Allan Vainola "Inventuur"

Ma ei ole eriline elulooraamatute lugeja, kui seda teost nüüd nõnda nimetada saab. Ja kogu sümpaatiat ja austust ühe oma lemmikmuusiku vastu kokku võttes pean siiski tõdema, et see miski, eriline ja särav, jäi sest raamatust puudu. Ei tea kas need 236 lehekülge olid minu jaoks liiga üksluised või milles asi... Imelik, sest ahhetamapanevus raamatuis pole mind eriti kunagi niivõrd paelunud, kuid selle teose puhul ei saa üleüldse millestki sellisest rääkida. Mitte, et lugupidamist vääriv Vainola oleks elanud igavat elu - ei, kindlasti mitte - otse vastupidi, kuid on's see kirjeldatud sellise kireva elu kohta väärilisel viisil? Samas on see omamoodi rahulik ja sujuv stiil ja võib-olla otsin mina raamatuist just hullust ja selge on ju see, et elulooraamatuist ma säherdust stiili ei leia, kui just taevani utreeritud ei ole. Ühesõnaga oli "Inventuur" minu esimene elulooraamatu kogemus ja jättis mulje nagu ma alati arvanud olen. Puuduvad süžee arendus, kulminatsioon ja püant jt., mille poolest armastan just sügavamaid žanreid. Aga ega's ma siis ometi kahetse, et Vainola raamatule kaks päeva pühendasin (kusjuures eelkõige seetõttu, et teos ei tahtnud mul eriti kiiresti minna, pidevalt köitis mind midagi muud, mis pani nina raamatust tõstma). Raamatut kokku võtma ei hakka - mälestused - mida ei saagi kokkuvõttena üles tähendada ühe 46-aastase tegusa mehe tegemistest.

Allan Vainola "Inventuur"