Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Järgnev tekst on poole Ljubov Kisseljova artikli "Tegelased ja nende prototüübid" ("Keel ja kirjandus, 6/2011") kokkusurutud ja julmalt kopeeritud versioon, enesel ei jagunud rammu. Artiklis on küll palju kasutatud täpsustust reaalne Köler ja Krossi Köler, kuid mina jätan siinkohal reaalse Köleri hinge rahule. 1975. aastal avaldatud ajaloolise novelli/lühiromaani süžee aluseks on dokumentaalne lugu Kaarli kiriku altarifresko loomisest 1879. aastal. Loo peategelane on fresko autor, keiserliku Peterburi kunstide akadeemia professor Johann Köler. Novelli tegevus toimub kahe päeva vältel ja lõpeb Köleri fresko „Tulge minu juure kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” pühitsemisega 29. juulil 1879. Teos on kirjutatud sisemonoloogina, kuid mõnikord tungib sellesse sisemonoloogi ka teiste tegelaste otsene kõne. Kõige olulisem interpolatsioon on kiri, mille Köler oma vanalt tuttavalt, Hiiumaa mõisnikult Rudolf von Gernetilt, saab, kui töö fresko juures on juba lõpetatud. Gernet oli Vaemla mõisa omanik, Köler 1863. aastal külastas. Gerneti kirjad avaldavad novelli põhiintriigi ja on kunstniku sisemiste üleelamiste allikad. Kiri ilmutab ka jutustuse peamise koe: kahe jõu võitlus Baltimaades, kus ühel pool on mõisnikud ja baltisakslased ning teisel pool ärkav eesti rahvas, kelle üks liidreid ja sümboleid on Köler. Kölerile tundub, et tööga tasub ta oma rahva „reetmise” eest: ta on jõudnud seltskondlikult kõrgele positsioonile, samal ajal kui tema kaasmaalased ägavad mõisnike ikke all. Teda jälitab pidevalt soov olla koos oma rahvaga ja teadmine selle võimatusest. Tundes end võõrana ja eemalseisjana kasutab kangelane oma sisemonoloogis mõnikord eesti rahva kohta asesõna "nemad". Köler ei ole religioosne inimene ja ta maalib oma kristuse, sest see on vajalik „nendele”, kes pole olnud sama edukad kui tema. Seejuures on kunstniku peamine tagamõte maalida rahvuslik Kristus. Lunastaja modelliks sai Villem Tamm, kes polnud tegelikult päris eestlane ja kes oma moraalsete omaduste tõttu üldse Kristuse modelliks ei sobi - endine Stackelbergide kutsar (kellena tundis teda köler) muutus ajapikku julmaks mõisavalitsejaks, sadistiks, kes määras hea meelega oma kaasmaalastele ihunuhtlust. Kui Köler sellest Gerneti kirjas teada saab, viirastub talle, et ta on Kristuse asemel maalinud saatanat ja eestlased hakkavad kummardama Vale-Kristust. See tõukab kunstniku sellisesse depressiooni, et ta mõtleb koguni oma teose hävitamisest või õnnistamistseremoonialt põgenemisest. Kusjuures tegelane ise (kõnelemata juba autorist!) mõistab selginemise hetkedel suurepäraselt, et kunsti jaoks pole modelli moraalsetel omadustel mingit tähendust. Teine asi, kui küsimus on rahvuslikus projektis. Köler tegeleb Kristuse ja Kuradi probleemiga palju - kangelane heitleb pikka aega kahtluste küüsis, kuid lõppude lõpuks võidab need. Veelgi enam, ta püüab saavutada tõelist usku, millele kutsub teda ta elukaaslane Ella schultz. Ella on kirjaniku loodud naise ideaalkuju. Võrdlemisi irooniliselt on kujutatud Ella isa – arsti, kirjanikku ja tõlkijat Georg Julius von Schultzi. Romaani ühes keskses episoodis, organiseerivad Ella ja Köler abi Hiiumaa talupoegadele, kes saabusid Peterburgi 1868. aasta suvel lootuses ümber asuda Lõuna-Venemaale, kuid saadeti politsei käsul tagasi kodusaarele mõisnike omavoli alla, mille eest nad põgenenud olid. Ella ja Köler toovad laevale 500 rubla, mille nad laenasid Anton Rubinsteinilt. Liigutav romaan on krossil lahendatud romantilises võtmes – kahe kunstiinimese vaba liiduna. Ella, vaatamata oma estofiilsusele ja religioossusele, lükkab tagasi abieluettepaneku ja soovib just vaba armastust. Köler mõtiskleb pidevalt oma inetuse ja Ella ingelliku ilu üle, nende kahekümneaastasest vanusevahest, oma hingelisest disharmooniast ja Ella harmoonilisusest. Kahjuks ei tekkinud mul Krossi lugedes temaga sidet. Valisin küll Krossi loomingust endale lugemiseks kõige lähedasema temaatika, aga ei tekitanud seegi minus isu kohe järgmise Krossi teose järele krabada. Ma ei tea, miks, aga Kross ei suutnud mind haarata, kuigi ma ei saaks öelda, et mulle ajalugu ei meeldi.

Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Vitali Georgievich Gubarev "Pavlik Morozov"

Üle-eelmine kord kui vanaema külastasin, küsisin raamatute kohta, mida nemad kohustuslikus korras sügaval nõukogude ajal lugema pidid. Vanaema andis mulle kaasa mõned raamatud. Üks neist puna-valgete kaantega V. Gubarev'i teos. Lugesin selle ühe ropsuga läbi: noh, jah, ma enam-vähem aimasin, millest selle aja põhikooli kohustuslik kirjandus jutustada võis, aga et kohe nii puhas poliitiline, üllatusin. Minu vanaema raamatu esikaane sisse oli kirjutatud: "Näärideks klassi parimale õpilasele klassijuhatajalt. Võhmal, 1960" - lisas sentimentaalset väärtust. Raamat rääkis noorest Pavlikust, kes oma isa, nõukogude võimu vastase, üles andis. Gerassimovka küla, kus raamatu tegevus toimus, jagunes inimeste poolest kahte leeri - ühed, kes olid otsekohe nõus kolhoosi astuma, teised, kes olid selle vastu. Kommunistide aktivistid olid küla nooruke õpetaja Leningradist - Zoja Aleksandrovna ja Morozovite naabrinaine Ksenja Petrovna, ainus, kes likbesi lõpetanud. Küla kulakud olid Kulukanov, Morozovite vanaisa Serjoga kõrvaltalust (temaga elas ka paheline lapselaps Danila), ja Trofim Morozov (Pavliku, Fedja ja Romani isa). Raamat algab sellega, et üksik lonkur, endine kulak, kes pärast kollektiviseerimise algust Kubanist põhja väljasaadetud oli, palub Danilat, et too onult (Trofimilt, kes töötas külanõukogu esimehena) tuhande rubla eest paberileht väljasaatmistõendid võltsiks. Just sellega lähebki Trofim alt - kui ta on kogu oma pere ööseks vanaisa poole saatnud, et ise võõraga tehing sõlmida, näeb uritegu pealt Pavlik, kes oma isa tegu mitte varjama ei hakka, vaid tema otse üles annab. Trofim arreteeritakse ja temast ei kuule me raamatus enam kunagi. Aga Kulukanov, vanaisa Serjoga ja Danila on endiselt võimu vastu ning kui algab suur kollektiviseerimine ka Gerassimovkas, sest enamik inimesi on kolhoosi astumise poolt, peidavad nad oma vilja öösel maasse. See aga tuleb välja ja vihahoos lepivad kolm sõgedat kokku, et tapavad Pavliku, sest tema on üks aktiivsemaid kommunismi poolt agiteerijaid külas - noor ja tark, kooli parim õpilane, pioneerisalga juht ja hea ning ausa südamega poiss. Kui Fedja ja Pavlik ühel hommikul soosse jõhvikaile läksid, tappis vanaisa oma lapselapsed pussiga. Surnukehad leiti paar päeva hiljem põõsast ning ka kurjategijad saadi kätte. Tatjana Semjonovna, noorte poiste vaene ema, sonis mitu päeva kõrges palavikus ning raamatu lõpus on talle eraldatud korter Krimmi oblastis, Alupka linnas, kus talle iga päev terveid pakke kirju tuuakse, igalt poolt üle riigi. Kõige noorem poeg Roman hukub kangelassurma kodumaa eest 19-aastasena. Pavliku mälestust aga hoitakse au sees ning üle liidu on temanimelisi kolhoose, juhatusi, ausambaid, mälestusmonumente ja kõik pioneerid ning komnoored ülistavad Pavliku nime ning on võtnud ta oma eeskujuks, kangelaseks, armastuseks. Kõik see aitab Tanjal vanaduspõlveni elada. Jah, raamat on tõesti kirjutatud kommunismi ülistava malli järgi - kõige targem poiss külas pooldab aktiivselt kommunismi, selle idee või aate pärast suudab ta öelda lahti ka oma lihasest isast, lõpuks tapetakse ta rahva ja võimu vaenlaste poolt ning kogu maa hakkab hukkunut heroiseerima. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima, et kogu kangelaslik sisu on tegelikult fiktsioon - Pavlik Morozovil oli tegelikult vaimselt alaarenenud, ta ei olnud pioneer, ei andnud oma isa üles nõukogude armastuse vastu, poiste tapmise korraldas hoopis OGPU, kogu "kulakutepoolne terror" oli lavastatud ning Gerassimovkas kulakuid üleüldse ei olnudki. Ei vaja vist mainimist, et sellegipoolest seisavad Pavliku ausambad üle kogu Venemaa tänini ning endiselt kannavad asutused tema nime. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et lugemist ei nautinud.

