Kaur Kender "Iseseisvuspäev"

Teadsin juba enne teose lugemist, et see mulle meeldima ei saa ja kahjuks just nii jäigi. Ilmselgelt ei ole ma sedavõrd professionaalne lugeja, et suudaksin üle olla banaalsest väljendusviisist ja näha selle all midagi sügavat, elulist või nagu sel puhul - ajaloolist. Mõistan küll neid tasandeid, mida teoses kirjeldada püüti/kirjeldati - Nõukogude armee ja illegaalne majandustegevus, kuid kokkuvõttes võtan terve teose kokku ühe sõnaga - häiriv. Tekkis peaaegu sama kehv emotsioon, mis Afanasjev'i "Kosmost" lugedes. Kiitus järelsõna kirjutaja Kaarel Tarandile, tänu kellele minu suhtumine teosesse veidi leebus. Teose süžee ümberjutustamisesse ma ei lasku ja midagi eriti meelde jätta ka ei taha - mul lihtsalt ei ole seda vaja.

"Iseseisvuspäev"

Anton Hansen Tammsaare "Juudit"

Lugesin, sest omal ajal gümnaasiumis lugema ei pidanud, kuid nooremal õel oli see kohustusliku kirjanduse hulgas, seega tundsin kohustust. Petuulias on nälg ja häda. Rahvas on hakanud märatsema ja jõuetusest tapetakse palakese leiva pärast ka oma lähikondlasi. Kaevud on kinni ja linnaväravaid valvatakse, ümberkaudsed mäed on täis Assuri sõjamehi. Petuulia naine Juudit näeb unes ilmutust oma olematust lapsest, kes nälja käes nutab, kuid iga kord, kui Juudit tema poole jooksma hakkab, kaigub nutuhääl üha määramatult ja kaugemalt. Järgmine päev räägib Juudit rabi ja Osiasega, Petuulia peavanemaga, et läheb Iisraeli päästmise nimel Assuri leeri. Osiasel, kes Juuditisse armunud, palub seni valvata Petuulia üle nagu kangelaslik peavanem. Juudit ehib end oma kõige ilusamate ehetega ja võtab kaasa ümmardaja Susanna ning asub teele Olovernese, Nebukadnetsari sulase ja Assuri väejuhataja juurde. Olovernes on samal ajal võõrustamas meest, keda hüütakse Nimetuks. Nimetu on üritanud teda kaks korda tappa, kuid hakanud Olovernest vähese aja jooksul armastama kui isa või venda, sest Olovernesel on oma iseloomulik viis kõnelda ka oma vaenlasega kui armastatud vennaga. Kui sõdurid Juuditi Olovernese ette olid toonud, üllatus ta Juuditi mehelikust sõnakusest. Juudit jutustab Olovernesele Jehoova jumalast, keda usutakse mägedel, kuid keda keegi näinud ei ole. Olovernes on ühteaegu kummastunud ja vaimustunud. Juudit saab Oloverneselt armu ning mees palub tal jääda telklaagrisse. Kui Juudit aga Susannaga kahekesi on jäänud, tunnistab ta ümmardajale, et tahab saada Oloverneselt lapse, sest nii kaunilt oli kõlanud Olovernese hääl tema jaoks. Hiljem tutvub Juudit ka Nimetuga ning kutsub mehe õhtul enda telki. Nimetu armub Juuditisse. Õhtune pidusöök viib aga Olovernese ja Juuditi õrna olemiseni, nad avaldavad teineteisele armastust ja Juudit leiab hea võimaluse ässitamaks Olovernest Nebukadnetsarit troonilt tõukama. Juuditis räägib sel hetkel vaid võimuiha. Kui Olovernes aga vaikseks jääb ja tunnistab, et on end magusast viinast liig purju joonud ja magama läheb, hakkab Juudit hoopis Nimetule patujuttu rääkima. Ta utsitab Nimetut Olovernest tapma, kuid ka tema ei allu Juuditi provokatsioonile. Juudit on ahastuses ning tahab koos Susannaga jalamaid lahkuda, kuid enne veel käib ta Olovernese juurest läbi. Tema ruumist naastes palub ta Susannal vedada pampu, milles peitub Iisraeli rahva pääste. Petuuliasse jõudes näitab Juudit rahvale, mille ta kaasa tõi - kaelast maha raiutud Olovernese pea! See pistetakse piigi otsa ja piigiga müürile, et näidata võitu Assuri vastu. Kui nälginud Petuulia mehed nüüd Assuri väele kallale sööstsid, jooksid nad ehmunult oma ülema juurde, kuid leides ta ilma peata, taganes kogu sõjavägi ja Petuulia rahvale avanesid kaevud ja Assuri uhked pidulauad. Rahvas oli näljast päästetud. Kõik hakkasid kiitma ja ülistama Juuditit, kes seepeale aga oma uhkusest taganes: ta tunnistas rahvale oma süüd abikaasa surmale kaasa aitamises ning liiderlikkuses, ta nõudis, et teda loobitaks kividega surnuks. Enne veel, kui rahva viha Juuditi vastu lahtus, tõmbas endal mõõga südamest läbi ka Osias, kes armastusest Juuditi vastu tahtis, et Juuditi hukkumisel ka tema veri rahva ja nende laste peale jääks. Juudit pälvis aga tänu vana Siimeoni headele sõnadele rahva andestuse, kuid iseendale ta andestada suutvat ei tundunud. Ta tundus olevat Olovernese surma läbi teda suurelt armastama hakanud ning ka Iisraeli rahva päästmise taustal tundus tema sooritatud veretöö talle endale andestamatu.Teel Siimeoni juurde, kes talle uut elamispaika pakkus (sest Juuditi endine maja oli tema äraolekul nälgijate poolt rüüstatud) kohtus ta naisega, kes oma sülelapsele süüa anus. Naine väitis lapse magavat, kuid Juudit märkas, et laps oli surnud ning kohkus. Näidend lõppeski sellega, kuidas võõras teelolija oma surnud lapsele karjudes Juuditi poolt halastust anus. Üritasin näidendit lugeda nii, nagu poleks kunagi Piiblit uurinud, aga kehvasti tuli välja. Kummaline interpretatsioon Tammsaarelt. Õde ütles, et koolis nad pidid tooma välja Juuditi omadusi emana, mõrvarina, kangelasena, ohvrina jne. Minu suhtumine Juuditisse kujunes küllalt ühepoolselt halvakspanevaks. Ei sümpatiseerinud mulle see Tammsaare loodud naispeategelane ja näidendi lõpp oli kuidagi õõvastav.

