Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

"Progressiivsete hiirte" lugemist ma alustasin juba aastaid tagasi, kuid toona oli see raamat mul pooleli jäänud, siis otsustasin nüüd lõpetada. Lugesin terve raamatu uuesti läbi. Kuidas ma tookord Muttini jõudsin, ei mäleta. Ehk tundus ta mulle lihtsalt sümpaatne. Raamat on täis satiiri. "Progressiivsed hiired" on tõeline maiuspala kultuurihuvilistele ma usun. See räägib Fabianist, endisest kirjanikust, kes on olnud paar aastat kirjanduslikus paguluses. Et uuesti järje peale saada, külastab ta kunstinäituse esitlust, kus kohtub paari vana tuttavaga ning üks neist - Ruta, aitab tal leida töökoha. Žurnalistikas. Uhiuues ajalehetoimetuses "Koiduvalgus". Esialgu mittemidagiütleval ametikohal, kuid hiljem juba "elu" osakonna juhatajana. Kuid see oli Fabiani jaoks nagu... Sopp? Kuigi ajalehte, mille toimetuses ta nüüd töötas, tutvustati kui kvaliteetlehte. Hiljem aga taevamanna - ta edutati kultuuri- ja kunstiosakonda ainuisikuliseks vastutajaks ja see tõi talle rõõmu, sest oli ta ju tahtnud tegelikult algusest peale kultuuriosakonnas töötada. Raamatu viimases kolmandikus oli väga palju dia- ja trilooge ning need olid vast suunatud suurematele kultuurihuvilistele kui mina, sest ma lihtsalt lugesin selle teksti läbi. Ja selline lugemine on mitte midagi. Triloogid sisaldasid keskustelusid teemadel "Kas tuleviku kunst on ainus kureerimine?", "Miks ei võeta kuulda kirjanikku?", "Kas kirjanik ise on end maha mänginud?" jne. Raamat lõpeb "Koiduvalguse" pankrotiga. Igaüks sai oma osa ja omad kogemused, omad killud. Kui Mutt on kirjutanud raamatu oma kogemuste põhjal, mida ma usun et ta on, olles lugenud tema biograafiat, siis sain teada, et kultuurimaailm on nii pealiskaudne kui ka sügav. Kuid selle raamatu põhjal kujunes minu arvamus, et ka sügavus kultuurimaailma tagatelkides on pealiskaudne ja pinnaline. Kindlasti on mulle vastuväitjaid... Raamatut lugesin kiiresti, sest tahtsin ta selle aastanumbri sisse jätta.

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

Jan Kaus "Hetk"

Esiteks tahaksin kindlasti mainida ära Kausi "Hetke" suurepärase kaanepildi. Kui eelmine raamat, "Enesetapjad" oli kirjavormilt täpselt selline, kuidas kirjutaksin ka mina, siis "Hetke" kaas on täpselt selline, milliseks mina oma raamatukaane kujundaksin. Öise linnapildi tuhandete tuledega värelemas selles. "Hetk" võtab kokku kahe armastaja argielu ning Kaus märkab seal just nimelt Hetki, suure algustähega. Neid, milliseid tasuks meeles pidada. Peategelasteks Eda ja Joosep, kes olid olnud noored armunud, juba üsna pikalt, kuid kui Eda teatas Joosepile oma rasedusest, saatis mees ta pikalt (tüüpiline muidugi). Pärast oli muidugi igatsust kui palju. Raamatus lahati veel Joosepi keerulist lapsepõlve, tema isa ja vanaisa vahelisi konflikte ja Joosepi kirgi, milleks oli Tallinna tänavatel jalutamine, jalgrattasõit, surnuaedadel jalutamine ja usuteadusest/teoloogiast mõtisklemine. Eda poolelt vaadeldi tema nooruspõlve, kus tüdruk mängis bändis nimega "Karums", kirjeldati palju "Karumsi" esinemisi ja liikmeid, kelleks olid Asko, Arbo, Juku ja Eda. Samuti ka Eda kunstnikukarjääri, tema last Jakobit ja meest nimega Meez, kes naist igas mõttes lihtsalt ära kasutas. Kui ma terve raamatu vältel ootasin, et Joosep ja Eda lõpuks jälle kokku olema hakkavad, siis lugu päädis hoopis sellega, et Eda jättis oma kunstnikukarjääri ning hakkas ämmaemandaks ning aitas ilmale tema Joosepi ja tolle naise Maarika lapse ning Joosepist oli saanud taksojuht, kes ei mõelnud enam Jumala eksistentsile, vaid tegeles maisemate hädadega. Eda oli nüüd koos Askoga, kes teda väga armastas ning kes oli ainus "Karumsi" liige, kellega Eda peale bändi laialiminekut veel edasi oli suhelnud. Askol oli küll väike viinaviga, kuid tal oli öine töö raadiojaamas, kus omas päris enda raadiosaadet ja ta hoolis väga Jakobist. Tähelepanuta ei saa jätta ka Kausi realistlike ja tõeliselt imelisi kirjeldusi Tallinnast, kohtadest, mis isiklikult mulle väga südamelähedased on, nimelt Pelgulinn, Kalamaja, Kopli...