Виталий Георгиевич Губарев "Павлuк Моро́зов"

Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Tegemist on eesti küla ajaloo kiire ja ülevaatliku käsitlusega, mille keskseks sümboliks, võrdkujuks on aurukatel. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab selle perioodi peamisi probleeme ja olustikku ning näitab suhtumise muutumist katlasse. Esimene tants räägib 1914. aastast, mil Eesti kuulus Vene Keisririigi koosseisu, käis I maailmasõda. Aiastele veetakse esimest korda aurukatel, peremees Mats Aniluik vaatab agregaati pea pisarsilmil. Rehepeks on tõeline pidu, kui mitte püha üritus. Külainimesi on palju, pererahvas tapab rehepeksulistele lamba. Perepoeg Jüri on solvunud, et tema tehku talus töö mitte millegi eest, samal ajal kui vanim poeg Kaarel õpib linnas ülikoolis õigusteadust ja kirjutab kodusele pidevalt vaid raha küsimiseks. Jüri on pakkinud oma 7 asja ja võtnud nõuks kodunt lahkuda, kuid isa satub talle peale ja hoiab teda minemast, lubades talu Jüri nimele kirjutada. Peremees ei anna tühje lubadusi ja kaup tehakse kohe ära. Kui talu on Jüri nimel, teeb isa juttu naisevõtust. Mats ägestub, kui kuuleb, et Jüri tahab kosida olematu kaasavaraga karjatüdruk Roosi ja nõuab talu endale tagasi, kuid nende jagelemise lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõjaväekutse. Teine tants kirjeldab eesti taluelu 1929. aastal, esimese Eesti Vabariigi ajal. Jüri on sõjas hukkunud ja maetud kuskile Poola mulda, Aiaste peremees on nüüd Aniluige Taavet, pere noorim poeg. Endise peremehega võrreldes on ta kerglane ja küla peal temasse hästi ei suhtuta, mida süvendas ka seegi, et Taavet oli ise Roosi Aiastele perenaiseks kosinud. Taavetil on Käo Pauliga samasugune suhe nagu meile varasemalt tuttaval Pearul ja Andresel. See päädis aga sellega, et Taavet, kel niigi võlad kaelas, hakkas vihmase ilmaga enda paari aasta vanust katust plekk-katuse vastu vahetama, et Paulist üle olla. Selle aasta rehepeksu ajal noolis Aiaste sulane Eedi suvetüdruk Maalilt musu, kuid lõbus mängimine viis kurva õnnetuseni - Eedi kukkus trumlisse. Ta toimetati ruttu arstile, kuid samal ajal oli tallu saabunud portfelliga mees - oksjonipidaja, kohtutäitur Pettai. Oksjonil müüdi Taaveti lambad maha Käo Paulile, kes kõigi reheliste ees valjuhäälselt naabri vaesuse ja iseenda ülluse rõhutamiseks lambad tagasi Taavetile kinkida pakkus, kuid Taavet keeldus pakkumisest. Kolmas tants kajastab aastat 1943 - Eesti kuulub Nõukogude Liitu, käimas on II maailmasõda. Traat on kirjeldanud seda aega kui vale ja vere aega. Küla on töökätest tühjaks jäänud, töömehi otsitakse tuletikuga taga, vallamajast tuuakse aina uusi normikõrgenduskäske, mille tulemusena pannakse juba poisikesedki täistöömeestena põllule. Tütarlapsed peavad noorukeile jahti, külatüdrukute armsamad on kas Punaarmees, sõjamöllus või metsas. Juba esimesi lauseid sellest tantsust lugedes tekkis selline halb eelaimus, ohutunnetus. Kogu tantsu meeleolu oli minu meelest masendav, muserdav. Kolmas tants algab sellega, kuidas Jaanus Lusiksepp (masinist Elmar Lusiksepa poeg, masinist Jakob Lusiksepa pojapoeg), Aiaste sulane, ja Vilma (Sannakese popsitütar) viljakuivatis armastust jagavad. Õuest aga kostub meeste jutukõminat: Käo Paul annab puid lõhkuvale Taavetile korralduse külas ringi liikuv mustlane kinni nabida. Algab inimjaht. Mustlane aga olla Vilma kodus sulaseks käinud, nii et Vilma jookseb ruttu mustlast hoiatama. Kui Vilma on lahkunud, tegeleb Jaanus vilja kuivatamisega edasi. Peagi tuleb talle viinapudeli ja lihavõileivaga külla Edgar (Taaveti ja Roosi, kes rinnavähki suri, ainus järeltulija). Poisid on koos üles kasvanud ja neil on palju ühiseid toredaid mälestusi kooli- ja karjapõlvest. Jutuajamine kuivatis sai tõsine, noormehed vestlesid endist, sõjast ja kodumaast. Mõlemil oli järgmine päev ees sõjaväekomisjon. Edgar