"Juudit"

Truman Capote "Hommikueine Tiffany juures"

Lühiromaani tegevuspaigaks on 1940-ndate New York ja minategelaseks keskealine mees, kelle pärisnimi jääb lugejale teadmata. Romaan räägib seiklejast lapsnaisest, 19-aastasest Holly Golightly'st, kes elab vanemate härrade rahakoti peal ning kelle põhitegevuseks on baarides ja restoranides koketeerimine. Minategelane, nimetagem teda edaspidi Fred'iks, sest ka Holly hakkab meest Fred'iks kutsuma, põhjusel et ta pidavat väga sarnanema Holly vennaga, kelle nimi on Fred, tutvub Hollyga, kui neiu ühel öösel tema aknast sisse ronib ja kurdab, et on täna eriliselt veidra mehe koju kaasa toonud. Nad on nimelt majanaabrid. Tol ööl jutustavad nad hommikuni ja sellest hommikust saati suhtlevad nad sagedasti. Holly rääkis mehele oma elust ja sellest, kuidas ta iga neljapäev kellelgi Sally Tomato'l vanglas külas käib, et siis hiljem advokaat Mr. O'Shaughnessy'le nn. "ilmateade" edastada, mispeale advokaat talle raha annab. Holly tutvustab meest oma sõpradele ja kutsub teda pidudele. Neiu peod on alati metsikud - üldjuhul on tema ainus naisterahvas ja ülejäänud on kõik üle keskmise vanemad jõukad härrasmehed. Teiste seast enam paistab välja Rusty Trawler, sest tema teenindab Hollyt erilise agarusega. Holly ellu ilmub aga Mag Wildwood, kellega neiu mõnd aega koos elab, kuid kes varsti leiab endale meessõbra, kelle nimi on José Ybarra-Jaegar. Natuke aega pärast veebruarikuist reisi koos Mag'i, José ja Rusty'ga läheb Holly Fred'iga tülli. Nimelt vihastub tüdruk selle peale kui mees mainib, et vaimsed väärtused on tähtsamad kui materiaalsed. Siis aga märkab Fred, et keegi jälitab teda ning võtab tundmatut baaris kõnetada. Selgus, et võõras osutus hoopis Holly Golightly ehk pärisnimega Lulamae Barnes'i abikaasaks Doc Golightly'ks. Ta tuli Texase osariigist oma naisukest, kes on ühtlasi ka nelja lapse kasuema, koju tagasi kutsuma. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest Holly väitis Doc'ile, et ükski 14-aastase tüdrukuga sõlmitud abielu ei saa olla seaduslik ning peatselt oli Doc uuesti läinud. Samal ajal ilmusid kõmulehtedes aga artiklid, mis teatasid Rusty Traweler'i ja Mag Wildwoodi kihlusest, kuid närvivapustus tabas Hollyt hoopis seetõttu, et ta oli saanud telegrammi, milles teatati tema venna Fredi hukkumisest sõjas. José oli sunnitud Hollyle arsti kutsuma. Vend Fred oli ainuke inimene, keda Holly südamest armastas, Fred oli teda hoidnud ja kaissu võtnud, kui nad olid veel lapsed olnud. Mõne aja pärast kihlus Holly José'ga, kuid kihlus oli leige - José oli pidevalt töö tõttu ära ning Holly veetis enamiku ajast üksinda kodus. Varsti aga olid neil ostetud lennukipiletid Riosse, et seal José vanemate juuresolekul abielluda. Sõit jäi aga ära, sest värskete Daily News, Daily Mirror, Journal-American jt. numbrite esikaaned oli täis Holly pilte, mille all seisid pealkirjad a'la: "Narkomaanist meestekütt arreteeriti" ning José tahtis oma korraliku diplomaadi mainet säilitada ja lasi jalga. Selgus, et Holly polnud Sally Tomato'l siiski niisama külas käinud - ta oli enda teadmata hoopis salakaubaveokorralduse kaasosaline. Holly oli eeluurimise ajaks kautsjoni vastu vabaks lastud ning selle aja jooksul põgenes ta. Romaani alguses mainib baarmen, et Hollyt olla nähtud Aafrikas. Minategelane, kes Holly't tema kapriisidest hoolimata siiralt armastama jäi, uskus, et küllap leidis neiu lõpuks oma õige koha maailmas nagu seda tegi ka Holly'st maha jäänud kass, keda mees pärast tüdruku põgenemist üks kord kellegi aknaraami sees nägi ning kellele uus omanik ehk ka nime välja mõtles (Holly ise polnud seda teinud). Kerge lugemine, kerge temaatika. Viimaste lugemiselamuste juures mitte just kõige meeldejäävam teos, mis võib olla ka ehk seetõttu, et olin raamatut mõned aastad tagasi lugenud.

