Sophokles "Kuningas Oidipus"

Oh selle raamatu lugemist ma lükkasin edasi pea poolteist aastat, lõpuks igavusest kätte võtsin ja siis enam käest ära ei saanud. Mul nüüd nii nukker, et varem seda läbi ei raatsinud lugeda, sest tegelikult mulle väga meeldis see raamat, kuigi parimad vast teavad, et minu vaimustus sellest raamatust polnud just gigantne. Jah, kooli kohustusliku kirjanduse korras sai see raamat soetatud. Kokkuvõtteid võib Internetist leida sadu vast, aga minu päris oma ja pisike saab nüüd siia. Räägib siis kuningast nimega Oidipus, kelle maad on tabanud katkulõõm ja kurbus. Põhjuseks leitakse kunagise valitseja mõrvari vabaduses olemine. Oidipus asub otsima kunagise kuninga Laiose tapjat. Leiab ta lähedalt, iseendast. Abiks otsingutel kuningas Kréon, Teiresias, Saadik, oma enese naine Iokaste (selgub, et ka oma enese lihane ema), Karjane ja Teataja. Oh vaest Oidipust, vaest vaesemast õiglast kuningat, kes nüüd maapakku soovib. Ei soovi, et ükski inimkõrv eales tema häält saaks kuulda, sest nii häbi on tal saades teada, mis koletuid tegusid on korda saatnud ta - tapnud lihase isa ja naitunud oma emaga. Hirmsat tõde taibates langeb Iokates vabasurma. Oidipuse saatus jääb meile nüüd teadmatuks, sest raamat lõppes kohal, kus uus ainuvalitseja Kréon, jääb ootama käsku jumalikelt, võimsalt Apollonilt ja Zeusilt, mida ette võtta julmuriga. Mhmh mulle väga meeldis see raamat, need kaunid lause-ehitused ja värsimõõdud, oooh taevas! Mul on nii hea meel, et selles raamatus positiivselt üllatuda sain, ootasin ju kehva. Kaunis, miks küll tänapäevani selline keelekasutus igapäevaselt säilinud ei ole?

Sophokles "Kuningas Oidipus"