August Gailit "Leegitsev süda"

Raamat kuulus minu eelmise aasta kohustusliku kirjanduse hulka. Ma viivitasin selle lugemisega absoluutse viimase piirini, sest kuskilt olin ma võtnud endale eelarvamuse, et see raamat mulle kindlasti midagi ei paku. Lugesin vaevaliselt läbi esimesed 40 lehekülge ja hakkasin vaikselt ümber mõtlema. Raamat algab vana Anu Maarva meenutustega: Anu oli vallaslaps, kes noorena Ronivere talus teenis. Talu peremeheks oli Taavet Rabaraud, äkilise ja jõhkra iseloomuga mees. Anu oli oma heidiku staatuse pärast inimeste seas enamasti põlatud ja seepärast käitus inimeste keskel alandlikult ja vaikselt. Ainus koht, kus ta end vabalt ja hästi tundis oli loodus, seal ta tantsiskles ja lõi laulu. Juhtus aga, et Anu jäi lapseootele, lapse isaks Taavet Rabaraud, kes lapse muidugi ära põlgas ja enne sünnitust veel Anu oma talupidamisest välja viskas, et ise kiiruga uus naine majja tuua. Nõnda pidigi Anu lapse ilmale tooma õues, talvel. Pojast, kelle nimeks sai Joosep, kasvas väga omamoodi noormees, ta erines teistest lastest, oli endassetõmbunud ja vaikne. Anul polnud selle üle kunagi kurb meel, et Taavet last omaks ei tunnistanud, aga lapse pärast rõõmustas ta palju. Kuna Joosepil juba noores eas muusikaline andekus välja paistis, saatis Anu ta Tallinnasse viiulit õppima. Joosepit saatis edu nii Eestis kui välismaal, ta komponeeris väga omapäraseid teoseid ja teda oli pidevalt näha ajakirjade-ajalehtede esikaantel. Jutud noormehe edust liikusid ka kodukandis ning kui Taavet Rabaraud sellest kuulis, läks ta iga kord püha viha täis. Mõne aja pärast ostis Joosep oma emale Tuulemäele väikese hüti - see asus mäe otsas, kust avanes vaade kogu külale. Mõistagi viis seegi vana Rabaraua pöördesse. Anu elas oma elu Tuulemäel õnnelikult. Ta oli uhke oma tubli poja pärast ja Rabaraua torisemine teda samuti ei heidutanud. Anu suri varsti. Joosep müüs Tuulemäe hüti Rabarauale, kes seda osta soovinud oli. Rabaraud oli ikka õhtuti üles mäele vaadanud ja siunanud, et mis see Anu seal seda tuld põletab ja nõnda oma uhkust näitab, kui aga Anu surnud oli, igatses ta seda tulukest nõnda kangesti, et hakkas hoolimata vaevalisest teekonnast mäe künkale seda iga hommik ja õhtu ise sisse-välja lülitamas käima. Rabaraua võimust ja kangusest polnud selleks ajaks kuigi palju järel - ta oli nüüd oma despootliku naise võimu all. Joosepile oli lapsest peale meeldinud Kaie Skalle, nende küla meremehe tütar. Kuna ka Kaie oli tuntud nii Eestis kui välismaal - nimelt tantsijana - läks Joosep Prantsusmaale, et tüdrukut ehk sealt leida ja ta endale naiseks paluda. Joosepit polnud kunagi huvitanud lõbutüdrukud ja pelkad seiklused, mis tema elukutse juures talle siiski omased oleksid võinud olla. Joosep leidiski Kaie Pariisist, kuid Kaie ei olnud valmis end siduma, vähemalt ta arvas end mitte olevat, ta väärtustas sel hetkel kõige rohkem vabadust. Joosep seepeale elas hotellis võlgu, jõi ja kääksutas vahel pilligi, oli kurb ja masenduses, kuid mõlemad otsustasid siiski üks hetk koju tagasi sõita ja kui nad kodukülas kohtusid, otsustasid, et siitpeale hakkavad nad koos Tuulemäel elama. Lakooniline sisukirjeldus, kuid asi seegi. Kui ma raamatu läbi olin lugenud, ütlesin sõbrannale, et: "Gailit on siis hea, kui teda lugeda." Sellega matsin maha ka kõik oma eelarvamused Gailitist.

A. Gailit "Leegitsev süda"