Truman Capote "Breakfast at Tiffany's"

Mats Traat "Pommeri aed"

"Pommeri aed" on Traadi "Õpetajate triloogia" esimene teos. Tegevus toimub 1890. aastatel Lõuna-Eestis, väikeses Jaagusilla vallas. Peategelane on maakoolmeister Jaan Pommer, kelle pere ümber kogu teose sisu keerlebki. Pommeril on oma naise Kristiinega kasvtatud suur pere, kes kõik mööda ilma laiali - vanim tütar Lydia, kes töötab kantseleis ja kel omakorda neli last: Manda, Saali, Leo ja Leeni; telegrafisti naine Marie, kel kolm last: Anette-Emmeline, Eedi ja pisike Aleksander; Karl, kes õpib Tartu seminaris samuti koolmeistriks ja kelle peal on kogu pere lootus ning nooruke Anna, kes Pommeri lastest kõige rahutum. Õpetaja, abikaasa ja isa või vanaisana on Pommer karm. Ta hindab kõige enam käsuõpetust, piiblilugu ning töökust. Vanal mehel on ka oma nõrkus - aed. Oma aias ringi kõndides mehe süda heldib ning mõttedki leebuvad. Romaani algul töötab moraalikindla Pommeri vastu vallavalitsus, eeskätt purjutaja vallavanem Kraavmeistriga, sest Pommer on kirjutanud avalduse, et suletaks kohalik kõrts ning samuti palub koolmeister alatihti ka rahalist toetust kooliga toime tulemiseks - vald aga on vaene ja raha pole kuskilt võtta. Ühel valla volikogu koosolekul määratakse kohalik vallavaene, eruihukaardiväelane Hendrik Ilves Pommeri koolimajja korteri peale, sest vaestemajas talle enam ruumi ei jätku. Ka Pommeril tuleb sellega leppida. Volikogu koosolek jätkub mitteametlikult kõrtsis, kus Kraavmeister palub Ilveselt, kes ainsana riigikeelt mõistab, tõlkida kaebekiri Pommeri vastu vene keelde, et see siis kõrgemale inspektsioonile edastada. Kõik volikoguliikmed kirjutavad valesid täis kaebekirjale alla, sest kardavad Vehmre kõrtsist ilma jääda. Jaaniks saabuvad Jaagusillale noor Pommer, Marie lastega ning Lydia lapsed. Linnalastel on maal huvitav ning hoolimata vanaisa rangusest meeldib neile töötegemine ja maa eest hoolitsemine. Jaaniööl, kui kõik on küla jaanitulel, põleb Jaagusilla koolimaja (ja ühtlasi ka Pommerite elumaja) maha. Kogu vald aitab leeke kustutada, aga päästetud saab vähe. Selgub, et ka Ilvese Hendrik põles majja sisse. Kui kreisiülema noorememabile ütlused antud, otsustatakse valla volikogu koosolekul, küll muidugi pika lunimise peale, et hakatakse ehitama uut kivist koolimaja. Ühel päeval ilmub koduväravasse Anna, kes arusaamatuste ja rahutuse pärast aastaid tagasi kodust lahkunud oli. Nüüd oli ta tagasi ja mitte üksi - temaga oli kaasas Friedrich Kulpson, Puustuse talu pärija. Friedrich'ist õhkus sakslust ja ta kõneles nii saksa kui ka riigikeelt. Küll aga ei õhkunud temast tööarmastust ja tema puuduvad kogemused töövallast kinnitasid seda ja just sellel põhjusel ei andnud vana Pommer Anna ja Friedrich'i abiellumisele oma õnnistust, mispeale noored, pea longus, uuesti sammud rongijaama poole seadsid. Mõne aja pärast tuli Pommerile aga kiri, kus Marie ohkas vanematele, et Anna olla ennast revolvriga tulistanud ja