Mats Traat "Pommeri aed"

"Pommeri aed" on Traadi "Õpetajate triloogia" esimene teos. Tegevus toimub 1890. aastatel Lõuna-Eestis, väikeses Jaagusilla vallas. Peategelane on maakoolmeister Jaan Pommer, kelle pere ümber kogu teose sisu keerlebki. Pommeril on oma naise Kristiinega kasvtatud suur pere, kes kõik mööda ilma laiali - vanim tütar Lydia, kes töötab kantseleis ja kel omakorda neli last: Manda, Saali, Leo ja Leeni; telegrafisti naine Marie, kel kolm last: Anette-Emmeline, Eedi ja pisike Aleksander; Karl, kes õpib Tartu seminaris samuti koolmeistriks ja kelle peal on kogu pere lootus ning nooruke Anna, kes Pommeri lastest kõige rahutum. Õpetaja, abikaasa ja isa või vanaisana on Pommer karm. Ta hindab kõige enam käsuõpetust, piiblilugu ning töökust. Vanal mehel on ka oma nõrkus - aed. Oma aias ringi kõndides mehe süda heldib ning mõttedki leebuvad. Romaani algul töötab moraalikindla Pommeri vastu vallavalitsus, eeskätt purjutaja vallavanem Kraavmeistriga, sest Pommer on kirjutanud avalduse, et suletaks kohalik kõrts ning samuti palub koolmeister alatihti ka rahalist toetust kooliga toime tulemiseks - vald aga on vaene ja raha pole kuskilt võtta. Ühel valla volikogu koosolekul määratakse kohalik vallavaene, eruihukaardiväelane Hendrik Ilves Pommeri koolimajja korteri peale, sest vaestemajas talle enam ruumi ei jätku. Ka Pommeril tuleb sellega leppida. Volikogu koosolek jätkub mitteametlikult kõrtsis, kus Kraavmeister palub Ilveselt, kes ainsana riigikeelt mõistab, tõlkida kaebekiri Pommeri vastu vene keelde, et see siis kõrgemale inspektsioonile edastada. Kõik volikoguliikmed kirjutavad valesid täis kaebekirjale alla, sest kardavad Vehmre kõrtsist ilma jääda. Jaaniks saabuvad Jaagusillale noor Pommer, Marie lastega ning Lydia lapsed. Linnalastel on maal huvitav ning hoolimata vanaisa rangusest meeldib neile töötegemine ja maa eest hoolitsemine. Jaaniööl, kui kõik on küla jaanitulel, põleb Jaagusilla koolimaja (ja ühtlasi ka Pommerite elumaja) maha. Kogu vald aitab leeke kustutada, aga päästetud saab vähe. Selgub, et ka Ilvese Hendrik põles majja sisse. Kui kreisiülema noorememabile ütlused antud, otsustatakse valla volikogu koosolekul, küll muidugi pika lunimise peale, et hakatakse ehitama uut kivist koolimaja. Ühel päeval ilmub koduväravasse Anna, kes arusaamatuste ja rahutuse pärast aastaid tagasi kodust lahkunud oli. Nüüd oli ta tagasi ja mitte üksi - temaga oli kaasas Friedrich Kulpson, Puustuse talu pärija. Friedrich'ist õhkus sakslust ja ta kõneles nii saksa kui ka riigikeelt. Küll aga ei õhkunud temast tööarmastust ja tema puuduvad kogemused töövallast kinnitasid seda ja just sellel põhjusel ei andnud vana Pommer Anna ja Friedrich'i abiellumisele oma õnnistust, mispeale noored, pea longus, uuesti sammud rongijaama poole seadsid. Mõne aja pärast tuli Pommerile aga kiri, kus Marie ohkas vanematele, et Anna olla ennast revolvriga tulistanud ja lamab nüüd Tartus haiglavoodis. Vanad läksid kohe järgmisel päeval linna Annat vaatama ja nähes tütart sidemetes, lubas Pommer Anna Friedrich'ile naiseks ja lehmagi kaasavaraks anda. Anna aga hakkas seepeale nutma, et ta olla Alfredi ja Friedrich'i kirjad segi ajanud ja nüüd on mõlemast mehest ilma. Pommer mõtles sel hetkel, et tüdruk on lihtsalt liiga vähe vitsa saanud, et aru nii vähe peas, et kahe mehega jahmerdada, kuid lubas arstile, et võtab Anna enda juurde maale hoolitseda kui ta on valmis haiglast lahkuma. Ühel hämaral jõulukuu päeval Anna tulebki. Ta istub päevi tegevuseta ja tühja pilguga sängiserval ja alles jõuluõhtul tuleb temasse vabanemistunne ja olemisrõõm jälle tagasi. Kui tüduk on pea selgeks saanud, asub ta südamega ladina ja saksa keelt õppima ning hakkab end koduõpetajaeksamiteks ette valmistama. Vahel võtab ta koolimajas ka isa eest tunde anda. Järgmisel valla volikogu koosolekul teatab Jakob Patsmann, kes Kraavmeistri liigjoomise ja valla võlgadesse viimise tõttu uueks ajutiseks vallavanemaks valitud, Vehmre kõrtsi kinnipanekust. Kuna koosolekule on end ilmutanud ainult Pommer ja Koobekene, kes kumbki alkoholi suhu ei võta, on koosoleku meeleolu lapselikult rõõmus. Järgmine koosolek nii rõõmus ei olnud - kuna eelmine vallavolikogu koosseis oli esitanud Pommeri vastu kaks kaebuskirja, siis saadi nüüd kiri, kus teatati Pommeri ametikohalt taandamisest. Ilma Ilvese ja Kraavmeistrita kirjutas volikogu nüüd Pommeri kohta hoopis kaitsekirja, kartes teda kaotada. Kaitsekirjaga viib volikogu segadusse ka Rahvakoolide inspektsiooni, mistõttu saadetakse Jaagusillale inspektor, kes vaatab ja kontrollib Pommeri õpetajaks olemist. Lapsed esinevad hästi ja inspektorile jääb koolist hea mulje. Saabub kevad ja sõbranna kutsub Anna Peterburgi ja tüdruk lähebki - läheb isa nõusolekul ennast täiendama ja eksameid tegema. Kui Anna läinud on, saabub koju Karl. Peatselt märkavad vanemad Karli silmis kummalist helki, mis teeb nad, eriti isa, ettevaatlikuks. Järgmisel ööl jääb poeg palavikku ning arst diagnoosib tiisikuse. Karlile endale seda ei öelda, kuid vanemad ravivad poega vanarahva meetoditega ja ei jäta lootust. Üks päev märkab isa Karli midagi kritseldamas. Kui ta pojalt küsib, kas too kirja kirjutab, saab ta vastuseks, et hoopis luuletust. Karl oli alati kandnud südames mure isamaa saatuse pärast ja isa meelest oli isamaa ja luuletamine üks ja seesama. Traat ei anna lugejale teada, mis saab tegelastest edasi - kas Anna pettub taaskord ja tuleb uuesti koju või saadab teda välismaal edu, kas Karl saab terveks või sureb ning mis saab koolimaja ehitamisest ja Pommeri elust. Väga selgelt vihjab ta aga püsimajäävale lootusele - kui Pommer oma õitsvas viljapuuaias jalutab, on tema lemmik, vana suislepp, üleni õites, kuigi ta juba aastaid õitsenud ei olnud. Teos sai mulle väga armsaks ja minu eriline lemmik oli Koobakene, kes hariduses, vagaduses ja vanarahvatarkustes alati valgustust nägi.

Mats Traat "Pommeri aed"