tunnistas, et tal on tunne, et tema jaoks on see viimane sügis, mil ta kodus saab olla. Jutuajamise lõpetas võõras mees ukseava pimeduses, keda lähemalt silmitsedes tunti ära mustlane. Et poisid aga inimjahist ei pidanud, kutsusid nad ta lahkelt sisse ja mõtlesid välja põgenemisplaani. Varsti oligi platsis Käo Paul koos relvastatud talumeestega, kes otsisid kuivatist mustlast. Pärast mõningast sõnelemist lahkusid mehed, arvates, et on mustlase kätte saanud. Kinnipeetu oli aga hoopis Jaanus. Püüdjate haneks tõmbamisel oli see olnud poiste plaan tegelikule mustlasele põgenemisel edumaa anda. Neljas tants on esimese kolhoosiaasta sügisest, aasta 1949. Jälle on Aiastele veetud vana katel, töökäsi on vähe, traktoreid ei jätku. Kolhoosi esimeheks on keegi Arvo Saaremägi, kes oma tööst veel hästi aru ei saa ja pidevalt kohmakust tunneb. Kolhoosikorraldus on kõigile võõras, aga töö on vaja ära teha. Töötamise lõpetab vihmasadu, mis sunnib inimesed varju. Viljapeksule ilmub ka Martinsoni Aadam, kes oma kaeranatukese hoolimata kolhoosi esimehe vastumeelsusest loodab pekstud saada. Vihane Arvo läheb räästa alla Vilma juurde, kellega neil vastasikku meeldimine on tekkinud. Aadam ja Elmar hakkavad koos viina jooma ja jäävad päris purjugi, kuni kohale ilmub Eesneri Eedi - varasemalt käe kaotanud vallakasaka poeg, kellest oli nüüd saanud kolhoosi varumisvolinik. Ta saab teada, et Arvo on lasknud Elmaril Aadama viljanatukese ära teha ja ärritunult üritab ta koos Arvoga masinat käima panna. Elmar, kes pole kunagi lasknud kedagi oma masina juurde, tormab nüüd vihaselt meeste poole, labidas käes. Tou, mis oli mõeldud Eedile, tabas aga kogemata Arvot ning see kaotas teadvuse. Viga saanud mees talitatakse autosse ja teda jääb nutma vaene Vilma, kes ei saa aru, miks kõikide meestega, kellega tema hästi läbi saab ja ehk rohkematki loodab, midagi koledat juhtuma peab. Viies ehk viimane tants on kirjutatud aastast 1954, kui elu hakanud taas rööbastesse jooksma, Taavet Aniluik naaseb Siberist tagasi kodutalusse, mida on mõned aastad talutanud "perenaine" Miili. Pärast mõningast ringivaatamist nii õue peal kui majas, ründab peremeest oinas. Oina riiakus vihastab Taavetit sedavõrd, et mees annab järgmine päev Miilile valida, kas läheb oinas või lahkub ta ise. Enne kui oinaga midagi ette võetakse, saab ta võimaluse uuesti Taavetit rünnata, seekord päästab peremehe aga koer Tuks, kuid Taavet on seda enam vihane ja piinlikkuses, et viimast intsidenti juhtub pealt nägema Arvo Saaremägi. Arvo tuli talle tööd pakkuma ja kombaini jaoks akut küsima. Viiendas tantsus nimetavad need kaks meest vana uhket aurukatlaimet "vanaks katlaloguks". Ainus, kes katlasse veel härdusega suhtub, on vana masinist Elmar, kes muidu kodu ümber tuigerdab, kuid vahel vana sõbra katlaga ikka jutustamas käib. Meeste tööd tuleb segama Eesneri Eedi, kes nüüd juba kindlustusagendina tegevuses. Seekord satub oina ohvriks just Eedi. "See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber." Aga nii kaua kui on elu, kestab töö... Ma olen selle blogi pidamisse küll alati üsna vabalt suhtunud ja püüdnud seda mitte kui kohustust võtta, kuid sellegipoolest on siia õigel ajal loetud raamatute sissekandmine viimasel ajal raskendatud olnud, seega praegu ma näiteks tunnen, et see postitus sai väga lohakas ja ebamäärane, kuid las ta siis olla. Teos läks mulle väga südamesse. See puudutas mind hingeliselt, sest olen enesegi silmadega talu väljasuremist näinud. Lisaks on Traadi loodus- ja olustikukirjeldused väga kaunilt kirja pandud. Väga väga hea raamat igas mõttes, tõesti hea. Kauneim koht raamatus oli, kui Jaanus viljakuivatis Edgarile lausus: "Eesti piass iseseisvass saama," võib-olla veel ise ehk mõistmatagi, mis see tähendada võiks. Lisaks olid teoses kõik otsekõned vanas eesti keeles, mida oli ilus ja hea lugeda.