Jan Kaus "Hetk"

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Saavutanud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Kui ma ise kirjuatma hakkaksin, kirjutaksin samas vormis, nagu see raamat nüüd oli. Lenneldes ühelt stseenilt teisele, vaadeldes juhuslikult järjekorratult erinevaid sündmusi tekitades hästi palju segadust ja kokkulangematust, aga lõpuks kõik laabuks. Seni parim Birki raamat, mida lugenud olen. Kõige kunstilisem. Tegelasteks Pia, Zen, Sofia, Harald, professor Gustafsson ja Olivia. Neid kõiki ühendab miski. See miski on lootusetus. Ja suitsiid. Kõik nad tahaksid võtta endalt elu, et hakkaks kergem, sest elu on neil muutunud lõpuni väljakannatamatuks. Pia armastab amfetamiinisõltlasest kunstnikku, Zeni, kes armastab ja on võimeline armastama vaid iseennast. Sofia, Zeni elukaaslane on lõksus end orjastanud Zeni maailmas. Haraldile pole elu olnud kerge ja ta tajub maailma teistmoodi, nagu läbi klaasi vaadeldes. Olivia, Pia eluaegne sõbranna, elab juba ammu koos joodikust närvihaige Rasmusega, kes teda ka peksab. Liv on sooritanud 2 enesetapukatset. Professor Gustafsson on Pia füüsika õppejõud koolis, kelle ainsa sära päeva tööb Pia. Tajudes kooli lõppu muutub professor üha blaseerunumaks kõige, ka oma töö suhtes. Minule üllatuseks leidis raamat õnneliku lõpu kõikide tegelaste suhtes, ootasin isegi väikest puänti, kuid tegemist on siiski romaaniga. Pia kiskus Zeni enda südamest, aitas tal uuesti alustada. Sofia lahkus Zeni juurest, hakkas armastama Haraldit, nagu ka see teda. Gustafsson leidis endas jälle noore elujõulise mehe ning kire. Nagu eespool mainitud, siiani parim Birk Rohelennu raamat minu jaoks, mulle meeldis väga. Küllalt melanhoolne, nagu mulle meeldib.

Birk Rohelend "Enesetapjad"

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Teine Rohelennu romaan, nagu lubatud sai. Avaldas hoopis rohkem muljet, kui eelmine. Hästi lihtne raamat vahelduseks. Rohelend on kõneosav. Vahel on kasutatud ehk liiga ülepingutatult võõrsõnu, kuid selle koha pealt ei tohiks mina nuriseda. "Mina, Mortimer" on saavutanud Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Liidu 2005.a noorsooromaanivõistlusel III koha. Raamatu mina-tegelane Mortimer on üliõpilastundeng, kelle elu on siiani olnud raamides, kindel ja turvaline. Mortimerile ootamatult teeb tema parim sõber Phil enesetapu. Mortimeri elu laguneb mõneks ajaks koost. Ta ei oska eluga edasi minna, ega oska enam ühtki seisukohta võtta. Ta ei suuda mõista. Sõbra surma läbi aga hakkab ta avastama iseennast, kujundama oma arvamusi ja suhtumist, raamatu lõpuks on Mortimerist saanud kapitaalselt teine inimene, kes väärtustab hoopis teisi tegureid, kui ta tegi seda raamtu algul. Tema mina leidmisele aitavad kaasa ka vanemate lahutus, ta ema kokku kolimine Mortimeri sõbra Ashtoniga, sõbrasuhete muutumine jms. Raamatu lõpul loksub kõik paika nagu peab ja Mort on sisimas tänulik Phili suitsiidi eest, sest see sündmus tõi ta maa peale ja pani ta elama.