lamab nüüd Tartus haiglavoodis. Vanad läksid kohe järgmisel päeval linna Annat vaatama ja nähes tütart sidemetes, lubas Pommer Anna Friedrich'ile naiseks ja lehmagi kaasavaraks anda. Anna aga hakkas seepeale nutma, et ta olla Alfredi ja Friedrich'i kirjad segi ajanud ja nüüd on mõlemast mehest ilma. Pommer mõtles sel hetkel, et tüdruk on lihtsalt liiga vähe vitsa saanud, et aru nii vähe peas, et kahe mehega jahmerdada, kuid lubas arstile, et võtab Anna enda juurde maale hoolitseda kui ta on valmis haiglast lahkuma. Ühel hämaral jõulukuu päeval Anna tulebki. Ta istub päevi tegevuseta ja tühja pilguga sängiserval ja alles jõuluõhtul tuleb temasse vabanemistunne ja olemisrõõm jälle tagasi. Kui tüduk on pea selgeks saanud, asub ta südamega ladina ja saksa keelt õppima ning hakkab end koduõpetajaeksamiteks ette valmistama. Vahel võtab ta koolimajas ka isa eest tunde anda. Järgmisel valla volikogu koosolekul teatab Jakob Patsmann, kes Kraavmeistri liigjoomise ja valla võlgadesse viimise tõttu uueks ajutiseks vallavanemaks valitud, Vehmre kõrtsi kinnipanekust. Kuna koosolekule on end ilmutanud ainult Pommer ja Koobekene, kes kumbki alkoholi suhu ei võta, on koosoleku meeleolu lapselikult rõõmus. Järgmine koosolek nii rõõmus ei olnud - kuna eelmine vallavolikogu koosseis oli esitanud Pommeri vastu kaks kaebuskirja, siis saadi nüüd kiri, kus teatati Pommeri ametikohalt taandamisest. Ilma Ilvese ja Kraavmeistrita kirjutas volikogu nüüd Pommeri kohta hoopis kaitsekirja, kartes teda kaotada. Kaitsekirjaga viib volikogu segadusse ka Rahvakoolide inspektsiooni, mistõttu saadetakse Jaagusillale inspektor, kes vaatab ja kontrollib Pommeri õpetajaks olemist. Lapsed esinevad hästi ja inspektorile jääb koolist hea mulje. Saabub kevad ja sõbranna kutsub Anna Peterburgi ja tüdruk lähebki - läheb isa nõusolekul ennast täiendama ja eksameid tegema. Kui Anna läinud on, saabub koju Karl. Peatselt märkavad vanemad Karli silmis kummalist helki, mis teeb nad, eriti isa, ettevaatlikuks. Järgmisel ööl jääb poeg palavikku ning arst diagnoosib tiisikuse. Karlile endale seda ei öelda, kuid vanemad ravivad poega vanarahva meetoditega ja ei jäta lootust. Üks päev märkab isa Karli midagi kritseldamas. Kui ta pojalt küsib, kas too kirja kirjutab, saab ta vastuseks, et hoopis luuletust. Karl oli alati kandnud südames mure isamaa saatuse pärast ja isa meelest oli isamaa ja luuletamine üks ja seesama. Traat ei anna lugejale teada, mis saab tegelastest edasi - kas Anna pettub taaskord ja tuleb uuesti koju või saadab teda välismaal edu, kas Karl saab terveks või sureb ning mis saab koolimaja ehitamisest ja Pommeri elust. Väga selgelt vihjab ta aga püsimajäävale lootusele - kui Pommer oma õitsvas viljapuuaias jalutab, on tema lemmik, vana suislepp, üleni õites, kuigi ta juba aastaid õitsenud ei olnud. Teos sai mulle väga armsaks ja minu eriline lemmik oli Koobakene, kes hariduses, vagaduses ja vanarahvatarkustes alati valgustust nägi.

