Terry Pratchett "Mort"

Kõigepealt ma käisin emaga teatris, Draamateatris. Aasta võis olla ehk 2000? Siis ma armusin esimest korda Taavi Teplenkovi ja siis ostsin raamatu. Tollal maksis see juba 167.- ja oli minu jaoks sel ajal veel väga kallis. Mis sest. Nüüd lugesin selle ka esimest korda läbi. Kurb, et mul ei anna seda enam teatritükiga võrrelda, sest kuigi palju ma sellest ei mäleta. Peaosas olevat Morti mängis punase- ja pikajuukseline Taavi. Ma millegipärast siiski arvan, et etendus võis mulle rohkem meeltmööda olla, kui raamat. Raamat oli minu jaoks kas liiga filosoofiline, ebareaalne või utoopiline. Teadagi ei armasta ma liiga fantastilisi teoseid. Tegevuspaigaks oli Kettamaailm, kus inimesi saatis surma Surm, isiklikult, vikati ja liivakellaga. Ta aga kas vajas vaheldust, puhkust või soovis endale asendajat (sest ta oli hakanud tundma end kui Kurbus) ning võttis endale õpipoisiks Mort'i, uljaspäise poisi, kes just teenistust otsiski. Kui Surm Mort'ile tähtsamad asjad selgeks oli õpetanud, püüdis ta ise lõbutsema õppida, saada osa maisetest lõbudest. See, kuidas tal see välja tuli, oli nii mõneski kohas koomiline. Mort aga armub printsess Kelisse, kelle ta kogemata surmast säästab ning millega ta terves Kettamaailmas kohutava segaduse tekitab, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud ja raamatus jääb väga olulisele kohale idee, mis pole sugugi halb, nimelt, et inimesed ei näe tegelikult pooltki, sest nad näevad ainult neid asju, mida nad usuvad, et on võimalikud. Inimesed ei lase lahti oma alateadvusest, mis kinnitab neile, et taevast ei saa Maa peale ratsutada ilus mära, see on ebaloogiline ja võimatu ning inimese mõistus tõrgubki seda uskumast ning arvab pigem, et näeb viirastust või hakkab hulluma. Ning Universumiga vaielda ei ole kuigi lihtne. Lõpp on muidugi õnnelik jälle, Mort abiellub Surma lapsendatud tütre Ysabell'iga, kellega neil Mort'i õpipoisi-aegadest käänuline sõprussuhe on tekkinud ja Surma tiitlit jääb omama siiski Surm ise. Surm pillutas raamatus palju ilusaid mõtteteri nagu nt.: "Matemaatika ei ole nii kõikvõimas, kui kiidetakse", mille üle võiks pikemaltki mõtlema jääda. Ja lõpus jäi kõlama tõde, et Surm ei ütle kunagi hüvasti, ta eelistab öelda nägemist. Filosoofiline ja kaunis lõpp minu meelest. Aga see oli minu esimene ja hetkel olen ka üsna kindel, et seniks kuni ka viimane. Ta näitas oma kirjamaailmat mulle, mille kohta ei saa ma ainsat paha sõna öelda, kuid mis lihtsalt mulle kõige meelepärasem ei ole. Nagu öeldud, ma armastan lüürilisust ja ilu ning veel kord ilu, fantastika las olla omal kohal kellegi teise jaoks. Eksperimenteerijatele aga soovitan küll.

Terry Pratchett "Mort"