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Härra Pärnitsat ma teile tutvustama ei hakka, sest ta on üleüldse kõik ja ma ei leiaks sobivaid sõnu. "Hundikutsikaeetikast" aga... Raske. Minu esimene Pärnitsa raamat, kuid kõigest kaks tal neid ainult ongi. Kui midagi väga head tahan, võtan ka selle teise raamaturiiulist. Täiesti teistsugune raamat. Tegevus praktiliselt puudub. Samas ei puudu arutelu. Väga elulistel teemadel. Realistlikult. Võtan end väga kätte ja üritan kirjeldada: raamat räägib poisist nimega Anders. Ta näeb ja tunnetab maailma teistmoodi kui keegi teine. Ja ka ta ise arvab, et ta ei leiaks endale identset mõttekaaslast. Eelkõige võrdleb ta inimkonda loomadega, kõrvutab neid lehmade, huntide, hundikutsikatega. Toob näiteid loodusseadustest ja igapäeva koolielust. Kogu tegevus mida autor kirjeldab leiab aset ühel suvevaheajal, kuid peategelane Anders meenutab palju ka minevikku ja fantaseerib kujutledes tulevikku. Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud tabada kulminatsiooni. Ehk see, kui raamatu üsna lõpus Anders siiski peale koolikaaslase tapmist tunnistab, et on teistega täpselt samasugune, kuigi terve raamatu vältel on seisukoht olnud vastupidine. Jah, kahjuks pean juba järjest teise eestimaise noore kirjaniku juures täheldama, kui palju ikka kasutatakse ka kirjanduses roppust. "Mu sõralises sõbras" oli kõik väga sündsusetu, seetõttu mulle väga vastumeelne, kuid "Hundikutsikaeetikas" oli see inetus veidi asjakohasem, kohati isegi iseenesestmõistetav ja loogiline ning ei riivanud nii valusalt silma. Raamat mulle väga meeldis, tõesti väga sümpatiseeris ja jään ootama seda vaba aega, mil Pärnitsa teine raamat läbi lugeda. 


Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Birk Rohelend "Mu sõbraline sõber"

