et selles raamatus positiivselt üllatuda sain, ootasin ju kehva. Kaunis, miks küll tänapäevani selline keelekasutus igapäevaselt säilinud ei ole?

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Peale sisulist ja sügavat apelsini-raamatut tahtsin lugeda miskit kerget ja igapäevast. Valisin selleks Kerttu Rakke "Kolmanda printsessi". Raamat jutustab siis 20.-dates neiust nimega Marilyn, kes on siiani terve elu elanud täielikku printsessi elu, hellitatud ja poputatud. Töökoht on tal olnud moe pärast ning sealgi on ta ainult kohvi keetnud ja netis surfanud. Kuulub ta "kõrgklassi" (jutumärgid minu kui elitismipõlguri poolt!) ja sõbrustab vaid rikaste ja kuulsatega. Nagu arvata võib, jääb tütarlaps ühel hetkel kõigest sellest särast ilma. Nahaalne rikkurist kavaler, kes oli talle siiamaani peamiseks raha-allikaks olnud, saadab tüdruku pikalt, ülemus vallandab ta töökohalt ja sõbrannad ei võta teda enam omaks, sest Marilynil pole enam raha nendega väljas käia. Võtab neiu end siis kokku ja hakkab vaesest perest naabripoisi soovitusel tööd otsima. Saab kinnisvarafirmasse sekretäriks. Tööinimene Marilyn loomulikult pole, seega algus on talle raske. Kuid kui järje peale sai, hakkas talle isegi meeldima, inimesed ja õhkkond ja see meeletu iseseisvusetunne, et ta saab ise end ülal peetud ja elatatud. Samal ajal aga on Marilyn kurameerinud selle Jani-poisiga, kes on küll vaene ja imeliku-olemisega, kuid lõbus ja Marilynile meeldib tema lähedus. Üks asi viib teiseni ja kui Jan ja Marilyn on küllalt aega koos veetnud saab selgeks kogu tõde. Ja ei jäänud ka seekordses Rakke raamatus tulemata puänt, vaeslaps Jan (Jaanus) osutub rikkamaks, kui ette kujutadagi oskaks. Jan oli lollitanud Marilyni selleks, et näha kas mõni tüdruk võiks temasse armuda ka tema enda, mitte ta raha pärast. See tal õnnestus. Veider, et Rakke raamatud lõppevad alati selliste 180-kraadiste kardinaalsete pööretega, sest ta pidavat olema romaanikirjanik. Romaanis aga pole puänt ette nähtud, nii on see novellidel. Lihtne raamat oli, kui mõne rohkem sisuküllase tükiga läbi saan, ehk saabun jälle mõnele Rakke lihtsakoelisele raamatule. Senimaani kõige rohkem emotsioone tekitanud Rakke raamat on olnud "Susanna ja mina", mis isegi samasugust raamatufriiki nagu mina - Ingerit - vapustas.

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Anthony Burgess "Kellavärgiga apelsin"

Raamatusoovitus Atsilt, kelle laenatud raamatu lugesin. Täpse eksemplari ajaloost nii palju, et minu mäletamistmööda on see Mihkli leitud, Levikast, edasi kandunud käest-kätte kuni jõudis ka minuni. Nagu arvata võib, näeb raamat välja tõeline kapsas, nii väsinud raamatut polnud ma enne lugenud. Raamat oli vist kunagi kingiks, kellelegi Ivarile, Mariilt, sest esikaane sees on ilus tekst musta tintenpenniga kirjutatud: "Kallis Ivar! Õnnitlused ja musi! Marii 2001. a.". Südant liigutav. Asja juurde. Raamat algul venis mul nagu tatt, kuigi olin sellega juba alustanud, lugesin siiski enne veel Henno raamatu läbi, ei saanud apelsini-raamatuga üldse joonele. Raamat jagunes kolmeks osaks: 1. osas baseerub kõik vägivallale, ultravägivallale nimelt. Alguse-osa nagu ikka mingil määral sissejuhatus ja terves 1. osas on küllaltki sisutihe tegevuskava. Tutvusin raamatu tegelastega, täpsemalt siis: mina-tegelane Alex ja tema kärsad Pete, Georgie ja Dim, kelle ajaveetmiseks kõiksugu huligaansus ja kelle suurimaks naudinguks on oma vägivaldsete fantaasiate teostamine. Iseloomulikud ja asjakohased olid julmalt ja tatti pritsivalt tõeselt kirjeldatud situatsioonid. 2. osa raamatust räägib Alexi ravimisest, riigivõimu uuest katsetatavast ravist, mille tagajärjel ei suuda inimene enam korda saata halba. See oli minu jaoks põnevaim osa raamatust (k.a. muidugi lõpptulemus). Kui raamatu 2. osa esimest lauset lugesin, tundsin, et see on psühhedeelne. Ma armastan, kui raamatu kontseptsioonis kasutatakse mõnd iselaadi lauset, tegevust vm., mida siis korratakse läbi raamatu ja iga kord, kui seda uuesti loed, tunned iseäralikku äratundmisest pakatavat tunnet, kuid igakord tekitab see erinevaid emotsioone. 3. osa rääkis siis Alexi elust peale ravi, vabas maailmas vaba poisiklutina. Poiss aga ei olnud sellega rahul, et ei saa enam kurja teha ja üritas end tappa. Suitsiidikatse käigus rämedalt viga saades aga sai ta tagasi võime teha kurja ilma tundmata iiveldust ja haigushoogu. 3. osa 7. peatükis, raamatu viimase peatüki alguses esimest lauset lugedes tõusid ihukarvad juba püsti - nii vähe lõpuni ja ideaalis peaks veel kõik kardinaalselt muutuma, mis saab? Aga oo mu vennad, 3. osa 7. peatüki 1. lehekülg läbi loetud oo ma mõtlesin, et võimatu ja kurb. Burgessi teos polnud novell, seega püant jäi tulemata. Kahju? Võimalik. Peategelasena tundsin samastumist ainult seetõttu, et Alex armastas klassikalist muusikat nagu seda teen minagi. Kirega. Raamatus oli palju slängi ja teistes keeltes sõnu, abiks oli raamatu taga olev "Nadsattide keele sõnastik", esialgu oli harjumatu ja tahtsin koguaeg tagant kontrollida esinevate sõnade tähendust, kuid sellega harjus väga ruttu ja juba poole peal ei tšekanud sinna enam üldse ja usaldasin oma vene keele oskust. Mul aga pole kahju ühestki sekundist mis sai veedetud "Kellavärgiga Apelsini" lugedes, iga sekund läks asja ette. Šokeeris ja lummas.

Anthony Burgess "A Clockwork Orange"