Molière "Tartuffe ehk petis"

Enne lugemist ei teadnud ma Molière'ist mitte kui midagi, sest ilmselt puudusin keskkooli 1. astmes piisavalt palju, et mitte olla kursis tema loominguga. Sellegipoolest on aastate jooksul too näitekirjanik pidevalt kõrvu jäänud ja huvi tekitanud. Alustasin Molière'iga tutvumisel "Tartuffe'iga", sest see on tema enimmängitud näidend. Molière pidi näidendit enne kolm korda ümber tegema, et saada kuningalt luba selle avalikuks esitamiseks, hoolimata vagade usklike protestist. Tartuffe on kirjutatud kehastama eelkõige silmakirjalike kirikumeeste koondkuju (sellest ka usklike vastuhakk näidendi etendamisel). Näidendi ärakeelamine aga kindlustas sellele edu algusest peale. Aplodeerida "Tartuffe'ile" võimaldas demonstreerida oma liberalismi aegadel, kui võim oli rangelt katoliiklik. Komöödia räägib petis Tartuffe'ist, kes on ära võlunud rikka Orgoni. Orgon on jumalakartlik mees ja Tartuffe etendab talle sügavalt usklikku ja vaga jumalateenrit. Orgon on Tartuffe'i valevagadusest sedavõrd pimestatud, et ei suuda panna tähele märke, mis viitavad Tartuffe'i valelikkusele. Lisaks sellele on ta pööranud selja ka oma pereliikmetele, kes isale pidevalt meelde tuletavad, et mees võib olla julm petis. Orgon aga ei usu kedagi peale Tartuffe'i ja kingina kirjutab ta tema nimele nii oma maja kui varanduse, et tasuda talle "valgustavate" ideede eest. Tartuffe aga oli algusest peale salamisi armunud Orgoni naisesse Elmire'i ja see aitabki paljastada Tartuffe'i tegeliku olemuse. Elmire laseb Orgonil laua alla peituda ja kutsub tuppa Tartuffe'i, kellele ta teeseldes armastust avaldab. Tartuffe on meelitatud, kuid nõuab selle tõestuseks ka tegusid. Enne, kui midagi juhtuda võib, hüppab laua alt välja tulivihane Orgon, kelle silmad on viimaks avanenud. Orgon kihutab Tartuffe'i oma lossist välja, kuid too ilmub hiljem tagasi juba koos kohtutäituriga, kes palub lossi Tartuffe'i jaoks vabastada. Sealt alates ei peitu Tartuffe enam vagaduse maski alla, vaid käitub nagu tõeline türann. Terve perekond on meeleheitel kuni olukord võtab ootamatu pöörde - lossi saabuvad politseimeistrid, kes viivad enesega kaasa hoopis Tartuffe'i. Nimelt oli monarh kõigest loost kuulda saanud ja et ta oma riigis säärast pettust lubada ei või, lasi ta Tartuffe'i arreteerida. Minu lemmiktegelane komöödias oli Elmire'i vend Cléante, kes paistis kõigist karaktereist ainsana silma arukusega. Komöödia pole kaugeltki minu lemmikžanr, kuid Molière'i ajendas mind lugema just värsimõõt ja naasemine inimloomuse põhijoonte juurde. Kuna enne lugema hakkamist ei osanud seada endale mitte mingisuguseid ootusi, ei pidanud ka milleski pettuma. Ise kirikuinimesena oli muidugi võrdlemisi ebamugav lugeda, kuidas petis varjas end religioonimaski taha hoopis maisemate ihade rahuldamiseks, kuid tuleb tõdeda - toimib see nii ju veel tänapäevalgi.

Moliére "Tartuffe"