Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Nõuks sai võetud läbi lugeda Rohelennu viimane lugemata teos, mis on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Raamat muidu ammu ostetud ja see ootas kaua, kaua-kaua, aknalaual oma lugemisjärge, aga ju ma siis pelgasin algselt veidi, sest tegemist ballaadiga. Ja kuna minu ballaadi lugemise kogemus just kuigi suur ei ole, kartsin, et see võib osutuda raamatuks, mis jääb venima ja venima ja venima... Tegelikult ei olnud nii, tegemist on sügavalt romantilise, ennastohverdavalt romantilise teosega suurest armastusest ja surmast. Lugulaul noorest ja imekaunist kuningannast Alexandrast, kelle vana kuningas Augustus on naiseks võtnud, et too riiki valitsema jätta ja ise võõraid maid avastama minna. Alexandra aga peidab oma hinges saladust. Ühel päeval ilmub Kuldsesse Linna kuninga noorem vend Quido koos saatjaskonnaga, kuhu kuulub ka ilus Belle. Alexandra armub Belle'isse ja hakkab talle saatma kingitusi ja kirjutama kirju, esialgu neid lauasahtlisse peites. Kuningriik on aga laostumas, vohab nälg ja põud ning rahvas on muutunud vihaseks, ja eriti oma 20-aastase ilusa süsijuukselise ning sinisilmse kuninganna peale, kelle armastus rahvast ärritab ning kes seepärast kividega surnuks loobitud saab. Tema saladus aga peitus selles, et tegelikult oli kaunis, tugevate kätega, elevandiluustki valgema nahaga kuninganna kuningas. Mees. Alexander. Legendi järgi ratsustas Belle ühel hommikul valge ratsuga kivilinna, valgetesse juustesse sätitud valge roos ja linn oli Saatuse poolt hukule määratud. Juhin tähelepanu ka raamatu kaunile kujundusele ja rohketele illustratsioonidele kaante vahel. Kaaned on arvatavasti kuldse läikega kaetud ajendatuna raamatus tegevuspaigaks olevast Kuldsest Linnast. Ilus raamat - nii seest kui väljas.

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Georges Simenon "Öö teeristil"

Viimane krimka, mida lugesin, oli Stoutilt. Ma tegin seda taas. Kuigi krimkat lugedes hakkan alati šarmantset Wolfe'i igatsema. Seekord lugesin üle "Öö teeristil" (Simenoni sarjast "Komissar Maigret"), mille kunagi ammu Apollo soodusletilt avastasin ja mida mind ostma ajendas selle kaunis esikaas. Ühel pühapäeva hommikul avastab Emile Michonnet oma garaažist üllatuslikult oma naabri, Carl Anderseni, auto. Michonnet auto leitakse omakorda Anderseni garaažist ning selle esiistmel on kellegi Antverpeni teemandikaupmehe Isaac Goldbergi laip. Carli ülekuulamine kestab kaheksateist tundi, ent too kinnitab oma süütust järjepidevalt. Et sündmuskohal, Kolme Lese teeristil, on ainult kolm maja, naasevad komissar Maigret (Simenoni loodud kirjanduslike tegelaste tuntuim tegelane) ja inspektor Lucas sinna juurdlust toimetama. Ehkki kahtlusaluste ring on väike, teevad järgnevad aset leidvad sündmused uurimise aina keerukamaks. Ühel järgnevatest öödest, toimub nii palju tulistamisi, kuritegusid ja olukordade ümberarvestamist, et ma ei hakka neid siia loetlema, kuid arreteeritakse hiljem kõik. Kõik kolmes majas elanud inimesed näevad teed vanglasse, peale Carli, kelle kaela süüd veeretada üritati. Tõesti, raamatu lõpus aset leidev komejant on ühtlasi nii naljakas kui tobe, kuid samas ka põnev, nagu üks kriminaalromaan ikka olema peab. Ma nüüd üritan seda raamatut oma nooremale õele pähe määrida, et kes ka vahetevahel midagi lugeda võiks...

