Vladimir Vladimirovitš Nabakov "Lolita"

Raamatu sissejuhatust lugedes oli mul viimane võimalus pooleli jätta, sest see andis piisavalt aimu, et järgnev temaatika mulle meeldida ei pruugi. Ometi kuulub teos kohustusliku vabatahtliku maailmakirjanduse hulka, mistõttu teose siiski lugeda võtsin. Kaheosaline romaan algab minategelase Humbert Humberti pihtimusliku kirjeldusega oma lapsepõlvest, eriti tema noorpõlve suhtest toonase armastatu Annabeliga, kes pärast nende kohmakat ja luhtaläinud katset suguühtesse astuda suri mõne aja pärast tüüfusesse. Armulugu jäi noormeest aastateks kummitama, nii et ta alles 24 aasta pärast Annabeli lummast pääses. Vahepealsed aastad kulutas ta inglise-prantsuse kirjandust võrdleva õpiku koostamisele, mõningatele lõbutüdrukutele, kiretule abielule Valeriaga (kes Humbertit petab ning tema juurest kellegi Maximovichiga jalga laseb), lahutusprotseduurile, erasanatooriumi arstide lollitamisele, reisimisele jne, kuni leidis onu endise ametniku kaudu endale üüritoa Ameerikas Haze'ide perekonnas. Maja oli Humberti jaoks täielik urgas ja ta oli valmis peatselt lahkuma, kuni ta kohtus lesest majaperenaise Charlotte vanema tütre, kaheteistaastase Doloresega (kes hiljem Lolita nime kandma hakkab). Lo's ta nägi Annabeli täiuslikumat taaskehastust. Järgnes poolmõru kannatuste ja mõnu aeg, mis viis Humberti abieluni Charlotte'iga, et kindlustada endale igavene Lolita lähedus. Et aga Charlotte oli maruarmukade ja seda isegi oma tütrele, (ta ei sallinud absoluutselt, kui nägi Humbertit ja Lo'd hästi läbi saamas) saatis ta tüdruku kuuks ajaks Q. laagrisse ning hiljem plaanis ta internaatkooli õppima saata. Õigemini ei sallinud ema Lolitat üleüldse - ta olevat nipsakas, jonnakas, pahatahtlik, kasimatu jne. Ema ja tütar ei saanud omavahel kunagi hästi läbi ja tülitsesid sagedasti. Lisaks oli selgesti tunda nendevaheline rivaliteet. Kui aga Humbert Charlotte'i plaanidest kuulis, taipas ta, et tema kohal lasub oht Lo'st ilma jääda ning see meeleheide viis ta isegi naisega Klaasjärves ujumas olles mõttele Charlotte ära uputada. Seda ta siiski teha ei suutnud. Humbert pidas päevikut oma ihalustest Lo vastu, ta hoidis seda oma paberimajanduse all väikeses laekas, mille võti oli peidetud. Üks päev, kui Humbert koju jõudis, paiskas Charlotte talle näkku süüdistusi ja ähvardusi, väites olevat end päevikut lugenud. Humbert oli plindris, kuid saatuse tahtel jäi proua mõne minuti pärast maja ees (joostes postkontorisse, et kolm viha ja kiiruga kirjutatud kirja ära viia) auto alla. See klappis Humberti plaanidega ning nüüd oli ta piisavalt julge valetamaks naabritele, et Lo on tegelikult tema lihane tütar aastatetagustest armuaegadest Charlotte'iga. Tema plaan nägi välja järgmine: sõita Lo'le laagrisse järele, ööbida temaga hotellis, sööta talle sisse tugevatoimelist uinutit ning viimaks ometi armatseda teadvuseta Lo'ga. Kõik läks peaaegu plaanitult, ainsa einevusega, et nn. tugevatoimelised tabletid osutusid hoopis platseebodeks ning Lo ei jäänud isegi sügavalt magama. Öö oli Humbertile piinav - üritada uinuda tundes Lo naha lõhna ja tema keha soojust. Sellegipoolest olid 40-aastane "isa" ja 12-aastane "tütar" hommikul peatselt pärast ärkamist kolm korda vahekorras, kuid Humbertilegi üllatavalt hoopis Lo initsiatiivil. Selgus, et Lo suvelaagrid polnud kunagi olnud nii süütud, kui ema loota võis ning Lo'l olid juba mõningased seksuaalkogemused olemas. Lisaks sisaldas esimene osa ka teatavaid nö. "õigustusi" Humberti lapsepilastusele - ta tõi näiteid Dante, Petrarca ja Poe muusadest, kes samuti tänapäeva mõistes alaealised olid. Teises osas jätkus kirjeldus Lola ja Humberti järgnevatest aastatest - kõigepealt reisisid nad kogu Ühendriikides, magasid ja õrnutsesid igas odavas motellis (vahel, Lola nõudmisel, ka mõnes luksuslikus hotellis), külastasid kõiki vaatamisväärsusi ja lihtsalt lõbutsesid, kuni Humbert taipas, et nende reisil peab ka mingi siht olema. Seejärel pani ta Lola Beardsley tütarlastekooli, kus neiu omandas mõnetised näitlemis- ja tantsuoskused ning õppis ka tennist mängima. Umbes kooliaasta poole pealt lahkusid nad siiski Beardsley'st, sest Humberti kiivus Lola kooliõdede ja teiste kohalike suhtes viis selleni, et tüdruk ühel öösel nende üüritud majakesest minema jooksis. Pärast Beardsley'st