Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus"

Lühiromaan kirjeldab elu maailmas, mille keskuseks on iDEATH ning mida ümbritsevad veel mõnedsajad eraosmikud. Kõik selles maailmas on valmistatud arbuusisuhkrust (mõned asjad ka kividest ja mändidest) - isegi elanike elud. IDEATH muutub pidevalt ning igal pool voolab jõgi, aga nagu raamatus öeldud on - nende rahvas kutsub kõike jõeks. Jõgedes elab palju forelle, kellelt saadud õlist töötavad samuti paljud mehhanismid. Igal nädalapäeval paistab eri värvi päike ja sellest sõltuvalt kasvavad eri värvi arbuusid. Elutoa ja köögi mõisted on väga abstraktsed - koridor läheb jõe alt ning elutoas kasvavad kõrged männid, mille all saab mõnusalt jalutada. Inimesed iDEATHis on õnnelikud ja altruistlikud, neil on hea süda ja tagasihoidlikud tahtmised (nimi iDEATH ehk minaSURM on siinkohal sümbolistlik). Kunagistel aegadel elasid seal ka tiigrid, aga pikapeale tapsid inimesed nad kõik ära, sest tiigrid olid küll hea südamega, aga sõid ellujäämiseks inimesi. Raamatuid kirjutatakse seal harva - nii umbes kord kolmekümne aasta jooksul ja need räägivad millest iganes - nt. männiokastest, tiigritest või Unustatud Asjade Töökojast. Unustatud Asjade Töökojas elab inBOIL ja tema bande, kes aastaid tagasi eemaldusid idealistlikust iDEATHi maailmast ning hakkasid Unustatud Asjadest viskit ajama ja on nüüd alatasa purjus. Unustatud Asjades hakkas sorimas käima ka teose minategelase, kellel täpne nimi puudub, tüdruksõber Margaret, pärast mida nende suhe jahtus ning minategelane leidis hoopis Pauline'is oma suure armastuse. Koos oma veidrate kaaslastega oli inBOIL aastaid rääkinud, et ainult tema teab, milline õige iDEATH olema peaks ja et ta kavatseb seda näitada. Ükspäev kogunevadki mõned iDEATHi elanikud ja inBOILi bande forellihaudemajja ning seal hakkavad inBOIL ja tema kaaslased endilt ükshaaval ihuliikmeid maha lõikama, kuni nad kõik lõpuks põrandale vajuvad ja ära surevad. Pärast seda teeb enesetapu ka Margaret, kelle kohta oli levinud kuulujutt, justkui oleks tema ja inBOILi vahel midagi sümpaatia sarnast olnud. Enamik arvustajaid on romaani moraaliks tõlgendanud tõsiasja, et ideaalset ühiskonda ei saa eksisteerida ning isegi kui saaks, siis ei oleks inimesed seal elades õnnelikud. Ma võin olla naiivne, kuid minu jaoks sümboliseeris Margareti surm just nimelt viimase negatiivse varjundiga aspekti kadumist heatahtlikust ja jätkusuutlikust ühiskonnast. Minu meelest annab Brautigan teosega justament lootust, et ideaalne maailm võiks siiski eksisteerida. Kaasahaarav süžee, hästi edasi antud mõnus meeleolu ja Brautigan'i omapärane kirjutamisstiil muudavad teose tõeliselt nauditavaks lugemiselamuseks.

Richard Brautigan "In Watermelon Sugar"