Birkini jõudsin tema kirjutatud teatritüki "Esimene lugemine: Armastatud" läbi. Tükk tekitas minus huvi, kuna oli pühendatud Sarah Kane'ile ja Sid Vicious'ile ja kuna ma just viimasest väga armastan, läksin Draamateatrisse seda tükki uudistama. Näidend oli valminud Drakadeemia kursusetööna. Tükk avaldas mulle sügavat muljet, tõesti sügavat. Birk alias Hele-Riin oli ise ka kohal, sest see oli esmalavastus. Ta on väga ilus naine, küps ja ilus. Ning ma tean, et tal oli sel päeval 10 päeva raseduse tähtajani. Nüüd on ta teine laps juba kuune. Ühesõnaga see tekistas minus vaimustust ja ma uurisin, mis Birk veel elu jooksul loonud on ja leidsin posu raamatuid. Lasin isal kõik need koju osta ja nüüd ükshaaval siis loen. Esimesena lugesin "Mu sõralise sõbra" läbi ja see oli suur pettumus. See oli minu jaoks 215 lehekülge roppust ja labasust. Birk oli kirjutanud maailma läbi noormehe Karli silmade ja raamatus olid kirjas juhtumised, millest ei peaks kunagi kirjutama (Ma üritan koguaeg rõhutada, et minu jaoks). Sõraline sõber, kelle järgi on ka raamatu pealkiri, tuleb lõpuks välja, on Karlis pesitsev vähk. Karl aga peab teda oma suurimaks sõbraks ja ei mõista, miks inimesed tahavad eemaldada endast vähi, kui see on nendest enestest. Vähk on tema meelest nagu laps, kes on su oma lihast ja luust. Enamused mõtteavaldused ja väljakäigud kõigest olid raamatus sellised teistmoodi. Robustsed. Võikad. Jälk peategelane mulle samuti ei meeldinud. Paljud tema kommentaarid meenutasid mulle paljuski Janarit, Janar on mulle samasuguseid aateid tutvustanud. Aga selline eluviis, nagu raamatus tutvustab, on jõhkardlik ja kohutava ütlemisega, minu jaoks liig. Aga kindlasti meeldib see raamat siiski paljudele, sest selle käsikiri on pälvinud Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha. Kõik, rohkem  ma ei oska raamatut kuidagimoodi tutvustada. Mina olengi see, kes otsib eluilu ja lüürikat raamatutest, nii et sest pole midagi, et see mulle ei meeldinud. Ja kindlasti oli see ikka väga julmjärsk üleminek Tammsaarelt sõralisele sõbrale.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Pea üheksateistkümne aastane Irma lõpetab keskkooli maal kooli parima õppurina. Ta usub, et kui oled olnud keskkoolis klassi parima tunnistusega ja ridade viitega, tuleb hea töö ja hea elu. Muudmoodi ei oskagi ta veel elu arvata. Irmal on austaja - Kalmu Eedi, kes teda armastab ja armastab nii, et hing ohkab. Irma ei ole poisist kunagi välja teinud ega plaanigi seda, peab teist vaid joodikuks. Peale kooli lõppu peab ju miskit ette võtma - läheb tüdruk linna, tädi Anna ja täditütre Lonni juurde elama. Töö ei tule hoolimata suurepärasest lõputunnistusest väevõimugagi kätte. Lõpuks Irma läheb teenijaks, üksiku härra Rudolfi (hiljem härra Ikka) juurde. Selleks sissejuhtavaks tekstiks on raamatus kulunud juba nii palju sõna "armastus", et mind pani tülgastuma. Armukogemusteta maalt tulnud tüdruk ei saa algul arugi, kui äkitselt avastab end Rudolfit armastamast. Kuid ega see ühepoolne olnud. Kuid üks päev, kui Rudolf armuihas Irmat suudles, läks neiu nii põlema, häbist ja alandusest, et pakkis asjad ja lahkus. Sättis teine end juba jälle tädi juurde sisse ja hakkas edaspididst elu planeerima, kui Rudolf üks õhtu end uksele ilmutas ja Irmat naiseks palus. Otse härda tädi ja kadeda Lonni silme all! Irma langes seepeale vaid härra käte vahele ja algas üürike kihlusaeg. Ent pulmad ei toimunud kirikus, vaid piirduti tagasihoidliku registreerimisega. Pulmajärgsed päevad ja -nädalad möödusid armastades, armastades, armastades. Armastus ees ja armastus taga. Üks hetk tahab mees, et Irma jätkaks õpinguid, milleks ta tegelikult linna tuligi. Irma hakkab mehe soovil õppima nii inglise, saksa ja prantsuse keelt. Inglisekeele tundides tutvub ta noorhärraga, kellel nimeks Liegenheim. Rudolf teadis, et Irma temaga paaril korral kinos ja jalutamas on käinud ning seetõttu ootas tüdrukult, et too teda noorega petaks, sest Rudolf ise oli nii rikutud nii rikutud. Midagi ei juhtunud. Edasi ostis noorpaar endale talu, maja maale - Soonikule. Seati end sisse ka kõik oli priima, kuni selle ajani kui Rudolf hakkas vahel ööbima linnas. Irma jaoks olid need ööd piin. Üks õhtu sõitis Irma linna, nende linnakorterisse ja leidis ta sealt koos võõraga, naissoost võõraga. Mees tunnistas, et on Irmat korduvalt petnud, nii abielu kui ka tutvuse-kihluse ajal. Irmakene ei lasknud ka sel end mõjutada, vaid armastas ikka edasi ja edasi kuni ükskord meest linna saates, teelahkmel teda suudeldes, tundis ta millegipärast, et see jäi viimaseks suudluseks. Päris nii see siiski ei läinud. Mees pidi ära olema maksimum 2 päeva, kuid kui teda peale viiendat päeva polnud, läks Irma otsejoones korterisse. Korter oli tühi ja lage. Sealt leidis ta ka selgituskirja, Rudolfilt, kus too vabandab ja jätab Irma. Rudolf oli nüüd varjunud ühe oma armukese pool, Madleeni e. madam Polli juures. Irma ja Rudolf said seal veel viimast korda kokku ja sinna jäi ka nende viimne suudlus ja Rudolfi otsus Irmast lahku jääda. Irma seepeale proovib endalt elu võtta, kuid valib selleks liiga liiga lahke tee ning see viib ta vaid päevaks-paariks haiglasse. Lonnil ja Eedil (kes Irmatüdrukut eluaega armastanud) on tekkinud selle poole aastaga suhe. Kui aga Eedi toimunust kuuleb, hirmub ta oma hullumeelses armastuses ja tõttab Irma juurde. Kolmandal päeval jäävad nad kahekesti tädi poole ning Eedi lubab hr. Ikka (Rudolfi) tappa. Seepeale tormab ta madam Polli korterisse ja tapab kahe püstolilasuga Rudolfi. Rudolf kirjutab veel viimaste jõududega kaks kirja: ühe Irmale, et ta teda ikka veel armastab, ja teise politseile, et see kedagi ta surmas süüdi ei mõistaks. Viimastel lehtedel tabab Irmat tühjus ja lõpuks silitab ta nutva Eedi pead ja lausub: "Kallis, tee seda nende rooside pärast, mis ma tol korral maast üles võtsin.", nõnda meenutas ta oma viimast koolipäeva. Mulle raamat väga meeldis, kuid kärsitule lugejale ei soovita. Tegevus, nagu ikka 30. aastatel, kulgeb aegamööda ja pikkamisi. Raamat sisendas minusse rahu ja lõpus poetasin sümboolse pisaragi. Nõnda on armastus, niisugune on elu.