Georges Simenon "La Nuit du carrefour"

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Lõpuks ometi sain sellegi teosega ühele poole! Roone raamatuni jõudsin hästi mõnusat teedpidi - esimene trükk oli ammu välja müüdud kui mina seda osta tahtsin ja raamatukogudes seda veel ei olnud. Ühel hommikul üllatas Margus (Margus Pilt - Radio Mania [88.8MHz] hommikuprogrammi, mida ma iga päev kuulan, saatejuht) külalisega - nimelt oli kutsutud stuudiosse mees nimega Roone Roost, rääkima raamatu "Mis sul Viga on." teisest trükist. "Super!" mõtlesin ma. Raamatuesitlusele ma kahjuks ei jõudnud, kuid raamatu soetasin küll üsna pea. Pikalt oli see mul laenus ja nüüd alles lugesin ise selle üllitise läbi: Vaimustav teos. Mu arvamus pruugib olla sedavõrd subjektiivne, et kui miski mulle meeldib, siis meeldib mulle seda kasvõi utreeritult kiita. Tegelikult kirjutab Roone lihtsalt oma arvamusest ja maailmavaatest. Arvamusest religiooni, ajateenistuse, eliitkoolide, pankade, meedia ja valitsuse, ühiskonna, tervisehullude, eesti keele, ühistrantspordi, prostitutsiooni, meheuhkuse, integratsiooni, linnavalitsuse, suitsetamise ja veel paljude teiste asjade suhtes. Ja ma pean tõdema, et jaa! Näha, kuidas inimesel on oma ajud ja oma mõistus, oh kui mõnus ja tervendav. Ja tema arvamust religioonistki lugedes ei olnud ma ei vihane, ei pahane ega "hakanud toolil nihelema". Olgu, mis mind veidi häiris, mis mind alati veidi häirib, oli labane kõnekeel ja keelekasutus. Labasekoelisus, frivoolsused ja roppus kurvastab mind alati, just eriti kirjanduslike üllitiste puhul. Aga TÕED, millest Roone kirjutab, ei olegi ju ilusad - ehk ei pea neid siis ka talutavate fraasidega väljendama, seega okei, lepin, sest see mõte imponeerib mulle. Huumorimeel meil klappis, nalja sai ja tõesti - mõne lõigu peale sai ikka häälekalt naerdud. Ja nagu Roone ise oma raamatus mitmeid kordi lugejate poole pöördub ning neid oma peaga mõtlema ja lambakarjast välja astuma kutsub, kutsun mina seda raamatut lugema. Kõiki, isegi kellele juba esimese kümne lehega teos vastu hakkab - selle lugemist ei saa kahetseda, see võib küll mitte meeldida, kasvõi vaadete poolest, aga ei saa panna lugemisele kulunud ajakadu tagasi nutma. Oh! Ja mis veel - raamatut illustreerib põlemapandav E. Savisaar. Teate küll, igal lehel on üks pisike pildike ja kui kõigile raamatu lehtedele see tegevus joonistustega arendada siis lõpuks kiiresti lehitsedes näeb täpselt, kuidas süüdatakse Tallinna linnapea. Ma ise olin sellisest illustratsioonist nii vaimustatud, et ühel õhtul Levikas sedasama raamatut lugedes, näitasin, ise õhinal, raamatu kunstilist poolt vist kõigile oma tuttavatele. Kauniks mõtteks, mis mu postituse lõpetama jääb, on Roonegi raamatu viimase lõigu paar rida: "Mõtle ja ela. Need kaks asja ongi minu nõuanne sulle, mu sõber. Mõtle ja ela ja ära muretse tühiste asjade pärast, mis lähevad nagunii mööda."

Roone Roost "Mis sul Viga on."

