Tuesday, June 14, 2011

Albert Camus "Langus"

Camus' viimane ilukirjanduslik teos. Raamat koosneb tervenisti monoloogist, mida peab "pattu kahetsev kohtunik" Jean-Baptiste Clamence. Tegevus leiab aset Hollandis, Amsterdamis. Jean pihib raamatu vältel kõigepealt oma õndsatest aastatest töötades kaitseministeeriumi juristina Pariisis, olles edukas, olles rikas, olles oma kolleegide seas lugupeetud ja austatud. Ühel õhtul-ööl aga sillal jalutades kuulis ta võõrast naist üle sillaääre hüpates karjatamas ja vette kukkumas, Jean jätkas aga jalutuskäiku, ta ei meenutanud juhtunut. Mõned aastad hiljem sealsamas peatudes kuuleb ta naeru, tõenäoliselt mitte talle suunatut, kuid vajub mõttesse, naer meenutab talle kunagist õnnetust naisega. Viimane juhtum Jean'i allakäiguspiraalil - ta satub liiklusintsidenti, kus ta omameelest ei esine kuigi mehelikult ja väärikalt, teadvustades enesele samal ajal, et teistel inimestel ei pruugi see vahejuhtum maanteel lõunanigi meeles püsida, aga mõte jäi Jean'i rusuma ja Jean tundis end alandatuna. Jean muutub. Mõttessevajunuks. Ning taipab, et kogu oma elu on elanud ta isekalt ja silmakirjalikult, otsides vaid au ja tunnustust. Jean sulgub endasse ja tunneb, et kogu ta elu on tema üle naerdud, ta taganeb maailmast sulgedes oma õiguspraksise, vältides vanu kolleege ja inimesi üleüldse - ning sukeldub liiderlikku maailma, hiljem satub saksa koonduslaagrisse. Romaan lõppeb võika märkusega: ""Oo tütarlaps, hüppa veel kord vette, et mul oleks veel üks võimalus päästa meid mõlemaid!" Veel kord... Taevake, milline mõtlematus! Kujutlege, armas härra, mis siis saaks, kui meid sõnast võetaks? Meil tuleks see teoks teha. Brr...! Vesi on nii külm! Aga ärge muretsege! On juba hilja. Alati on liiga hilja. Hea seegi!" Ma ei tea, ma ei oska kuidagi öeldagi. Mitte, et raamat minus kuhugi tabanud oleks.

Albert Camus "La Chute"

No comments:

Post a Comment