Mats Traat "Pommeri aed"

Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus"

Lühiromaan kirjeldab elu maailmas, mille keskuseks on iDEATH ning mida ümbritsevad veel mõnedsajad eraosmikud. Kõik selles maailmas on valmistatud arbuusisuhkrust (mõned asjad ka kividest ja mändidest) - isegi elanike elud. IDEATH muutub pidevalt ning igal pool voolab jõgi, aga nagu raamatus öeldud on - nende rahvas kutsub kõike jõeks. Jõgedes elab palju forelle, kellelt saadud õlist töötavad samuti paljud mehhanismid. Igal nädalapäeval paistab eri värvi päike ja sellest sõltuvalt kasvavad eri värvi arbuusid. Elutoa ja köögi mõisted on väga abstraktsed - koridor läheb jõe alt ning elutoas kasvavad kõrged männid, mille all saab mõnusalt jalutada. Inimesed iDEATHis on õnnelikud ja altruistlikud, neil on hea süda ja tagasihoidlikud tahtmised (nimi iDEATH ehk minaSURM on siinkohal sümbolistlik). Kunagistel aegadel elasid seal ka tiigrid, aga pikapeale tapsid inimesed nad kõik ära, sest tiigrid olid küll hea südamega, aga sõid ellujäämiseks inimesi. Raamatuid kirjutatakse seal harva - nii umbes kord kolmekümne aasta jooksul ja need räägivad millest iganes - nt. männiokastest, tiigritest või Unustatud Asjade Töökojast. Unustatud Asjade Töökojas elab inBOIL ja tema bande, kes aastaid tagasi eemaldusid idealistlikust iDEATHi maailmast ning hakkasid Unustatud Asjadest viskit ajama ja on nüüd alatasa purjus. Unustatud Asjades hakkas sorimas käima ka teose minategelase, kellel täpne nimi puudub, tüdruksõber Margaret, pärast mida nende suhe jahtus ning minategelane leidis hoopis Pauline'is oma suure armastuse. Koos oma veidrate kaaslastega oli inBOIL aastaid rääkinud, et ainult tema teab, milline õige iDEATH olema peaks ja et ta kavatseb seda näitada. Ükspäev kogunevadki mõned iDEATHi elanikud ja inBOILi bande forellihaudemajja ning seal hakkavad inBOIL ja tema kaaslased endilt ükshaaval ihuliikmeid maha lõikama, kuni nad kõik lõpuks põrandale vajuvad ja ära surevad. Pärast seda teeb enesetapu ka Margaret, kelle kohta oli levinud kuulujutt, justkui oleks tema ja inBOILi vahel midagi sümpaatia sarnast olnud. Enamik arvustajaid on romaani moraaliks tõlgendanud tõsiasja, et ideaalset ühiskonda ei saa eksisteerida ning isegi kui saaks, siis ei oleks inimesed seal elades õnnelikud. Ma võin olla naiivne, kuid minu jaoks sümboliseeris Margareti surm just nimelt viimase negatiivse varjundiga aspekti kadumist heatahtlikust ja jätkusuutlikust ühiskonnast. Minu meelest annab Brautigan teosega justament lootust, et ideaalne maailm võiks siiski eksisteerida. Kaasahaarav süžee, hästi edasi antud mõnus meeleolu ja Brautigan'i omapärane kirjutamisstiil muudavad teose tõeliselt nauditavaks lugemiselamuseks.

Richard Brautigan "In Watermelon Sugar"

Vladimir Vladimirovitš Nabakov "Lolita"