M. Traat "Tants aurukatla ümber"

Molière "Tartuffe ehk petis"

Enne lugemist ei teadnud ma Molière'ist mitte kui midagi, sest ilmselt puudusin keskkooli 1. astmes piisavalt palju, et mitte olla kursis tema loominguga. Sellegipoolest on aastate jooksul too näitekirjanik pidevalt kõrvu jäänud ja huvi tekitanud. Alustasin Molière'iga tutvumisel "Tartuffe'iga", sest see on tema enimmängitud näidend. Molière pidi näidendit enne kolm korda ümber tegema, et saada kuningalt luba selle avalikuks esitamiseks, hoolimata vagade usklike protestist. Tartuffe on kirjutatud kehastama eelkõige silmakirjalike kirikumeeste koondkuju (sellest ka usklike vastuhakk näidendi etendamisel). Näidendi ärakeelamine aga kindlustas sellele edu algusest peale. Aplodeerida "Tartuffe'ile" võimaldas demonstreerida oma liberalismi aegadel, kui võim oli rangelt katoliiklik. Komöödia räägib petis Tartuffe'ist, kes on ära võlunud rikka Orgoni. Orgon on jumalakartlik mees ja Tartuffe etendab talle sügavalt usklikku ja vaga jumalateenrit. Orgon on Tartuffe'i valevagadusest sedavõrd pimestatud, et ei suuda panna tähele märke, mis viitavad Tartuffe'i valelikkusele. Lisaks sellele on ta pööranud selja ka oma pereliikmetele, kes isale pidevalt meelde tuletavad, et mees võib olla julm petis. Orgon aga ei usu kedagi peale Tartuffe'i ja kingina kirjutab ta tema nimele nii oma maja kui varanduse, et tasuda talle "valgustavate" ideede eest. Tartuffe aga oli algusest peale salamisi armunud Orgoni naisesse Elmire'i ja see aitabki paljastada Tartuffe'i tegeliku olemuse. Elmire laseb Orgonil laua alla peituda ja kutsub tuppa Tartuffe'i, kellele ta teeseldes armastust avaldab. Tartuffe on meelitatud, kuid nõuab selle tõestuseks ka tegusid. Enne, kui midagi juhtuda võib, hüppab laua alt välja tulivihane Orgon, kelle silmad on viimaks avanenud. Orgon kihutab Tartuffe'i oma lossist välja, kuid too ilmub hiljem tagasi juba koos kohtutäituriga, kes palub lossi Tartuffe'i jaoks vabastada. Sealt alates ei peitu Tartuffe enam vagaduse maski alla, vaid käitub nagu tõeline türann. Terve perekond on meeleheitel kuni olukord võtab ootamatu pöörde - lossi saabuvad politseimeistrid, kes viivad enesega kaasa hoopis Tartuffe'i. Nimelt oli monarh kõigest loost kuulda saanud ja et ta oma riigis säärast pettust lubada ei või, lasi ta Tartuffe'i arreteerida. Minu lemmiktegelane komöödias oli Elmire'i vend Cléante, kes paistis kõigist karaktereist ainsana silma arukusega. Komöödia pole kaugeltki minu lemmikžanr, kuid Molière'i ajendas mind lugema just värsimõõt ja naasemine inimloomuse põhijoonte juurde. Kuna enne lugema hakkamist ei osanud seada endale mitte mingisuguseid ootusi, ei pidanud ka milleski pettuma. Ise kirikuinimesena oli muidugi võrdlemisi ebamugav lugeda, kuidas petis varjas end religioonimaski taha hoopis maisemate ihade rahuldamiseks, kuid tuleb tõdeda - toimib see nii ju veel tänapäevalgi.

