Emily Jane Brontë "Vihurimäe"

Esimene raamat, mille kokkuvõtte kirjutamist mitu päeva edasi lükanud olen. Kokkuvõtte kirjutamiseks väga keerukas raamat, palju tegevust, tegelaste domineerimise muutusi, nii palju tundeid seinast seina... Raamat iseenesest mulle väga meeldis, hästi tüüpiline romantismiaegne romaan, milles on esindatud vast kõik romantismitunnused. Teos algab Mr. Lockwoodi saabumisega Rästapesasse. Ta plaanib hakata maatükki üürima. Kohtudes rentniku ja kõrvaltalu Vihurimäe omaniku Mr. Heathcliffiga on ta esialgu vaimustunud sellest, kuidas inimesed niisuguses ürglooduslikus kohas ja nõnda üksikuna elada armastavad, kuid tundes oma nahal seda toorust, julmust ja ebaviisakust, millega Heathcliff ja teised majaelanikud (Joseph, Mrs. Linton Heathcliff, Earnshaw) teda vastu võtavad, uurib ta oma majapidajanna Elleni käest nende elu kohta. Teenija on kasvanud eelnimetatud inimestega koos üles (v.a. Joseph, kes on juba vana ning eluaegas Earnshawe teeninud) ning räägib Mr. Lockwoodile kõigest üksikasjalikult. Kokkuvõtlikult siis oli vana suguvõsa peremees Hr. Earnshaw läinud kord Liverpooli ning saabunud tagasi leidlapsega, kelle nimetas Heathcliffiks. Kuna tollest saab perepea ebajumal, hakkavad teised Earnshawi lapsed teda vihkama, kuna too saab kogu tähelepanu ja armastuse, v.a. härra tütar Cathrine, kellega Heathcliff suurepäraselt aastaid läbi saab. Kui lapsed on juba vanemad, sureb nende isa, mistõttu välismaale õppima saadetud Earnshaw juunior tagasi koju saabub ning haarab peres ohjad. See on Hindley'le, kes välismaalt ka naise oli endaga toonud (rõõmsameelse Francese), suurimaks rõõmuks, sest nüüd sai ta Heathcliffi alandada ja orjana pidada, kuis hing ihkas. Vahepeal hakkab aga Cathrine naaberperekonna Lintonitega suhtlema, millele järgneb abieluettepanek noorhärra Edgar Lintoni poolt. Cathrine vastab Lintonile jaatavalt ning alandab seega Heathcliffi, sest just nemad on hoopis teineteisesse arumunud juba aastaid. Seejärel kaob Heathcliff kolmeks aastaks ning saabudes on ta saanud kuskilt varanduse ja on seega pururikas. Ilmudes ühel tormiööl Lintonite ukse taha on Cathyl selle üle taevani rõõmus meel. Tema mehel, Edgaril, aga mitte, sest nemad Heathcliffiga polnud üksteist kunagi sallinud ja ka nüüd oli Heathcliffi seltskond talle vastuvõetamatu. Sestap' puhkeb perekonnas suur tüli, mille tagajärjel Cathy haigestub ning sureb. Sureb ta samal päeval, mil toob ilmale imeilusa tütre, kelle nimeks samuti Cathrine saab. Pisikesest Cathyst saab isa suurim silmarõõm. Heathcliff on aga selle kõige kõrvalt naitunud Edgari õe Isabellaga ning too on jõudnud juba ka Heathcliffi juurest jalga lasta ning talle poja sünnitada. Kuna Isabella teiselpool Inglismaad sureb, võtab isa Heathcliff oma Lintoniks nimetatud poja enda juurde Vihurimäele elama. Poiss on täielik hädapätakas, väga kehva tervisega ning nõrguke. Siiski on vanal Heathcliffil plaanis Cathy ja Linton abielluma sundida. Pärast Lintoni ja Cathy isa Edgari surma hakkab 18-aastane Cathy sõbrustama 23-aastase mühaka, Hindley poja, Hareton Earnshaw'iga, nende sõprus areneb kiiresti. Kuigi Cathy oli nooremana Haretonile kõvasti liiga teinud oma sõnadega ja teda korralikult alandanud, ei omanud see enam tähtsust. Raamatu lõpus elavad nad õnnelikult koos ning plaanivad abielluda, mis saab teoks pärast Heathcliffi surma. Mehe, kes eluajal saatis korda ainult halba ning triumfeeris surmani - ta hävitas Edgari ja Cathrine elu, saatis hukka oma naise Isabella, laskis kõngeda omaenese pojal Lintonil ning käitus vägivaldselt ja julmalt kõigi teiste inimestega, ei pea ta kunagi oma tegude eest vastutust kandma. Raamatu lõpebki tema surmaga. See kohutav ebaõiglus ja toorus, mis raamatus pea kogu aeg figureerival kohal oli, avaldas mulle pigem negatiivset mõju ja ma pean seda teost brutaalseks, sest see sisaldas nii vähe ilu ja nii meeletult jõhkrust. Samas oli kõik raamatus toimunu realistlik ning ehk seetõttu mulle lõpptulemus halva maitse kurku jättiski. Aga teos on väga hästi kirjutatud, musternäidis romantismiajastu romaanist, isegi vähekene satiiriline ja väga sisutihe. Kahjuks ainuke raamat, mille E. J. Brontë oma eluajal avadas.

Emily Jane Brontë "Wuthering Heights"