Raamatu sissejuhatust lugedes oli mul viimane võimalus pooleli jätta, sest see andis piisavalt aimu, et järgnev temaatika mulle meeldida ei pruugi. Ometi kuulub teos kohustusliku vabatahtliku maailmakirjanduse hulka, mistõttu teose siiski lugeda võtsin. Kaheosaline romaan algab minategelase Humbert Humberti pihtimusliku kirjeldusega oma lapsepõlvest, eriti tema noorpõlve suhtest toonase armastatu Annabeliga, kes pärast nende kohmakat ja luhtaläinud katset suguühtesse astuda suri mõne aja pärast tüüfusesse. Armulugu jäi noormeest aastateks kummitama, nii et ta alles 24 aasta pärast Annabeli lummast pääses. Vahepealsed aastad kulutas ta inglise-prantsuse kirjandust võrdleva õpiku koostamisele, mõningatele lõbutüdrukutele, kiretule abielule Valeriaga (kes Humbertit petab ning tema juurest kellegi Maximovichiga jalga laseb), lahutusprotseduurile, erasanatooriumi arstide lollitamisele, reisimisele jne, kuni leidis onu endise ametniku kaudu endale üüritoa Ameerikas Haze'ide perekonnas. Maja oli Humberti jaoks täielik urgas ja ta oli valmis peatselt lahkuma, kuni ta kohtus lesest majaperenaise Charlotte vanema tütre, kaheteistaastase Doloresega (kes hiljem Lolita nime kandma hakkab). Lo's ta nägi Annabeli täiuslikumat taaskehastust. Järgnes poolmõru kannatuste ja mõnu aeg, mis viis Humberti abieluni Charlotte'iga, et kindlustada endale igavene Lolita lähedus. Et aga Charlotte oli maruarmukade ja seda isegi oma tütrele, (ta ei sallinud absoluutselt, kui nägi Humbertit ja Lo'd hästi läbi saamas) saatis ta tüdruku kuuks ajaks Q. laagrisse ning hiljem plaanis ta internaatkooli õppima saata. Õigemini ei sallinud ema Lolitat üleüldse - ta olevat nipsakas, jonnakas, pahatahtlik, kasimatu jne. Ema ja tütar ei saanud omavahel kunagi hästi läbi ja tülitsesid sagedasti. Lisaks oli selgesti tunda nendevaheline rivaliteet. Kui aga Humbert Charlotte'i plaanidest kuulis, taipas ta, et tema kohal lasub oht Lo'st ilma jääda ning see meeleheide viis ta isegi naisega Klaasjärves ujumas olles mõttele Charlotte ära uputada. Seda ta siiski teha ei suutnud. Humbert pidas päevikut oma ihalustest Lo vastu, ta hoidis seda oma paberimajanduse all väikeses laekas, mille võti oli peidetud. Üks päev, kui Humbert koju jõudis, paiskas Charlotte talle näkku süüdistusi ja ähvardusi, väites olevat end päevikut lugenud. Humbert oli plindris, kuid saatuse tahtel jäi proua mõne minuti pärast maja ees (joostes postkontorisse, et kolm viha ja kiiruga kirjutatud kirja ära viia) auto alla. See klappis Humberti plaanidega ning nüüd oli ta piisavalt julge valetamaks naabritele, et Lo on tegelikult tema lihane tütar aastatetagustest armuaegadest Charlotte'iga. Tema plaan nägi välja järgmine: sõita Lo'le laagrisse järele, ööbida temaga hotellis, sööta talle sisse tugevatoimelist uinutit ning viimaks ometi armatseda teadvuseta Lo'ga. Kõik läks peaaegu plaanitult, ainsa einevusega, et nn. tugevatoimelised tabletid osutusid hoopis platseebodeks ning Lo ei jäänud isegi sügavalt magama. Öö oli Humbertile piinav - üritada uinuda tundes Lo naha lõhna ja tema keha soojust. Sellegipoolest olid 40-aastane "isa" ja 12-aastane "tütar" hommikul peatselt pärast ärkamist kolm korda vahekorras, kuid Humbertilegi üllatavalt hoopis Lo initsiatiivil. Selgus, et Lo suvelaagrid polnud kunagi olnud nii süütud, kui ema loota võis ning Lo'l olid juba mõningased seksuaalkogemused olemas. Lisaks sisaldas esimene osa ka teatavaid nö. "õigustusi" Humberti lapsepilastusele - ta tõi näiteid Dante, Petrarca ja Poe muusadest, kes samuti tänapäeva mõistes alaealised olid. Teises osas jätkus kirjeldus Lola ja Humberti järgnevatest aastatest - kõigepealt reisisid nad kogu Ühendriikides, magasid ja õrnutsesid igas odavas motellis (vahel, Lola nõudmisel, ka mõnes luksuslikus hotellis), külastasid kõiki vaatamisväärsusi ja lihtsalt lõbutsesid, kuni Humbert taipas, et nende reisil peab ka mingi siht olema. Seejärel pani ta Lola Beardsley tütarlastekooli, kus neiu omandas mõnetised näitlemis- ja tantsuoskused ning õppis ka tennist mängima. Umbes kooliaasta poole pealt lahkusid nad siiski Beardsley'st, sest Humberti kiivus Lola kooliõdede ja teiste kohalike suhtes viis selleni, et tüdruk ühel öösel nende üüritud majakesest minema jooksis. Pärast Beardsley'st lahkumist