Thursday, September 23, 2010

Anthony Burgess "Kellavärgiga apelsin"

Raamatusoovitus Atsilt, kelle laenatud raamatu lugesin. Täpse eksemplari ajaloost nii palju, et minu mäletamistmööda on see Mihkli leitud, Levikast, edasi kandunud käest-kätte kuni jõudis ka minuni. Nagu arvata võib, näeb raamat välja tõeline kapsas, nii väsinud raamatut polnud ma enne lugenud. Raamat oli vist kunagi kingiks, kellelegi Ivarile, Mariilt, sest esikaane sees on ilus tekst musta tintenpenniga kirjutatud: "Kallis Ivar! Õnnitlused ja musi! Marii 2001. a.". Südant liigutav. Asja juurde. Raamat algul venis mul nagu tatt, kuigi olin sellega juba alustanud, lugesin siiski enne veel Henno raamatu läbi, ei saanud apelsini-raamatuga üldse joonele. Raamat jagunes kolmeks osaks: 1. osas baseerub kõik vägivallale, ultravägivallale nimelt. Alguse-osa nagu ikka mingil määral sissejuhatus ja terves 1. osas on küllaltki sisutihe tegevuskava. Tutvusin raamatu tegelastega, täpsemalt siis: mina-tegelane Alex ja tema kärsad Pete, Georgie ja Dim, kelle ajaveetmiseks kõiksugu huligaansus ja kelle suurimaks naudinguks on oma vägivaldsete fantaasiate teostamine. Iseloomulikud ja asjakohased olid julmalt ja tatti pritsivalt tõeselt kirjeldatud situatsioonid. 2. osa raamatust räägib Alexi ravimisest, riigivõimu uuest katsetatavast ravist, mille tagajärjel ei suuda inimene enam korda saata halba. See oli minu jaoks põnevaim osa raamatust (k.a. muidugi lõpptulemus). Kui raamatu 2. osa esimest lauset lugesin, tundsin, et see on psühhedeelne. Ma armastan, kui raamatu kontseptsioonis kasutatakse mõnd iselaadi lauset, tegevust vm., mida siis korratakse läbi raamatu ja iga kord, kui seda uuesti loed, tunned iseäralikku äratundmisest pakatavat tunnet, kuid igakord tekitab see erinevaid emotsioone. 3. osa rääkis siis Alexi elust peale ravi, vabas maailmas vaba poisiklutina. Poiss aga ei olnud sellega rahul, et ei saa enam kurja teha ja üritas end tappa. Suitsiidikatse käigus rämedalt viga saades aga sai ta tagasi võime teha kurja ilma tundmata iiveldust ja haigushoogu. 3. osa 7. peatükis, raamatu viimase peatüki alguses esimest lauset lugedes tõusid ihukarvad juba püsti - nii vähe lõpuni ja ideaalis peaks veel kõik kardinaalselt muutuma, mis saab? Aga oo mu vennad, 3. osa 7. peatüki 1. lehekülg läbi loetud oo ma mõtlesin, et võimatu ja kurb. Burgessi teos polnud novell, seega püant jäi tulemata. Kahju? Võimalik. Peategelasena tundsin samastumist ainult seetõttu, et Alex armastas klassikalist muusikat nagu seda teen minagi. Kirega. Raamatus oli palju slängi ja teistes keeltes sõnu, abiks oli raamatu taga olev "Nadsattide keele sõnastik", esialgu oli harjumatu ja tahtsin koguaeg tagant kontrollida esinevate sõnade tähendust, kuid sellega harjus väga ruttu ja juba poole peal ei tšekanud sinna enam üldse ja usaldasin oma vene keele oskust. Mul aga pole kahju ühestki sekundist mis sai veedetud "Kellavärgiga Apelsini" lugedes, iga sekund läks asja ette. Šokeeris ja lummas.

Anthony Burgess "A Clockwork Orange"

6 comments:

  1. Ohhoo, juba kaks raamatu tutvustust :)

    ReplyDelete
  2. Mhmh (: Mida kiiremini ma loen, seda kiiremini neid siia juurde kukkuma hakkab.

    ReplyDelete
  3. Või nii, mis praegu loed? Mina loen Annist :)

    ReplyDelete
  4. Hetkel kriminaalromaani, Rex Stoutilt, Nero (peategelase) šarmantsuse pärast. :)

    ReplyDelete
  5. On põnev? Ma loen ka juba Harry Potteri 3.osa, see on isegi päris huvitav raamat. Muide sa oled väga tubl,i et sa nii palju raamatuid ikka lugeda viitsid ja oma kokkuvõtted siia kirjutad. Ultsik paneks ka 5 sisse arvatavasti :)

    ReplyDelete
  6. :D Kui armas armas armas! Ma jah, pean kuskile mälestusi talletama. Ultsiku jaoks peaks see kogu vast suurem olema... Aga küll ta kasvab. :)

    ReplyDelete