Albert Camus "Arusaamatus"

Jan, kes on oma kodu hüljanud aastakümneid tagasi, on sirgunud tubliks meheks ja leidnud suure õnne naise Mariaga. Teda aga vaevab, et pärast kodunt lahkumist pole ta hoolitsenud oma mahajäänud naise ja õe eest ning see rusub meest nõnda, et ta võtab ette teekonna tagasi koju, kus naispere endiselt võõrastemaja ülalpidamises töötab. Ema ja õde aga on elanud lootusetut elu - nende südamed on kalgistunud selle tumeda taeva all ning õe suurimast unistusest - kolida elama mere äärde - on nad tapnud palju võõrastemaja külastajaid, et saada neilt nende raha ja koguda seda kolimiseks. Nõnda lähebki ka lihane poeg ja vennaraas samuti manala teed, sest õde ja ema ei tunne kumbki lähedast ära ning perepoeg ise eelistab esialgu mitte oma identiteeti paljastada - tema soov on õppida ema ja õe tegemisi tundma, et otsustada, mida on neile enim vaja, et neid õnnelikuks teha. Viimase võimalust talle aga ei anta, õde ja ema mõrvavad Jani unepealt ja viskavad jõkke. Kui hiljem selgub, et tapetu, see oli - vend ja poeg - langeb ema muserdunult depressiooni ja viimsesse väsimusse ning heidab end jäisesse jõkke, mis on lahustanud kõiki nende roimade ohvreid. Martha, Jani õde, on aga kaleda hingega ning ei tunne kahju millestki, kui vaid iseendast, sest nüüd jätab ta siiski mere äärde kolimata ja elab edasi tundetult, nagu ennistki. Õde ei kõigutanud fakt, et ta oli tapnud oma venna, ta lausa vihkas teda, teades, et vennal on elus hästi läinud. Maria, kes järgmine päev oma meest võõrastemajja otsima läheb, kuuldes juhtunust Marthalt, kes puhtsüüdimatult talle kõik tõeselt ära räägib, langeb igavesse kurbusesse ning üksi jäädes kisendab appi Jumalat. Seepeale ilmub aga uksele vana teener, kes küsib Marialt, kas too kusus teda. Maria vastab, et võib-olla tõesti ja palun vanakeselt halastust ja abi, mille peale vana mees vastab oma tavalise tooniga: "Ei!" Selline kurbloolus. Jah, mis Camus' raamatute puhul on iseäralik ja kõneväärt - need põimuvad. Sest kui ma juba veidi "Arusaamatust" lugenud olin, tundsin mingisugust omalaadset tuttavlikkust ja juba esimese vaatuse kuuenda stseeni juures ma taipasin - "Võõras", kui peategelane oli määratud vanglasse, polnud tal seal midagi teha ja tema ainus lugemispala oli ajaleheväljalõige, mis oli kleepunud vanglamadratsi alla ning mida mees lugematuid kordi ikka ja jälle luges. Ajalehes oli nupp mehest, kes välismaal rikkaks saanud, pöördub tagasi koju ema ja õe juurde, kes teda mitte ära tundes ta unepealt tapavad ja paljaks röövivad. Jah kuna kuues stseen esimeses vaatuses on üsna raamatu alguses, siis olin natuke nördinud, et nüüd ju tean, mida edasi saama hakkab, aga mis sellest, see äratundmisrõõm on samuti meeldiv. Ja veel, mis Camus' puhul välja tuleb tuua: kõigi raamatute vältel on tekstid sisaldanud märkimisväärselt täiesti uskumatuid looduskirjeldusi! Pikad, täpset kujutlustloovad kirjeldused igat sorti loodusest, lihtsalt vapustav. Mõnda aega teen nüüd Camus'-ga pausi, loen veidi kergemat kirjandust ja siis naasen tagasi selle imelise kirjaniku juurde, kelle looming on prantsuse kirjanduse vahest kõige omapärasem koostisosa. Või tuleb teda nimetada kunstnikuks ja mõtlejaks, kes juurdleb inimeksistentsi kõigi põhilisemate, igaühele mingil määral tuttavate paradokside kallal. Camus' otsib elu ja kannatuste lõplikku mõtet ning seda leidmata tõdeb, et inimelu ongi üks iseenesest mõttetu elu, kuid kuidas siis selle teadmisega elada? Camus peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu.