A. H. Tammsaare "Elu ja armastus"

William Shakespeare "Hamlet"

Näidend-tragöödia, kus peategelane, noor Taani prints Hamlet, kelle isa on mürgitanud ta onu Claudius, peale isa matuseid võtnud ta onu naiseks isa lese, kuninganna Gertrudi, hakkab kättemaksu hauduma troonile tõusnud onule. Kogu maa hakkab Hamletit mõistma pööraseks, kunas too nõnda veidralt hakkab käituma. Kantsler, Poloniuse meelest, lasub hullus armastusel. Nimelt oli Hamlet armastanud Poloniuse tütart Opheliat. Hamlet jätab Ophelia, sest neiu liitub kuningaga. Kui linna saabub näitegrupp, kes lavastasid tükki, mis kajastas nii hämmastavalt otseselt Taanis toimunud sündmusi, lahkub raevus kuningas ning ema, kuninganna Gertrud, tunneb vajadust poega korrale kutsuda. Jutuajamise käigus aga tapab Hamlet pealtkuulava Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, kes ilmutab end ka raamatu algul ning tänu sellele saigi Hamlet teada isa tegelikud surmapõhjused. Kuna Gertrudi südamel on süü, ei näe too vaimu ning arvab viimasena Hamleti hulluks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale, käsuga ta tappa, kuid Hamleti nutikus päästab ta ning peagi on ta tagasi Helsingöris. Isa surmast teada saades saabus Taani tagasi Poloniuse poeg, Laertes, keda nüüd kuningas ässitab Hamletit surmama. Mehed peavad vandenõud ning valmistavad ette mõõgavõitluse, Laertesi rapiir kastetakse mürki, et see kasvõi riivamisel Hamleti tapaks. Kuningas mürgitav peekris oleva joogi, et sellega Hamletit kosutada, kuid enne Hamletit joob sellest tema ema, kuninganna. Gertrud sureb. Nii Hamlet kui ka Laertes saavad mõõgavõitluses surmavalt haavata, kuid Laertes jõuab veel paljastada kuninga. Hamlet jõuab enne surma tappa Claudiuse ning nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja korraldab Hamleti keha ära viimise, kattes tema auavaldustega. Terve raamatu jooksul oli Hamleti usaldusisikuks Horatio, tema ainus sõber, kes peale verist tapatalgut ka endalt elu tahtis nõuda, kuid Hamlet selle segas. Tema peale jäi valgustada kogu maa rahvast tõega, algusest lõpuni. Ilus raamat, jällegi värsimõõdus ja kaunist kõnepruuki tarvitades, rõõm oli lugeda. Ja klassika, mida, nagu M. Twain on öelnud, kõik tahavad olla lugenud, kuid keegi lugeda ei viitsi. Minul polnud selle vastu midagi, et lugeda. Põnevust ja nöökeid, pole ühtki nadist sõna. Ja ilusaid lauseasetusi, sõnastusi, riime...

