Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Lugesin raamatut teist korda. Esimest korda lugedes mäletan end maakaitseväelase Stanislaus Katczinsky surma pärast pisaraid valamas. Raamat räägib Esimesse maailmasõtta tormanud vabatahtlikest keskkooliõpilastest, kes tahtsid kogeda romantikat, ennast teostada, oma unistusi täita, kuid kelle sõda hävitas nii vaimselt kui füüsiliselt. Jutustaja Paul Bäumeri kõrval on peategelasteks veel tema klassikaaslased Albert Kropp, Müller V, Leer, Tjaden, Haie Westhus, Detering ja Kemmerich, lisaks salga peamees 40-aastane Stanislaus Katczinsky. Kõik nad hukkuvad sõjakoledustes järgemööda, Paul viimasena. Raamat kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm. Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb, ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi olulise või erutavana oli mõjunud, ei tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra, nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud, sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond, endised töökohad, ametid ja kodu. Vanemal sõduril, kes sõjast pääseb, on kuhu minna ja mida teha. Nende kannul aga kasvab põlvkond, kellega nad kord sarnanesid, kuid kes neid enam ei mõista ja nad kõrvale lükkab. Neil pole midagi, sõda on tapnud neis kõik, nad tunduvad ülearused ka iseendale, neil pole muud kui põgeneda, põgeneda, põgeneda... Ka iseenda eest; ja mälestused tunduvad neile justkui pildid kellegi teise elust. ["Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud."] Mida võibki armastada, mille üle rõõmustada inimene, kes teab millist sisu kannavad sõnad eesliin, turmtuli, miinid, mürsulehter, kaevikud, gaas, rinne, tulevall, tankid, käsigranaadid... Ka saab Paulile selgeks, et kõik see on mõttetu, see suur suremine on absurd, sest keegi neist ei ole seal kaunite ideoloogilis-isamaaliste mõtetega, ta teab, et surmahirm on sellest kõigest üle. Ta toidab oma vaenlast läbi traataia oma toiduga, nähes vaenlaste nõrkemist ja nälgimist, kuuldes nende surmakorinat... Ta teab, et ka nende noored vastased ei tea täpselt, miks, kelle poolel ja kelle vastu nad sõdima peavad, ta näeb seda nende silmist ja tunneb seda oma südames. Pauli surm on raamatus kirjas järgmiselt: "Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänderindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas, justkui magaks. Kui ta selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."

E. M. Remarque "Im Westen nichts Neues"