Albert Camus "Le Malentendu"

Albert Camus "Caligula"

Nooruke Rooma imeraator, lahke prints, Caligula, mõistab peale oma õe ja ühtlasi ka väljavalitu, Drusilla, surma, et inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud. Gaius on kolm päeva kadunud ning kui ta lõpuks tagasi lossi ilmub, on ta justkui hullunud, lõhestunud ja aru kaotanud. Ta sunnib inimesi loogikale, tapab neid kuidas heaks arvab ja tunnistab, et ka ilma põhjuseta, sest suremiseks pole vaja põhjust. Ta andub täielikult absurdile ja hülgab kõik inimliku - sõbrad, armastuse, solidaarsuse ja headuse. Ta vannutab kõik enese tahte alla ja sunnib kõiki talitama täpselt tema sõnade järgi, ta alandab inimesi ja mängib nendega. Tema tõde on mässata saatuse ja taeva vastu. Gaius on nõus surema arusaamisa eest, et mitte keegi ei saa end ise päästa üksilduses ja ei saa aidata ka teist. Lõpuks manipuleerib teadlikult Gaius ise oma surma, utsitades ja ässitades oma alamaid ja teenreid talle vastu hakkama ja teda tapma, mis sotsiaalsel redelil madalamal asuvatel inimestel juba ammu tegelikult plaanis oli. Surres muidugi, samal ajal kui teenrid teda peksavad, röögatab Gaius siiski veel naerdes ja rögisedes, et ta on veel elus. Üsna üsna üsna julma sisuga teos, mis paneb mind esimest korda kahtlema Camus' mõistuse adekvaatsuses. Muidugi parim näide eksistentsialistlikust kirjandusest - võitlus ja arusaamatus olemise ja olematuse vahel. Suremine idee nimel. Ja muide, raamat sisaldas ka parajalt magusat vürtsikat irooniat, mis nii mõnigi kord tahest tahtmata suunurgad ülespoole tõstis.

Albert Camus "Caligula"

Albert Camus "Langus"

Camus' viimane ilukirjanduslik teos. Raamat koosneb tervenisti monoloogist, mida peab "pattu kahetsev kohtunik" Jean-Baptiste Clamence. Tegevus leiab aset Hollandis, Amsterdamis. Jean pihib raamatu vältel kõigepealt oma õndsatest aastatest töötades kaitseministeeriumi juristina Pariisis, olles edukas, olles rikas, olles oma kolleegide seas lugupeetud ja austatud. Ühel õhtul-ööl aga sillal jalutades kuulis ta võõrast naist üle sillaääre hüpates karjatamas ja vette kukkumas, Jean jätkas aga jalutuskäiku, ta ei meenutanud juhtunut. Mõned aastad hiljem sealsamas peatudes kuuleb ta naeru, tõenäoliselt mitte talle suunatut, kuid vajub mõttesse, naer meenutab talle kunagist õnnetust naisega. Viimane juhtum Jean'i allakäiguspiraalil - ta satub liiklusintsidenti, kus ta omameelest ei esine kuigi mehelikult ja väärikalt, teadvustades enesele samal ajal, et teistel inimestel ei pruugi see vahejuhtum maanteel lõunanigi meeles püsida, aga mõte jäi Jean'i rusuma ja Jean tundis end alandatuna. Jean muutub. Mõttessevajunuks. Ning taipab, et kogu oma elu on elanud ta isekalt ja silmakirjalikult, otsides vaid au ja tunnustust. Jean sulgub endasse ja tunneb, et kogu ta elu on tema üle naerdud, ta taganeb maailmast sulgedes oma õiguspraksise, vältides vanu kolleege ja inimesi üleüldse - ning sukeldub liiderlikku maailma, hiljem satub saksa koonduslaagrisse. Romaan lõppeb võika märkusega: ""Oo tütarlaps, hüppa veel kord vette, et mul oleks veel üks võimalus päästa meid mõlemaid!" Veel kord... Taevake, milline mõtlematus! Kujutlege, armas härra, mis siis saaks, kui meid sõnast võetaks? Meil tuleks see teoks teha. Brr...! Vesi on nii külm! Aga ärge muretsege! On juba hilja. Alati on liiga hilja. Hea seegi!" Ma ei tea, ma ei oska kuidagi öeldagi. Mitte, et raamat minus kuhugi tabanud oleks.

Albert Camus "La Chute"