William Shakespeare "Hamlet"

Rex Stout "Uksekell helises"

Lõppude lõpuks sain oma kriminaalromaani läbi, mida olin ammu teha plaaninud. Tellisin Stout'i Raamatukoi'st, sest Wolfe'i ei ole raamaturiiulis kunagi liiga palju. Stout'i krimkasid loengi eelkõige Nero Wolfe'i vastapandamatu sarmi pärast. Ta oma tõredusega just tõmbabki. Meenutab mulle kohati iseennast. Raamatust siis, ega ei oska üldse kokku võtta, sest raamat oli huvitav, süžee sisutihe ja tegevus vaheldus üsna kiiresti. Seetõttu ei pea vajalikuks siia kõigest üksikasjalikult kirjutada ning sestap usun, et teen siis hästi lühikese kande ja ütlen, et Nero ja Archie lahendasid midagi, mis oli nii suur, et varem polnud midagi nii gigantset nad veel lahendanud. Tegevus oli seotud NYPD ja eelkõige FJB'ga ( = Federal Bureau of Investigation [FBI] - Föderaalne Juurdlusbüroo). Tegelasteks nagu ikka Mr. Wolfe ja Mr. Goodwin, loomulikult Fritz ja veel Wragg, Cramer, Sarah Daco, Mrs. Brunen, surnud Althaus, Saul, Fred, Orrie, Kirby, Fred ja nagu krimkades ikka oli seal veel mitmeid ja mitmeid tegelasi, keda siia märkida oleks niivõrd kuivõrd tähtsusetu. Raamat meeldis, nagu ikka. Kes pole veel jõudnud Wolfe'i tundmaõppimist natuke nuusutada, tehke seda kindlasti, soovitan. Kuigi Stout'i raamatud ei lähe mul nii kiiresti, nagu nt. kuulsa Agatha Christi omad. Kuid Stout paneb rõhku veidi teistele nüanssidele ja mulle imponeerib Wolfe rohkem, kui nt. Miss Marple oma armsuses. Kui raamat lõppes, tekkis soov juba uus Stout kätte haarata, kuid muud kohustused, kohustused ja värelev hing... Uut kriminaalromaani ei satu vast niipea enam kätte võtma, puht ajapuudulikkuse tõttu.

Rex Stout "The Doorbell Rang"

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Oh selle raamatu lugemist ma lükkasin edasi pea poolteist aastat, lõpuks igavusest kätte võtsin ja siis enam käest ära ei saanud. Mul nüüd nii nukker, et varem seda läbi ei raatsinud lugeda, sest tegelikult mulle väga meeldis see raamat, kuigi parimad vast teavad, et minu vaimustus sellest raamatust polnud just gigantne. Jah, kooli kohustusliku kirjanduse korras sai see raamat soetatud. Kokkuvõtteid võib Internetist leida sadu vast, aga minu päris oma ja pisike saab nüüd siia. Räägib siis kuningast nimega Oidipus, kelle maad on tabanud katkulõõm ja kurbus. Põhjuseks leitakse kunagise valitseja mõrvari vabaduses olemine. Oidipus asub otsima kunagise kuninga Laiose tapjat. Leiab ta lähedalt, iseendast. Abiks otsingutel kuningas Kréon, Teiresias, Saadik, oma enese naine Iokaste (selgub, et ka oma enese lihane ema), Karjane ja Teataja. Oh vaest Oidipust, vaest vaesemast õiglast kuningat, kes nüüd maapakku soovib. Ei soovi, et ükski inimkõrv eales tema häält saaks kuulda, sest nii häbi on tal saades teada, mis koletuid tegusid on korda saatnud ta - tapnud lihase isa ja naitunud oma emaga. Hirmsat tõde taibates langeb Iokates vabasurma. Oidipuse saatus jääb meile nüüd teadmatuks, sest raamat lõppes kohal, kus uus ainuvalitseja Kréon, jääb ootama käsku jumalikelt, võimsalt Apollonilt ja Zeusilt, mida ette võtta julmuriga. Mhmh mulle väga meeldis see raamat, need kaunid lause-ehitused ja värsimõõdud, oooh taevas! Mul on nii hea meel, et selles raamatus positiivselt üllatuda sain, ootasin ju kehva. Kaunis, miks küll tänapäevani selline keelekasutus igapäevaselt säilinud ei ole?