asusid nad jälle reisima, kuid külastasid seekord ka Lola valitud sihtpunkte. Lola natuur oli kooliskäimisega arenenud ning peagi avastas Humbert, et tüdruk oli näitlemiskunsti süvenedes omandanud ka petmisoskuse - Lola oli hakanud reisiteel olles suvalistel võimalikel hetkedel Humberti silme ja kontrolli alt kaduma ning seda juhuslike põhjustega välja vabandama. Humbert tajus siiski, et miski on valesti ning oma ääretus armukadeduses märkas ta, et neid oli terve reisi jooksul jälitanud punane sportauto, mille juht hiljem, kahtluse hajutamiseks, jälitustegevuseks erinevaid rendiautosid kasutama hakkas. Pärast üht järjekordset Lola kadumist ja neiult saadud haledat vabandust lõi Humbertil närv, kartusest oma Lola kaotada, nii püsti, et andis tüdrukule sarna pihta valusa hoobi. Nad küll leppisid, kuid sisimas ei suutnud kumbki teineteisele andestada. Elphinstone'is viibides sai Lola mingisuguse viiruse ning pidi paariks päevaks haiglasse jääma. Humbertit ajas selline kontrollimatus oma kallikese üle hulluks, haiglas oli karm distsipliin ja tal ei lubatud seal viibida rohkem kui külastusajal - ta ei suutnud magada ja tarvitas ohtralt džinni ning sellest jäi ta ka ise palavikku. Kaks päeva ei suutnud ta hotellivoodist tõusta ning kui ta lõpuks oli valmis Lolita haiglast ära tooma, öeldi talle seal, et tüdruku onu, härra Gustave, tulnud Lolitale musta "Cadillaciga" järele ja viinud ta vanaisa rantšosse. Järgnes pikk tagaajamisperiood, mil Humbert püüdis oma armastatu jälle üles leida, kuid asjatult. Humberti üksindus ja hellusevajadus pani ta baarist üles korjama Lolitast kaks korda vanema Rita, kelle heasüdamlikkuse ja osavõtlikkuse tõttu võttis Humbert ta oma alaliseks kaaslaseks, nad üürisid koguni korteri ja elasid koos päris rõõmsalt, kuni ühel päeval potsatas postkasti rahasoovi palvega kiri Lolitalt. Seepeale unustas Humbert Rita ning asus jälle üksi teele. Ta leidis kirjasaatja vähese vaevaga. Dolores Haze, uue nimega pr. Richard F. Schiller, oli abielus kellegi Dick'iga ja ootas last. Peale viisakusavaldusi Dolly mehega uuris Humbert välja, kes oli tema armsama tookord röövinud - meheks osutus Clarence Quilty, keda Lolita tegelikult armastas, kuid kes ta oma rantšost seepealt kui tüdruk pornofilmis osaleda ei tahtnud, välja kihutas. Humbert andis Dollyle suure rahasummaga ümbriku, kuid palus teda viimast korda järele mõelda, et ehk tüdruk siiski tuleks tema juurde tagasi. Humbert nuttis. Seitsmeteistaastane rase neiu vastas siiski resoluutse ei-ga ja Humbert aktsepteeris neiu otsust ning lahkus. Pean vajalikuks siinkohal märkida, et kõigest hoolimata hakkas mul siinkohal kurgus kibe. Nüüd oli Humbertile jäänud vaid üksainus ülesanne - tappa see lontrus, kes temalt Lolitakese röövis. Ta ilmus Cue majja hommikul vara ning muuhulgas luges mehele ette ka tema süüteod. Cue väitis loomulikult, et ta ei röövinud neidu, vaid päästis ta pedofiilist perverdi käest ning pakkus Humbertile igasuguseid alternatiive tema tapmiseks, lubas koguni maja Humbertile anda ja veel pealegi maksta, kuid Humbert kõmmutas salve Cue ihu pihta tühjaks. Lahkunud Cue majast, andis Humbert endale järele ka liiklusseaduste eriamise keelus ning kihutas mööda vastassuunavööndit, kuni teda jälitama hakati ning ta arreteeriti. Humbert ei avaldanud vastupanu. Ta suri vanglas pärgarteri tromboosi, mõni päev enne, kui tema üle oleks hakatud kohut mõistma. Dolly tõi ilmale surnult sündinud lapse ning suri nurgavoodis. Teine osa raamatust oli muidugi nüansi- ja tegelasterohkem, kuid ei pidanud vajalikuks siin neid kõiki üksikasjalikult välja tooma hakata. Lisaks ilmnes raamatu teises osas erinevalt esimesest osast Humberti-poolset kahetsust ja aru saamist, et ta oli võtnud Lolita lapsepõlve, olles talle kontrollivaks ja seksuaalteenuseid nõudvaks ainsaks lähedaseks inimeseks. Ta tõdes ka seda, et suhtudes Lolitasse kui tema haiglaste ihade rahuldajasse, ei saanud ta kunagi tundma Lolitat kui isiksust - ta polnud õppinud tundma tema iseloomu või vaimumaailma, mida Lolita ka hoolsalt oma tülpinud oleku taga varjas. Lolita ise tundus Humbertit mitte süüdistavat, ta väitis vaid, et Humbert rikkus tema elu, kuid Quilty murdis ta südame. Ometi peetakse seda teost muuhulgas ka "ehedaimaks armastusromaaniks"...

