Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mul on see postitus siin tunde lahti seisnud ja ei oska siiani midagi kirjutada. Usun, et "Sisyphose müüti" ei saagi eriti kuidagi "kokku võtta". Läbi raamatu väljendab, tõestab ja selgitab Camus oma arvamusi erinevate näidete ja kirjanduslike tegelaskujude kaudu - lugejale jääb vabadus raamatu abil jätta oma hinge kas plekk või vaimustus, jääb vabadus minna kaasa "absurdiga" ja õppida temaga koos elama ning jätta kogu oma eelnevad elutõed ja alistuda "ükskõiksusele" või jääb vabadus liigitada teos lihtsalt hullu prantslasest filosoofi tindikatsetuseks. Raamatus käsitleb Camus absurdi, enesetapu, kirjanduse ja filosoofia valdkondi. Ta selgitab absurdi ja absurdiinimese mõistet nii hästi-halvasti, kui keegi sellest aru saab ja raamat lõppeb "Sisyphose müüdiga", mille järgi ka esseele pealkiri antud. Sisyphos oli Kreeka mütoloogias kuningas, keda karistati sellega, et sunniti teda vedama kivirahnu ülesmäge. Kivirahn aga veeres alati alla tagasi ja selles seisneski karistuse mõte - arvati, et kõige kohutavam on teha mõttetut tööd, millel puudub igasugune tulemus ja tulevik. Just nimelt see essee punkt aitas minu jaoks enim lahti mõtestada absurdi olemust. Imestamapaneval kombel leian raamatu lõpu olevat isegi kauni... Raamatut lugeda soovitan siiski inimestel, kel on eelnevalt külluslik lugemusepagas olemas.


Albert Camus "Le Mythe de Sisyphe"