Tuesday, November 19, 2013

Anton Hansen Tammsaare "Juudit"

Lugesin, sest omal ajal gümnaasiumis lugema ei pidanud, kuid nooremal õel oli see kohustusliku kirjanduse hulgas, seega tundsin kohustust. Petuulias on nälg ja häda. Rahvas on hakanud märatsema ja jõuetusest tapetakse palakese leiva pärast ka oma lähikondlasi. Kaevud on kinni ja linnaväravaid valvatakse, ümberkaudsed mäed on täis Assuri sõjamehi. Petuulia naine Juudit näeb unes ilmutust oma olematust lapsest, kes nälja käes nutab, kuid iga kord, kui Juudit tema poole jooksma hakkab, kaigub nutuhääl üha määramatult ja kaugemalt. Järgmine päev räägib Juudit rabi ja Osiasega, Petuulia peavanemaga, et läheb Iisraeli päästmise nimel Assuri leeri. Osiasel, kes Juuditisse armunud, palub seni valvata Petuulia üle nagu kangelaslik peavanem. Juudit ehib end oma kõige ilusamate ehetega ja võtab kaasa ümmardaja Susanna ning asub teele Olovernese, Nebukadnetsari sulase ja Assuri väejuhataja juurde. Olovernes on samal ajal võõrustamas meest, keda hüütakse Nimetuks. Nimetu on üritanud teda kaks korda tappa, kuid hakanud Olovernest vähese aja jooksul armastama kui isa või venda, sest Olovernesel on oma iseloomulik viis kõnelda ka oma vaenlasega kui armastatud vennaga. Kui sõdurid Juuditi Olovernese ette olid toonud, üllatus ta Juuditi mehelikust sõnakusest. Juudit jutustab Olovernesele Jehoova jumalast, keda usutakse mägedel, kuid keda keegi näinud ei ole. Olovernes on ühteaegu kummastunud ja vaimustunud. Juudit saab Oloverneselt armu ning mees palub tal jääda telklaagrisse. Kui Juudit aga Susannaga kahekesi on jäänud, tunnistab ta ümmardajale, et tahab saada Oloverneselt lapse, sest nii kaunilt oli kõlanud Olovernese hääl tema jaoks. Hiljem tutvub Juudit ka Nimetuga ning kutsub mehe õhtul enda telki. Nimetu armub Juuditisse. Õhtune pidusöök viib aga Olovernese ja Juuditi õrna olemiseni, nad avaldavad teineteisele armastust ja Juudit leiab hea võimaluse ässitamaks Olovernest Nebukadnetsarit troonilt tõukama. Juuditis räägib sel hetkel vaid võimuiha. Kui Olovernes aga vaikseks jääb ja tunnistab, et on end magusast viinast liig purju joonud ja magama läheb, hakkab Juudit hoopis Nimetule patujuttu rääkima. Ta utsitab Nimetut Olovernest tapma, kuid ka tema ei allu Juuditi provokatsioonile. Juudit on ahastuses ning tahab koos Susannaga jalamaid lahkuda, kuid enne veel käib ta Olovernese juurest läbi. Tema ruumist naastes palub ta Susannal vedada pampu, milles peitub Iisraeli rahva pääste. Petuuliasse jõudes näitab Juudit rahvale, mille ta kaasa tõi - kaelast maha raiutud Olovernese pea! See pistetakse piigi otsa ja piigiga müürile, et näidata võitu Assuri vastu. Kui nälginud Petuulia mehed nüüd Assuri väele kallale sööstsid, jooksid nad ehmunult oma ülema juurde, kuid leides ta ilma peata, taganes kogu sõjavägi ja Petuulia rahvale avanesid kaevud ja Assuri uhked pidulauad. Rahvas oli näljast päästetud. Kõik hakkasid kiitma ja ülistama Juuditit, kes seepeale aga oma uhkusest taganes: ta tunnistas rahvale oma süüd abikaasa surmale kaasa aitamises ning liiderlikkuses, ta nõudis, et teda loobitaks kividega surnuks. Enne veel, kui rahva viha Juuditi vastu lahtus, tõmbas endal mõõga südamest läbi ka Osias, kes armastusest Juuditi vastu tahtis, et Juuditi hukkumisel ka tema veri rahva ja nende laste peale jääks. Juudit pälvis aga tänu vana Siimeoni headele sõnadele rahva andestuse, kuid iseendale ta andestada suutvat ei tundunud. Ta tundus olevat Olovernese surma läbi teda suurelt armastama hakanud ning ka Iisraeli rahva päästmise taustal tundus tema sooritatud veretöö talle endale andestamatu.Teel Siimeoni juurde, kes talle uut elamispaika pakkus (sest Juuditi endine maja oli tema äraolekul nälgijate poolt rüüstatud) kohtus ta naisega, kes oma sülelapsele süüa anus. Naine väitis lapse magavat, kuid Juudit märkas, et laps oli surnud ning kohkus. Näidend lõppeski sellega, kuidas võõras teelolija oma surnud lapsele karjudes Juuditi poolt halastust anus. Üritasin näidendit lugeda nii, nagu poleks kunagi Piiblit uurinud, aga kehvasti tuli välja. Kummaline interpretatsioon Tammsaarelt. Õde ütles, et koolis nad pidid tooma välja Juuditi omadusi emana, mõrvarina, kangelasena, ohvrina jne. Minu suhtumine Juuditisse kujunes küllalt ühepoolselt halvakspanevaks. Ei sümpatiseerinud mulle see Tammsaare loodud naispeategelane ja näidendi lõpp oli kuidagi õõvastav.

"Juudit"

No comments:

Post a Comment