Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"

Härra Pärnitsat ma teile tutvustama ei hakka, sest ta on üleüldse kõik ja ma ei leiaks sobivaid sõnu. "Hundikutsikaeetikast" aga... Raske. Minu esimene Pärnitsa raamat, kuid kõigest kaks tal neid ainult ongi. Kui midagi väga head tahan, võtan ka selle teise raamaturiiulist. Täiesti teistsugune raamat. Tegevus praktiliselt puudub. Samas ei puudu arutelu. Väga elulistel teemadel. Realistlikult. Võtan end väga kätte ja üritan kirjeldada: raamat räägib poisist nimega Anders. Ta näeb ja tunnetab maailma teistmoodi kui keegi teine. Ja ka ta ise arvab, et ta ei leiaks endale identset mõttekaaslast. Eelkõige võrdleb ta inimkonda loomadega, kõrvutab neid lehmade, huntide, hundikutsikatega. Toob näiteid loodusseadustest ja igapäeva koolielust. Kogu tegevus mida autor kirjeldab leiab aset ühel suvevaheajal, kuid peategelane Anders meenutab palju ka minevikku ja fantaseerib kujutledes tulevikku. Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud tabada kulminatsiooni. Ehk see, kui raamatu üsna lõpus Anders siiski peale koolikaaslase tapmist tunnistab, et on teistega täpselt samasugune, kuigi terve raamatu vältel on seisukoht olnud vastupidine. Jah, kahjuks pean juba järjest teise eestimaise noore kirjaniku juures täheldama, kui palju ikka kasutatakse ka kirjanduses roppust. "Mu sõralises sõbras" oli kõik väga sündsusetu, seetõttu mulle väga vastumeelne, kuid "Hundikutsikaeetikas" oli see inetus veidi asjakohasem, kohati isegi iseenesestmõistetav ja loogiline ning ei riivanud nii valusalt silma. Raamat mulle väga meeldis, tõesti väga sümpatiseeris ja jään ootama seda vaba aega, mil Pärnitsa teine raamat läbi lugeda. 


Mikk Pärnits "Hundikutsikaeetika"