Moliére "Tartuffe"

William Shakespeare "Romeo ja Julia"

Mu käsi kohe kuidagi ei oska selle sünopsisega alustada, tundub, nagu sellest teosest midagi üles märkida on mõttetu, sest on see ju kõigile niikuinii teada-tuntud. Loomulikult olen ma seda kunagi varem ka lugenud, aga mul tekkis jube tahtmine lugeda miskit ilusat tragöödiat, mis oleks kirjutatud värsimõõdus (mu lemmik!). Raamat algab vürsti hoiatusega kahele suguvõsale, kes Verona tänavail oma vihas rahulikult eksisteerida ei luba. Rahvas on väsinud Capuletti'de ja Montecchi'de omavahelisest vaenust. Sinjoora Capuletti on korraldamas pidu, kuhu hiilivad sisse ka Montecchide ainus poeg Romeo ja mõned tema sõbrad. Romeo kaaskonnaga läheb sinna lootuses näha oma armastatud neiut - Capuletti'de ainsat järeltulijat Juliat. Sel peol võlub Romeo Julia ning selsamal ööl vannuvad nad teineteisele armastust. Juba järgmisel päeval lasevad nad end vend Lorenzol salaja laulatada. Küll aga tapab samal päeval Romeo Julia nõo Tybalt'i (tasuks oma sõbra Mercutio mõrva eest). Terve Verona on tagajalgel ja Romeo kuulutatakse pagendatuks. Kui Julia juhtunust kuuleb, on ta küll kurb oma nõo surma pärast, kuid jääb siiski Romeole truuks ja kurvastab hoopis rohkem selle pärast, et kardab oma armastatut enam mitte näha. Julia vanemad loevad sellest välja, nagu oleks Juliale lõbustust vaja ning sunnivad teda abielluma Parisega, vürsti sugulasega. Viimases hädas jookseb Julia vend Lorenzo juurde, kes teda hädas mõistab ja annab talle miskit salajooki, mis Julia pulmahommikust alates kaheks päevaks uinutab. Julia maetakse juba, kuid Romeo ei ole saanud kätte vend Lorenzo kirja, kus too teatab, et Julia vaid magab. Seetõttu leiab Romeo Julia haua ning kaevab selle lahti, et tema kõrvale heita. Enne tapab veel Parise, kes samuti surnuaial käimas. Romeo võtab sisse vaeselt apteekrilt ostetud mürgi ja sureb otse Julia kõrvale. Kui Julia ärkab, mõistab ta, mis on juhtunud ning imeb Romeo huultelt ka enesele veel viimase piisa mürki ning sureb "taaskord". Kui inimesed pärale jõuavad, on vend Lorenzo ainus, kes oskab neile kõik ära seletada. Raske kaotus ühendab vihas olnud suguvõsad ning perepead lepivad ära. Neil on kahju, et nende vana vaen on ohvriks toonud nende ainsad pärijad. Ilus hümn armastusele.

