Albert Camus "Õnnelik surm"

Kui ma peale raamatu sisu lugemist Tanel Lepsoo "Järelkaja" lugesin, jäi mind kohutavalt kummitama seal toodud võrdlus "Õnneliku surma" peategelase Patrice Mersault ja Sartre'i "Iivelduse" peategelase Antoine Roquentini kohta, sest nagu Lepsoo, hakkasin ka mina neid kaht raamatut kõrvutama, ja vau! milliseid sarnasusi võib leida. Samas ei tohiks see nüüd nii üllatav ka olla. Ja loomulikult on ka kardinaalseid erinevusi, aga see võrdlus Antoine'ga jättis minu peas varju võrdluse Patrice Mersault ja Mersault'ga "Võõrast", kes on Patrice Mersault edasiarendatud negativistlikum tegelane järgmisest Camus' romaanist. Patrice Mersault elab rutiinset elu, töötab päevas 8 tundi, hingab sisse kuumuse- ja tõrvalõhna ning loomulikult on sellest kõigest tüdinud. Camus'le omaselt toimub tegevus eelkõige Alžeerias. Patrice on tänu oma tugevale ja sportlikule välimusele ka paras naistemees, neid kullakesi, kellega talle lõbutseda meeldib, juba jätkub. Tema suurim soov ja mõte oma elus on olla õnnelik, või parem, saavutada õnn. Selleks, et tal oleks võimalus proovida seda saavutada, tapab ta endasarnase mõttemaailmaga rikka jalutu mehe Zagreuse. Zagreus oli Patrice'le rääkinud, et temal jalutuna pole mõtet oma raha ja ajaga õnne taga ajada, sest see oleks lihtsalt ressursi raiskamine. Tappes Zagreuse, võtab ta surnu raha, mille abil võidab ta endale aega, töövaba aega, et esiti reisida, tunda end üksildasena, olla üksildane ja seeläbi saada tundma iseennast ning olla õnnelik. Üksilduses ilmneb aga aspekt, et selleks, et tõeliselt õnnelik olla, on vaja ikkagi ühiskonda, teist inimest. Nõnda ta tuleb tagasi Alžeeriasse oma kolme sõbranna juurde, nad elavad mõni aeg koos mäe tipus sõbrannade majas, mida nad ise nimetavad Majaks Maailma Veerel nagu muinasjutus, kohustusteta, eelarvamusteta. Kuid aja möödudes tunneb Patrice, et peab siiski edasi minema. Ta ostab endale maja Chenouas ning võtab ka naise - ilusa, kuid lihtsameelse Lucienne. Endiselt on tema kinnisidee õnnelikuks saada. Pleuriidihood aga surusid Patrice'i mõne aja pärast terveks kuuks tuppa ning kui ta sealt uuesti väljus, läks ta ujuma. Ta ujus väga kaugele ja tagasiteel sattus ta jääkülma voogu. Patrice nautis seda, nautis üllatust, mille meri talle valmistas, hoolimata sellest, et kaldale jõudes ja koju komberdades hakkas tal väga halb. Voodist ta enam ei tõusnud. Hoolimata sellest, et tal oli painav soov surra selge mõistuse ja lahtiste silmadega, hakkas ta enne surma nägema kujutisi ja meenutama minevikku. Pole minu asi öelda, kas ta oli siis lõpuks surres õnnelik või mitte. Ma olen veendunud, et oma õnne nimel teine inimene siit maailmast kõrvaldada ei kõlba kuskile. Patrice aga ei kahetsenud pealtnäha kunagi, et oli ohverdanud Zagreuse elu oma õnne nimel. "Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumalast Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkidest kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos." Sellest müüdist lähtudes elas Zagreus pärast oma mõrva edasi Patrice's ja kes teab, pärast Patrice'i surma ehk ka Lucienne's, kes päris kogu Patrice varastatud vara... Tõele au andes pean ütkema, et "Õnnelik surm" ei ole minu lemmik Camus' teos. Selsamal põhjusel, miks minu jaoks Sartre ei ületa Camus'd ja miks "Iiveldus" mulle nii väga ei imponeeri. Minu meelest on Camus' kahe esimese romaani vahel tükk maad ja kõvasti arengut. Aga Lepsoo järelsõna nõuab kiitust!

A. Camus "La Mort heurese"