lahkumist asusid nad jälle reisima, kuid külastasid seekord ka Lola valitud sihtpunkte. Lola natuur oli kooliskäimisega arenenud ning peagi avastas Humbert, et tüdruk oli näitlemiskunsti süvenedes omandanud ka petmisoskuse - Lola oli hakanud reisiteel olles suvalistel võimalikel hetkedel Humberti silme ja kontrolli alt kaduma ning seda juhuslike põhjustega välja vabandama. Humbert tajus siiski, et miski on valesti ning oma ääretus armukadeduses märkas ta, et neid oli terve reisi jooksul jälitanud punane sportauto, mille juht hiljem, kahtluse hajutamiseks, jälitustegevuseks erinevaid rendiautosid kasutama hakkas. Pärast üht järjekordset Lola kadumist ja neiult saadud haledat vabandust lõi Humbertil närv, kartusest oma Lola kaotada, nii püsti, et andis tüdrukule sarna pihta valusa hoobi. Nad küll leppisid, kuid sisimas ei suutnud kumbki teineteisele andestada. Elphinstone'is viibides sai Lola mingisuguse viiruse ning pidi paariks päevaks haiglasse jääma. Humbertit ajas selline kontrollimatus oma kallikese üle hulluks, haiglas oli karm distsipliin ja tal ei lubatud seal viibida rohkem kui külastusajal - ta ei suutnud magada ja tarvitas ohtralt džinni ning sellest jäi ta ka ise palavikku. Kaks päeva ei suutnud ta hotellivoodist tõusta ning kui ta lõpuks oli valmis Lolita haiglast ära tooma, öeldi talle seal, et tüdruku onu, härra Gustave, tulnud Lolitale musta "Cadillaciga" järele ja viinud ta vanaisa rantšosse. Järgnes pikk tagaajamisperiood, mil Humbert püüdis oma armastatu jälle üles leida, kuid asjatult. Humberti üksindus ja hellusevajadus pani ta baarist üles korjama Lolitast kaks korda vanema Rita, kelle heasüdamlikkuse ja osavõtlikkuse tõttu võttis Humbert ta oma alaliseks kaaslaseks, nad üürisid koguni korteri ja elasid koos päris rõõmsalt, kuni ühel päeval potsatas postkasti rahasoovi palvega kiri Lolitalt. Seepeale unustas Humbert Rita ning asus jälle üksi teele. Ta leidis kirjasaatja vähese vaevaga. Dolores Haze, uue nimega pr. Richard F. Schiller, oli abielus kellegi Dick'iga ja ootas last. Peale viisakusavaldusi Dolly mehega uuris Humbert välja, kes oli tema armsama tookord röövinud - meheks osutus Clarence Quilty, keda Lolita tegelikult armastas, kuid kes ta oma rantšost seepealt kui tüdruk pornofilmis osaleda ei tahtnud, välja kihutas. Humbert andis Dollyle suure rahasummaga ümbriku, kuid palus teda viimast korda järele mõelda, et ehk tüdruk siiski tuleks tema juurde tagasi. Humbert nuttis. Seitsmeteistaastane rase neiu vastas siiski resoluutse ei-ga ja Humbert aktsepteeris neiu otsust ning lahkus. Pean vajalikuks siinkohal märkida, et kõigest hoolimata hakkas mul siinkohal kurgus kibe. Nüüd oli Humbertile jäänud vaid üksainus ülesanne - tappa see lontrus, kes temalt Lolitakese röövis. Ta ilmus Cue majja hommikul vara ning muuhulgas luges mehele ette ka tema süüteod. Cue väitis loomulikult, et ta ei röövinud neidu, vaid päästis ta pedofiilist perverdi käest ning pakkus Humbertile igasuguseid alternatiive tema tapmiseks, lubas koguni maja Humbertile anda ja veel pealegi maksta, kuid Humbert kõmmutas salve Cue ihu pihta tühjaks. Lahkunud Cue majast, andis Humbert endale järele ka liiklusseaduste eriamise keelus ning kihutas mööda vastassuunavööndit, kuni teda jälitama hakati ning ta arreteeriti. Humbert ei avaldanud vastupanu. Ta suri vanglas pärgarteri tromboosi, mõni päev enne, kui tema üle oleks hakatud kohut mõistma. Dolly tõi ilmale surnult sündinud lapse ning suri nurgavoodis. Teine osa raamatust oli muidugi nüansi- ja tegelasterohkem, kuid ei pidanud vajalikuks siin neid kõiki üksikasjalikult välja tooma hakata. Lisaks ilmnes raamatu teises osas erinevalt esimesest osast Humberti-poolset kahetsust ja aru saamist, et ta oli võtnud Lolita lapsepõlve, olles talle kontrollivaks ja seksuaalteenuseid nõudvaks ainsaks lähedaseks inimeseks. Ta tõdes ka seda, et suhtudes Lolitasse kui tema haiglaste ihade rahuldajasse, ei saanud ta kunagi tundma Lolitat kui isiksust - ta polnud õppinud tundma tema iseloomu või vaimumaailma, mida Lolita ka hoolsalt oma tülpinud oleku taga varjas. Lolita ise tundus Humbertit mitte süüdistavat, ta väitis vaid, et Humbert rikkus tema elu, kuid Quilty murdis ta südame. Ometi peetakse seda teost muuhulgas ka "ehedaimaks armastusromaaniks"...

Владимир Владимирович Набоков "Лолита"