W. Shakespeare "Romeo and Juliet"

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Enne raamatu lugemist ei osanud ma oodata mitte midagi, minu sõbranna oli utsitanud mind teost lugema ja seega uskusin juba esimesi ridu lugedes, et raamat on mulle meelepärane. Lisaks kujundas minu mulje raamatu alguses olev Sokratese tsitaat. Raamat rääkis ühe Tallinna kooli ajalooõpetajast, 40'dates aastates Martin Justusest, kes armus naise ja lapse äraolekul juudineiusse nimega Isebel. Neid ühendas huvi muusika, Sokratese ja tema surma käsitluse vastu. Nad leppisid kokku, et nende suhe saab olema 30-päevane ja see sisaldab vaid elu, ei mingit surma, et nende suhe saab olema ohvrilaeva sõit Delose saarele ja tagasi, sest just nõnda sai Sokrates elupikendust (kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia). Et Martin oleks vanuselt võinud olla või Isebeli isa, ei takistanud nendevahelist kirge ja kui too vahel liiga isalik kippus olema, haavus isata kasvanud Isebel. Kuid juba mõne aja pärast hakkas Martinit närima kahtlus, tekkisid paranoiad ja ta hakkas ette kujutama, mis kõik võib juhtuda, kui jutud temast ja Isebelist liikvele satuksid. Ta muretses oma karjääri lõppemise ning naise, ühiskonna ja eelkõige tütre etteheidete pärast. Siinkohal meenutas Martini paranoilisus mulle Raskolnikovi, paralleel nende kahe pabistamise ja ettekujutuste vahel tekkis mu ajju üsna kiiresti ja jäi mind häirima. Seejärel otsustas Martin Isebeliga rääkida, mispeale tüdruk ägestus ja kinnitas Martinile, et too ei pea nende suhte õigustamiseks endale sisendama nagu nende vahel oleks armastus ja tormas vihasena minema. Järgmine päev mõtles Martin Isebeliga eelmisest õhtust rääkima minna, kuid kuulis enne nurga peal poes, et tüdruk on enesele otsa peale teinud. Edasi võitles Martin vähest aega süütundega - pigem üritas ta mõelda süüd enda kaelast ära ja see õnnestus tal hästi. Ma arvan, et ega temal süüd lasunudki, usun, et ohvrilaeva sõit Delosele oli elupikenduseks samahästi Isebelile, kes juba ammu eneselt elu võtta oli mõelnud, kui Sokratesele. Nüüd võis Martin kindel olla, et nende suhe Isebeliga ei tule kunagi avalikuks, kuid rääkis sellest siiski oma tütrele Astridile. See, kas ta oleks sellest rääkinud oma tütrele kui kõige tähtsamale inimesele tema elus, kui tütar poleks suvekodus seltsinud Boris Männiga, kes oli Martinit ja Isebeli kord rannas näinud, jääb lugeja enda otsustada. Küll aga andestab Astrid isale ja Martin üritab sellest hetkest alates oma perekonnasuhteid paremini hoida ja neid ehk üleski soojenda. Martini ja tema seadusliku abikaasa vahel polnud juba aastaid peale nääklemiste kuigi palju muud olnud. Ja ilmselt ei saanud ka kunagi olema, nagu ei saanud Martin kunagi pürgida ka tõelise õnne ja vabaduse poole, mida ta ometi nii väga ihkas, kuid rutiini eksinutel on raske end sellest välja murda, eeskätt kui neile loeb, mida ütleb ühiskond nende ümber. Nii jääb inimene pagulaseks oma hinges kui ka elus ümberringi.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

Albert Camus "Õnnelik surm"