Sophokles "Kuningas Oidipus"

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Peale sisulist ja sügavat apelsini-raamatut tahtsin lugeda miskit kerget ja igapäevast. Valisin selleks Kerttu Rakke "Kolmanda printsessi". Raamat jutustab siis 20.-dates neiust nimega Marilyn, kes on siiani terve elu elanud täielikku printsessi elu, hellitatud ja poputatud. Töökoht on tal olnud moe pärast ning sealgi on ta ainult kohvi keetnud ja netis surfanud. Kuulub ta "kõrgklassi" (jutumärgid minu kui elitismipõlguri poolt!) ja sõbrustab vaid rikaste ja kuulsatega. Nagu arvata võib, jääb tütarlaps ühel hetkel kõigest sellest särast ilma. Nahaalne rikkurist kavaler, kes oli talle siiamaani peamiseks raha-allikaks olnud, saadab tüdruku pikalt, ülemus vallandab ta töökohalt ja sõbrannad ei võta teda enam omaks, sest Marilynil pole enam raha nendega väljas käia. Võtab neiu end siis kokku ja hakkab vaesest perest naabripoisi soovitusel tööd otsima. Saab kinnisvarafirmasse sekretäriks. Tööinimene Marilyn loomulikult pole, seega algus on talle raske. Kuid kui järje peale sai, hakkas talle isegi meeldima, inimesed ja õhkkond ja see meeletu iseseisvusetunne, et ta saab ise end ülal peetud ja elatatud. Samal ajal aga on Marilyn kurameerinud selle Jani-poisiga, kes on küll vaene ja imeliku-olemisega, kuid lõbus ja Marilynile meeldib tema lähedus. Üks asi viib teiseni ja kui Jan ja Marilyn on küllalt aega koos veetnud saab selgeks kogu tõde. Ja ei jäänud ka seekordses Rakke raamatus tulemata puänt, vaeslaps Jan (Jaanus) osutub rikkamaks, kui ette kujutadagi oskaks. Jan oli lollitanud Marilyni selleks, et näha kas mõni tüdruk võiks temasse armuda ka tema enda, mitte ta raha pärast. See tal õnnestus. Veider, et Rakke raamatud lõppevad alati selliste 180-kraadiste kardinaalsete pööretega, sest ta pidavat olema romaanikirjanik. Romaanis aga pole puänt ette nähtud, nii on see novellidel. Lihtne raamat oli, kui mõne rohkem sisuküllase tükiga läbi saan, ehk saabun jälle mõnele Rakke lihtsakoelisele raamatule. Senimaani kõige rohkem emotsioone tekitanud Rakke raamat on olnud "Susanna ja mina", mis isegi samasugust raamatufriiki nagu mina - Ingerit - vapustas.

Kerttu Rakke "Kolmas printsess"

Anthony Burgess "Kellavärgiga apelsin"

Raamatusoovitus Atsilt, kelle laenatud raamatu lugesin. Täpse eksemplari ajaloost nii palju, et minu mäletamistmööda on see Mihkli leitud, Levikast, edasi kandunud käest-kätte kuni jõudis ka minuni. Nagu arvata võib, näeb raamat välja tõeline kapsas, nii väsinud raamatut polnud ma enne lugenud. Raamat oli vist kunagi kingiks, kellelegi Ivarile, Mariilt, sest esikaane sees on ilus tekst musta tintenpenniga kirjutatud: "Kallis Ivar! Õnnitlused ja musi! Marii 2001. a.". Südant liigutav. Asja juurde. Raamat algul venis mul nagu tatt, kuigi olin sellega juba alustanud, lugesin siiski enne veel Henno raamatu läbi, ei saanud apelsini-raamatuga üldse joonele. Raamat jagunes kolmeks osaks: 1. osas baseerub kõik vägivallale, ultravägivallale nimelt. Alguse-osa nagu ikka mingil määral sissejuhatus ja terves 1. osas on küllaltki sisutihe tegevuskava. Tutvusin raamatu tegelastega, täpsemalt siis: mina-tegelane Alex ja tema kärsad Pete, Georgie ja Dim, kelle ajaveetmiseks kõiksugu huligaansus ja kelle suurimaks naudinguks on oma vägivaldsete fantaasiate teostamine. Iseloomulikud ja asjakohased olid julmalt ja tatti pritsivalt tõeselt kirjeldatud situatsioonid. 2. osa raamatust räägib Alexi ravimisest, riigivõimu uuest katsetatavast ravist, mille tagajärjel ei suuda inimene enam korda saata halba. See oli minu jaoks põnevaim osa raamatust (k.a. muidugi lõpptulemus). Kui raamatu 2. osa esimest lauset lugesin, tundsin, et see on psühhedeelne. Ma armastan, kui raamatu kontseptsioonis kasutatakse mõnd iselaadi lauset, tegevust vm., mida siis korratakse läbi raamatu ja iga kord, kui seda uuesti loed, tunned iseäralikku äratundmisest pakatavat tunnet, kuid igakord tekitab see erinevaid emotsioone. 3. osa rääkis siis Alexi elust peale ravi, vabas maailmas vaba poisiklutina. Poiss aga ei olnud sellega rahul, et ei saa enam kurja teha ja üritas end tappa. Suitsiidikatse käigus rämedalt viga saades aga sai ta tagasi võime teha kurja ilma tundmata iiveldust ja haigushoogu. 3. osa 7. peatükis, raamatu viimase peatüki alguses esimest lauset lugedes tõusid ihukarvad juba püsti - nii vähe lõpuni ja ideaalis peaks veel kõik kardinaalselt muutuma, mis saab? Aga oo mu vennad, 3. osa 7. peatüki 1. lehekülg läbi loetud oo ma mõtlesin, et võimatu ja kurb. Burgessi teos polnud novell, seega püant jäi tulemata. Kahju? Võimalik. Peategelasena tundsin samastumist ainult seetõttu, et Alex armastas klassikalist muusikat nagu seda teen minagi. Kirega. Raamatus oli palju slängi ja teistes keeltes sõnu, abiks oli raamatu taga olev "Nadsattide keele sõnastik", esialgu oli harjumatu ja tahtsin koguaeg tagant kontrollida esinevate sõnade tähendust, kuid sellega harjus väga ruttu ja juba poole peal ei tšekanud sinna enam üldse ja usaldasin oma vene keele oskust. Mul aga pole kahju ühestki sekundist mis sai veedetud "Kellavärgiga Apelsini" lugedes, iga sekund läks asja ette. Šokeeris ja lummas.

