Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Enne raamatu lugemist ei osanud ma oodata mitte midagi, minu sõbranna oli utsitanud mind teost lugema ja seega uskusin juba esimesi ridu lugedes, et raamat on mulle meelepärane. Lisaks kujundas minu mulje raamatu alguses olev Sokratese tsitaat. Raamat rääkis ühe Tallinna kooli ajalooõpetajast, 40'dates aastates Martin Justusest, kes armus naise ja lapse äraolekul juudineiusse nimega Isebel. Neid ühendas huvi muusika, Sokratese ja tema surma käsitluse vastu. Nad leppisid kokku, et nende suhe saab olema 30-päevane ja see sisaldab vaid elu, ei mingit surma, et nende suhe saab olema ohvrilaeva sõit Delose saarele ja tagasi, sest just nõnda sai Sokrates elupikendust (kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia). Et Martin oleks vanuselt võinud olla või Isebeli isa, ei takistanud nendevahelist kirge ja kui too vahel liiga isalik kippus olema, haavus isata kasvanud Isebel. Kuid juba mõne aja pärast hakkas Martinit närima kahtlus, tekkisid paranoiad ja ta hakkas ette kujutama, mis kõik võib juhtuda, kui jutud temast ja Isebelist liikvele satuksid. Ta muretses oma karjääri lõppemise ning naise, ühiskonna ja eelkõige tütre etteheidete pärast. Siinkohal meenutas Martini paranoilisus mulle Raskolnikovi, paralleel nende kahe pabistamise ja ettekujutuste vahel tekkis mu ajju üsna kiiresti ja jäi mind häirima. Seejärel otsustas Martin Isebeliga rääkida, mispeale tüdruk ägestus ja kinnitas Martinile, et too ei pea nende suhte õigustamiseks endale sisendama nagu nende vahel oleks armastus ja tormas vihasena minema. Järgmine päev mõtles Martin Isebeliga eelmisest õhtust rääkima minna, kuid kuulis enne nurga peal poes, et tüdruk on enesele otsa peale teinud. Edasi võitles Martin vähest aega süütundega - pigem üritas ta mõelda süüd enda kaelast ära ja see õnnestus tal hästi. Ma arvan, et ega temal süüd lasunudki, usun, et ohvrilaeva sõit Delosele oli elupikenduseks samahästi Isebelile, kes juba ammu eneselt elu võtta oli mõelnud, kui Sokratesele. Nüüd võis Martin kindel olla, et nende suhe Isebeliga ei tule kunagi avalikuks, kuid rääkis sellest siiski oma tütrele Astridile. See, kas ta oleks sellest rääkinud oma tütrele kui kõige tähtsamale inimesele tema elus, kui tütar poleks suvekodus seltsinud Boris Männiga, kes oli Martinit ja Isebeli kord rannas näinud, jääb lugeja enda otsustada. Küll aga andestab Astrid isale ja Martin üritab sellest hetkest alates oma perekonnasuhteid paremini hoida ja neid ehk üleski soojenda. Martini ja tema seadusliku abikaasa vahel polnud juba aastaid peale nääklemiste kuigi palju muud olnud. Ja ilmselt ei saanud ka kunagi olema, nagu ei saanud Martin kunagi pürgida ka tõelise õnne ja vabaduse poole, mida ta ometi nii väga ihkas, kuid rutiini eksinutel on raske end sellest välja murda, eeskätt kui neile loeb, mida ütleb ühiskond nende ümber. Nii jääb inimene pagulaseks oma hinges kui ka elus ümberringi.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"