Kui ma peale raamatu sisu lugemist Tanel Lepsoo "Järelkaja" lugesin, jäi mind kohutavalt kummitama seal toodud võrdlus "Õnneliku surma" peategelase Patrice Mersault ja Sartre'i "Iivelduse" peategelase Antoine Roquentini kohta, sest nagu Lepsoo, hakkasin ka mina neid kaht raamatut kõrvutama, ja vau! milliseid sarnasusi võib leida. Samas ei tohiks see nüüd nii üllatav ka olla. Ja loomulikult on ka kardinaalseid erinevusi, aga see võrdlus Antoine'ga jättis minu peas varju võrdluse Patrice Mersault ja Mersault'ga "Võõrast", kes on Patrice Mersault edasiarendatud negativistlikum tegelane järgmisest Camus' romaanist. Patrice Mersault elab rutiinset elu, töötab päevas 8 tundi, hingab sisse kuumuse- ja tõrvalõhna ning loomulikult on sellest kõigest tüdinud. Camus'le omaselt toimub tegevus eelkõige Alžeerias. Patrice on tänu oma tugevale ja sportlikule välimusele ka paras naistemees, neid kullakesi, kellega talle lõbutseda meeldib, juba jätkub. Tema suurim soov ja mõte oma elus on olla õnnelik, või parem, saavutada õnn. Selleks, et tal oleks võimalus proovida seda saavutada, tapab ta endasarnase mõttemaailmaga rikka jalutu mehe Zagreuse. Zagreus oli Patrice'le rääkinud, et temal jalutuna pole mõtet oma raha ja ajaga õnne taga ajada, sest see oleks lihtsalt ressursi raiskamine. Tappes Zagreuse, võtab ta surnu raha, mille abil võidab ta endale aega, töövaba aega, et esiti reisida, tunda end üksildasena, olla üksildane ja seeläbi saada tundma iseennast ning olla õnnelik. Üksilduses ilmneb aga aspekt, et selleks, et tõeliselt õnnelik olla, on vaja ikkagi ühiskonda, teist inimest. Nõnda ta tuleb tagasi Alžeeriasse oma kolme sõbranna juurde, nad elavad mõni aeg koos mäe tipus sõbrannade majas, mida nad ise nimetavad Majaks Maailma Veerel nagu muinasjutus, kohustusteta, eelarvamusteta. Kuid aja möödudes tunneb Patrice, et peab siiski edasi minema. Ta ostab endale maja Chenouas ning võtab ka naise - ilusa, kuid lihtsameelse Lucienne. Endiselt on tema kinnisidee õnnelikuks saada. Pleuriidihood aga surusid Patrice'i mõne aja pärast terveks kuuks tuppa ning kui ta sealt uuesti väljus, läks ta ujuma. Ta ujus väga kaugele ja tagasiteel sattus ta jääkülma voogu. Patrice nautis seda, nautis üllatust, mille meri talle valmistas, hoolimata sellest, et kaldale jõudes ja koju komberdades hakkas tal väga halb. Voodist ta enam ei tõusnud. Hoolimata sellest, et tal oli painav soov surra selge mõistuse ja lahtiste silmadega, hakkas ta enne surma nägema kujutisi ja meenutama minevikku. Pole minu asi öelda, kas ta oli siis lõpuks surres õnnelik või mitte. Ma olen veendunud, et oma õnne nimel teine inimene siit maailmast kõrvaldada ei kõlba kuskile. Patrice aga ei kahetsenud pealtnäha kunagi, et oli ohverdanud Zagreuse elu oma õnne nimel. "Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumalast Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkidest kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos." Sellest müüdist lähtudes elas Zagreus pärast oma mõrva edasi Patrice's ja kes teab, pärast Patrice'i surma ehk ka Lucienne's, kes päris kogu Patrice varastatud vara... Tõele au andes pean ütkema, et "Õnnelik surm" ei ole minu lemmik Camus' teos. Selsamal põhjusel, miks minu jaoks Sartre ei ületa Camus'd ja miks "Iiveldus" mulle nii väga ei imponeeri. Minu meelest on Camus' kahe esimese romaani vahel tükk maad ja kõvasti arengut. Aga Lepsoo järelsõna nõuab kiitust!

A. Camus "La Mort heurese"