Anthony Burgess "A Clockwork Orange"

Sass Henno "Elu algab täna"

Alustuseks, ütlen, et Kliimaks on minu e-lugemispäevik ja kõik emotsioonid siin on seoses loetud raamatutega. Lisaks mainin veel, et "Elu algab siin" oli esimene e-raamat, mille läbi lugesin. Nimelt võimalikel hetkedel bussis, trammis, enne magama jäämist, koolis, sest mu armas telefon toetab Adobe Readerit ja mulle sobib see hästi. Just täna sain lõpule Sass Henno nimeka teosega "Elu algab täna". Ühesõnaga siis, raamat räägib noormehest, kelle nime ei mainitud, tema on mina-tegelane, ehk kogu raamat kõlab kui tema suust. Räägib oma elust, tunnetest, sündmustest, inimestest. Elina, tema tüdruksõber, kes on ja ei ole ka. Paksud higised soomlased, kes veavad peategelase hotelli, röövivad ta paljaks, jätavad ilma passist, söödavad talle narkootikume ja annavad kere peale. Ärgates seal samas hotellitoas, verisena vannitoas, ei tea ta mida teha kuid ukse taha ilmub üks litsidest, kes eile koos sommidega seal toas lõbutsesid - Helena. Aitab ta välja maailma kokkukukkumisest, ta oli teinud hotellile pommiähvarduse - st. hotellikülastajad evakueeritakse otsekoheselt ja nii ei pidanud peategelene maksma (raha tal ei olnud ju), kuid jäi ilma passist, mis tagatiseks administraatori kätte jäi. Andreas Kalda. Peategelane hakkab elama koos ta päästnud seltskonnaga: Merikese (Andrease naise), Helena (Elina õega) ja Andreasega, kellest saab peategelasele eeskuju. Raamatu lõpus aga selline "kaklusklubilik" avastus, et peategelane ongi Andreas ja elu algab täna. Kõik algusest peale, otsast uuesti. Peategelane kolis tema kalli Musiga Stockholmi (Elinaga) kuid ühel hommikul helises telefon, teiselpool toru Helena, ning uus-Andreas läks tema juurde, Riosse. Eriti keerukas kokkuvõte oli see nüüd, aga ma ei suutnud paremini. Nimetatud raamatust kokkuvõtet teha on raske ja tekst võis tulla sisutühi, aga see on eelkõige minu jaoks, seega lugege ise raamat läbi, kui rahule ei jäänud. Raamatut lugeda oli mõnus, Henno oli kirja pannud paljud tunded, mille ise ära tundsin. Minu jaoks ei olnud see aga tohutult märkimiväärne, vaid pigem selline niisama lugemine, ehk sellegi pärast ei vaevunud sisukamat kokkuvõtet koostama.

Sass Henno "Elu algab täna"