Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"

"Progressiivsete hiirte" lugemist ma alustasin juba aastaid tagasi, kuid toona oli see raamat mul pooleli jäänud, siis otsustasin nüüd lõpetada. Lugesin terve raamatu uuesti läbi. Kuidas ma tookord Muttini jõudsin, ei mäleta. Ehk tundus ta mulle lihtsalt sümpaatne. Raamat on täis satiiri. "Progressiivsed hiired" on tõeline maiuspala kultuurihuvilistele ma usun. See räägib Fabianist, endisest kirjanikust, kes on olnud paar aastat kirjanduslikus paguluses. Et uuesti järje peale saada, külastab ta kunstinäituse esitlust, kus kohtub paari vana tuttavaga ning üks neist - Ruta, aitab tal leida töökoha. Žurnalistikas. Uhiuues ajalehetoimetuses "Koiduvalgus". Esialgu mittemidagiütleval ametikohal, kuid hiljem juba "elu" osakonna juhatajana. Kuid see oli Fabiani jaoks nagu... Sopp? Kuigi ajalehte, mille toimetuses ta nüüd töötas, tutvustati kui kvaliteetlehte. Hiljem aga taevamanna - ta edutati kultuuri- ja kunstiosakonda ainuisikuliseks vastutajaks ja see tõi talle rõõmu, sest oli ta ju tahtnud tegelikult algusest peale kultuuriosakonnas töötada. Raamatu viimases kolmandikus oli väga palju dia- ja trilooge ning need olid vast suunatud suurematele kultuurihuvilistele kui mina, sest ma lihtsalt lugesin selle teksti läbi. Ja selline lugemine on mitte midagi. Triloogid sisaldasid keskustelusid teemadel "Kas tuleviku kunst on ainus kureerimine?", "Miks ei võeta kuulda kirjanikku?", "Kas kirjanik ise on end maha mänginud?" jne. Raamat lõpeb "Koiduvalguse" pankrotiga. Igaüks sai oma osa ja omad kogemused, omad killud. Kui Mutt on kirjutanud raamatu oma kogemuste põhjal, mida ma usun et ta on, olles lugenud tema biograafiat, siis sain teada, et kultuurimaailm on nii pealiskaudne kui ka sügav. Kuid selle raamatu põhjal kujunes minu arvamus, et ka sügavus kultuurimaailma tagatelkides on pealiskaudne ja pinnaline. Kindlasti on mulle vastuväitjaid... Raamatut lugesin kiiresti, sest tahtsin ta selle aastanumbri sisse jätta.

Mihkel Mutt "Progressiivsed hiired"