Владимир Владимирович Набоков "Лолита"

Johann Wolfgang Goethe "Faust"

Goethe kirjutas seda suurepärast kaheosalist värsstragöödiat ligi 60 aastat. See oli üks minu kõige lemmikumaid teoseid gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse seast. Esimene osa algab eelmänguga teatris, kus peavad triloogi direktor, luuletaja ja komödiant. Direktor on mures Saksa rahva teatrikülastatavuse pärast ning koos komödiandiga utsitavad nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib. Fausti töötoas aga moondub koer äkitselt Mefistofeleseks ja nad lepivad kokku, et kui Mefistofelese abil tunneb Faust kordki elust nii palju rõõmu, et hüüab: "Oh ilus hetk, oh viibi veel", siis võtab surm ta koheselt ja Fausti hing läheb otseteed põrgusse. Faust oli kokkuleppega kiiresti nõus, sest ta oli oma lootused elu suhtes juba täielikult maha matnud. Nii asubki Mefistofeles Faustile ilmalikke lõbustusi tutvustama. Esiteks viib ta Fausti Auerbachi keldrisse Leipzigi lõbusate tudengite joomaseltskonda, kuid seal toimuv jätab Fausti külmaks. Siis külastavad nad nõiakööki, kus nõid Faustile sellise joogi segab, mida juues Faust iga naist kui kaunist Helenat näeb. Juba tänaval jalutades armubki ta möödamineja Margaretasse, kelle tuppa ta õhtul Mefistofelese abiga salaja ehtelaeka kingituseks viib. Kui Grete kasti avastab, viib ta selle aga tubli kirikuinimesena papile. Seepeale sokutab Mefistofeles kappi uue laeka, kuid seekord viib Gretchen ehted naaber Marta juurde, et ema laegast jälle kirikule ei annaks. Marta ja Margarita vestlusesse sekkub aga Mefistofeles, kes tuli Marta juurde kui tema mehe surmast teadaandja. Mefistofeles korraldab Fausti ja Margareta kohtumise. Margareta armub Fausti ning nad suudlevad. Hiljem tunneb Margareta huvi, kas ehk Faust kirikuga halval jalal ei ole. Ta on Fausti hinge pärast mures ning püüab seda päästa. Linna saabub Gretcheni vend, sõdur Valentin, kellele Faust surmava löögi annab. Hinge vaakudes paneb Valentin õele südamele, et tüdruk ausa elu kõrvale on jätnud ja seeläbi ka oma vennale surma toonud. Pärast seda intsidenti minestab Gretchen kirikus, venna matustel, sest ta piinleb süütunde käes ja teda jälitavad kurjad vaimud, kes talle kuritööd ja kättemaksu meelde tuletavad. Faust ja Mefistofeles on läinud aga Harzi mäestikule volbriööd pidama, kus nad vaatavad näidendit ta tantsivad nõidadega. Volbriöölt naasedes on Margareta vanglasse viidud ja hukkamisele määratud, sest ta mürgitas oma ema, et Faustiga öö veeta ning tappis oma Faustist saadud lapse teda voogude vahele uputades. Faust läheb neiut vanglasse päästma ja neil avanebki võimalus koos põgeneda, kuid Margareta on otsustanud jääda oma teenitud karistust kandma. Ta on vanglamüüride vahel hullumeelseks muutnud, kuid kahetsedes ja Jumalaema poole palvetades päästavad taevased inglid tema hinge. Faust ja Mefistofeles lahkuvad, et mitte vangivalvuritele vahele jääda. Algab tragöödia teine osa, mis jaguneb omakorda viieks erinevaks stseeniks. Teisest osast alates muutub teose mõistmine raskemaks - sedavõrd tihe südmustik, et tekstki järele ei jõua, väga palju kasutatud Antiik-Kreeka ja Vana-Rooma mütoloogiate ainestikku, tegelasi jne. Lisaks tundus mulle, et teises osas kadus Faust peategelase kohalt, aga seda kohta ei tuldud ka kellegi teise poolt asendama. Teise osa kokkuvõtet ma siia ei kirjuta, sest ma pole päris kindel, kas ma sellest nii hästi aru sain. Igatahes lõpus leiab Faust siiski oma elu ilusaima hetke, mil ta kaunil viivul püsida palub, kuid tema hing pääseb ikkagi taevasse, Issanda ja tema inglite juurde. Seal kohtub tema hing uuesti ka Gretcheniga.

Johann Wolfgang von Goethe "Faust"